Oh, mis positiivsed pealkirjad viimasel ajal! Seekord vähemasti täiesti subjektiivne teema, ei kuku taevas alla ega midagi.
Kehv seeneaasta olevat, keegi mükoloog olevat Maalehes rääkinud. Mul mees miskipärast on kursis seal toimuvaga. Ma olen muidu see kukeseenespetsialist, teisi seeni pigem kardan korjata, ei taha perekonda ära mürgitada oma rumalusest, aga viimasel ajal oleme märganud, kuidas inimesed leiavad suuri sirmikuid. Mitu korda on autod tee ääres peatunud ja inimesed neid hiiglaslikke kübaraid kokku korjanud. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema rääkis, et suur sirmik on kõige suurem delikatess üldse. Prae pannil nagu šnitslit ja keele viib alla. Ainuke häda, et neid sirmikuid ju ei leia kusagilt. Sama ütlevad retseptid - lihtne valmistada, aga katsu sa see seen üles leida!
Ja siis ühel päeval hõikab L., et mingid imelikud suured seened on suvila taga tärganud.
 |
| Alguses oli nii |
 |
| Haruldane hetk - Marca köögis |
Mina tavaliselt keerutan sirmikut lihtsalt lahtiklopitud munas ja praen siis. Soola panen ka muidugi natuke. Maitseb nagu... sirmik? Ma ütleks, et asi pole niivõrd maitses, kui teadmises, et selle seeneaasta võib lugeda kordaläinuks, kõige suurem ägedam ilusam söögiseen on leitud ja nahka pandud. No umbes nagu geopeituse aarde leidmine. Lisaks püsib sirmikuga kõht piisavalt kaua täis ja paksuks neid süües ei saa ka kuidagi minna, nii et jääb mulje täiuslikust kergestivalmistatavast metsikust toidust. Maitsest olulisem on legend ja see, mida ma asjast mõtlen. Maitsel pole muidugi ka viga, mina enamasti eelistan seda süüa leiva peal. Soojalt on hea, aga jahtunult on ka hea, võid ka seene ja leiva vahele ja see hetk muud ei tahagi. Kunagi olen leidnud ka nii palju sirmikuid, et korraga ära süüa ei jaksanud, siis praadisin munaga ning panin karpidesse ja sügavkülma. Talvel hea kiire toit võtta, ainult sulatamise vaev.
VastaKustutaMõistan ka seda, et sirmik ei pruugi olla jalustrabav maitseelamus. Mu abikaasa küll sööb neid, aga ei fänna eriti. Enamuse toitudega, mida peetakse delikatessideks, on sama jama, mõnele meeldib väga ja mõnele teisele üldse mitte ning enamasti on selline "meh" tunne. Minu jaoks on sirmik mitte niivõrd maitseelamus, vaid märk aastaringi täiuslikkusest, nagu esimene kevadine liblikas jne.
KustutaMhmh. Austrid.
KustutaEi, nad ei old halvad. Lihtsalt ...
Aga tõsi on ka, et kõige suuremad elamused toidust on mul kõik pärit ajast enne kümnendat eluaastat.
Sirmikut olen korra söönud.
Hea oli. Aga mulle meeldivad puravikud rohkem =) Üldse: väikeste seentega on mul rohkem teema.
Austreid olen korra söönud ja isegi ei mäleta, mis maitsega need olid. Ilmselt ka täiesti meh.
KustutaMinu jaoks liiga vänge maitsega. Peale kitsemamplite e kitsevöödikutega tutvumist praen hoopis neid.
VastaKustutaHuvitav, ma ei saaks kuidagi öelda, et vänge maitsega, ma ütleks, et maitsetu hoopis.
Kustutakui ma laps olin, siis ühel aastal kasvasid suured sirmikud meie aias kuuse alla. Vist ka paneerisime, mulle väga maitses. Aga mulle maitseski lapsena väheste eranditega kõik.
VastaKustutaSirmikuid olen saanud kunagi noorena ja vähe ja ei mäleta neist midagi. Igatahes ei isuta mind eriti ei nende ega muude seente järgi. Kukeseeni oli Põhja-Eestis sel suvel küllaga.
VastaKustutaToiduelamused tulevad mulle täiesti suvakatest kohtadest ja enamasti seonduvad mingite sündmustega, aga mitte alati. Mõne matka jooksul või lõpus söödud road on meelde jäänud - põhjapõder Nikkaluokta sööklas, lambatall Pakistanis, mitmed "rootsi lauad" Põhjamaades, viimasena eile Nuuksios olnud lihavaba rootsi laud. Kuid elu parimat suppi sain kodu kõrval Köleri 2 restoranis sinna suvaliselt ja üksi sööma minnes.
Mõni inimene tunneb sirmikus pähklit, teine teeb veinide nüanssidel vahet, kuid enamik inimesi vist ei tee, isegi kui nina sisse pista ja ette öelda, et mida nüüd tajuma peab. Ma arvan, et suur osa gurmeemajandusest on lihtsalt skämm.