Ma olen juba varemgi tahtnud sellest teemast kirjutada, aga hirm on sees olnud, et peetakse eputamiseks äkki. Nüüd mainis Ritsik veidi seda telekavaatamise teemat ja ema juba mitmendat korda helistab mulle tungiva sooviga mingit telesaadet vaadata. Ma siis kirjutan, miks mina enam telekat ei vaata.
Varem ma vaatasin küll, siis kui veel muusikakanalid olemas olid ja neist isegi videosid näidati, võisin ma päev otsa telekat vaadata. Saateid vaatasin siis mõnikord ka. Aga telekavaatamise lõpetasin ma teadlikult ära siis, kui esimese lapse sain. Lapsele ma multikaid näitasin (siis oli veel see aeg, mil telekas oli ainuvõimalik ekraan, kust neid vaadata), aga ma teadsin, et kui ise midagi vaadata tahan, on laps ka kohe krapsti kõrval ja ma tõesti ei tahtnud, et ta teleka ees nii palju aega veedaks. Võib öelda, et oleks võinud parem muus osas eeskuju näidata, vähem ropendada näiteks, aga ausõna, ma korra seadsin mingi purgi sisse küll, et iga koleda sõna puhul münt purki, aga mul said mündid otsa...Seega üle oma varju ei hüppa ja see teleka osas eeskuju andmine oli minu parim.
Hiljem tulid muidugi muud ekraanid peale, aga need toimetas lasteni mees, mina ilmselt poleks seda teinud. Arvutit kasutan ma ka muide ainult siis, kui lapsed magavad. Piisab ühest lapsevanemast, kes ekraani taha sulgunud on (ei, ka tema ei ole kogu aeg, aga ikkagi). Mu mees mängib arvutis ja tegelikult lapsed näevad, et see muudab ta kergesti ärrituvaks. Pole ka ime, ükspäev ta just näitas mulle, kuidas keegi oli mängus teda neednud stiilis "vähk sulle ja su perele". Ma ise vihastasin nii, et oleks minu teha, ma püüaks välja uurida, kes see värdjas oli ja noh, teeks midagi tagasi. Vähemalt esimese emotsiooni ajel. Samas mu mees väidab, et ka tema on seal mängus teiste solvamise eest bloki saanud ja tavaelus on kõige koledam sõna, mida tema kasutab "virts". Nii et ma olen veendunud, et ekraanid toovad välja meie halvima külje.
Noorema põlvkonna puhul on eriti nutune veel see, et kui meil omal ajal esimesed arvutientusiastid oskasid arvuti ise ka nullist kokku panna, siis tänapäeva ekraanihullud ei oska seal enamasti mitte midagi muud teha kui näpuga nühkida ja neid muu ei huvita ka. Kõige ehmatavam oli minu jaoks aga kord, kui üks inimene imestas selle üle, et ma oma toonasele väikelapsele ikka veel unejuttu lugesin - nemad annavad enda põnnile küll enne uinumist tahvli kätte ja laps siis vaatab niikaua multasid, kuni magama jääb. Nii hea ja lihtne! Ma ütleks selle kohta julmalt, et aju suretamine.
Telekavaatamisest veel seda, et ma olen selline imelik, kellele meeldib üksinda telekat vaadata. Juba lapsena oli õudne närv sees, kui ema-isa üle õla piilus või küsis, et "mis sa ka vaatad?" ja ega ma siis mingit ebasündsust ei vaadanud. Mikro on selle omaduse täielikult pärinud - isegi kui ma telekatoast möödudes vetsu lähen ja tema midagi samal ajal vaatab, ta paneb saate pausile või kui tuppa lähen, siis lausa kinni. Mehega ma ka koos telekat ei vaata, tal on muidugi kole komme saateid kerida ka ja pidevalt kanalite vahel klõpsida. Ma parem ei hakka end ärritama.
Mul on muidugi selline töö ka, et ega ma väga ei tahagi peale tervet päeva arvutis kodus edasi arvuti taga istuda. Mul silmad konkreetselt ei kannata välja seda. Ma imestan, kuidas mul mees suudab. Ju on paremad silmad.
Olen telekaajastu (mis järgnes raadioajastule) põlvkonnast. Lapsena vahtisin telekat niipalju kui sealt miskit põnevat tuli, ehk siis kolm Soome kanalit. Noore täiskasvanuna vaatasin ka aga mitte nii palju. Teleekraan asendus arvutiekraaniga aastatuhande vahetusel ja interneti arenedes, moblaekraan tuli esimeste nutikatega mängu. Suur ekraan on kodus olemas kuid sealt vaatame arvuti kaudu tulevat streami, soovi korral ka telesaateid.
VastaKustutaPole kunagi laste ekraaniaega piiranud ja miskit hullu pole juhtunud. Ehk seepärast, et neile meeldis ikka "normaalseid" lasteasju ka teha nagu mänguväljakul käia, rattaga sõita, õues ja aias möllata. Nad muidugi ka veidi vanemad, titepõlves veel miniekraane polnud, magama ikka kas raamatu või muinasjutuga.
Tehnoloogia koha pealt osavad, arvutid panid ise (ja teevad seda siiamaani) algosadest kokku, nii riist kui tarkvara osas. Tegelt juba lapsena häkkisid tolleaegseid elektroonilisi mänguasju (issi näita kuidas tinaga jootmine käib). Mina küll polnud lapsena nii entusiastlik.
Eri mõõtu ekraanide eest veedan suure osa päevast kuid siiamaani pole eriti silmadele hakanud. Eelpenskarina prille ei kanna, ehkki tuleb tunnistada, et väga väikest kirja enam nii hästi ei näe. Seega tundub ekraaniaja mõju nägemisele linnalegend olema.
Praegused lapsed enam "normaalseid" lasteasju teha ei taha ja kui ma vaatan, et ega nad telefonis ja arvutis ka muud ei tee, kui vaatavad naljavideoid või mängivad tulistamismänge, samal ajal ei suuda isegi guugeldada, tekstiprogrammidest vms rääkimata, siis mul on küll natuke kõhe. Kindlasti oleneb lapsest, aga mul on tunne, et suurem osa on siiski sõltuvusaltid.
KustutaLaigin postitust.
KustutaKusjuures jaa, noorte ja noorepoolsete oskamatus (või tahtmatus?) googeldada tundub üsna levinud olevat. Ma just siin aitasin ühel tuttaval teismelisel koolitööks vajalikku infot leida, sest "näpuga nühkides" ei saanud ta vajalikku kätte.
Googeldamine on asendunud AI käest küsimisega ja AI poolt ka ülesannete lahendamisega. Lähituleviku kõige olulisem oskus ehk siis uus "kirjaoskus" saab olema "prompt engineering" - oskus küsimust sõnastada AI käest parima (täpseima, asjakohaseima, ... jne ...) vastuse saamiseks. Sealjuures ilmselt kaob suht kiiresti klaviatuuri kasutamise vajadus kuna arvuti suudab piisavalt hästi ja palju kiiremini mõista suulist kõnet. Klaviatuuri vaatavad järgmise põlvkonna lapsed sama pilguga nagu praegused kettaga lauatelefoni.
KustutaAI-lt küsimise miinus guugeldamisega võrreldes on see, et küsija ei näe enam, mis materjali pealt vastus on kokku pandud ja kas see on kõik usaldusväärstest allikatest.
Kustutanäited, kus AI on soovitanud mürgiseeni headeks söögiseenteks või soovitas teha küüslauguõli nii, et panna küüslauguküüned õli sisse akna peale päikese kätte seisma. Kui seal õlis hakkasid tasapisi mullid tekkima, tekkis inimesel õnneks kahtlus, et äkki see ikka ei kõlba söögiks.
AI käest saab küsida info algallikaid, osa annavad ise. No ja inimesed soovitavad ju kah igasugu lollusi, alles oli mingi pesuvalgendaja moes, narkotsidest, suitsetamisest, vaktsiinivastasusest rääkimata. Nii või teisiti peab ikka ise suutma kriitiliselt igasugu infosse suhtuda.
KustutaMa elan internetis, ei kavatse siit lahkuda ja iga kord, kui mõni jälle kirjutab, kuidas ta lahkus sotsmeediast (kuueks kuuks vms) ja nii palju parem oli, pööritan omaette silmi.
VastaKustutaTe elate väga teisugust elu, inimesed. Minu jaoks on nett ainus koht, kus ma ÜLDSE teiste inimestega suhtlen. Et ma peaksin selle asemel päriselus inimesi kohtama ja ennast sellega surnuks väsitama ja ikkagi jaksaksin umbes ühega nädalas vbla?
Proovitud.
Mõttetu ponnistus.
Aga telekat ma muidugi ka ei vaata. Pff. Viitsin ma jaa. Vahel harva tuleb tahtmine mõnd filmi näha, selleks on torrent.
KustutaMa ei suhtle internetis va blogi. Isegi kui ma vahel olen üritanud, a la postitanud sots.meediasse mingi küsimuse või mõtte, siis tuleb sealt max 2 laiki, aga ei mingit arutelu vms. Ju siis kuskil on inimesed, kes internetis suhtlevad, minu ringkonnas neid pole.
KustutaMinu lastel on sama komme 😀, kui ma tuppa astun, siis pannakse kohe pausile saade või üldse telekas kinni ja minnakse teise tuppa. Paratamatult jääb selline tunne, et hommikust õhtuni vaadatakse gay pornot sealt 😂
VastaKustutaMina olen "teleka kasvatatud" laps, kuigi kasvanud ajal kui oli ETV ja miski vene kanal, lasteekraani nägemiseks tuli õigeks ajaks teleka ette jõuda ning hommikuti olid ka mingitel päevadel multikad. Nüüd, täiskasvanuna meeldib ka mulle üksinda elekat vaadata. Ja just seepärast, et kipun tüütuid kohti filmides edasi kerima või kanaleid mööda klõpsime. Ja eriline "guilty pleasure" on näiteks mõned reedeõhtul imalat romantikafilmi vaadata või TLC pealt miskit sotsiaalpornot.
VastaKustutaLapsukese telekavaatamist sai alguses päris asiselt piiratud ja kui titt oli põrandal siis läks telekas kinni, et ta helendava ekraani suunas kõõritama ei hakkakas. Juba paariaastane hakkas jaokaupa paari eakohast multikat näha saama ja vahel Youtubest Peppat või miskit. Kord tuli tekitada korralik skandaal kui üks lähisugulane arvas, et tahvelarvuti on nii 2-aastase vääramatu inimõigus ning ta üritas meie titele seda kinkida. Ei lubanud, siiani pole saanud. Kinkija solvus ja pole siiani aru saanud, miks tal "head teha" ei lubatud.
Tänaseks päevaks on läinud nii, et 11-aastane ei ole ekraanidest sõltuvuses, oma lemmikmultikad/saated vaatab ära ja ulatab puldi mulle. Ja mul ei pea ka telekas pidevalt taustaks käima, pigem vaatan kui midagi huvitab, loodusdokid ja teadussaated on enamasti teemaks.
Ekraanid ei saa minu meelest väga silmadele mõjuda, sest mul endal pole muud kui klassikaline vana-ea-nägemine ehk et käsi jääb liiga lühikeseks, kui lugeda tahan. Seega lugemisprillid.
VastaKustutaSamas ekraani vahin ma ikka hoolega, palju ja sageli.
Mul oleneb, mida ma ekraaniga teen. Tööl on mu ülesandeks tuhandetest ridadest koosnevast Exceli failist trükivigade leidmine ja ilmselt ma kasutan oma silmi sel juhul hoopis teisiti kui niisama lugedes, vaadates vms tehes. Mul konkreetselt silmamunad valutavad mõnikord.
Kustuta