Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.
Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku.
Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.
Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene.
Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar