Miks mul on tunne, et kehtib arvamus - need, kes telekat ei vaata, peavad end kuidagi paremaks kui need, kes vaatavad ja telekavaatamine olla justkui madal meelelahutus? Mulle tundub vähemalt, et mu ema räägib mulle telesaadetest just sellel eesmärgil, et mind "normaalsete inimeste" sekka meelitada. Muidu hakkan äkki reaalsusest irduma. Hilja juba selleks.
Ma tahan lihtsalt omaette olla. Telekat vaadates ma ei saa omaette olla. Arvutis istudes, kodus, enne kui lapsed magama ja mees teleka ette läinud on, ma ei saa omaette olla. Ma saan omaette olla ainult raamatut lugedes. Sellest, et ma tööl kogu aeg omaette vaikuses olen, ei piisa.
Mul on inimsuhtlust vaja ca 5 % päevast, ma eeldan. Või õigemini, mul on vaja igas päevas kindlat aega omaette olemiseks. Ma olen ideaalne üksik pensionär, aga absoluutselt halb väikelapse vanem. Kogu aeg on vaikuses vaja midagi mõelda, peas ümber sõnastada, kellegagi olematuid vestlusi pidada. Peale intensiivset suhtlust on vaja mitu korda pikemat aega, et kõik see suhtlus ära seedida, juppideks lõikuda, analüüsida, meenutada, edasi arendada. Kui seda aega ei oleks, ilmselt läheks midagi kuskil katki. Nii palju on elus vedanud, et enamasti on mingi aeg leidunud. Vahepeal häirivad lähedased inimesed ikka väga, kui peas on mingi teema pooleli ja siis lõigatakse sinna vahele oma mõttetu reaalse eluga. Kuidas te aru ei saa, mul pole selle jaoks praegu aega! Ainukese lapse sündroom?
Aga muidu olen tuntud kui valveekstravert ja esipiduline, kuigi see nädalavahetus oli üle pika aja esimene, mil ma pidin raske südamega poole neljaks koju minema, sest "homme on ka päev". Enamasti tunnen juba kesköö paiku, et edasi saab vaid ainult mõttetumaks minna ning tõusen püsti ja lähen üksi koju teiste vastuväidetest hoolimata.
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kuidas mu jaoks on mõned inimesed peale aastaid lahusolekut ikka "parimad sõbrad", kuigi nemad ilmselt küll nii ei arva. No mina suhtlen nendega oma peas. A la - vot seda peaks sellele rääkima ja vot selle üle temaga koos naeraks! Ah et miks ma neile sotsiaalmeedias ei kirjuta siis? No mis ma ikka tüütan teisi oma luuludega :)
Kui telesaadetest rääkida, siis kõige vähem saan ma aru neist kõige populaarsematest - igasugu laulu-tantsusaated näiteks. Ok, ilmselt mu muusikamaitse on veidi erinev, aga kindlasti mitte kardinaalselt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks mind peaks paeluma, kuidas keegi kohalik kuulsus laulab või kas keegi suvaline inimene tänavalt omab lauluhäält või mitte. Tantsimist ei oska ma üldse hinnata, va see, kui keegi pikali kukub ilmselt. Ma saan väga hästi aru, miks paelub sotsiaalporno, aga vat viisaka kultuuri paeluvusest ma aru ei saa. Toidusaated on teine asi - miks ma peaks vaatama toitude valmistamist, mida ma ise maitsta ei saa? Võib-olla, kui ma ise kibe kodukokk oleks, aga näiteks mu lapsed vahivad andunult igasugu Masterchefe ja "Minu köök on parimaid" - neid väljamaa variante siis, ja looda sa, et nad süüa teeks. Kuigi jah, väljamaa variandid on peamiselt intriigidele üles ehitatud, ehk nad vaatavad seetõttu. Eesti omad olla igavad. Ma omal ajal vaatasin Ameerika Supermodelli saateid, mulle meeldis vaadata, kuidas pildid välja tulid, kuidas keegi oli fotogeeniline ja kuidas mingeid ägedaid efekte saavutati. Aga ses osas oli ka ainult Ameerika variant tasemel, analoogid olid igavad. Eelarve suurus mängib olulist rolli.
Ma jälle olen sunnitud 100% nõustuma :D
VastaKustutaKuigi mulle su postitusega nüüd meenus, et kunagi eetris olnud "Tantsud tähtedega" me vaatasime alati vanematega koos, sest see oli selline tore koguperesaade. Eriti kuna mu isa on olnud võistlustantsutreener ja -kohtunik ja võistlustants on meie peres selline, noh, normaalne ja iseenesestmõistetav asi.
See ei ole üksiku lapse sündroom. Mul on ka ja ma pole üksik.
VastaKustutaNagu praegu on moes öelda, meil on lihtsalt eriline aju.
Mina vaidlen intriigi kohalt vastu :) Välismaa saated ei ole alati intriigile üles ehitatud. Austraalia Masterchef näiteks on maailma kõige intriigivabam nunnumeeter põhjas saade üldse. Kui Eesti omas võivad kohtunikud mölakat panna ja kohati liiga karmilt öelda ja alavääristada, siis Austraalia saates sellist asja mitte iialgi ei ole. See paelub, sest äkki näitab, et kõik ei ole veel kadunud ja kusagil on soe inimlikkus säilinud? :D Mina küll naudin seda saadet just äärmise ühtsustunde ja sooja vaibi pärast. MKR puhul võib eelvoorudes intriige sisse tulla, aga saate teises osas, kui ollakse juba stuudios, mitte. Võib-olla su lapsed naudivad ka seda osa, enesele teadvustamatagi.
VastaKustutaKõigega täiesti nõus.
VastaKustutaMul puudub ka võistluse või võidu huvi. Kes võidab lauluvõistluse või spordivõistluse või tordiretseptivõistluse? Ükskõik kas maailma tipptasemel või kohalikus külas? Mul kama, mis see mulle vahet teeb? Nii et ma ei vaata sporti (ei telekast ega mujalt), ei saa aru mingitest kindla võistkonna ega riigi fännidest. Võite kogu spordi või näosaated ühiskonnast välja jätta või siis vähemalt minu vaateulatusest.
Samas ise mingitel rahvavõistlustel teistega võidu vudida või veereda on minu jaoks ok.
Telekas on meie peres muutunud pea üleliigseks. Mul on sellest tegelikult kurb meel.
Eile oli Ukraina-teemaline "Osoon", selle kavatsen kindlasti järgi vaadata. Olen nõus, et ERR saatevalik on hea ja huvitav.
Ei tea, kas paremaks just pean, aga mul on ilmselt miskine "lapsepõlvetrauma" seoses telekavaatamisega. Siis vahtis vahmiil sisuliselt 20st kuni hilisööni, misiganes ka näidati. Ja mul ema siiani harrastab seda elustiili. Nt on pühad tulemas, arutad sööke ja millal kes tuleb. "ei, siis ei saa, siis on HEAD saated!" Ja ta istub teleka ees nagu nael, kordused ja salvestamised võite ära unustada. Tehnilisi vidinaid ta õppida ei taha. Meil ei ole ükski jõuluaeg läinud mööda ilma telekata, sest tal lihtsalt peab telekas kogu aeg lahti olema ("nii head saated!" või teine äärmus "mitte midagi pole vaadata" - aga telekas peab mängima).
VastaKustutaNii et selline traditsiooniline sõna otses mõttes telekavaatamine pole kuskile kadunud. Minu põlvkond ehk jah on rohkem muid kanaleid hakanud kasutama ja paindlikumalt, aga vanad on ses osas ikka traditsioonilised. Karjuv telekas on nagu pereliige :) Nii et jah, ma viimasel ajal ärritun selle peale. Võimalik ka, et esinvanema kuulmislangusest tingitud teemad mõjutavad, kõik peab olema maksimumini keeratud ja see on jube väsitav. Mõistusega saad aru, aga kui pead olema selle kõige keskel, siis käib närvidele ja tahaks kogu aeg vaikust, distantsi.
Kusjuures huvitav on see, et kui ma linnas üürikas olin õpingute ajal, siis mul ka taustaks kogu aeg telekas mängis. Maal on kuidagi teistmoodi, mida vanemaks, seda rohkem on vaikus mõnus. Ainult kui on vaja pikalt rutiinset asja kududa, siis taustaks arvutis miski krimiseriaal ikka mängib. Osad on juba peas, rohkem kildude pärast.
Samas, pole patust vaba ka mina. Mul on paar saadet, mida ma üritan rutiini mõttes otse vaadata, aga arvutist (sest prillid ja kaugus jne). Ja pühapäeval avastasin "näosaate", mis oli nii kohutavalt naljakas, et ma ei saa aru, miks ma pole enne vaadanud. JA avastasin selle tänu vihjele, et telia lehele sisse logides näeb ka tasulisi paketiprogramme. Ma olen nii mugav, et pole viitsinud siiani seda omale selgeks teha. Maksan mittemillegi eest ilmselt :D
Kui inimene vähemalt vaatab telekat sel ajal kui see käib, on mulle ok. Hoopis rohkem häirib kui oled külas ja siis telekas lihtsalt mängib, keegi ei vaata, aga kinni ka ei panda. On selliseid.
KustutaSel juhul on telekas justkui maja hing. Mõnel pool täidab seda rolli raadio. Nii kui uksest sisse astutakse, on esimene liigutus pill mängima panna. Muidu on nõme ja kõle olla. Äkki jäädakse muidu vaikuses veel oma mõtetega üksi ja see on väga hirmus perspektiiv.
KustutaHiinas olid metsas jalutusradadel krapid, kus mängis leebe klassikaline muusika. Giid selgitab: "hiinlased ei viibi oma igapäevaelus mitte kunagi vaikuses, seega see on neile harjumatu ja hirmutav, seepärast siis see muusika."
KustutaMa suht vaikuselemb, vahel ööesl metsas tuulevaikusega lausa eriline, natu ebamaine tunne. Raadiot, videosid, ... kuulan võimalikulr minimaalse valjudusastmega
KustutaNoogutan Lendava kommentaarile kaasa: "... äkki jäädakse muidu vaikuses veel oma mõtetega üksi ja see on väga hirmus perspektiiv."
KustutaInimesed teadupärast erinevad, aga mul on täielik allergia nö. taustaks mängivate seadmete/saadete vastu. Mul tekib siis justnimelt see tunne, et ma ei kuule omaenda mõtteid. Või külas olles selle inimese omi, kellel ma külas. Ja tema ei kuule minu omi. (Taustamuusika on teine teema.)
KK, sa kirjeldasid mu ämma ja äia, kes on naelutunud teleka ette 24/7. Volüümitasemest ei hakka parem rääkimagi. Ja isegi, kui nad õnnestub telku eest ära meelitada, siis taustal lõugab see pill ikka edasi.
KustutaMul läheb pärast iga külaskäiku vähemalt 4 päeva taastumiseks. See pidev taustamüra jubedalt väsitab.
Ise ei pane ei raadiot/muusikat/telkut kunagi taustal mängima. See segab mul mõelda.
Telkust või mõnest voogedastusplatvormilt vaatangi täiesti sageli mingit jura just selle pärast, et mõtlemisest puhata. Ajusurma väljund.
Klassikalist tüüpi raadiot ma ka pigem ei kuula. Ja niisama "tapeeti" korteris/külas ei suuda taluda.
KustutaSee, et mul kudumise ajal taustaks midagi on, on vist pigem kortermaja häälte summutamiseks ja "kaks ühes" ehk et mingid nädalast vaatamata-kuulamata jäänud asjad, mida ma käed rüpes ju ei vaata. Ma olen see, kes ei istu niisama nagu mees :D Ma pean alati kuduma, sest mul on tunne, et enne saab elu otsa kui kõik mu käsitööideed realiseeritud saavad :)
Aga jah, nii ma polegi mõelnud, et ka selline arvutist kudumise taustaks vaatamine võib teatud aspektist vaadates "tapeet" olla. Samas ma ikka süvenen, kui on vaja pausi teha, siis panen seisma ja hiljem jätkan. Aga kui vaatan, siis käed käivad.
"Kui telesaadetest rääkida, siis kõige vähem saan ma aru neist kõige populaarsematest - igasugu laulu-tantsusaated näiteks." - absoluutselt nõus, pole kunagi ühtki sihukest vaadanud.
VastaKustutaHuvitaval kombel vaatasin Masterchefi ja mingit MKR varianti mõlema rasedusega Varem või hiljem pole huvitanud.
VastaKustuta