esmaspäev, aprill 26, 2021

Kõike ja kohe!

Niisama juttu, sest mitte midagi ei toimu ja hirmus igav on. Avastasin, et mul on mingi teema sellega, et kui ühe korraga ei õnnestu, siis ma enam mitte kunagi ei ürita ka, igasugune huvi kaob ja mitte teeseldult "viinamarjad on hapud", vaid kohe päriselt. Andsin endast parima, ei õnnestunud, rohkem ei huvita, mis seal's ikka. Oeh, kohe meenus see:

TÜ või TalTech või miski muu asutus (ma olen reklaamipime, noh) näitab mulle FB-s pidevalt reklaami, kuidas kõik edukad on enne sada korda ämbrisse astunud ja alles seejärel õnnestunud ja mina mõtlen, kuidas "not me, baby, not me!". Mina juba sigade ette pärlite loopimist ei jätka! See oli irooniaga öeldud, sest kehtib ka näiteks igasugu mõistatuste, mängude jne kohta. Kui minu esimene lahendus ei sobinud, siis ma ei jätka. Las ta jääb, pole minu jaoks. L. pusib edasi, aga mind juba tüütab. Palun järgmine, ma seda rohkem ei viitsi! Kusjuures ma teengi kõik pingutust nõudvad asjad ühe pika pingutusega ära. Lõputöid kirjutasin ühe hooga söömata ja magamata, sest tänasida toimetusi ja nii edasi. Mind ärritab, kui L. laseb tolmuimejal vahepeal jahtuda, sest no mida, teeme kohe ära, saab kiiremini õhtale. Ilmselgelt see ei ole edu võti. Ärge teie nii tehke! Ses suhtes ma olen prokrastineerimise vastand - ma ei saa mingit rahu enne kui asi tehtud, mul tiksub kuklas. 

Siis ma avatasin veel seda, kui suured käärid on ikka mu ettekujutuse ja tegelikkuse vahel. No näiteks tuleb mul suvel suur juubel, eks. Ma kujutan seda ette nii, kuidas mu sõbrad broneerivad mulle Viirelaiu ja teevad üllatuspeo. Siis meenub, et krt, mul ju pole selliseid sõpru. L. midagi mõmises sellega seoses ja ma kohe irooniliselt kiitsin, et jube tore, et sa juba selle teemaga toimetad ja korraldad, ma nii ootan seda pidu! Et äkki saab kuskilt sõpru laenutada? L. pakkus Viljandi Kultuurikolledži näitlejaeriala tudengeid, ma laitsin maha, et ma päris märsilohistajaid nagu ei tahaks, võiks veidi glamuursema seltskonna leida, et oleks ikka uhke tunne Instas näidata. Tõsimeeli on mu meelest tänamatu uskumus nagu peaks sünnipäevalaps ise oma sünnipäeva korraldama! Alati korraldasid sünnipäeva ikka emme ja issi, millal see muutus?! Tehtagu mu auks pidu. Ma ei tea, kes ja kuidas, aga olgu olla! Eelmisel aastal ju täiesti õnnestus niimoodi. 



13 kommentaari:

  1. EDIT: Nägin jälle seda reklaami, mis ütleb, et Rovio lõi enne Angry Birdsi (heh, kirjutasin Bridesi esimese hooga, selline mäng võiks ju olla küll..guugeldasin, ongi :))51 mängu, mis kõik läbi kukkusid, aga nüüd on keegi kommenteerinud, et "nad ilmselt lõid paralleelselt hunniku prototüüpe ja vaatasid, milline nendest minema hakkab." Mis on tegelikult usutavam tõesti.

    VastaKustuta
  2. Ma usun, et näitleja-tudengid suudavad vajadusel olla super glamuursed. Noor seltskond näeb instas parem välja ka kui sinuealised. Pmst pole sind ennast sinna vajagi - pidagu pidu ise ära (sinu raha eest) ja pangu pildid sinu kontole üles.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eh, ma olin just paar päeva tagasi juhmistunud, kui sain Rentsi juurest teada, et Silvia Ilves on 27. Ma isegi ei kahelnud, et tegemist raudselt minust vanema inimesega. Glamuur või asi!
      Ja mis minu raha eest? See on üks imelik komme, et sünnipäevalaps peaks kellelegi välja tegema, sünnipäevalast tuleks ümmardada, mis mõte sel sünnipäeval siis muidu üldse on?

      Kustuta
  3. Tead, mul on enam- vähem sama probleem. Sünnipäevadega olen harjunud, mul on suvel ja alati oli siis vaheaeg/ma olen vanaemajuures/homme on eksam. Ehk siis pole vajagi. Ja hädaga- mul on suur suguvõsa ja mehel on miljon sõpra. Viimased juubelid sain peetud.
    Aga minu vanuses tuleb järjest enam (kahjuks) ette matuseid. Ja siis ma vahel kurvastan et kui nõme, kui mu laps (ja mees, kui ta on sel ajal veel elus) peavad üksinda mu matustel olema, sest mitte kedagi rohkem pole.
    peale selliseid üritusi teen alati otsuse sõbrustama hakata. Ja siis mu hoog raugeb, lootuses, et vast annab seda asja veel edasi lükata. Et kui ma nt 65-selt alustan, siis ju ka veel jõuab, eks?

    Sõprade laenutamise geniaalse ideeni ma pole veel tulnudki, väga hea mõte. Tehtagu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mul on ka suvel sünnipäev ja kui varem oli sama asi, et niikuinii keegi ei tule, sest maal vanaema juures, siis täiskasvanuna on mu meelest just see häda, et oi, suvi, saaks mingi festivali maha pidada! Eriti, kuna mu mehe sõbral on nii nädalake enne mind sünnipäev ja seal on alati miski festival. See teine dilemma on mul ka, et kas mehe sõbrad ikka on ka minu sõbrad või on see lihtlabane rööv ja sõprade ülelöömine? :) Ja matusteni ma polnudki veel jõudnud, nüüd veel see mure lisaks...

      Kustuta
  4. Kui sõprade laenutuse leiad siis jaga kontakti. Mul ka päris hea hulk "elu" käigus kaotsi läinud. Need Viljandi märsilohistajad ilmselt oleks ka päris meeleolukas punt... Grimm ja kostüümid jne...

    VastaKustuta
  5. Ole innovaatiline ja tänapäevane: kutsu blogisõbrad sünnale, veel parem, lase neil üritus organiseerida ;) Ise samal ajal kühmu tõmmates üritab ohutult massi selja taha varjuda :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jajah, Marca võiks kutse välja panna, sõna läheks liikvele ja massid valguks õigel päeval kohale. :)
      Oleks nagu Thessa Facebooki sünnipäev (kes veel mäletab?)

      Kustuta
    2. Tuleb jee mingi mass kohale, üksi istun nagu "ei lind ega loom" :)

      Kustuta
    3. Ma tuleks vabalt, aga ma olen vana ja ebaglamuurne.

      Kustuta
  6. Keegi sellest ei rääkinud, mistõttu ma ikka pean ära mainima, et mina pidin end eraldi õpetama asju pikale ajavahemikule jaotama. Enne oli valik: kas tegin kohe (istusin maha ja kirjutasin jutu mitte midagi muud tegemata) või jätsin tegemata - alustasin küll romaani, aga see jäi pooleli, sest ta on kogu aeg umbes samas kohas omadega ("pooleli", noh) ja kes viitsib.
    Mul on üks verinoorena alustatud romaan siiamaani alles ja endiselt pooleli.
    Teine kadus koos ühe iidaegse 286 tööstlakkamaisega ära, aga ega mul kahju ka ole =P
    ...ja muidugi kõikvõimalikud rahulikud pikaajalised dieedid - ma ei viitsinud neid pidada. Minu lahendus oli nt 1 kuni 5 päeva paastuda. Vett ja lahtistavat teed jõin, muud mitte, sest tulemus on vaja kohe ja kiiresti kätte saada ju =D

    Nüüd olen end tasahaaval ja teadlikult õpetanud asju rahulikult tegema, iga päev 200 sõna kirjutama, seeria harjutusi 15 korda päevas nii et korraks väsid veidi, aga pole koormav alustada, sest pole mõtet "ma nüüd pean end rihmaks tõmbama" ... aga see ei olnud loomuliku tundega asi.
    Ma lihtsalt teisiti ei saanud enam midagi tehtud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kujutan ette, et mul võiks see ka niimoodi toimida, aga siiani pole olnud piisavalt motivatsiooni, et järgi proovida.

      Kustuta