Neljapäev, oktoober 14, 2021

Kõrgema taseme kriisid

Vahel, kui soovahetusest juttu tehakse, osatatakse, kuidas mõni soovahetaja pärast oma soo taas tagasi vahetada tahtvat. Mõtlesin siin, et "aga see ju oleks imeline!" Ses mõttes, et miks ei võiks saada oma keha pidevalt vahetada, sealhulgas sugu? Ma nii tahaks, mul oleks vaja seda. Ilma igasuguste koledate operatsioonide, taastumise ja muu selliseta muidugi. "Wanna be Jesus without suffering".

Keegi tark inimene kuskil kirjutas, kuidas elu oleks palju parem, kui inimesed saaks aru, et neil on kõigil olemas nii maskuliinne kui ka feminiinne külg ning neid ei õpetataks ühte neist vastavalt bioloogilisele soole maha suruma. Nõus, aga. Mul ei ole need küljed, mul on need vähemalt kaks (pigem rohkem) iseseisvat ja elujõulist inimest. Kui mu sees elav mees peeglisse vaatab, siis ta läheb vihaseks ja sülitab peegelpildi pihta, sest no ei lähe kokku see tema ettekujutusega endast. Oleks vaja olla vahepeal üleni tätoveeritud kiilakas, seljas tagi tekstiga "Tahan su ära tappa!" Mingi testosterooni haiglase ülekülluse puhang? Arsti juurde ei lähe, äkki küsib ka esimese asjana "aga kas te ristitud olete?" (näide VVN-i blogisabast, päriselt!). Tegelikult olen ma elu jooksul õppinud, et mõnikord on täitsa kasulik, kui sisemine ja välimine pool on äärmiselt nihkes (üllatusmoment!), aga väsitav on see, seltsimehed, väsitav!

Probleemi, et välimist kesta ei saa muuta nii tihti kui vaja oleks, ei lahenda teaduse praeguse taseme juures mitte miski. Tuleb leppida. Aga juuksed lõikasin ikkagi maha. Praktilistel kaalutlustel, sest kamm ei käinud enam läbi. Pikad olid nad mul samadel kaalutlustel - vähem mässamist, ei pea juuksuris käima jne. Noh, selgus, et oleks ikka pidanud käima...Naljakas oli see, et nüüd, kui mul on õlgadeni juuksed, teatas mees, kes kangesti pikkadest juustest lugu peab, et "pole mingit vahet ju", aga ema, kes eluaeg on jutlustanud, kuidas teatud vanusest alates teatud asjad lihtsalt enam ei sobi sh pikad juuksed, kommenteeris nördinult "miks sa seda ometi tegid?". Paraku pean möönma, et lühikeste juustega on mõnes mõttes kergem. Näiteks saab need kiiresti kuivaks föönitada, ei pea istuma tunde toas ja kõigile kutsetele "ei!" vastama, sest "kuivatan juukseid". Minu pikkade juuste föönitamine võttis umbes sama aja, kui õhu käes kuivada laskmine, sest nii pagana palju oli neid karvu ja lisaks peale föönitamist nägin ma välja nagu heinasaad. Siinkohal kohane tsitaat Anna Gavaldalt: "/.../ vaatasin, kuidas ta juukseid sirgendab, üks salk teine salk kolmas salk neljas salk. Tal läks sada aastat sellega. Pearäti pähepanek tundus selle kõrval nagu feminismi sümbol." Siinkohal ka raamatusoovitus A.Gavalda "Mõrad turvises" - kui armastate karaktereid, siis Gavalda kehastub pundis lühijuttudes niivõrd erinevateks tegelasteks ja niivõrd meisterlikult, et lust lugeda. 

Eile lugesin, kuidas inimesed olid pigem "meh?!" Ave Taaveti "Valerahategija" suhtes. Mis mõttes? Ma ei osanud seda raamatut muudmoodi kommenteerida, kui ainult, et seda lugedes saad aru, kuidas mõnele lihtsalt on antud ja teised võiks parem eos pooleli jätta. Kui inimene suudab kirjutada maagilise realismi selliseks, et isegi mina söön, siis pole muid kommentaare vaja. Ja mõnele ei piisa sellest? Ma lähen kohe põlema, kui keegi ei kiida asja, mis mulle koledasti korda on läinud. Et mismoodi teie ei näe? Õudselt arukas muidugi. Lugesin ka seda, et Taavet pidada kirjutama nagu Mehis Heinsaar. Ma pole Heinsaart lugenud ühel hästi imelikul põhjusel. Nimelt ta nimi on nii tavaline. Mehis Heinsaar ei ole ju mingi kirjaniku nimi. Kirjaniku nimi peaks olema lühike ja lööv. Rein Raud. Mats Traat. Eve Kivi. Ellen Niit. Või siis pikk ja väärikas. Anton Hansen Tammsaare. Aga Mehis Heinsaar on tavalise inimese tavaline nimi. Ei kisu raamatukogus kätt sirutama. Sama võib muuseas öelda ka A.Taaveti "Valerahategija" kohta, sellel on lihtsalt nii kole kujundus. Mida sellest kõigest õppida? Sirutatagu käsi!

7 kommentaari:

  1. Ma vaatasin temaga intervjuud Plekktrummis ja mõtlesin, et peaks lugema. Mul on eesti autoritega alati selline "kodukootud" tunne. Kirjutab nt Mudlum pikalt ja laiali detailides, nostalgiliselt ja ma mõtlen, et oh, nagu meil kodus. aga kirjutab Ann Cleeves oma krimkas, kuidas keegi koob ja ma heldin :D Ennast ajab ka hämmingusse.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Mul on eri situatsioonilised sood - enamasti olen nagunii kesksoost või sootu, hõljun kuskil abstraktses pilves, kas arvudel on sugu?

    Kehaliselt olen naine ja mul pole sellega ka probleemi, aga nt tantsutunnis olen ma mehe rolliga nii harjunud, et paar päeva tagasi, kui oli vaja õppevideo tegemiseks näidisgrupp moodustada, mina kui kõige pädevam pidin seal kindlasti sees olema ja meestekohad olid juba täis, siis tundus täiesti adekvaatne lahendus, et üks mees peaks minema naiste ritta, sest muidu mina ju ei mahu meeste ritta. Võttis aega, et välja raalida, et õigus jah, ma võin naiserolli ka tantsida. Seda tantsutrenni kontekstis, kus mehi on alati vähem kui naisi.

    Pmst tajun ma trennis naise positsiooni tantsides alati, et ma _mängin_ naist.

    VastaKustuta
  4. Ahvid ongi see osa inimesi kes ei tahtnud inimesd olla ja nad kobisid puu otsa tagasi, sest seal polnud elu nii väsitav ja nihkes. :)

    VastaKustuta
  5. Meenub kohe "Player of games", kus teised pidasid peategelast kergelt imelikuks, sest ta oli pea kogu aeg ühest soost ja ei tundnud soo muutmise vastu huvi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. või "Pimeduse pahem käsi", kus suurem osa ajast ei ole keegi mingit sugu, välja arvatud innaajal, mil sugu kujuneb pooltel selle järgi, mis soo partner on seekord võtnud.

      Kustuta
    2. need, kes olid kogu aeg mingit (ja see tähendab, et ka sama) sugu, olid seal sellised pühad perverdid.

      Kustuta