Pühapäev, detsember 12, 2021

Tuul Sepp. Evolutsioonibioloogi päevik

 

"Miks on meil endalgi lihtsam võtta kätte juturaamat või avada Facebook selle asemel, et lugeda näiteks "Matemaatika õhtuõpikut" või vaadata internetist programmeerimise õppevideoid?" (lk 124) küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp oma päevikuvormis raamatus. Mõtlesin kunagi ostetud "Matemaatika õhtuõpikule", mis siiani öökapi alumises sahtlis vedeleb. Evolutsioonibioloogiliselt võttes tundub mulle kasulikum lugeda "Evolutsioonibioloogi päevikut" kui "Matemaatika õhtuõpikut", sest pardon my french, ma ei näe matemaatikal erilist kohta oma päriselus, evolutsioonibioloogilised argumendid tunduvad palju ahvatlevamad, neid saaks näiteks vestlustes kasutada, ennast huvitavaks teha, blogipostitusi treida jne. Minu ausus peaks inimesed nüüd mu isiku suhtes leebemaks tegema - tunnistab oma väiklust ja rumalust. Selline raamatust inspireerit mõttekäik siis.

Päriselt soovitan ma seda raamatut tõesti soojalt kõigile: lihtsasti loetav, teemaga võõrale seletatakse olulisemad mõisted lahti, seisukohti korratakse läbi raamatu (ja mitte nämmutades, vaid asjalikult ja lugeja tähelepanu hinnates) ja samas on siin ka sellised toredaid rosinaid, mis teevad lugemise põnevaks ilmselt neilegi, kes teemas rohkem kodus on. "Näiteks on ämblikul olemas mänguseks, mida harrastavad noored loomad (ämbliku kohta "loom" ütlemine on minusugusele arahnofoobile muidugi eriti võigas, aga samas vägagi (minu) reaalsusele vastav!), kes pole veel suguküpsust saavutanud. Päris seksist erineb see selle tõttu, et isast ei sööda kunagi ära." (lk 131)

Formaadilt on siin siis 100 blogipostituse pikkust päevikusissekannet, mis ajendatud erinevatest elus ette tulevatest olukordadest (tarbimine, lapsevanemlus, linnastumine, armastus, õnn, lemmikloomad, muusika jne jne.), mida on lahatud just evolutsioonibioloogilisest vaatepunktist. Enamasti noogutad kaasa, mõnikord avastad midagi varem teadvustamatut, paar korda tahaks vaielda ka. Kuidas see pessimismiga ikka on? Kas pole nii, et sageli ei sunni see mitte tegudele, vaid just pessimist jääb oma kuivanud murumätta juurde, sest ta lihtsalt ei usu, et mujal rohi rohelisem oleks? Põhimõtteliselt on see üks ütlemata imeline ja kaasamõtlema sundiv päevik, mida üldse ei tasuks väga kiiresti läbi lugeda, sest paraku piirdub see saja sissekandega. Üks väheseid raamatuid, mida lõpetades mõtlesin, et selle peaks raudselt veel korra läbi lugema. Lõpetamisel on selline kurbus, nagu siis, kui mõni tõeliselt hea blogija pillid kokku paned. Tekib sõltuvus, tahaks veel lugeda. 

Ahjaa, loetu kvaliteeti peaks näitama ka see, et siin puuduvad lõplikud tõed. Mõnikord tahaks nii kangesti teada, et "a mis see õige vastus siis on?". Paraku on teaduse tunnus just see, et lõplikke vastuseid ei olegi võimalik anda. 

Ma panin hästi palju asju endale kirja ka, aga et mitte teiste lugejate rõõmu rikkuda, panen siis vaid mõned oma peas mugandatud mõttekillud, mis loetust tõuke said.

  • Usk põhineb eeldusel, et parem karta (uskuda) kui kahetseda.
  • Aju võib olla sugulise valiku ekstravagantne tunnus - teooria, millele ma tegelikult vastu vaidleks, sest noh, on ju see teine koolkond ka, kelle jaoks aju pigem segavaks faktoriks osutub :)
  • Kas on võimalik, et on seos suurel koroonaeitajate (vähemalt minu tähelepanekute kohaselt) hulgal sportlaste seas ja nende loomuomasel suuremal võistluslikkusel? "Vaadake mind, ma olen nii kõva tüüp, nii terve ja tugev, mind haigused ei murra, ma saan endale lubada talvel sallita ja mütsita käimist, mingist lollist maskist rääkimata!"
  • Sest paraku - targad kärbsed külmuvad esimesena...(lk 102)
  • Teaduse mitteusaldamine on viga kohastumuses. Evolutsioon jääb alati tegelikkusest maha. Aga küll ta järele jõuab.

Muidugi ei saa siingi üle ega ümber vaktsineerimisest, sest päevik on siiski koroonaajal üles kirjutatud. Mulle väga meeldis see vaktsiinide peatükk. Absoluutselt ilusti ja lihtsalt seletatud, miks vaktsiin on tegelikult väga loomulik meetod. See mesilaste näide on ka väga kõnekas.

Selle kiidulaulu lõpuks lisan veel, et mulle tõesti meeldisid raamatu illustratsioonid. Väga teemasse (päevik!) ja nunnud. 

Suur aitäh Varrakule raamatu eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar