Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.