neljapäev, veebruar 10, 2022

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Neid lastevanemate koosolekuid ja arenguvestlusi võiks tihedamalt teha, sealt alati leiab, millest kirjutada. Nali. 

Lõbus fakt -  mul pole olnud ühtki arenguvestlust aastast 2005. Ühe pidin ise läbi viima, aga see oli nii piinlik kogemus, et otsustasin mitte enam korraldada. Arenegu ise, kui tahavad. Kui ei taha, ärgu arenegu. 

Igatahes, eile saime Mikroga tagasisidet tema arenemisele. Jälle see pingutamise ja kannatamise teema, millest ma üle ega ümber ei saa. Kuna Mikro on lugemises-kirjutamises teistest ees, siis ta on harjunud lihtsalt läbi ajama ja probleemid tekivad olukordades, kus päriselt peabki midagi õppima. Käsitöös näiteks. Üldse ei meenuta minu lapsepõlve, mkmm...Pedagoogilises mõttes olen ma ju seletanud, et kool ongi tegelikult koht, kus õpitakse ka, mitte ei esitleta iseenesest omandatud võimeid, aga ma tean, et see ei mõju. 

Vahelepõikena - ülikooli minnes sain mina näiteks teada, et ülikool on just täpselt see koht, kuhu sisse astudes sa pead põhimõtteliselt erialast kõike teadma, keegi ei taha isegi bakalaureusse neid, kes alles hakkavad asja vastu huvi tundma. Ma ei tea, miks mina seda eeldasin. Müts maha nende ees, kel 18-aastaselt selge siht silme ees, ma oleks pidanud nii kolmekümnesena alles ülikooli minema. 

Tagasi Mikro juurde, õpetaja räägib, et näe, teised pingutavad praegu lugemisega, sina oled selle pingutuse juba ära teinud, nüüd peab muude asjadega pingutama. Ma pistsin vahele, et mu meelest probleem(?) ongi see, et tema ei ole lugemisega iial pingutama pidanud. Ma ei usu pingutusse. Ma isegi pakun, et need, kes peavad lugema õppimiseks ränka vaeva nägema, ei võta enne täiskasvanuiga, kui siiski, ühtki raamatut vabatahtlikult kätte. Nii nagu mina ei koo, tiki, heegelda ega tegele spordiga. Pingutus väärib küünlaid vaid siis, kui sa tead, et saad selle tulemusena midagi väärtuslikku, aga kui see sund pingutuseks tuleb väljastpoolt sind ennast, siis sellest ei ole kasu. Vähemalt minu puhul oli ainus motivatsioon selliste pingutuste puhul see, et saab lõpuks selle jama kaelast ära ja rohkem ei pea enam. Ma tean, ma ei oska end sisemiselt motiveerida, aga kas see, kui ma selle ära õpiks, ei oleks lihtsalt enesepettus? Kui ei huvita, siis ei huvita. Ma ei pea end pettusega huvituma sundima. Vähemalt saan ma olla enda vastu aus ja öelda, et kõigi asjade puhul, mida ma teinud olen, olen ma nautinud ka protsessi.

Muuseas meenub mulle ämm, kes täitsa üllatavalt teatas, kuidas teda alati häirisid need ahhetajad nõukaajal: "Küll sul veab, sa oskad õmmelda!" Tema väitis, et tegi seda vaid olude sunnil, mitte mingist naudingust. Mulle tundub, et sageli unustatakse ära, et see võibki niimoodi olla. 

Kas on näiteks võimalus, et mingi asi sind algul üldse ei huvita, sellega tegelemine tekitab raskusi, aga kuidagi nendega võideldes tekib selle käigus huvi ja pärast patsutad endale õlale - hea, et ma ikka ennast sundisin? Mul ei tule pähe, et minu elus sellist asja kunagi juhtunud oleks.

*See oli üks väheseid raamatuid, mida ma lapsepõlves vihkasin. Ma olin suisa selle kaanel oleva ahvikese valge rasvakriidiga ära sodinud ja ma muidu mitte iial ühtki raamatut ei sodinud. Öeldagi nüüd, et ma juba lapsepõlves tundsin seda ahvikest millelegi mulle loomuomasele vihjavat...

P.S. Mul tekkis kahtlus, et ma olen selle pealkirjaga postituse juba kunagi kirjutanud ning mu vaist ei petnud mind. Näe, siin. Jube piinlik muidugi - "Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud." Hõigata HP Baxxteri häälel: "It's 2022 and we are still on the case!" Postituses mainit' müügimees on ammu ajalugu - tuli, olid suured plaanid, need läksid kõik vett vedama, kaotas suure summa raha, hunnik inimesi lasti lahti, müügimees kadus. Meie istume ikka siin. See kõik läheb mööda ja kui ühe jõe ääres piisavalt kaua istuda, siis ühel hetkel ujuvad nad kõik mööda. See ka veel, et aastal 2013 ütlesin, et ma kartsin seda ahvipoja raamatut, praegu kirjutasin, et vihkasin. Mis peaks vist tõestama, et tegemist on suures osas sama tundega.

17 kommentaari:

  1. No eks ole, inimesed on erinevad :9 MOTT.
    aga see, et välise surve all pingutamisest pole kasu? Mismõttes? Aga läbirääkimisoskus, mulje jätmise oskus jne jne. väga vajalik eluks :)
    + ma ei alahindaks ka seda, mida ma oma lapsele kogu aeg rõhutasin. Kuidas sa tead, et ei meeldi/oska/suuda, kui sa pole kunagi proovinud? Mu enda laps oli samasugune, kippus tegema ainult seda, mis loomupärast hästi välja tuli.
    Aga vahel on oluline ka teada seda, mis ei tule hästi välja ja mis üldse ei meeldi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on õigus, tuima näoga valetamise oskuse andis kool tõesti :) Proovida muidugi on oluline, mitte päris eos välistada.

      Kustuta
    2. No valetamisoskust õpetab kool, elu ja pärast ka töö :D Vahel satun iseenda sisemise minaga konflikti, et kuidas ma nii hästi jama ajada suudan. See kord kirjanduse tunnis, kus kahe lõigu kokkuvõtte alusel analüüsisin mingi luuletaja luuletusi ja kirjutasin sellist häma, kuidas mulle luuletusi lugeda meeldib. Endal ka oli piinlik, kui õpetaja tööd kiitis.

      Kustuta
  2. Uhh, meil just personalijuht saatis kirja, et märtsi lõpuks peavad olema kõik arenguvestlused tehtud. Ma vihkan arenguvestlusi :D Ma töötan ka suures rahvusvahelises kontsernis, meil ei ole varianti, et jääks tegemata... Aga ma lähen juba ette tähniliseks, kui ma kujutan ette, kuidas ma JÄLLE pean hakkama mulli ajama ja enda isikliku arengu plaane tegema ja eesmärke seadma ja... võeh.

    VastaKustuta
  3. Me oleme selles ikka nii ühtekad. Kui mind huvitab, siis mind huvitab ja miski ei suuda mind peatada ja ma unustan söömise-joomise. Kui ei huvita, katsun mööda nihverdada ja miinimumiga läbi saada. Mõni ebahuvitav asi on tulnud elu jooksul ära õppida, sest on vaja, siis hambad ristis õpin ja teen ära nagu su ämm, aga unistan kogu aeg sellest, et ei peaks.

    aint see vahe on, et see minu "kui huvitab, siis huvitab" lõi juba nii noorelt välja, et kui ma ülikooli läksin, olin enne käinud keskkooli kõrvalt selle huvitava asja loenguid juba kuulamas. Aga see ei olnud üldine, teised hakkasid ikka nullist. Enamikul erialadel on ju alguses need ained nimega "sissejuhatus sinna ja tänna".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ülikooli puhul ma mõtlesin just sisseastumisintervjuusid. Eks see ole loomulik ka, et otsitaksegi kõige motiveeritumaid kandidaate, aga mul näiteks ei olnud erilisi sügavuti teadmisi toona millestki.

      Kustuta
    2. Lääne pool Euroopas pidi seepärast hästi popp olema nn vaheaasta, kus kooli lõpetanud noor käib kuskil tööl või vabatahtlikuks (enamasti viimast, selle jaoks on programmid) ja mõtleb elu üle järele.

      Kustuta
    3. Ameerikas hoopiski üritavad "tublimad" ilma igasuguse vaheajata läbi ajada, näiteks võtavad ülikoolis maksimaalse arvu kursuseid ja kolm semestrit aastas. Ma oma tütrele seletasin, et õppida ja töötada jõuad hiljem kogu elu aga 3 kuulist suvepuhkust peale ülikooli ei tule enne pensioni. Ta õnneks võttis kuulda.

      Kustuta
  4. Mul reaalained tulid kooliajal iseenesest, humanitaaraineid ei sallinud üldse, sest asju tuli õppida ja mis veel hullem isegi pähe õppida. Eesti keel oli üks hirmus murdmine, millest tegin järelduse, et keelte peale mul andi pole ja seega üritan neid vältida nii palju kui võimalik.

    Emakeeleõpetajast (ärritunud) emale seletasin, et selleks ajaks kui suureks kasvan tõlgivad masinad teisi keeli ja kirjutavad mu mõtted korraliku stiili, grammatika ja käekirjaga mistõttu keeleõppimine täiesti mõttetu ajakulu ja vaimu närimine. Ilmselgelt olin ohtralt ulmekaid lugenud :D Nüüd aastakümneid hiljem saan 5 keelega hakkama ja mõistan nii mõndagi teist lugeda, paraku õppisin otseselt vaid rootsi keelt, ülejäänud tulid tasapisi niisama muu tegevuse kõrvalt.

    Tõsiselt pingutada viitsin vaid nende tegevuste puhul, mida naudin või vähemalt mille puhul tean, et hiljem saan tulemusest rahuldustunde laksu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul tuli kogu keeleõpe vaistu pealt ja mul oli juba kooliajal kahju neist, kes selleks mingeid reegleid tuupima pidid. Mu pinginaaber oli samuti koolis keeltega hädas, aga kolis peale põhikooli välismaale ja praegu võin öelda, et vähemalt tema räägitavad võõrkeeled on paremad kui mul.

      Kustuta
  5. Samas laste puhul väga ikka ei tööta see, et ärgu siis pingutagu kui ei taha ja ei meeldi. Eriti kui me räägime lugemise (teksti mõistmise) või arvutamise oskusest. Mõni baas-asi peaks ikkagi selgeks saama..

    Ma tegelikult olen ise samasugune, et eelistan teha asju, mis tulevad hästi välja ja kui ei tule, siis mõtlen pikalt, kas ikka on vaja. Sealjuures aga on see ilmselt suur õnn ja vedamine, et hästi tulevad välja asjad, millega saab raha teenida ning maailmast aru saada..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Baasasjade puhul on olukord jah vähe teine. Iseasi muidugi, et mõni peab baasasjadeks hoopis teisi asju, kui need, mis mulle baasasjadena tunduvad. Mulle tundus omal ajal, et käsitööõpetaja pidas baasasjaks kudumist ja kehalise õpetaja 100 meetri jooksu alla teatud sekundite :)

      Kustuta
  6. Mina usun mõõdukasse pingutusse. St liiga lihtsate asjadega on ka lõpuks nii, et neid ei ole motivatsiooni teha. Aga päris vastumeelsete asjadega, et need meeldima hakkaksid on keeruline või õigemini, et nad siis meeldima hakkaks kui vastumeelsed tunduksid. Mulle nt nüüd meeldib sporti teha, aga kehalise tunde ma vihkasin ning pärast kohustusliku kehalise tundide lõppu ikka mitmeid aastaid ühtegi jalutamisest kiiremat sammu ei teinud. Ok valetan, 1 korra käisin jooksmas, ostsin jooksudressid-tossud lausa ekstra ja u 15 minutit jooksin, aga ei võhma ei olnud ning tahtmist seda arendada ka mitte piisavalt. Kuniks ühel päeval aastaid hiljem otsustasin, et tahan end liigutada ning ostsin aastase jõusaalikaardi ja hakkasin erinevaid rühmatrenne proovima, mõni meeldis rohkem, teine vähem. Aga valikut oli ning minust sai regulaarne spordiklubis treenimas käija. Läks veel mitu aastat, kui otsustasin jooksmisele uue võimaluse anda ja hakkas kohe meeldima.
    Kas ma oleks spordi juurde kiiremini tee leidnud, kui oleksin siis 20neselt hambad ristis uuesti jooksma läinud või oligi vaja seda sisemist motivaatorit, et nüüd ma tahan seda tegelikult teha? Vaat seda ma ei tea.
    Seda kõike mõeldes tekkis mul tahtmine hakata proovima teha midagi, mis mulle üldse ei meeldi ja ei oska ning vaadata, kas see hakkaks meeldima :D Nüüd vaid vaja välja mõelda, mis see olla võiks.

    VastaKustuta
  7. Sisemine motivaator on jah hea näide siin. Mul on olnud sarnaseid hetki, aga peamiselt spordisuunal. Kahjuks see sisemine motivaator lahkub sageli peale mõneajalist pingutamist :D

    Aga vastuseks küsimusele - kas oli midagi väga vastumeelset, aga peale äraõppimist hakkas meeldima? Viimases koolis oli. Ma vihkain õmblemist, kuigi ma saan hakkama ja mul on miskine masin ka olemas. Selle olukorra tekitas mu põhikooli käsitööõpetaja, kes suutis aine vastikuks keerata. Nüüd viimases koolis oli suurepärane õps. Ta lasi mul kõigepealt oma kodust masinat tundma õppida (guugleda masinapassi, loe, proovi kõiki funktsioone, õlita, puhasta). Siis tegime kannatlikult lihtsamaid tööprotsesse, selliseid millest sul elus tegelikult ka abi on (palistus, nööbid, nurgad, lihtsad õmblused, kantimised). Kursus kestis aasta, õmblesin selle aja jooksul 2 nukku, hunniku tööproove ja lauamängu. Ma olin viimase üle paduuhke, kuigi see töömaht oli ebanormaalne. Aga ma sain hakkama, eduelamus eksole. Ja ma olen oma suurest vastumeelsusest üle saanud. Nii et vahel peab pingutama, ma ise muidugi hindan praktilisi oskusi ka väga, sest mulle meeldib võimalikult paljude asjadega ise hakkama saada. Et oleks vähem sõltuvust kaubandusest, teiste palumisest jne. Iga uus käeline oskus on ses osas boonuseks.

    VastaKustuta
  8. autojuhtimine oli minu jaoks see asi, mis tegevusena iseeneses ei pakkunud mulle mitte midagi ja õppimine läks väga raskelt ja piinarikkalt. jätsin autokooli mitu korda isegi pooleli. aga oi kui palju kordi olen hiljem elus sellest siiralt rõõmu tundnud, et sai see pingutus lõpuks ära tehtud ja asi selgeks nii sisuliselt (et tunnengi end roolis kindlalt) kui vormiliselt (eksamid läbitud, load käes).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma jätsin kah autokooli pooleli ja pole seda otsust siiani kordagi kahetsenud.

      Kustuta
    2. üks neist hetkedest, mil sain aru, et kogu elu on olnud just sellesse hetkesse viiv tee: kui ostsin endale lõuna-londonist mootorratta ja sõitsin sellega tipptunnil läbi suurlinna kodu poole ja pidin läbima mingit kuramuse neljarealist viieharulist ringristmikku ja ma lihtsalt SAIN HAKKAMA ja olin maailma kunn, kuigi polnud juba paar aastat tsikli selga saanud ja mingit normaalset navigatsioonisüsteemi polnud võtta (google maps vist karjust jopetaskust nõuandeid) ja ratas oli uus ja linn oli uus - ja sellest kõigest polnud midagi, sest ma olin kõik need aastad tagasi neid õismäe ringristmikke nühkinud just selle hetke nimel. et ma saan olla ükskõik kus maailmas ükskõik mis sõidukiga ja ma saan liikluses hakkama ja ma saan sinna, kuhu tahan, ja nii, kuidas tahan.

      ilmselgelt kui autokool olekski pooleli jäänud, poleks ma aastaid hiljem sel Londoni ristmikul viibinud ega neid saamata lube taga nutnud. istuks kah kuskil, jalg üle põlve, ja ei kahetseks midagi. aga lihtsalt mul oli niipidi.

      Kustuta