Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke.
Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas, kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised.
Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend. Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis.
Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr.
Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:
Mulle meeldib Kivirähk ja kui järgmine kord Eestisse tulen, katsun endale need jutud hankida. Aga samas meeldivad ka krimkad, nii mõrvade kui tegelaste pärast (mitte kõik muidugi). Neid viimased armastan ka tõlkida, nii et saa siis nüüd aru, kas olen sinu inmene või ei :-).
VastaKustutaSee, et mina krimkadesõber pole, on puhtalt minu isiklik kiiks. Aga see kui keegi toonitab, kuidas talle Kivirähk ei meeldi, see tekitab minus küsimusi küll.
KustutaNii. Ma arvan, et siin saan pädeva vastuse, kuigi ma isegi ei teadnud, et see on küsimus =P
VastaKustutaEhk ma olen uuema Kivirähu lugemata jätnud, kuna mulle tundus, et ta on pehmeks läinud. Ma ei mäleta, mida ma veel lugesin peale "Pildikesi maailma otsast", aga nende kolme või nelja (mingid kas pisikene raamat ühe looga või jutukogud) põhjal leidsin, et Kivirähk on küll ikka veel geenius, aga leebunud. Ükski ilma jalgadeta põlenud vanaisa ei lenda enam ringi, mu süda ei murdu enam naerukiljatustega vaheldumisi, lihtsalt vahepeal muhelen, vahepeal nukrutsen.
Ja siit siis küsimus: kui palju äärmusi on ""Eesti rahva uutes juttudes"? Et saab naerda ja nutta ja muudab mu elu või vahepeal on veits kurb ja vahepeal ajab muigama?
Ma olen ettevõtlikuse suhtes sama meelt. Idoodid on v? Miks see HEA asi on, kui sa arvad: Kõik ostavad spinnereid, ma teen spinneripoe? Kui sa selle poole aasta pärast püsti saad, ei osta spinnereid enam keegi ju.
Rääkimata sellest, et kui ma olen majas K näinud 3 erinevat äri, mis maks. kolm aastat vastu pidasid, mul tõesti ei ole kõrgeid lootusi neljanda osas, mis seal uksed avab.
Ma võin neid toetada, osta sealt, isegi kui hädasti vaja pole, sest mulle MEELDIB et mu lähedal on nüüd kohvik või Indoneesia söögikoht. Aga ei ole kopika eestki üllatunud, kui koht kinni pannakse.
P.S lugesin kommentaari enne avaldamist läbi ja parandasin kõige võikamad trükivead. Jee mina!
Mhmh, ma saan aru, millest sa räägid, sest kui ma olin " "Mees, kes teadis ussisõnu" on hoopis kõvem lugu kui "Rehepapp"", siis mulle vastati enamasti, et iuu, ei olnud ju, nii palju koledat vägivalda. "Eesti rahva uute juttude" kohta lugesin mingit arvustust, kus toodi meeldinutena ära just need paar pehmomat lugu ja siis ma ka imestasin, et noh, need olid toredad, aga nende kõrval oli ju hoopis rajumat kraami.
KustutaOn see" laske-mul-olla" elukas? Või "andke-mulle-ruumi" elukas? Või on ta "nurkaaetud" elukas?
VastaKustutaMa ei tea, mulle meenutab ta mu kassi, sel juhul vist see "laske mul olla”- elukas.
KustutaOh, minule ei meeldi Kivirähk tõesti, kahju, kas ma ikka blogi lugemas võin edasi käia?
VastaKustutaOot, mida sina ”minu inimene” all mõistad? Kõik inimesed, kellega ma suhtlen ja kellest lugu pean pole kindlasti ainult need ”minu inimesed”. Rääkimata sellest, et ma teistsuguseid ei salliks või keelaks neil blogi lugeda vms. Lihtsalt teineteisemõistmine on teatud inimestega kergem ja ma arvan, et see on kõigil nii.
KustutaMinu inimene on mu jaoks see, kellega tore aega veeta, ei pea sõber olema. Aga mitte-minu inimene on, mdea, kaabupartei toetaja jms. Muidugi on nende kahe kategooria vahel hulk vahepealseid pooltoone ja saab ju ka ekrelasega nt koeratõugudest rääkida, üks kolleeg oli mul vandenõuteoreetik jms, aga mingi sein jääb suhtluses ikkagi alati vahele.
KustutaOk, sul on see määratlus siis palju laiem kui mul. Sinu mõistes on "minu inimesed" ikka kõik need, kes siin lugemas ja kommenteerimas käivad. Või ok, on mingeid erandeid ka olnud, aga nood on õnneks kuhugi ära kadunud.
KustutaKivirähk on ju ka ühe minu raamatu kirjutanud - kuidas ta saaks mulle mitte meeldida???
VastaKustutaKivirähk meeldib täiega, olen sellest ka bloginud. Põnevikud ja krimkad olid varem teemad, nüüdsel ajal annab tegelikkus igale põnevikule silmad ette - uudised põnevamad kui Bond või Bourne. Meeldib ka Hard SciFi ja ajaloolised jutud (historical fiction). Raamatu lugemise asemel enamasti kuulan.
VastaKustutaEluka pilt on äge. Ehkki mu harrastataval spordialal paljudel tätokad siis ise pole seepärast teinud, et tundub moeasi olevat - kui kõik teevad siis mina just ei tee - protestivaim või sotsiopaatia :P
Mul on ka see tõrge, et praegusel ajal tõesti juba pea kõigil on.
KustutaÕnneks on Kivirähk kirjutanud nii palju ja nii erinevat kraami, et ma saan rahumeelega öelda 1) mulle ka see kirjanik meeldib ja 2) mulle ei meeldi mõned tema jutud yldse.
VastaKustutaMiks, kurat võtaks, on inimestel VAJA kedagi vihata? Rahuajal, kui kõik on suhteliselt hästi, inimesed isegi koduseinte vahel suudavad enamasti yksteist rahumeelselt kohelda ja. Eriti mõttetu ja sisutu on LGBT-inimeste vihkamine, eriti võigas on see aga komplektis nn traditsiooniliste soorollide agressiivse kaitsmise jms-ga.
Allpool oli mh juttu sellest, et su laps mängib tydrukutebändis pilli. Väga haruldane ja imeline, edu neile!
Olen täpselt samas paadis. Lugenud päris mitu tema raamatut, millest lemmikuks Sirli, Siim ja saladused 🙂 Ülejäänuga väga kahetine suhtumine.
KustutaKrimkal ja krimkal on ju vahe. Ma olen siukse mõtteloogika ja nuputamistüüpi krimkade fänn, kus laip on laip juba raamatu alguses ja lugu baseerub lahenduse leidmisele. Sinna sekka lisaks ägedale mõistusele veel kiiksuga karaktereid ja köitvat stiili. Mida ägedama struktuuri on autor suutnud välja mõelda, seda põnevam on kaasa lahendada. Nagu “lahenda võrrand” tüüpi mata ülesanne vms.
VastaKustutaKivirähk meeldib.
Mulle meeldivad nii krimkad kui ka Kivirähk. Nt "Maailma otsas" on ilmselt siiani üks mu lemmikteos eesti kirjandusest. Samas ma tead mitmeid inimesi, kes ütlevad, et Kivirähk on liiga segane nende jaoks. Ma ei tea, mulle meeldib. Mingis intekas ta ütles, et ta lemmikraamatud on "Meister ja Margarita" ning "100 aastat üksildust" - see seletab nii mõndagi :)
VastaKustutaHaa! Ja minu jaoks on need kaks just raamatud, mis minu jaoks liiga segaseks jäid. Võta siis kinni...
KustutaAh, kui huvitav! Meister ja Margarita meeldis mulle esimese lugemise peale kohe väga (olin valmis kinnitama, et lemmikraamat)! Aga kui mõni aasta tagasi uuesti ette võtsin, siis ei saanud enam aru, mis mulle täpselt meeldis :-) Vist sellepärast ei istu Kivirähk alati. Kui oleks teda nooremana lugenud, võiksin ehk vastupidist väita.
KustutaNüüd ütlen, et Ristikivi Nõiduse õpilane on minu jaoks parim. Ainult ei tea, kas julgen uuesti lugeda :-D
Jaa, mul ka see "ei tea, kas julgen uuesti lugeda". Teisalt "Rehepapp" meeldis mulle just teisel lugemisel rohkem.
Kustuta