Ameerika kirjandus

Õudselt lugemakutsuv pealkiri, teadagi :) See võib olla iroonia! Aga mul on nüüd selline dilemma, et loen parajasti üht raamatut, millest ma kangesti kirjutada tahaks, kõik mõtted keerlevad selle ümber ja samas see väljakutse ju ka - aga loetav raamat pole veel läbi ja oma varasemast kogemusest tean, kuidas mitte iial ei tohi midagi arvata enne viimase lehekülje pööramist, ja väljakutse jaoks ei taha mingit muud teemat ka pastakast välja imema hakata. Seega mõtlesin väikesele sissejuhatusele raamatuteemasse.

Ma käisin keskkoolis humanitaarkallakuga klassis, kus kirjandus oli üks meie põhilisi süvitsi minemise aineid, aga ma mäletan juba tollest ajast, kuidas ameerika kirjandus ikkagi millekski kaugeks ja salapäraseks jäi. Va Hemingway. Ma ei tea, kas see oli õpetaja valik või õppekava süü, aga ameerika kirjanikest justkui libiseti mööda ja alles hilisemas elus olen hakanud märkama mingeid "suuri" nimesid, kellest ma koolis isegi ei kuulnud. Faulkner, Fitzgerald, Steinbeck ja nii nii paljud veel, rääkimata modernsemast ameerika kirjandusest. Suur tänu Goodreadsi "seda pead sa elus lugema" nimekirjadele, kus enamasti figureerivad küll Harry Potter (mis pole halb) ja hallid varjundid, aga need nimekirjad on ka kõvasti ameerika poole kaldu ja seetõttu olen sealt palju "kuskilt kuuldud" nimesid avastanud ja läbi lugenud. 

Hästi paljud kuulsused ju ka mainivad oma mõjutajatena mingeid nimesid ja kuna paljud neist on ameeriklased, siis ega sealt nimede hulgast palju meile tuntud kraami ei paista. Ülikooliajal tundus samuti müstika, et kirjanduskateedris loeti eraldi "Ameerika kirjanduse" ainet, kuhu oleks kangesti registreeruda tahtnud, aga mul ei olnud oma igavate organisatsiooniteoreetiliste õpikute vahel seda aega ilukirjanduse lugemiseks ja veel heal tasemel analüüsimiseks kusagilt võtta. Need olid vist ainsad korrad ka ülikoolis, kus ma oma erialavalikut kahetsesin, sest muid huvitavaid aineid ma ikkagi jõudsin põhieriala kõrvalt võtta, aga kirjandus tundus siiski liiga massiivne. Aukartustäratav.

Noh, ja siin ma siis olen. Kõik oluline maailmakirjandus lugemata. Ok, Kerouac´i "Pilvealused" ma kunagi noore ja uljana isegi ostsin endale ja lugesin, "Teel" aga jäigi mul poolikuks, kuidagi ei kõnetanud. Henry Miller ka ei tundunud huvitav, ma vist ei jõudnudki millegi seksuaalseni seal või ei saanud aru, et see nüüd ongi :) Aga nii palju, kui ma üldse ameerika kirjandust lugenud olen, on see enamasti selgesti eristuv euroopa kirjandusest. Ruumi- ja ajatunnetus on kuidagi absoluutselt teistsugune. Peakski olema ju, kui elada riigis, mis on nii suur ja lai, et sul pole elu sees võimalik kõike sellest läbi käia, aga see kõik on siiski "sinu oma". Kontrastsena mõjub kogu selle avaruse kõrval linnade homogeensus, töökohtade painav nürisus - kõik on kuidagi rohkem ülivõrdes. 

Kuidagi on veel see ka nagu oleks ameerika see tõeline maailm ja meie elu siin mingi imelik perifeeria. Vist seetõttu, et (pop)kultuuriliselt on Ameerika domineeriv. Ja kui juba mulle eurooplasena nii tundub, siis huvitav, kuidas võib see tunduda mõne veel rohkem ääremaise kultuuri esindaja jaoks? Kuigi ega Euroopa on ka ikka maru tilluke kui kaarti vaadata ju...Et kas näiteks nigeerlase jaoks on Ameerika arusaadavam kui Euroopa?