Teisipäev, detsember 28, 2021

Rutger Bregman. Inimkond: Paljutõotav ajalugu

Tõsi on see, et mida vanemaks ma saan ja mida rohkem ma loen, seda vähem ma tean. Kohe imelik on enda pärast, sest no mismoodi saab lugeda üksteise otsa Linkolat ja Bregmani ning mõlemale kaasa noogutada?! Paadunud pessimist ja paadunud optimist. Kas pole meile ikka õpetatud tõde otsima, valet vaenama? Mulle tundub üha enam, et maailm on liiga keeruline selleks, et mingi teooria ülimuslikuks kuulutada (evolutsiooniteooria kehtib, kuid seegi ei määra ära kõike) ja kõige kindlam moodus millegi vale olemises veenduda, on kellegi soov see ainuõigeks kuulutada. Kriitiline mõtlemine eeldab paljude erinevate seisukohtadega tutvumist ja paraku selgub seda tehes, et kõik sõltubki vaatenurgast, olukorrast, keskkonnast, konkreetsetest tingimustest. Iseenesest on see loomulik, aga miskipärast on meis ikka sees usk ühe ja ainsa tõe olemasolusse. Muuseas, leidsin Linkola ja Bregmani üksteisega täiesti kooskõlas olevad - näiteks räägib Linkola sellest, kuidas "Jutud ökokatastroofist aitavad ökokatastroofi süvenemisele kaasa kavalamalt kui miski muu" (P.Linkola "Teisitimõtleja märkmed" lk 88). Mõtleb ta selle all siis inimeste kalduvust tegutseda stiilis "pärast mind tulgu või veeuputus", Bregman räägib oma raamatus isetäituvatest ennustustest ja notseebo-efektist ehk siis sellest, kuidas negatiivne eelhäälestatus sageli suudabki tuleviku mustaks keerata.

Mis on see Bregmani raamatu põhiline sõnum minu jaoks? Sest tegelikult räägib ta ikka väga paljudest asjadest ja seda kõike huvitavalt. Me oleme nii pagana manipuleeritud/tavad. "Kool on reklaamiagentuur, mis paneb teid uskuma, et vajate ühiskonda niisugusena, nagu see on." I. Illichi tsitaat, lk. 279. 

Me usume, et inimesed on omakasupüüdlikud seetõttu, et meile seda pidevalt korrutatakse. Korrutatakse meile seda aga võimulolijate poolt, kelle puhul ongi tõenäolisem, et nad on omakasupüüdlikud, sest võimul on kombeks pähe lüüa ja teiseks paljud tippujõudnud omavadki nartsissistlikke ja psühhopaatilisi jooni keskmisest inimesest enam. (lk 23) Usk inimese pahelisusesse on õigustus. (lk 173)"Õigupoolest võib kogu tsivilisatsiooni evolutsiooni vaadelda kui lugu valitsejatest, kes lakkamatult mõtlevad välja uusi õigustusi oma privileegidele. " (lk 224). Appi tulevad näiteks kõikenägevad jumalad, kelle abil valitsejal on lihtsam masse vaos hoida. (lk 225) Usk toimib siiski vaid reaalse vägivalla ähvardusel - me usume dollarisse, mida toetab USA sõjavägi, Bitcoin seetõttu rahaga võrdset kasutust ei leia. (lk 228) Selleks, et inimene saaks üle oma vastumeelsusest teha halba, tuleb kurjus headuseks maskeerida. (lk 169) Eesmärk pühitseb abinõu. Kuna inimestele on loomuomane vastasseis ebavõrdsusele, tuleb ebavõrdsus ära põhjendada. (lk 223) Need teooriad, kuidas mõned on geneetiliselt paremad, kõrgemate jõudude poolt välja valitud jms. Probleem on ka selles, et empaatia on piiratud. ( lk 210) Me oleme võimelised kaasa tundma mõnele, aga mitte sadadele. Muuseas, naised ei ole empaatilisemad kui mehed, neil on lihtsalt läbi ajaloo vähem võimu olnud ja nad on olnud sunnitud end teiste olukorda panema, meeste jaoks pole see nii oluline olnud. (lk 221)

Aga sõjad, aga natsid, Stalin, Pol Poth ja teised? See osa oli minu jaoks üks põnevamaid. Miks me muudkui mõtleme välja uusi tapatehnikaid, mis otsese vastase mõrvamise pigem masina poolt kaugjuhitavaks teevad? Sest enamik inimesi ei suuda siiski tappa. Enamik sõdureid ei tapnud sõdades kedagi, enamik tääke jäi kasutamata, suur osa vigastustest tekitati endale ise ja suurema osa surmi põhjustasid pommid, purustused, lennuvägi. "Psühholoogiliselt on väga raske teise inimese keha läbi torgata."(lk 212) Eks sellele "kibedale tõele" saadi muidugi juhtkonnas jälile ka ning uuemates sõdades on mehi "paremini treenitud", mis on jah kaasa toonud suurema tapaefektiivsuse, aga ka rängemad kõrvalmõjud treenitud tapamasinaile endile. "Snaiprid on enamasti psühhopaadid, kellel ei ole tõrget tapmise vastu." (lk 213) Natsidest ja terroristidest rääkides on meil alati abiks olnud ajupesu - "meie oleme ajaloos õigete poolel, et saabuks paradiis, on enne vaja natuke tappa", mida juhivad nartsissistlikest psühhopaatidest fanaatikud, kelle järgijaid kannustab aga pigem kamraadlus ja kokkuhoid kui otsene ideoloogia ise. Pluralistlik ignorantsus - massist eristuda on väga raske. (lk 249) Me oleme sündinud võõrast umbusaldama, probleemiks muutus see aga alles koos tsivilisatsiooni tekkega. Me eelistame endasarnast, isegi kui ta on halb. (lk 206) P.S. Raamatus on mõtlemapanev kõrvalepõige natsideaegsesse Taani riiki, kus juudid pääsesid küüditamisest tänu taanlaste kokkuhoidlikkusele ja ühisele vastuhakule. "Küüditamine ei saa toimuda, kui ei ole kollaboraatoreid." (lk 176) Vastukaaluks "Estland ist Judenfrei!" ja hilisemad punaküüditamised. Mõttekoht.

Kes tahab vaielda, vaielgu autoriga, need kõik on tema mõtted, seepärast ka nii palju leheküljenumbreid. Kokkuvõttes: normaalne inimene ei lähe, kaigas käes, heast peast tapma. Ei ole nii nagu osatatakse Kosjugini loos "Plastikust käpikud": "Aga me ei saa, me oleme ju inimesed, meile on see sisse kodeeritud - lähme tapma!" Meid on vaja tapma motiveerida ja pärast me sisendame endale, kuidas "loomuse vastu ei saa". Motiveerimise eest tuleb end hoida osata! 

Alustuseks ära tarbi meediat. Meedia polariseerib (eriti polariseerib mu meelest alternatiivmeedia, kui peavoolust leiad veel lugusid rõõmsast lihtsast inimesest või kultuurist, siis alternatiivne keskendub ainult vastandumisele). Ok, see on autoril kirjas alles seitsmenda punktina kümnest soovitusest, aga need kõik on mõistlikud ja neid võiks jälgida. Kuigi, see kindlasti ei ole mingi eneseabiõpik!

Lõpp läheb kindlasti paljude jaoks sinna "paita päti pead", aga Bregman esitab huvitavaid fakte. 

"Aga rohkem demokraatiat, rohkem avatust ja rohkem inimlikkust on just see, mis ei ole kerge. Vastupidi, karmid sõnad, kättemaks, piiride sulgemine, pommitamised, maailma jagamine headeks ja halbadeks - see on kerge." (lk 323) Loetagu siia A. Applebaumi "Demokraatia videvikku" otsa, kui liiga roosamanna tundub. 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt (ma ütlen, siin neid jagub!): Ameerika sotsioloog Erica Chenoweth uuris vastupanuliikumisi aastail 1900-2014 ja avastas, et 50% vägivallatuid ettevõtmisi olid edukad, seevastu vaid 26% relvaaktsioonidest saatis edu. Põhjuseks siis see, et vägivallatutega liitus rohkem inimesi  - mitte ainult testosteroonist nõretavad noored mehed vaid ka naised, lapsed, vanurid, puuetega inimesed. Head saavutavad arvulise ülekaalu. (lk 338) "Laulev revolutsioon"?

5 kommentaari:

  1. Enne tõsisemalt oponeerimist tuleks mul muidugi raamat läbi lugeda. Ainuüksi lõpulause heade arvukuse ülekaalu tähtsusest tundub naiivsevõitu. Vaja on ka jõudu või soodsat momenti, üks lipp teeb etturitearmeele tuule alla kui tal motivatsiooni ja tahtmist.

    P.S. Ukraina suunal saame kardetavasti peagi praktilise õppetunni teemal: Otsusekindel ja riskialdis kurjategija vs kamp kõhklevaid, vaidlevaid ja otsusevõimetuid pehmosid, kes objektiivselt on kordades tugevamad kuid ei oska ega julge oma tugevust kasutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ukraina pole mitte kõhklevate pehmode kamp, vaid seal on palju vene taustaga organiseeritud tegevust sh kurjategijate grupid, mis oma massi tõttu juba riigile ohtlik on. Mu lähikonnas on ukrainlastega koos töötavaid inimesi ja põhjused, miks ukrainlased siia tööle tulevad, on muuhulgas maffia tekitatud kaos, mis 1990tel väga jõhker oli, isakeste valitsetud .erse maakohtades ja tööstuses, hiigelsuur riigivarastamine jne jne. Ja ärme unusta Putja karvast kätt, eksole.

      Kustuta
    2. Pehmode kamba all pidasin silmas suuri lääneliitlasi.

      Kustuta
    3. Lääneliitlaste suunast hõljub uue MRP haisu.

      Kustuta
  2. Kõlas väga põnevalt. Võtan nimekirja ja siis vaidlen :)

    VastaKustuta