Maarja Kangro "Õismäe ajamasin" - Olin uskumatult haige ja püüdsin lugeda ainult midagi sellist, mis oleks helge ja rõõmutoov. Bäckmani lugesin, tundus, et temast on vist üledoos saadud, võtsin ette Juure - kuidagi ei ajanud naerma. Bryson ootas järjekorras, erilisi lootusi talle ei pannud, mõtlesin, et loen hoopis Kangrot vahele, tema kirjutised on mulle ikka meeldinud, aga huumori osas ma temalt lohutust ei lootnud. Loomulikult naersin Kangrot lugedes kohati lausa kõva häälega. Tema tegelastes on miski eluterve ehedus sees - nad on pretensioonikad, enesekindlad, tublid ja haritud, aga ometigi satuvad igasugu jamadesse, lasevad end kahtlastel tüüpidel ära ahvatleda, ümber sõrme keerata, teevad ise kohutavaid valikuid, aga selle kõige juures ei vaju nad koost ära, lähevad püstipäi hukule vastu, nad ei muutu habisevateks õnnetusehunnikuteks. Kas intelligentse inimese tunnus polevat mitte see, et ta kohaneb olukorraga? Kõlab õõnsalt, aga mu meelest on normaalne endale tunnistada, et mõnikord on tervendav omadega mülkasse maanduda. Lemmiklugu oli ilmselt "Polüglott". Kõik olid äärmiselt tihedad novellid tegelikult, andsid mõtteainet, mitte ei olnud lihtsalt sissejuhatus-teemaarendus-puänt.
Rosa Liksom "Kupee nr 6" - Üks arrogantne arvamus muidugi, aga mu meelest on selles raamatus ära tabatud sovjetismi tuum. Mäletan, et sõites esimest korda mööda Venemaa ääremaade teid, võitlesin kohutavalt unega, aga püüdsin end veenda, et uues kohas olles ei tohiks nähtut maha magada. Peale tunniajalist piina panin silmad rahulikult kinni, sest üks õudne viletsus, räpp ja sodi valitses kõikjal, siin ei olnud mitte midagi maha magada. Kena kokkuvõttena mõjus raamatus see mutike, kes kusagil pärapõrgus võõrastemaja pidas ja oma elust jutustas - tuli mees, algul kena, peale pulmi jõi ja peksis, sünnitasin pojakese, ükspäev leidis mees purjus peaga oma otsa, tuli uus mees, peksis ja jõi seegi, sünnitasin neli tütrekest, kõik surid ära, lõpuks vanuigi tuli veel üks mees, sünnitasin veel ühe pojakese, suri toogi mees, aga jumalale tänu, maja jäi mulle, küll on nüüd hea elada, tuleb jumalat tänada selle suure õnne eest. Läbi sita me elame siiski - tuleb tänulik olla. Kurb ja vastik raamat, aga väga hästi kirjutatud, emotsioonivabalt.
Täna sai siis kaks nädalat koroonast. Viimased kaks päeva olen olnud kangete retsepti-valuvaigistite peal. Kõndisin nagu 90-aastane, sest igal sammul lõi selgroost valu läbi. Sõrmi sirgeks ajada oli valus. Praeguseks on jälle ainult nahk valus, täna rohtu ei võtnudki, eks näis, mis saab, kas tuleb tagasi või ei. Eelmine nädal oli ju ka ootamatult kolm valuvaba päeva. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ikka on mingi muu koletum haigus lihtsalt juhuslikult koroonaga samal ajal välja löönud, aga teistegi sarnased kogemused kinnitavad, et see haigus ongi enam kui kummaline.
Lisaks käis mul täna öösel esmakordselt elus luupainaja peal. Ma olen kuulnud küll, et inimesed tegelikult on unes halvatud, aga ei osanud midagi kosta, sest mina olen alati unedest normaalselt üles ärgata saanud. Täna siis ei saanud ja päris kole oli. Algas see muidugi kenast süütust peldikuunest, minu klassika, aga korraga sisenes pellerisse miski maaväline kuri olend, kes meenutas hästi pikka naist, nägu sel peletisel ei olnud, seevastu ühe käe otsas oli selline verine teravate hammastega suu, ilma silmadeta jõle lõust, mille too olend kabiinide alt sisse surkas, et näha, kus keegi end peidab. Minu tuvastanud, tekitas lähenev verine suu luupuurile iseloomulikku surinat ja lõi oma hambad mulle labakätte. Tunne oli, nagu kass oleks hammustanud. Juba seda surinat kuuldes teadsin, et asi on hapu ja tuleb ärgata, aga vot ei saanud ei silmi lahti ega ennast liigutada. Põhimõtteliselt siis selline une ja ärkveloleku vaheline tunne, kus saad aru, et oled oma voodis, aga kuuled unest seda võigast surinat ja kätes hammustuse valu. Lõpuks sain muidugi välja, aga oleks kiiremini tahtnud. Ma olen alati oma unenägusid armastanud, ei uskunud, et nemad mul niimoodi sõna otseses mõttes kätt ampsama tulevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar