Teooriad ja vandenõuteooriad

Lugesin intervjuud Andero Uusbergiga ja mõtlesin, et ikka see sama vana jutt, kuidas vandenõuteooriaid usuvad need, kes ei talu määramatust ja otsivad selgemaid seletusi. Mõtlen, et kes see ikka määramatust armastab? Mina küll ei armasta. Vähemalt mõtetes võiks mingi kord olla. Minu jaoks on kord tagatud sellega, et peamiselt valitseb juhus ja selle kõrval on teaduslikult põhjendatud loodusseadused. Minu meelest oleks palju suurem määramatus see, kui kusagil oleks keegi - Jumal, George Soros, reptiilid, süvariik, kelle käes oleks otsustamine - kust mina, mutrike, võin teada, mis tuju otsustajal täna on ja mis nuhtluse ta mulle kaela saadab? Ma väriseks hirmust, teades, et kuskil on keegi kõikvõimas (ja elukogemuse põhjal üsna labiilne)! Palju rahulikum on elada, teades, et üldiselt valitseb ilmas tasakaal - võib juhtuda halba, samas ka head ja see ei sõltu väga palju sellest, mida mina teen või kelle poole kummardan.

Ehk siis minu meelest see määramatuse kartus ei põhjenda siiski ära vandenõuteooriate levikut. Teooriad on meil kõigil - minu oma on ka teooria, usk Jumalasse on ka teooria, need on lihtsalt laiemalt levinud, kui usk reptiilidesse või lamedasse maasse. Mu meelest on oluline see, et inimene tunneb - tema on ise oma isikliku valiku teinud, tema teab, ohjad on tema käes, teised kobavad pimeduses. Isegi, kui tema valik on uskuda enda mutrikese staatusesse, siis vähemalt ta on selle endale teadvustanud, nende kõrval, kes isegi ei aima ja loodavad hoopis valede asjade peale. Inimest võimestab see, kui ta teab, kus on tema tee. Palju raskem on sellisel, kes palvetab igaks juhuks iga Jumala poole, annetab raha kõigile erakondadele, võtab vaheldumisi tablette ja joob MMS-i. See on juba kognitiivse dissonantsi teema, rollikonflikt, vot sellega on raske. Ma arvan, et miks ühed usuvad üht, teised teist, tuleneb eelkõige elukogemusest ja ümbritsevast keskkonnast, konkreetsed olukorrad ja geneetiline kombinatsioon toetuseks. 

Oma peaga mõtlemise klišee tuleb ilmselt sellest, et kõik need, kes on oma mingisuguse valiku teinud, eeldavad automaatselt, et see on nende oma mõistuse sünnitis. Nad ise mõtlesid välja ja jõudsid tõeni. Noh, see on ilmselt enamikel juhtudel vale, kui sa tõesti just midagi eriti ekstreemselt kummalist välja ei mõelnud. (Müürilehes oli sümpaatne teooria tuvidest kui jälgimisdroonidest, sest no kes on tuvide poegi näinud?! Kust tuvid tulevad, ah? Ja pandeemia ning liikumispiirangud mõeldi välja selleks, et teatud aja tagant tuleb tuvidel-droonidel patareisid vahetada.) Nullist ei suuda ükski inimene ilmselt millegi mõistliku peale tulla, sest targemad inimesed on siiski eeltöö juba ära teinud ja oleks õudne, kui me hakkaks igaüks omaette jalgratast leiutama. Puhtalt lehelt mõtlema hakates tundub ju täiesti mõistlik vaadata, kuidas palli pealt vesi maha voolab ja laiendada seda teooriat ka planeedile Maa. Ei ole võimalik, et ümmargusel pallil oleks mered peal! OMG! Ma tegin jõhkra avastuse, mitte keegi mitte kunagi ajaloos pole sellise asja peale varem tulnud!

Ma arvan, et me kõik lihtsalt valime enda jaoks mingisuguse tõe, mille abil maailma seletada. Aga asi ei ole võitluses määramatusega, vaid meie arvates oma käega tehtud valikus. Inimesed vahetavad oma teooriaid elu põhitõdedest ikka haruharva ja seda enamasti mingi suure trauma tõttu. Igaühel on oma subjektiivne tõde, objektiivsest tõest ma siin ei räägi, sest kuigi ma otse loomulikult eeldan, et see asub minu valitud rajal, siis tegelikult mingite faktide ettelugemine mõne teise raja valinuile ei mõju. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad nagu sina ja teised ei mõtle ega hakka mitte kunagi mõtlemagi.