Vale hääl vales kehas?

Nii hea teemapüstitus ilmus eile Feministeeriumis, Andreas Kalkun kirjutab hääle tajumisest ja selle seostest kultuuri ning tähendustega. 

Kõigepealt see setode teema - ma mäletan, et ka mu vanaema väitis, kuidas ta ei või setode laulu kuulata. Olevat jube ja ebaloomulik ja miks nii peab. Ma pole just eriline rahvamuusika fänn, aga päris seesugust äratõukereaktsiooni mul ei ole, huvitav, et vanaemal oli. Sarnast reageeringut olen märganud erinevate meeste poolt Brian Molko (Placebo laulja) häälele, mille puhul üks meesterahvas ei suutnud seda kuulatagi, aga teine möönis, et "tegelt ju perversne, aga hea!" Mina ise polnud Briani hääles mingit erilist ebaloomulikkust tajunud, lihtsalt omapärane hääl. 

Mul on endal päris madal hääl. Mitte mingi sensuaalne kähin siis, vaid pigem "kas sul on nohu või nina kinni?", mida on mult telefonis päris mitu korda küsitud. Ei, mul ongi selline hääl, no andke andeks. Mu leivanumber on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses. Mehed kohmetuvad ja lapsed karjuvad, et "emme, ole ometi vait!". Ma ise ka ei tea, kust see hääl tuleb. Aga mulle meeldib. Laulda ma muidu ei oska ja viisi ei pea, aga viimastel aastatel olen üha enam mõelnud, kas see ei pruugi olla nii lihtsalt seepärast, et ma üritan laulda nõnda nagu üks naine peaks, selle asemel, et laulda lihtsalt omaenda häälega. Koolis ma rääkisin oma tavalise madala häälega, aga kui laulmiseks läks siis piiksusin haledalt. Mini laulab esimest häält, mu jaoks absoluutselt võimatu register. Aga mulle tundus omal ajal, et ainult see on õige, ainult nii saab laulda ja ma ei proovinudki laulda nagu minul torust tuli. No kuidas on loogiline see, et mul on väga tugev hääl. aga lauldes äärmiselt nõrk? Äkki kui keegi oleks mind õpetanud usaldama oma häält, ma oleks ka laulda suutnud? Mu lauluhääl tundub nii kohatu. "Ei sobi ühel õrnal naisterahval seesugust häält teha!" Lapsepõlves hüüti mind Möira-Mariks, muuseas.

Ükskord oli meil kooliteatri etenduses möirata vaja. Paluti poisse appi. Enamik keeldus kohe, üks, kes ainsana proovis, kõlas haledamalt kui mina peenikese häälega lauldes. Lõpuks pandi mind möirgama. Ma ei saanudki aru, kas poisid ei julenud laval kurja häält teha või siis tõesti lihtsalt ei suutnudki. Mingit metalbändi lauljale vajalikku korinat minust siiski ei tule, või noh tuleb, aga lühikest aega ja siis pärast pikka aega ei tule üldse midagi. 

Üks sort õõva on minu jaoks ka see, kui peab enda häält lindistuselt kuulama. Kohati hullem, kui ennast ekraanilt vaadata, mis on vist enamike jaoks ebamugav. Huvitav, kuidas lauljad seda suudavad? Kui igast kõlarist kostab sinu hääl, keerad raadio käima, kõnnid mööda kaubanduskeskust? Ilmselt harjuvad? Või siis korraliku koolitatud häälega laulja ei tunne mingit ebamugavust, ta teab, kuidas ta kõlab ja on rahul? 

Mõni teeskleb häält kogu elu. Ma ükskord kohtasin üht magusa hääle poolest tuntud isikut eraviisilises situatsioonis ja sitas tujus - oskas küll normaalse häälega rääkida, kui tahtis. Hästi paljud tüdrukud muutsid kooli ajal oma hääleregistrit kui seltskonda ilmus mõni vastassoo esindaja. Mulle meeldis kooliteatris tibisid mängida, siis ma ka väänasin mõnuga oma häält, aga päriselus poleks suutnud, liiga koomiline. Kas Ingrid Tõnistel on loomulik hääl? Tundub uskumatu. Kuigi tema puhul on see välimusega ju igati koskõlas. Muidu oli kooliteatris ikka nii, et kui kuskil vedeles mõni mehine roll, siis sai see alati mulle (meil poisse teatriringis polnud). Muidugi mind hoiatati, et lavakasse nii ei saa, laiema ampluaa peale peab kõlbulik olema, mitte ainult mehiseid piigasid kehastama ja selge see, et esimest armastajat ma mängida ei oleks suutnud normikohaselt.