Hakkasin mõtlema, et kas ma olen ka üks eriti konfliktne inimene või? Või kas ollakse üldse konfliktne seetõttu, kui reageeritakse kellegi teise provokatsioonile? Aga normaalne inimene läheks ikkagi vaikides mööda? Kunagi ammu ma Orkutis ka kirjutasin ühest vastuseisust mingi mutiga, kes tänitas minuga seetõttu, et mina (toona alaealine) olevat tema kärus maganud lapse üles ajanud. Kärkis, et vaadaku ma ise, kui kord emaks saan, küll ma siis alles näen. Ma vastasin, et kavatsen hoopis isaks saada. Mutt kohkus ära ja jäi vait. Aga vot seal Orksis sain selle eest mingi teise tibi käest puid alla - oled oma arust jube kõva mutt jah? Häbi peaks olema, mitte kehkama sellega siin internetis. Vastik kasvatamatu jõnglane! Et kas avalikult sellest rääkimine, et oled kellegagi konflikti sattunud, on kuidagi tabu või? Omab eputamise maiku?
Ma nimelt suutsin nädalavahetusel rabas kah konflikti sattuda. Rabas, saate aru! Õigemini ma olin sealt juba peaaegu välja saanud, kui eemalt kostis räme tümakas ja oli näha mingit seltskonda kõlar õlal rabapoole astumas. Nagu jah, ma tõesti ei talu inimesi, kes arvavad, et vaikus on avalikus kohas saadanast ja nad peavad selle oma muusikaga, mis absoluutselt 100% kordadel on ikka mingi mahe tümm (mida see näitab teatud muusikažanri fännide kohta?), hävitama. Kõlar põhja ja loodusesse! Ma olin üsna kindel, et mingi teismeliste poiste kamp on see, aga suur oli mu üllatus, kui selgus, et tegemist oli nelja naisterahvaga ja mitte enam päris teismeliste, vaid pigem 30+ inimestega. Ma vist jõudsin jah L.-le midagi "õumaigaad" sarnast ohkida, aga pigem nad seda ei kuulnud, ju siis "mul oli juba selline nägu ees", aga igatahes meie lähenedes pandi makk kinni ja üks eit kiunus: "Ei no mõni siin tahab äkki loodust nautida või midagi!" Mille peale kolm ülejäänud mamslit meie peale suuga peeruhääli hakkasid tegema. Nagu - teate, ei tule sina mulle peeruhäält tegema! Näitasin keskmist näppu neile, mõlema käega. Aga vot L.-l on piiiiinlik - miks mina pean nii madalale laskuma?! Sest ma olen madal? Sest ma ei kannata debiile, kes sellest toituvadki, et keegi viisakas kunagi ei reageeri? Sest ma tahan? Sest ma lihtsalt olen selline? Eks L. selle viimasega on vist leppinud ka, igatahes võttis ta mul käest kinni ja siis tippisime rõõmsal sammul nagu Tipp ja Täpp sealt rabast minema. Ei läinud mudaloopimiseks ja kisaks stiilis: "Mu mees annab teile kõigile tappa!". Väärikus sai säilitatud ju?!
Üldse oli kole nädalavahetus. Seda ma tean, et lõunamaades tuleb enne jalanõude jalga surumist neisse sisse piiluda ega seal mõnd skorpioni või muud elukat varjus ei ole, aga Eestis. Hoidke oma hobuseid, eks - mul oli mõlema MÕLEMA matkasaapa sees hiiiiiiiiglaslik koivik...olnud. Avastasin, kui rabaservas matkakaid kummikute vastu vahetasin ja sokkide küljest mingid võikad jäänused leidsin. Süda läks hetkega pahaks ja kaalusin jalgade amputeerimist. L. arvas, et seda tuleks päikselisema poole pealt vaadata - kättemaks oli juba toimunud ju. Ma olin veel pool päeva häiritud ega tahtnud jalgadele mõeldagi.
Ja siis oli poes meie järel see "tore" poliitikuonu, kes nõusolekuseaduse arutelul tõsimeeli välja pakkus, et jaanipäeva jaoks tuleks ikkagi erand teha ju, eks?! Üks kord, kui ma ei kasuta iseteenindust ja kohe on kokkupuude kauneima osaga inimkonnast...Aga vat siis tundsin küll, et ma ei ole konfliktiks parimas vormis - riides nagu Orissaare seeneline ja korvis peamiselt õlu - sellelt positsioonilt juba ei lajata. Vältisin vastiku vanamehe pilku ja kobisin oma õlledega kauplusest kiirelt välja.
 |
| Minge rappa, see rahustab... |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar