Õigemini tuli mul selle raamatu puhul end lausa kaks korda ümber veenda, kuna ka kogumiku esimene lugu "Mister Squishy" oli üks hirmus läbinärimine. Aga siis tuli see "Hing pole sepikoda" ja "Põletada saanud laste kehastused" ning ma olin müüdud. "Mr Squishy" omandas ka kohe mõtte. Loomulikult hakkasin guugeldama, et kes see Wallace üldse on ja sain oma pettumuseks teada, et tegemist olla "kultuskirjanikuga". Oo õudu! Igatahes tuli välja, et olen temalt varem lugenud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Teatavate piiride poorsusest", millest ma midagi erilist ei mäleta, küll aga leidsin tagantjärele sellele Oliver Ämariku jube hea arvustuse, mida nüüd täismõõdus lugeda saab ja mis sobib mu meelest väga hästi ka "Unustuse" kohta. Tsiteerin: "Wallace’i üheks defineerivaks püüdeks oli suuta kirjutada tekste, mis on inimloomusele lähemal, kui mistahes realismi-taotlusega tekstid, mis on kirjutatud enne teda." Ja veel täpsustamiseks: "Kõik need mikro-mõtted ja meta-momendid on elamise lahutamatud osad. Samamoodi on elamise (tunde) lahutamatu osa küsimuste tajumine ilma vastuseid saamata. Kahtlemine. Kõhklemine. Ebakindlus. Wallace tabas sellega naelapea pihta, tehes samal ajal karuteene enda lugejale. Wallace’i tekstid on oma olemuselt kõigest eelnevast niivõrd üleküllastunud, et lugeja seisab esmalt silmitsi ülesandega luua tekstides enda jaoks mingigi hoomatav loogilisus ning alles seejärel tajuda jutustatavat lugu ennast."
"Unustuse" tagakaanel öeldakse samuti, et igas Wallace'i novellis sisaldub terve romaanimõõtu maailm ja nii on. Ehk kui ma olen leidnud endale selle ühe bändi, kelle muusika üksikule saarele kaasa võtta (Killing Joke), siis kirjanikest kindlasti Wallace. Ma usun, et seal on avastamist veel mitmekümnendalgi lugemisel. Ma tahaks natuke midagi öelda iga novelli kohta.
Mister Squishi - piinavalt tüütu protsessikirjeldus ühe turundusettevõtte fookusgrupiintervjuult. Isegi sõnavara, mida autor kasutab, on erialane ja seetõttu kohati absoluutselt arusaamatu. Kui see on iroonia, siis eriti valus. Kuid läbi selle on tunda autori poolehoidu inimestesse, kes ometigi on kõige selle sees.
Hing pole sepikoda - iseenesest on see pealtnägija kirjeldus ühest traagilisest sündmusest, aga kuna pealtnägijaks on elava fantaasiaga laps, kes juhtumit ennast enamasti vaid oma peas toimuva loo taustal tajub, siis moodustub huvitav tervik sellest, mida laps ette kujutas ja sellest mis tegelikult toimus või ei toimunud. Väga meisterlik novell ja ka väga armas-valus meenutus lapsepõlvest, kus need asjad enam-vähem nii ju käisidki, et pea oli suuri lugusid täis.
Põletada saanud laste kehastused - üks kõige hirmsamaid jutte, mida ma eales olen lugenud. Lugu sellest, kuidas inimesed üritavad kogu hingest kõige paremat, aga siis selgub, et nende ponnistustest pole olnud mitte kõige vähematki kasu. Kohutav. Väheke meenutas ühe lennukikuulipilduri päästeoperatsiooni ühes teises raamatus, aga see oli hullem.
Järjekordne pioneer - muinasjutt, aga selline, kus kõik otsad jäävad lahtiseks. Natuke meenutas mingit filmistsenaariumi, mida ette loetakse ja siis vahepeal arutatakse, kas siin võiks edasi minna nii või hoopis naa. Iseenesest huvitav lugu.
Vana hea neoon - kas see võiks olla võtmetekst Wallace´i mõistmiseks? Lugu noormehest, kes tunneb, et ta on võlts, et ta elab ainult mulje jätmiseks ja ta ise on vaid reaktsioon teistele. Ja tapab ennast lõpuks ära. Wallace tappis ka ennast ära. Loo keskel on noormehel üks nimi, aga loo lõpus saab tema nimeks David Wallace. Ka päris Wallace kirjutas mitu hüvastijätukirja, vahe oli vaid selles, et loo peategelane sõidab end autoga sodiks. Küll inimtühjas paigas, aga ikkagi muretsedes ega selleski nähta tema soovi aplombiga lahkuda. Päris-Wallace poos end vaikselt üles. Just selles loos ütleb autor, kuidas tema paljusõnalisus on tingitud just sellest, et mitte iial ei saa sõnadega teisele inimesele selgeks teha, mida sa tunned või mis on su tegude ajendiks. Ta vähemalt proovib ja mu meelest tal õnnestub see päris hästi. Mulle jõuab kohale, miks autoril on vaja neid pealtnäha imelikke stiilivigureid ja pöördeid ja märkusi.
Filosoofia ja looduse peegel - vist kõige lõbusam lugu siin kogumikus kui nii üldse võib öelda loo kohta, kus on vähemalt üks laip ja üks moondumine. Maiuspala arahnofoobidele muidugi ka, aga minu rõõmuks just selline painajalik mitte mingi "Eight Legged Freaks".
Unustus - vat see oli üks õudne lugu ja ma ei saagi päris täpselt öelda, kas mulle ainult tundus nii või autor ikkagi ütleski seda, mille mina siit välja lugesin. Peab teist korda veel lugema. Lugu siis kaudselt mu teisest lemmikteemast - magamisest ja sellest, kas me ikka päriselt teame, mis on unes, mis ilmsi. Viimasel ajal on endal ka ette tulnud. Siiani õnneks vaid positiivsel moel, aga jumal teab, mis sealt kõik välja võib kooruda.
Kannatuskanal - ehk see kakalugu siis. Ma ei tea, vot sellest loost imbus mulle depressiooni. Natuke liiga kuri oli see iroonia siin ja natuke liiga lootusetu see perspektiiv.
Kokkuvõttes maru põnev ja teistmoodi lugemiselamus. Kindlasti aeglaseks lugemiseks ja jupikaupa. Ja vajadusel üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar