Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha?
Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru.
Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm.
Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?
"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar