Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära.