Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole.
Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid?
Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN". Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar