Huvitav, kuidas mu suhtumine anonüümsusesse muutunud on. Kunagi pidasin seda blogi siin lausa passinime all. Ausalt öeldes ei teagi, mis kaalutlustel. Küllap edevatel. Seejärel sain lapse ja jätkasin varjunime all. Mitte et ma vahepeal oma nimega kuidagi kuulsaks oleks saanud, aga ju ikka kartsin seesugust võimalust. Ei tahtnud last millessegi segada.
Samas üheski muus somes ma oma blogiga lehvitanud ei ole. Ei ole mingit FB lehte ega midagi. Sest FB-s on selgelt teised inimesed kui blogimaailmas. FB-s on ikka pärisinimesed :) Ma mõtlen seda selles hirmsas tähenduses siis. Blogijad-kommenteerijad on toredad inimesed. FB-s on igasugused ahned kiibitsejad ja kui ka hakkad veel ükshaaval mõtlema kõigile neile (minu puhul küll vaid sajakonnale) FB "sõpradele" ja sellele, et nemad võiks su blogi lugeda, hakkab päris kõhe. Iu. No et kuidas see tekst võiks kärada tädi Maie jaoks või siis selle vana peigmehe jaoks, kes sind ikka ontlikuks daamiks peab.
Sellel põhjusel oli mul natuke tõrge raamatuarvustuste avaldamisega Goodreadsis. No ma ei oska ju normaalselt arvustada ja kuidas ma panen kogu selle teosesse mittepuutuva teksti Goodreadsi üles, peaks ikka ebaolulise välja rookima nende jaoks, kes konkreetsest raamatust teada tahavad ja ülejäänud lisama viitega algallikale ehk blogile siis. Aga Goodreads on selline blogideväline some, kus hulgub ka FB rahvast ringi. Kas ma tahan, et need inimesed mu blogisse satuks?
Nüüd aastatega on tekkinud hoopiski veendumus, et "nobody cares, my friend!" Isegi kui ma läheks ja lehvitaks enamiku inimeste ees, et näe, mul on blogi, tule ja loe - ei nad tuleks! Oleks veel, et mingid paljastavad pildid või suhtedraamad, aga no ei ole ju. Mingid igavad teise inimese mõtted, miks see huvitama peaks üldse? Ma saan aru, et ma hindan teisi enda mõõdupuu järgi, sest kui ma saaks teada, et mõni, keda ma päriselus natukenegi tean, blogi peab, ma küll läheks ja loeks. Nii põnev ju teada, mida ta tegelikult mõtleb! Vahemärkusena - kõik mulle päriselust tuttavad inimesed on blogimise katki jätnud, ilmselt minu tõttu :) Tegelikult mulle on isegi öeldud, et oh, sa blogid, peaks lugema, vähemalt sindki, aga ei, ma ei jaksa. Ja ma arvan, et see inimene oli suur erand, sest tal oli vähemalt tahegi. Ausalt. Ma arvan, et meie blogijad-kommenteerijad olemegi mingi imelik erand. Normaalne inimene blogisid ei loe või kui loeb, siis ainult selliseid, kus draamat ka saab. Normaalsed inimesed pole mulle muidugi kunagi eriti olulised tundunud. Imelik, et ma neid kartsin varem. Pole ju vajadust - nad liiguvad hoopis teistes sfäärides.
jep peaaegu kõigele (esialgu ma olin ikka väga hooolega anonüümne, isegi linnade nimesid ei pannud) (ainult see mind ei koti, et fb-tuttavad loevad) k.a. vajadus lapsi igaks juhuks kaitsta.
VastaKustutaKuigi ma arvan, tegelt ei oleks nende klassikaaslased ka kümme aastat tagasi enam lihtlabase nimeotsingugagi jamada viitsinud, et klassiõe või -venna kohta mingit komprat leida.
Aga ikkagi.
Äkki oleksid.