Neljapäev, detsember 30, 2021

Minu 2021. aastal loetud raamatutest parimad

Poole aasta peal tundus, et sel aastal see lugemine ikka kohe üldse ei lähe, aga lõpuks lugesin ometi suisa 130 raamatut, mis on vaid ühe võrra vähem, kui mu rekordaastal 2018. Tegelikult ma endale mingeid eesmärke selles osas üldse ei sea, tuleb, nagu tuleb. Maksimumhinde said loetutest 19. Neist omakorda 8 on raamatud, mis ka tegelikult 2021. aastal ilmusid. Raamatulaenutajana ongi üldiselt see mure, et enamik uut ja head jõuab minuni hilinemisega, näiteks lugesin ma sel aastal palju eelmise aasta edetabelites figureerinud kriitikute lemmikuid. Kõigepealt siis reastan lugemise järjekorras need 8 selle aasta sees ilmunud ja minu lugemislauale (lugemisvoodisse?) sattunud parimat, edetabelit ei tee, sest kõik olid omamoodi ja võrreldamatult parimad. Pealkirjas olev link viib varasema arvustuseni blogis. 

1. Jüri Kolk - Argitraagikaid ja teisi artikleid

Nagu pealkiri ütleb, siis tegemist on artiklikogumikuga. Äärmiselt sümpaatselt ja meeldiva kirjutajahäälega kirja pandud. Muidugi kahtlustasin ma ka seda, et meeldib, kuna noogutan kaasa. Ma tahaks uskuda, et mitte ainult. Goodreadsi arvustused ütlevad põhimõtteliselt sama, mida mina. 

2. George Orwell - Birma päevad

Jah, eesti keeles ilmus see alles aastal 2021. Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema!
Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada.
Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. 

3. Anna Kaare  - InteГрация 

Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida).

4. Mart Kivastik - Sure, poisu!

Ilmselt on tegemist minu lemmikžanriga - ajalooline ilukirjandus ehk siis täpsemalt mingile ajaloolisele sündmusele liha luudele kasvatamine, sest ega kedagi ju pole enam rääkimas, kuidas see asi ikka tegelikult oli. Ja tühja kah, kaunilt kokku traageldatud vale võibki etem olla, sest tõde on teadagi vaid subjektiivne. Mina olen nõus ilusa valega leppima! Ja ma ei mõtle ilusa all õnnelikku lõppu, sest seda siin ju teadagi ei olnud (raamat räägib J.Vares-Barbarusest). Ilusaks pean ma autori loodud võimalust minevikku kiigata, neid ajaauke, mis siin on minu meelest meisterlikult loodud. Puuduvad tüütud kirjeldused, mis püüavad lugejale midagi puust ette ja punaseks teha, üleliigne paatos ja tagantjärele targutamine. Võib-olla annab tunda, et kõik need sõnadega maalitud pildid annaksid kokku kenakese filmistsenaariumi, aga see otseselt ei häiri. Plusspunktid veel järelsõna eest, kus ajaloost ja isikutest täpsem ülevaade antakse.
Millegipärast hakkas peale lugemist kummitama viisijupike: "Sinustki, sinustki võib saada president kommunist!"
 

5. Tuul Sepp - Evolutsioonibioloogi päevik

Formaadilt on siin siis 100 blogipostituse pikkust päevikusissekannet, mis ajendatud erinevatest elus ette tulevatest olukordadest (tarbimine, lapsevanemlus, linnastumine, armastus, õnn, lemmikloomad, muusika jne jne.), mida on lahatud just evolutsioonibioloogilisest vaatepunktist. Enamasti noogutad kaasa, mõnikord avastad midagi varem teadvustamatut, paar korda tahaks vaielda ka.
Soovitan ma seda raamatut tõesti soojalt kõigile: lihtsasti loetav, teemaga võõrale seletatakse olulisemad mõisted lahti, seisukohti korratakse läbi raamatu (ja mitte nämmutades, vaid asjalikult ja lugeja tähelepanu hinnates) ja samas on siin ka sellised toredaid rosinaid, mis teevad lugemise põnevaks ilmselt neilegi, kes teemas rohkem kodus.

6. Dolly Alderton - Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud see pealkiri kohe üldse kutsuv, aga andsin võimaluse. Ausalt, enne lõppu veel mõtlesin, et üle nelja tärni ikka ei annaks, aga see lõpp...Huvitav on lugeda elust, mille alussambad on sinu omast nii erinevad - kahtlustan siinkohal seda tüdrukutekooli, ma olen alati arvanud, et see on halb idee! Ometi suutsin ma siit leida rohkem nostalgiat ja kokkupuutepunkte endaga, kui muudest naistekatest. Jah, Caitlin Moran ehk erandiks. Kõigist neist kümnetest "nii kasvasin mina naiseks" raamatutest ja filmidest hoolimata suudab autor siin leida üllatavaid ja läbimõeldud vaatepunkte. Ei ole niisama hunnikut klišeesid, mille üle on veiniklaasi kõrval hea naerda. Mulle meeldis väga see lähenemine armastusele. Armastus ei ole ainult romantiline armastus. Kõik see, mida autor kirjeldas lõpus armastuse all, on armastus. P.S. Need kursiivis kirjad peatükkide vahel olid ka kuld, neist peaks eraldi raamatu tegema, ma loeks ja naeraks endal neerud paigast! Ma olen õel.  

7.  Pentti Linkola - Teisitimõtleja märkmed

Ma olin eelnevalt natuke kuulnud Linkolast ega tahtnudki alguses väga lugeda. Ökofašismi pooldaja, aga endal olid lapsed? Practice what you preach? Kartsin, et äkki on kuri ja moraliseeriv.
Õnneks see raamat raamatukogust siiski kotti tuli.
Linkola kirjutab selles meeldivas rahulikus stiilis, milles vaid tema aja inimesed kirjutada oskasid. Linkola teisitimõtlemine seisneb minu meelest vaid selles, et tal on julgus välja öelda asju, mille enamik meist on kuhugi alateadvuse tagasoppidesse surunud. Tulevikušokk on väljend, mida ta selle seisundi kohta kasutab. "Tohutu ajude äravool, mis iseloomustab näiteks viimaste kümnendite parteipoliitikat, tuleneb osaliselt kindlasti arukate inimeste tulevikušokist." (lk 86) Linkola räägib, kuidas ta käib looduses ja näeb asju, vestleb tavaliste kodanikega, kes näevad samu asju, aga miskipärast ei ole see nähtu kooskõlas sellega, millest looduspoliitika koostajad räägivad. Inimesed ongi segaduses. "Ühed kraabivad kasvõi maapõhjast või võllapuu varjust välja optimistliku ellusuhtumise, olgu selle põhjendused kui tahes tuulele rajatud."(lk 87) "Tegelikkusetaju (on) haruldasim inimlik omadus." (lk 94)
Mu meelest selline üsna mõistlik memento mori-stiilis lugemine. Ehk ongi maailma lõpp juba ära olnud?
 

8. Rutger Bregman - Inimkond: Paljutõotav ajalugu

Mis on see Bregmani raamatu põhiline sõnum minu jaoks? Sest tegelikult räägib ta ikka väga paljudest asjadest ja seda kõike huvitavalt. Me oleme nii pagana manipuleeritud/tavad.
Kokkuvõttes: normaalne inimene ei lähe, kaigas käes, heast peast tapma. Ei ole nii nagu osatatakse Kosjugini loos "Plastikust käpikud": "Aga me ei saa, me oleme ju inimesed, meile on see sisse kodeeritud - lähme tapma!" Meid on vaja tapma motiveerida ja pärast me sisendame endale, kuidas "loomuse vastu ei saa". Motiveerimise eest tuleb end hoida osata!  

Siia lõppu kahe viimase koha asemele nimetan lisaks ära viis väga head raamatut , mis ilmusid 2020, aga mida sel aastal lugesin: 

  • C.A. Fletcher - Poiss ja tema koer maailma lõpus  

Tagakaanel öeldi, et see raamat meeldib sulle, kui meeldisid "Pii elu" ja "Jaam üksteist", millest esimene mulle enam-vähem üldse ei meeldinud, teine oli selline keskmiselt kena lugemiselamus. Minule meenutas kogu lugu miskipärast aga hoopis Triinu Merese raamatut "Kuigi sa proovid olla hea". Vähem ulme ja düstoopia, kui valikud, inimeseks olemisele truuks jäämine, vaprus, suhted inimeste (ja loomade) vahel jms. Ja muidugi lõpp.
Aga ma ei saa sellest raamatust eriti midagi kirjutada, kuna ka autor ise on palunud spoilerdamisest hoiduda. Igatahes mulle meeldis, oli põnev, ootamatu ja mõtlemapanev.

  • Doris Lessing - Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte (Loomingu Raamatukogu Kuldsari, #6)

Lugesin kõigepealt esimest väljalaset (ilmus 1957), aga muutsin oma hinnangut kõrgemaks peale uue väljaande lugemist, kus on kolm lugu rohkem. Need kolm lugu on kohe erakordselt intensiivsed - midagi sellist võib kohata parimate romaanide juures, novellid jäävad enamasti ikka kuidagi pinnapealseks ja jätavad pooliku tunde, aga mitte need. Võimas kirjutamisoskus!  

Ma olen see, keda sõnapaar "maagiline realism" alati hirmutab. Taavetit lugedes selgub, et asi on vist pigem kirjutajas. Samuti saab selgeks see, et võrreldes Taavetiga ei oskagi enamik kirjutada. Vabandust. Ma ise kõige vähem. Absoluutselt imetlusväärt anne! 

  • Aleksei Salnikov  - Osakond
"Petrovid gripi küüsis" mulle erilist muljet ei jätnud, küll on hea, et ma ikka Salnikovile teise võimaluse veel andsin, sest see on täpselt minu raamat! Kas miski võib olla südantsoojendavalt küüniline? "Osakond" on. Tegelased, kes objektiivselt võttes peaks olema ebameeldivad, on sümpaatseteks kirjutatud. Mitte miski siin elus ei ole üheselt must ega valge. Kogu loo atmosfäär on trööstitu, aga samas hubane. Me elame oma pisikesi elusid ja vahel harva lööb üldine traagika sisse, aga ka sellest saab üle, sest meil on tunded, mis muutlikud + meil on alkoholi ja medikamente. Me läheme ikka edasi, mis sest, et kirves on kõigi peade kohal. Inimene kohaneb. Teiste surm on paraku siiski statistika, sest oma nahk on kõige lähemal. Lastele loodame ikka paremat tulevikku, nemad on meie lootus. Äkki võib kõik veel päris talutavalt minna?
Ma kogu aeg kartsin seda magedat lõppu, millega V.I. Konn hirmutas, aga õnneks minu jaoks seda ei tulnud. Mulle just lõpp meeldis eriti. Otsad ju ongi lahti - küll see lõpp ka kunagi tuleb. Seniks katsume vastu pidada.
 

 Nende sõnadega tasuks vist täitsa aasta ka ära lõpetada.

6 kommentaari:

  1. Su kokkuvõtte põhjal kavatsen Linkolat googeldada. Õnneks pole vahet mis keeles raamat kättesaadav ehkki võimaluse korral eelistan originaalkeelt.

    VastaKustuta
  2. Ole tänatud! Päris mitu uut raamatut sain nimekirja.

    Just eile mõtlesin, et maailm on nii muutunud. (Vanasti kui mina noor olin) tarbiti sarnast meediat, sa võisid olla kindel, et keegi seltskonnast on lugenud sama raamatut/näinud filmi/ kuulanud ansamblit , mida sinagi. Tänapäeval on neid nii palju ja nii erinevaid, et me olemegi oma valikutega üsna üksi. St ei ole, Goodreadsis on ligi miljon sama lugenud ja Spotifys kaks miljonit sama kuulanud, aga nad asuvad maailmas teistes kohtades.

    VastaKustuta
  3. Aitäh, et loed, aitäh, et loetust kirjutad!
    Head aastavahetust ja uut!

    VastaKustuta
  4. Tule taevas appi, kui palju sinust, Marca, praegu kasu oli :) Nagu selgub, olen Tuul Sepa ajanud ühe teise kirjanikuprouaga segamini ja hoolsalt vältinud, nüüd oli põhjust asjasse uuesti süüvida, võiks küll minu maitsele olla.

    VastaKustuta
  5. Ma olen meelitatud:)
    Suure lugemusega inimestele Goodreads´i ülevaatega abiks olla on tore:)
    Minu lugemistempo Elisa, Ellu ja Nõmme Rmtkg peale kokku on ehk sadakond aastas, kõiki ei oska ega viitsigi Goodreads´i togida.
    Head uut lugemis-ja muidu aastat!:)

    VastaKustuta
  6. Aitäh kõigile heade sõnade eest ja toredat uut aastat teilegi!
    Seoses Goodreadsiga tundub mulle osalt, et mingil määral lugemisvara ikkagi ühtlustub, ma valin sageli raamatu selle järgi, et "keegi vist Goodreadsis kiitis" ja üldiselt on seal aktiivsematel kasutajatel siiski samad inimesed listides, keda jälgitakse. Vaatasin ERR-i parimate listi ja seal oli ikka päris palju raamatuid, millest ma kuulnudki polnud.

    VastaKustuta