Kolmapäev, detsember 15, 2021

Aastal 2021 kuulatud lugudest parimad, vol 3

Alustame siis viimase, kolmanda osaga sellel aastal kuuldud lugude paremikust, peale seda saab juba albumite kallale asuda. Endiselt on lood suvalises järjekorras.

1. Ghostiga on huvitav see, et alguses nad mulle eriti ei sümpatiseerinud, aga viimasel ajal on neilt ainult väga head muusikat tulnud. Ka sel aastal ilmunud Metallica kaverite albumilt meeldis mulle enim Ghosti versioon "Enter Sandmanist". "Hunter's Moon" on esimene nende enda uue materjali näide ja mulle väga meeldib. Kusjuures ma olen nõus ka video all oleva esimese kommentaariga: "Typical Ghost song. First listen is like idk. Then you find yourself playing it all day on repeat using anything you can find as a drum kit. Tobias knows how to make infectious songs" ehk enamasti Ghosti lood esimesel kuulamisel erilist muljet ei jäta. Ghosti fenomen on minu jaoks ilmselt siiski see 80ndate vibe, mis miskipärast nende lugudest kõlab, kuigi ma ei oska otseselt öelda, mis bändi sellest ajastust ta meenutada võiks. Sõbranna väitis, et meenutab Iron Maidenit, mu meelest absoluutselt mitte :)

2. MXMS-i lugu "Death Row" aastast 2019 on niigi üliäge sugestiivne rütm, sel aastal ilmus sellest aga veel aeglasem "post pardon" remix. Kui ma üldiselt igasugu remixe põlgan, sest enamasti tehakse sellega lugu ainult halvemaks, siis siin nii ei ole. Ta ei ole parem, ta on teistmoodi, aga sama hea. Jälle üks näide tumedast popist, taustaks "battles of mental illness and addiction", "focusing on emotional trauma and taboo metaphoric expression" - miks koledatest asjadest sünnib ilus muusika?

3. Nüüd jälle natuke ka kodumaist muusikat.  Igal viimasel kui neljal aastal on Dead Furies uue albumi välja andnud. Aga vot sellel aastal ei andnud (kuigi veel jõuab). (Ok, Youtube ütleb, et uus plaat tuleb siiski kevadel 2022). See-eest paar singlit tuli küll. Praeguseks on neil oma käekiri nii välja kujunenud, et enamasti saad kohe aru, mis bändiga tegu. Vot selle viimase loo puhul ma kohe ei saanud. Hoopis teistsugune Dead Furies! Mulle meeldib! Veel teistsugusemat, suisa eestikeelset Dead Furiest saab muide Oleg Kosjugini eelmisel nädala ilmunud kaverite ja remixide plaadilt, aga see oli mulle juba veits liig :)

4. Guns N'Roses on bänd, mis on minust kuidagi pigem mööda läinud. Kuulsaimad lood on nagu ikka ballaadid ja siis kui nad väga popid olid, ma veel süveneda ei viitsinud, et seal ballaadide taga ka midagi enamat on. Seda huvitavam, et mulle meeldib midagi nende viimase aja materjalist. Täitsa äge lugu ju!


5. Vended on bänd, kus vokalistiks  Corey Taylori poeg ja Slipknoti trummari poeg istub trummide taga. Uskumatu, kui sarnased võivad olla isa ja poja hääled! Lisaks esinevad nad maskeeritult ja viljelevad sarnast stiili, mida Slipknotgi. Hiljuti tuli aga uudis, et tüübid sõna otsest mõttes nutavad vannis, kui neid jälle Slipknot 2.0ks peetakse. Ohjahh. Raske on see hõbelusikas suus sündimine. Slipknoti viimased asjad mulle enam eriti meeldinud ei ole, liiga eklektiline kraam, Vended meenutab rohkem vana Slipknoti (no vabandust tõesti!), mulle täitsa meeldib. Mõnus rütm ja meloodia.

6. Nüüd veidi popimat rocki kui nii võib öelda - Black Map ja "Chasms", lugu, mis mul pool aastat täiesti valede sõnadega kummitas. Ei olegi mingi peolugu sõnadega "Tonight we're drinking!". Nojah, aga kaasahaarav ikkagi.

7. PRINCESSBRI oli üks esimesi tumeda popi esindajaid, kes mulle juba aasta algul silma jäi ja seda vist pigem ühe rockilikuma looga seoses tema hilisemast loomingust, kõige rohkem kummitas mul peas siiski see lugu "Brat", mis on selline korraliku attitudega statement. (Ausalt, jube piinlik on mingeid ingliskeelseid fraase loopida, aga kuna muusikast loen ma eelkõige inglise keeles, siis satuvad need miskipärast sisse ka siis, kui ise muusikast kirjutan. Eesti keelde pannes kõlab see kõik eriti kummaliselt.)  Kõigist neist haldjalikest pätiplikadest näeb Bri mu meelest kõige ägedam välja. "Pixie Hollow and Purgatory" on teine hea näide tema muusikast.

8. See oli vist selle aasta algul, kui Till Lindemann ja Peter Tägtgren teatasid, et nende teed lähevad nüüdsest lahku. Till on mingit imelikku värki peale seda välja andnud, mis minu käest plusspunkte ei saa, aga Tägtgreni kaks uut lugu Painiga on see-eest palju paremad, kui Pain varem minu jaoks olnud on. Loodetavasti tuleb siit ka plaat.

9. Lord of The Lost on bänd, mille ma alles sel aastal avastasin. Muuseas soojendavad nad mujal maailmas Iron Maidenit nende Legacy of Beast 2022 tuuril.  Eestis soojendas samal tuuril Killswitch Engage hoopis. (Kummaline mõelda iseenenesest, et see tuur, mis Eestisse enne pandeemiat jõudis, kuskil ikka veel kestab.) Miskipärast saad kohe aru, et saksa bänd. Sel aastal ilmunud plaadil "Judas" on paar väga head lugu. "For They Know Not What They Do" näiteks ja alljärgnev. 15. jaanuaril peaks Lord of The Lost Soomes koos Turmion Kätilöga esinema. Tundub potentsiaalselt hea laivbänd olema.

10. Lõpetuseks veel üks bänd,  mille ma miskipärast alles sel aastal avastasin. Angels & Airwaves on tegutsenud juba aastast 2005 ning selle loojaks on Blink-182 laulja Tom DeLonge. Erinevalt Blingist on tegemist meloodilise post-pungiga. Ilusad lood, mis pidavat meeldima nii rocki- kui ka disko austajatele. Meie kodumaistele punk-puritaanidele muidugi mitte. Sellel aastal ilmunud plaadil "Lifeforms" on päris mitu toredat lugu nagu näiteks see:

Sai vist vähemalt positiivse noodiga lõpetatud?!

Ülejäänud osad siin ja seal.








2 kommentaari:

  1. Ghosti avastasin nii, et ostsin kaltsukast trummitaldrikule sizzler'i tegemiseks messingist keti. Keti kyljes miski tagurpidi ristiga G-täht... äkki on mingi logo, guugli otsing aitas. nende muusikat avastama hakates jäi karp lahti, KUI 1980-d nad on, päriselt ka tänapäeval keegi sellist asja teeb või. Europe tuli kõigepealt meelde.
    Suurepärane post.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Mulle meeldivad su kommentaarid ka, tavaliselt muusikapostitusi ju keegi ei kommenteeri.

      Kustuta