GEP, Balkanovisioon, rahvuslus ja perversne feminism

Tegelikult on hea näha, millise diskussiooni on tekitanud NO99 etendus „GEP”. Tekkinud diskussioonidel polegi suurt seost etenduse endaga, sest seda veel nähtud ei ole aga juba teema on inimesed puhevile ajanud.
Eileõhtuses OP-is rääkis etendusest ka selle lavastaja Tiit Ojasoo. Ojasoost jäi mulle natuke liiga fanaatiline mulje juba Postimehe laupäeva AK vestlusringist. Pikemalt pani mõtlema Ojasoo mõte, et eestlase eestlus lööb välja ainult kriisiolukordades, muul ajal sellest üsna ükskõik. Ma siis mõtlesin, et on see halb? Mina määratlen ennast esimesena eelkõige inimesena, seejärel tulevad muud rollid – eestlane, naine, maksumaksja jne. Kui mõni neist järgmistest mul pidevalt meeles oleks, siis oleksin ma ka ise hoopis teistsugune. On ju oluline, kas ma võtan mingi otsuse vastu kui inimene, kui naine või kui eestlane. Tavaliselt ma lähtun sellest esimesest ja mulle tundub, et nende ülejäänud rollide esimeseks seadmine muudab inimese küllaltki nö radikaalseks. Enamik probleeme inimestevahelistes suhetes tuleneb ju samuti sellest, et tunnetame teist erinevana – kui inimene ei sea esikohale rahvust, sugu, haridustaset vms ning suhtleb teisega kui inimene inimesega jääks minu arvates ka jamasid vähemaks.
Praegu tekitavad küsimusi just rahvus ja sugu. Rahvuse koha pealt on minu arvates naljakas vaadata seda emotsionaalset kisa Eurovisiooni ümber. Mis nüüd ometi teha, et omad jälle võidaksid ja miks mingid teised oma „omade” poolt hääletavad ja kas Paadam tuleks orki ajada. Tegemist on ju showga ning meile on juba lapsepõlvest peale õpetatud, et tähtis pole võit vaid osavõtt, miks me siis nüüd nii kohutavalt kibestunud oleme? Ei oska ikka veel kaotada? Pole nagu asi, mille pärast oma närve kulutada. Eriti tobe on seda vingumist kuulata peale seda kui on ju juba ette kuulutanud kui nõme ja mõttetu see palagan on. Ma kahtlen, et Eesti võidu korral keegi seda enam öelda oleks söandanud…
Sugu seondub enam selle „GEPi” teemaga, sest jätkuvalt on võimalus lapsi juurde „toota” naiste käes. Huvitav lugemine on Punase Hanrahani blogis. Seal küll leitakse, et kuulutus ongi irooniaga kirjutatud, kuid see selleks, teema sai tõstatatud ikkagi. Kommentaaridest tuleb selgelt välja 2 väga vastandlikku poolust, kellest üks seab esikohale rahvuse säilimise ja teine üksikindiviidi vabaduse (ja ka vastutuse, mis esimesel arvamusel kahetsusväärselt puudu jääb). Mis seal salata, ma pooldan ka seda teist. Meenub Kristiina Ojulandi lause, et teda lausa sunnitakse sünnitama. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on Kristiina Ojuland ka ilma lasteta palju rohkem saavutanud ja väärt kui keegi, kes Eesti iivet 10 lapse võrra tõstnud, kuid seda vastutustundetult ja laste arendamist väärtustamata teinud. Üldiselt usungi, et lastele on parem kui ema on enne ka inimesena ennast arendanud kui uusi inimesi „tootma” asub. Laste kasvatamine peaks minu meelest selline nö elukestev „projekt” olema, mille käigus sa oma hoolega omandatud teadmised ja kogemused kellelegi uuele edasi annad ja kui sul ikka midagi väärtuslikku anda ei ole, siis parem ära solkima hakka.
Aga sellise arvamuse puhul võidakse sind rünnata kui naist, kelle roll on emaks saada ning kui rahvuse säilimine on ohus, ei huvita kedagi, et sina tunned end eelkõige inimesena.
„Naine, kes on nakatunud feminismist, on sügavalt perversne! FAKT” (see on kellegi Ralfi kommentaar Punase Hanrahani blogis) Ausalt öeldes ei liigitaks ma oma mõtteid feminismi alla, kuid kardan, et osale inimestest võib see nii paista.

Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

Numpsikud ja kampsikuneedus

Jube peavalu on. Ei tea, kas sellest, et eile tarbitud Põltsamaa õunasiidri säilivustähtaeg lõppes 28.02.2007 (mina ostsin selle poest ja mitte allahinnatute letist 10.05.2007, lisaks õnnestus saada ja süüa ka vorstikesi kuupäevaga 08.05.2007) või oli eilne Eurovisioonivoor kõigi aegade koledaim. Otse loomulikult ma vaatasin seda, see on ju ikkagi Eesti rahvuspüha vääriline üritus. Teleka taha said ühendatud 90sed Estonia kõlarid – ma loodan, et naabrid kannatasid võimalikult kõvasti. (Naabrite hirmutamiseks tavatsen nüüd kodus iga päev läbisegi „fašistõ”, „okkupantõ”, „našistõ” karjuda). Plaanisime isegi tänavale märatsema minna, kui Eesti edasi ei saa või kui ka saab. Pärast enam ei viitsinud. Ma lootsin, et Verka Serduchka ikka ka esineb aga tuli välja, et ta on juba finaalis. Verka on mulle alati meeldinud, ka siis kui ma veel uskusin, et ta ongi selline kolenaljakas tädi. Muuseas, Danilko on mehena keskmisest kobedama väljanägemisega (minu tagasihoidliku valearvamuse kohaselt). Tegelikult oli paar kuulatavat lugu ka – just need, mida ajakirjandus kõige rohkem maha tegi kui vanainimeste muusikat…Selle aasta läbiv teema Eurovisioonil paistsid olevat lehvikud ja kõige selle „Shake It Up Shekirim Dance With Me” taustal paistis meie eurolaul isegi täitsa kena välja. Aga eks see see Epliku ühekroonise kampsuni needus ole, et me enam kunagi eelvoorust välja ei saa. Ma arvan, et siin aitaks vaid rituaalne põletusohver – algul kampsun ja kui see ei aita, siis Eplik otsa…
Hommikul potsatas postkasti teade sellest, et Tallinna Kaubamajja on müüki saabunud beebibanaanid. Wiii kui nummi! Hoti pealehel olid esiuudisteks „Gerli Padar ja Martin Parmas on paar” ning „Kelli Uustani ootab last” ning paber-Postimees pajatas mudilasega reisimisest (ülinummi kui lennuki vahekäigus roomab ringi nii 10 titte ja ülejäänutel vahetatakse samal ajal „mässusid”). Minu nummimeeter (issand jumal, miks mulle alati igasugu õudused meelde jäävad?) on täna igatahes juba põhjas.

*Minu rõvedate sõnade TOP 5, mida minu kuuldes mitte kasutada:
- mässu
- vässu
- kampsik
- püksikud
- maius

Kellele soopõhine ajakirjandus?

Alati kui ilmuma hakkab mõni järjekordne naisteajakiri kostab kommentaare, et kas neist suhte-, dieedi- ja seksinippidest juba kõrini ei saa. Müüginumbreid ma muidugi ei tea, kuid paistab, et kellelegi on seda jama siiski vaja. See hakkab silma kui vaadata siinsete naisteajakirjade kodulehti, suurima õnnetusena troonib neis pea alati rubriik „Foorum”, mida nõrganärvilistel soovitaks mitte külastada. Üks meesterahvas vaatas kord ühes sellises teemasid ja küsis, et kas see on mõni selline koht, kus endised ja praegused prostituudid teemast huvitatutele kogemusi jagavad. Ei saa öelda, et lamedate teemadega ainult kasutajad välja tulevad. Enamasti hiilgavad ka selliste saitide arvamusküsitlused pärlitega nagu „oled sa proovinud anaalseksi” ja „oled sa teise naisega seksinud”, sekka ka „mitu raamatut sul kodus on”. Miks tundub, et keskmine (neti)naisteajakirja lugeja (või vähemalt aktiivne kommenteerija) on peale keskkooli koju jäänud „Vaprate ja ilusate” fänn, kes vaevleb kroonilise suhtlemisvaeguse all ning eriti erutavad teda pikantsed seigad teiste eraelust(huvitav, kas ma olen ainuke, kelle mees peale wc-s käimist tagumikku ei pühi).
Hirm tekib siis kui vaadata kui paljud väiksed tüdrukud Cosmot piibliks peavad…
Teine kategooria jubedusi on meesteajakirjad, mida minu teada ükski meheks nimetatav olend vabatahtlikult ei loe. Ma ise olen paar korda lugenud ja tundub, et sealsed teemad võiksid erutada nii 12-16 aastasi poisikesi. Veel tekib küsimus, et kas selle jama kokku kirjutanud inimene pole kunagi õlut joonud, kiire autoga sõitnud või naist lähemalt näinud…Kuna tuli välja, et ühe meesteka peatoimetajat ma natuke tunnen, siis ei pruugi eelnev oletus sugugi vale olla…
Kokkuvõttes jääb ajakirjade põhjal mulje, et naine või mees olemine sisaldabki endas ainult Maslowi püramiidi alumiste astmete vajaduste rahuldamist. Ma olen parema meelega sootu ja loen edasi nö teemapõhist ajakirjandust.

NB! Erinevus veel selles, et vaatlusandmete põhjal on naisteajakirjad siiski kõvasti populaarsemad kui meesteajakirjad. Sihikindlamad naised pidavat suisa meeste autofoorumitesse suheteteemalisi kiunatusi saatma (teie kui mehed öelge mulle nüüd nende tunnuste põhjal, kas minu tibu petab mind või mitte). Et siis ongi nii, et 95% meestest on sead ja 99% naistest haned?

You Only Tell Me You Love Me When You're Drunk *

Lõpuks ometi üks kontsert, millest saab ülivõrdes rääkida! Ja loomulikult on see just see kontsert, millelt ma midagi erilist ei oodanudki...Ma ei ole Pet Shop Boysi suurim fänn, kuid see on muusika, millega olen üles kasvanud ja enamike vanade lugude sõnu tean peast. Pet Shop Boys seisab kindlasti kõrgemal kui enamik popmuusikat, juba nende pikaealisuse tõttu. Pet Shop Boysi käekirja tunned muu muusika hulgast eksimatult ära. Ainus jama nendega on see, et kõik nende suured hitid pärinevad erinevatelt plaatidelt ehk siis igal plaadil on minu jaoks olnud ka lihtsalt ballasti.
Pet Shop Boysi kontsert pidi ju reklaamima nende uut plaati, mis iseenesest ülihea ei ole - paar väga head lugu ja ülejäänu. Tavaliselt esitatakse selliste kontsertide puhul just neid ülejäänusid ja sekka satub ka mõni oodatud lugu. Sageli olen end kontsertide puhul tabanud mõttelt, et kui see lugu nüüd läbi saab, siis äkki tuleb ikka SEE lugu ka. Seekordse kontserdi puhul sellist ootamist ei olnud - kõik lood, mis ette mängiti olid just need head lood ja isegi pärast ei meenunud midagi, mis oleks kuulmata jäänud ja mida kindlasti oodanud oleks.
Lavakujundus oli oma minimalistlikkuses vägagi mõjuv ja lavaliikumine üks huvitavamaid, mida näinud olen. Olin lavale päris lähedal ja fotokaga oleks hea pildi saanud, kuid seda mul muidugi kaasas ei olnud ja seetõttu tuli ühe hädise telefonipildiga leppida. Arvake ära, mis loo ajal see tehtud on? :P Tegelikult üritasin ma pilti teha "I'm With Stupid" ajal, kuid siis hakkas mu eelajalooline telefon (jah, ka kaameraga telefon võib seda olla) millegipärast streikima ja tegelik pilt sai tehtud "Suburbia" ajal. (Ma tõesti ei oska öelda, milline ja kas üldse on seal pildil Neil Tennant ning Chris Lowe pole seal kohe kindlasti näha, sest tema oli vasakus nurgas keyboardi taga ning seal kohas on just suur ülevalgustatud laik...)
Mis lugu oli kõige parem? No mulle isiklikult meeldib kohutavalt "Rent", mille Neil Tennant minu poole seljaga olles tooli peal istudes esitas. Mul puudub muusikaline kuulmine ja seetõttu tundus mulle Neil'i hääl ikka ülivõimas olevat, ülivõimsalt puhas just. Mu kõrval istunud muusikalise kuulmisega inimene väitis seevastu, et lauljate hääl oli liiga vähese võimuga ehk siis kõlar ei mänginud kõike välja. Minu elamust see õnneks ei seganud.
Kõige toredam oli see, et Pet Shop Boys esitas ka oma loo "Opportunities (Let's Make Lots of Money)", mis on üldse nende esimene lugu ja mida mul isegi korralikult ühegi plaadi peal ei ole. See oli just see lugu, millest ma mõtlesin, et niikuinii seda ei tule, kuigi jubedalt tahaks.
Päris võimas oli ka ametlik viimane lugu enne lisalugusid, viimaselt plaadilt "The Sodom and Gomorrah Show" - lugu, mille ajal vähemalt minu silmale esmakordselt Neil Tennant riideid vahetas :P Ma arvan, et ta tegi seda ka varem, kuid siis püsis ta oma viisakas musta ülikonna stiilis.
Nii kui ma siia ühe loo kirja panen, tuleb ette kohe järgmine, mida mainima peaks..."Numb", mis mulle plaadil nii suurt muljet ei jätnud, oli laivis muljetavaldav. Suures osas ka lavakujunduse tõttu, kus siis näidati videos sõjast laastatud maad ja rusutud inimesi.
Lisalugudeks olid Pet Shop Boys 2 suurimat hitti "It's a Sin" ja "Go West". Viimase ajal said kõik nii muusikalise kuulmisega kui kuulmiseta tegelased kaasa jaurata.
Ainsaks häbiks enda poolt tuleb tunnistada, et loo "West End Girls" ajal kujutasin end millegipärast ette East 17 kontserdile...
Üllatustest siis ka - Neil Tennant mängis laivis kitarri ning Chris Lowe laulis :)

*Last.fm-is sobrades märkasin, et just pealkirjas nimetet lugu oleks võinud ka ikka kõlada :)

Tagasi kodumaal

Issand, ma ei viitsi suhelda! Täna lülitasin lausa telefoni välja.
Vastused enamlevinud küsimustele:
Ei, ei ole hea tunne tagasi kodus olla.
Ei, mul ei ole möödunud haigusest nägu aukus - ma olengi selline.
Ei, ma ei päevitu ja mind ei huvita absoluutselt nahavähi provotseerimine ja enneaegne vananemine.
Ei, ükski araablane ei tulnud mind käperdama ja üllatus-üllatus see ei ole seal isegi kombeks.
Jah, ma olen kuulnud, mis meil siin toimus.

Lühiülevaade sündmustest oleks siis järgmine:
nagu ma juba ette ennustasin, ei pääsenud ka mina kõhugripist. See tabas mind täpselt peale aasta esimest grilli ja siiamaani on tunne, et sel aastal rohkem grille ei tule. Kõige parem oli olla vahetult peale oksendamist, minust saaks hea buliimik, sest lõpupoole hakkasin ka ise head tunnet provotseerima. Koirohu tinktuuri sai kah pudelite kaupa manustatud - ei saa aru, miks inimesed Martinit ja muid absindimaitselisi jooke joovad aga koirohtu nähes suu viltu tõmbavad.
Otse keset okserallit olin sunnitud lennukisse istuma ja Aafrikasse sõitma. Lõbus oli lennukis modelli mängida - toidu seest paar tera riisi nokkida, klaas vett juua ja ülejäänu alles jätta. Ja loomulikult ei olnud tagasiteel enam see hea riisiroog vaid mingi keskpärane kuskuss kahtlase kalaga.
Tuneesiasse jõudes avastasin ennast üldse mitte sellest hotellist, kuhu end piltide järgi majutatavat uskusin, taevas oli ühtlaselt hall ja ma magasin terve esimese päeva maha kiristades hambaid - "I WANT MY F***ING MONEY BACK!". Järgmisel päeval tuli päike välja ja selgus ka, et kuigi hotellimüüjate Photoshopi oskus oli tasemel, olid siiski ka lubatud hüved olemas, kuigi mitte päris seal, kus need pildi pealt paistsid. Kahe päeva pärast kadus päike taas ja seekord jäädavalt. Muidu oli tore.

P.S. Vahvad on inimesed, kes saadavad oma väheminformeeritud tuttavatele sms-e sellest, et kodumaale pole mõtet tagasi pöörduda ja nemadki ootavad juba sadamas Soome viivat laeva. Meie seal saime ju uudiseid vaid Ostankino pealt ja nende adekvaatsus on teada.
P.P.S. Fotol olev numpsik on tsurikaat.

Üks tõsine mure

Ma võib-olla ei tohiks seda siia kirja panna, kuid vaikida ka ei suuda.
Minu viimase poole ja natuke peale aastase kogemuse tulemusena võin öelda, et suurem osa TÜ lõpetajatest ei suuda end riigikeeles vigadeta väljendada. Ja ma ei pea silmas võib-olla tühiseid komavigu vaid "mata"-vorme, tegija-vormi, liitsõnu ning isegi kaashäälikuühendeid. Keeleoskust ei garanteeri ka eesti filoloogia lõpetamine. Mina seda lõpetanud ei ole, mul puudusid üldse ülikoolis igasugused kohustuslikud keeleloengud, kuid mul on vähemalt ettevaatust (ja austust lugeja vastu nagu mõni väidab) oma tekst hiljem üle lugeda. Kuidas sa kirjutad, et oled täpne ja tähelepanelik kui ennast tutvustavas kirjaski osa tähti vahetuses või puudu?
Kole mõeldagi, et mõnedest õnnetutest filoloogidest tulevad ju ka tulevased õpetajad. Mul juhtus kord selline lugu, et õppejõud, kes uhkelt tahvlile "effektiivne" kirjutas, noris selle kallal kui töös kõik read ühepikkusteks polnud aetud . Jah, ma saan aru, et enamik õppejõude on kaua kaugel välismaal inglise keeles tudeerinud jne aga ikkagi tahaks sisiseda...
Mu vanaema ohib alati kui "Kes tahab saada miljonäriks" vaatab, et kust see inimeste kitsas silmaring küll tuleb. Ma siis üritasin talle seletada, et kui keskmisele inimlapsele koolis võrdse tähtsusega matemaatikat, ajalugu, psühholoogiat, majandust ja veel sadat asja õpetatakse, siis tal ei jäägi palju muud üle kui kõik valimatult pähe tuupida ning peale tunnikontrolli unustada.
Samas ei ole kirjakeelt mitte oskava inimesega tööturul suurt midagi teha isegi siis kui ta kõiki koolis õpitud fakte üks-ühelt teab. Kõrgharitud inimene, keda arvuti taha lasta ei saa, sest jumal teab, mis kokku kirjutab. Välja arvatud muidugi juhul kui tulevikus kõik sellised on ja kedagi ei üllata, et sa "hea programeeria" oled...

Kurat, Jumal on mu vist maha jätnud

Nii see on vist jah. Juhtusin kunagi millegipärast mingile kristlaste leheküljele, kus kuulutati, et nendega, kes jumalavaenulikku muusikat kuulavad, hakkab koledaid asju juhtuma. Mul on kalduvus igasugu teooriaid uskuda.
Mu mees sai kõhugripi ja kuna see on ülinakkav, siis on ehk tundide küsimus, millal minagi wc-poole torman. Muidu poleks ju midagi, aga kui me 20.ndaks terved ei ole, saame nii 17 000 krooniga vastu pükse. No ega see vist jube suur raha olegi, kuid vastu pükse saada ei meeldi mulle ka 100 krooniga.
Tegelikult ei saa raha eest kõike nagu ma eile enne pasanteeriapuhangut nentisin ja hiljem sellele kinnitust sain. Algul mõtlesin seda, et rahu ja vaikust ei saa ka selle 19 miljoni eest, mida Viking Lotos reklaamiti ja hiljem olin veel kindlam, et kõhugripist ei saa samuti mitte mingi raha eest kiiremini lahti. Pühi või tagumikku selle 19 miljoniga.
Muusa-saaga jätkuks tuli välja, et ümbrikku pidi rappima siiski keegi meie majast, mitte postiljon. Mees pakkus lahenduseks ahvatleva piraka kirjapommi postkasti sokutamist. Kahjuks ei oska ma seda pommi valmistada, aga netist pidi ju igasugu tarkusi leidma. Teine võimalus olevat kirjad tavotiga kokku määrida, et siis hiljem postkastirappija sõrmejälgede abil tuvastada. Postkontorist öeldi veel, et te ei kujuta ettegi, milliseid inimesi kõik olemas on! Jube jube.
P.S. Täna öösel lõugasid alt venelased, aga nende hääli oli lausa lust kuulata, vahelduseks ülemisele tümakale. Hommikul kell 6.45 äratati looga Angina "Bolela" (loodan, et see ei ole mingi vihje mind tabavale angiinipuhangule)

Mind peksti

"Kuule, kas see on normaalne kui kõrvast verd tuleb?" (tegelikult on see üks tsitaat mingist saasta-noortekomöödiast) küsisin ma pärast 15-tollise supakaga volüüm põhjas Tharaphita kuulamist.
Uus plaat sai ostatud ja täitsa hea on, kuigi mulle meeldib siiani "10 000 eestlast" kõige rohkem.
Mul on kodus 90nesed Estonia kõlarid ka ja mingi raju võimendi aga ma ei saa neid eriti kasutada, sest tavaliselt kuulan ma muusikat arvutist. No arvuti taga on mul ka suured kõlarid, kuigi mitte 90sed. Aga mina ei ole müraterrorist, mu pea jõnksub hoopis instinktiivselt ülevalt tuleva tuima tümaka taktis. Mu normaalne unevajadus kõigub 12-13 tunni vahel ja 6 tundi maganuna tahaks lihtsalt pidevalt kellelegi hammastega kõrri karata. Varsti saab siit vist lugeda minu hulluksminemise valulist saagat ja ma ei luba, et see ei lõpe mootorsaemõrvade stiilis.
Telekas räägiti mingist kutist, kes muidu oli "jumala normaalne poiss" aga siis tabas teda valgustuslik idee omaenda orjast ja ta hakkas Frankensteini valmistama - andis inimestele unerohtu ja sel ajal kui need tudusid, puuris neile koljusse augu ning süstis sinna hapet. Poisi suureks kurvastuseks ei mõjunud see aga kuidagi eriliselt (isegi mitte fataalselt, muide) ning ebaõnnestumise kurvastusest andis ta end üles.
Ahjaa eelmise nädala Muusavarguse saaga lõpetuseks - see saabus nüüd kaebamise peale kohale lahtirebitud ümbrikus. Ma tahaks teada, kas kellelgi õnnestub elada oma elu nii, et teda ei peteta, paljaks ei varastata, tünga ei tehta? Lihtsalt rahulikult ja normaalselt, ilma, et ta pidevalt oma kaaskodanike peale kaebamas käima peaks või iga lihtsamagi asja saamiseks kümnete instantside poole pöörduma ei peaks.

Värdjad

Vahel (ja viimasel ajal liigagi tihti) tekib täiesti jõuetu tunne.
Isegi mu mees, kes tavaliselt ülimalt külma kõhuga on, küsis mult täie tõsidusega, et kust küll tulevad inimesed, kes teistega ei arvesta?
Sellised inimesed, kelle ainuke rõõm elus on end igal võimalikul ajal täis tõmmata ja makk tümakaga põhja keerata. Kahjuks selline vist keskmine eestlane ongi. Nagu Maimik „Vanas vihas” nendib – vaadates Õllesummerit on selge, et eestlane on ikkagi seast arenenud. Kuigi nagu Villu Tamme laulab - „ei tea, miks on tavaliselt pollari sümboliks siga, loom, kes ei tee heast peast kellelegi viga”.
Teistega ei arvesta tavaliselt teismelised, kellele aga aru üldiselt pähe saab panna. Pealegi laamendavad noored harva – siis kui pleiss vaba ja kuskilt pappi saab. Aga mida sa teed 30-40 aastaste inimestega, kes täpselt samamoodi käituvad? Kui politsei kutsuda, siis poevad vaikselt kappi ega ava ust. Avalduse kirjutasin.
Hea küll, peale 23 on nüüd lärmi vähem olnud, kuid enne seda antakse nii nagu torust tuleb. Ja siis ei saa sa mitte midagi teha, istud nagu laborihiir oma puuris ja värised ning ootad, et kell ometi kiiremini liiguks. Isegi oma mõtteid ei kuule.
Mõtled, et läheks ja ütleks, et kas teid tõesti ei häiri, kas te ei soovi hetkekski vaikust või on vaikuses liiga valus oma tühja pead taluda, kas te vaikselt raamatut ei taha lugeda? Või ütleks, et mina tahan oma mõtteid veel kuulda, kodus vaikust nautida ja raamatut lugeda? Küll nad siis saaks naerda! Mõtle, mingi värdjas käis mölisemas, kuradi intellektuaal, tema tahab vaikust ja raamatut lugeda böhöhööö!
Me oleme (ja mitte ainult meie) enne politsei kutsumist tõesti ka sõnadega läbi saada üritanud, aga mida sa räägid sigalakku täis keskealise beibega (mehe kirjeldus ukse avanud tegelasest), kelle meessõbrad lihtsalt rögisevad, et küll saab rahu ja loomahäältega jätkavad.
Tagatipuks on nüüd keegi mu Muusa kah postkastist ära varastanud. Kuigi jah, miks peaks keegi meie majast ajakirju-ajalehti varastama, siiani oleme me ainukesed, kellel mõni ajakiri või ajaleht kodus käib. Täpsustuseks – ma ei ela enam ammu Põhja-Tallinnas vaid täiesti tavalises naabruskonnas.

Who’s Your Daddy?

Ma saan aru, et mu vanavanaisa oli ülbe sakslane ja ema väidab ka, et tal on kõvasti sinist verd veenides, samuti olen avastanud, et kõik mu austusväärsed tuttavad väidavad endal kaljukindlalt võõra vere sees mässavat. Jah, ega Eestis ju puhast eestlast olegi, kuid kõik inimesed vähemalt ei toonita, et nemad küll orjarahva hulka ei kuulu.
Mul viskab silme eest mustaks, kui keegi kasutab minu suhtes nö sundivat kõneviisi (ma pole tegelikult grammatilisi termineid kunagi õppinud) „siis sa teed selle ära, siis võtad selle ja paned sinna.” Ega need ütlejad vist mõistagi, kui rämedalt nad minu isiklikku ruumi tungivad ja ega ma neile seda välja ka ei näita tavaliselt. (Kuigi mul on üks legendaarne krüpteeritud tapmisähvardusi täis koosolekuprotokoll ka olemas…)
Kui inimesed mul midagi teha paluvad, siis ma ei tõrgu. Võlusõnad „palun” ja „kas sa saaksid” töötavad.
Huvitav seik on, et ma pole seda „sunnitud kõneviisi” mitte kellegi teise, kui ainult eestlaste suust kuulnud. „Sa siis toimetad sellega?” (see sõna „toimetama” tekitab mus tõelise okserefleksi). Eestlane armastab jubedalt hierarhiat ja juba seetõttu ei taha ma enam ühtegi eestlaste juhitavasse ettevõttesse tööle minna. Sõnad „ülemus” ja „alluv” peegeldavad kõiki tumedaid jõude, mis meie kultuurile nii omased on. Minu jaoks on allumine ja alandus sünonüümid. Loomulikult on ka välismaiseid ettevõtjaid, kes oma tööjõudu orjadena kohtlevad (äärepealt oleks kirjutanud „alluvatena”, aga see oleks ju täiesti loogiline olnud), kuid oma maal ja oma rahva peal on neil seda millegipärast raskem teha.
Kui ma ikka kuulen alaealistest, kes töötavad lepingut omamata 16 tundi päevas ja saavad vähem kui miinimumpalk ning imestavad, et üldse mingi seadus olemas on, mis seda keelab, siis ajab ikka karvad turri. Põhiline vastus on, et mis ma siis teha saan, kuhu ma kaeban, mis siis saab, kui kaeban jne. Kõik pätid elavadki meil nii hästi rõõmsas teadmises, et ega keegi ju niikuinii vastu ei hakka. Ise kutsusin eelmisel nädalal 2 korda naabritele politsei ja tundsin vist lausa õigustatult hirmu, et kas nüüd minuga seetõttu midagi halba ei juhtu…

„Sa peaksid oma naisele käitumist õpetama!” Ok, selline lause kuulub küll madalalaubalisele taksojuhile, kuid üldjoontes iseloomustab mingi osa inimeste suhtumist naine olemisse. Õnneks kasvatati mind üles teistmoodi kui Barbie-raamatutele tuginedes ning keegi osanud mind uskuma panna, et olles sellest õnnetust soost, pean ma alati kellelegi toetuma ning kellegi teise selja tagant välja piiluma. Ükspäev kohtasin just naisterahvast, kes küsis: „kas see pole mitte inimväärikust alandav, elada kellegi teise kulul?”. Sellele vastab kohe üks tubli neiu naistefoorumist: „kui naine on seda väärt, siis miks ta ei võiks lasta mehel endale kõike osta kui too tahab!”…Tegelikult ma saan aru, et peaks rahulik olema – ma ei puutu ju sellise seltskonnaga kokku, aga ikka millegipärast nad häirivad kui kusagil silma/kõrva ette jäävad.
Jah, Skandinaavia feministid on hirmsad, rikuvad kogu ühiskonna ära. Aga kui meil on pool ühiskonda sellised, kes enda eest seista ei oska ega üksinda toime ei tule?

Ei taha konkureerida!!!

Oh jahh…lisasin just oma eelmist postitust kui märkasin seda Ajaveeb 2007 konkurssi.
Loodetavasti ei visata mind nüüd blog.tr.ee’st välja või midagi aga minu arvamus on igatahes negatiivne. Igasugused parima ja populaarseima võistlused toovad minu arvates esile inimeste tumedama poole – hääleta minu poolt, kliki minu peal jne. Alati võidab ju kõige kavalam. No tegelikult on igasugused võistlused ja valimised mulle vastikud, isegi kui valib žürii, mitte sõprade ja tuttavate hulk. No mismoodi sa selle parima ikka välja valid? Enamuse hääl pole kas õige (selle moodustavad kellegi sõbrad) või siis saab öelda, et enamus ei pruugi ikkagi parimat eelistada ( blogi puhul võib näiteks tuua intrigeerivate pealkirjade tähtsuse või palja inim(naise)keha demonstreerimise esilehel). Zürii koosneb ka paratamatult hulgast indiviididest, kes ei pruugi parima suhtes konsensuselgi olla. Las igal ühel olla oma lemmikud.
No las nad valivad, mis see mind kotib, eks? Aga eks see parim siis hakka ka mingit trendi näitama – näe, nii peabki ja tehke kõik nüüd nõnda. Paratamatult sisaldab kellegi välja valimine mingit hinnangut. Isegi kui tõeliselt head ei kandideeri, annab see asjaga mitte kursis olevatele signaali – näe, see on jälle mingi selline asi, kus saab võistelda, tähelepanu jne. Üks osa hindab seetõttu kogu värgi madalaks ja teine osa näeb ka enda jaoks võimalust, asjasse sügavamalt süvenemata.
Ei, mulle ei meeldi kandideerimised ja võistlemine. Loomulikult tahan ma võita ja kui ma ei võida, siis avaldub mu pimedam pool – võistlus polnud aus, kusagil struktuurides on kallutatud jõud jne. Kas kuidagi ilma ei saaks?

Teatrit, üks hea raamat ja inimloomuse eripäradest, nagu ikka

Mis krdi kevadest te siin räägite? Mina olin eelmise nädalavahetuse tööl ja ka kõik valged õhtud. Kui te arvate, et ma olen seetõttu jube heas meeleolus ja reibas, siis eksite. Mul ei ole absoluutselt aega, tunnen, kuidas seljas radikuliit võimust võtab ja lihased arvuti taga kärbuvad. Ma suren kontoris arvuti taga, oma elu mammona kummardamisele loovutades.
Kõige selle jama peale jõudsin ma tegelikult päris palju. Laupäeval käisin teatris vaatamas etendust „Beautiful Bodies” (seda nime ei saa ju teistsuguses lauses kasutada, kuigi kavalehelt võis lugeda ka eestikeelset varianti „Kenad kehad”, mis minu arvates igati ok oleks…). Ma läksin teatrisse totaalses stressis ja enesetapumeeleolus, nii et suutsin end täielikult lavalolijatega samastada ja kuivatasin salaja pisaraid. Täpsemalt ei hakka ütlema, kes tegelastest nii südamelähedane tundus, aga ega seda pole raske arvata, vist. Minuga kaasas viibinud ema väitis, et etendus oli hirmus „oige” (hmm, speller ei karju, seega on selline sõna täiesti olemas) ja tema küll naiste koosviibimistelt sellist õhkkonda ei mäleta. Mina pole eriti korralikel naiste koosviibimistel viibinud ja seega ei tea öelda. Täitsa ok etendus oli, kuigi väheke ettearvatav. Jaanika Sillamaa mind ka ei häirinud.
Eile oli mul tõele au andes selline pool-vaba päev, käisin linnas. Ostsin ühe väga hea raamatu – „Vana viha”. Soovitan soojalt lugeda – täpselt selline raamat, et keerad lehte ja mõtled, et vot täpselt nii ongi! Tegemist siis erinevate autorite esseedega Eesti reaalsuse teemadel, enamik neist ajakirjanduses avaldatud, aga kes siis kõiki lehti ikka lugenud on. Veidi ka vormist – raamat on selline nunnu – roosa ja karvane. Palju roosasid ja karvaseid raamatuid teil kodus on? Avalikus kohas on seda aga raske lugeda (mina seda tegin), kuna lehed on suures osas lahti lõikamata. Kellel teist on kodus paberinuga? Ma ei mõtle siinkohal neid jubedaid, tavaliselt kontorites leiduvaid tapariistu. Oma esimeses töökohas veristasin end sellega nii põhjalikult ära, et isegi meessoost tootmisjuhil läks süda pahaks. Mina mõtlen sellist ilusat merevaigust ümarat asjakest, mis mul vanematekodus kusagil leidub. No igatahes tundus kuidagi kultuuritu lehti kööginoaga surkida, kuid muud üle ei jäänud.
Lisaks ostsin endale kollased kingad. 150 krooniga tänapäeval kingad saada on ju täielik vedamine. Selgituseks see, et ma ei ostnud kingi niisama vaid seetõttu, et mul oli neid vaja :P

Tööorjuse lihtsustamiseks panin täna töökuulutuse üles, et abi leida. Loodame nüüd, et midagi tuleb. Sunnin neid oma motivatsiooni ka põhjendama, mis muidugi valikut ahendab aga parem karta kui kahetseda. Saladuskatte all võin öelda, et eesti keele oskus on minu silmis ikka kole tähtis. No ei saa tõsiselt võtta neid „programeeriaid”, kuigi tunnistan, et düsgraafia on haigus. Keegi võiks põhjendada, kas keelevaist ja loogiline mõtlemine on omavahel kuidagi seotud. Mulle tundub oma kogemuste põhjal, et on, andke mulle andeks.
Ahjaa, rootsi pool soovitas mul otsida sotsiaalset inimest. Ma ei pannud seda kuulutusse. See sotsiaalsus, mis minu jaoks üldiselt eksisteerib on nagu ameerika müüt „Vana viha” ühes artiklis (mul pole raamatut hetkel käepärast) „Hi! How are you!”, „Not good, my mom just died”, „Oh, that’s great! Have a nice day!”. Selliseid inimesi mina pe(õ)lgan. Ma arvan, et ükski meist siin kontoris pole piisavalt sotsiaalne, kuid me saame hakkama. On ka meist hullemaid, ma usun, et rootsi pool soovitas mul pigem sellistest hoiduda.

Ületöötanud ja alatoitunud

Kunagi mõtlesime, et kõige suurema tõenäosusega sureb meie põlvkond maha töö juures ja seetõttu on vajalik, et just töökaaslased teaksid sinu viimaseid soove, et mingeid arusaamatusi ei tekiks. Kas eelistada põletus- või laibamatust näiteks? (Nagu "Malevas", noh). Ma tean tänasest, mis laulu ma kuulda tahan. Ozzy Osbourne'i "I Just Want You". Tegelikult on päris palju neid laule, mida ma 100 korda järjest kuulata võin. Et kui ma nüüd istun oma arvuti taga ja ulun hüsteeriliselt nutta ja selle kõige juures veel jube õnnelik ka olen, siis ma kuulan "I Just Want You´d". See populaarse muusika ajaloo saade, mis ETV's öösiti jookseb ja mida ma kangesti näha tahaks, aga ei suuda, olevat lauljaid pingeritta seadnud hääle järgi ja Ozzy olevat seal auväärse halvima hääle omanikuks saanud. Mida te ka teate!
Ahjaa, eile sain ma ühe hea elamuse osaliseks kui juhtusin lugema blogi , mida wildikas oma blogis "soovitas". Jumala normaalne eit ju? Või te ei ole kunagi niimoodi mõelnud? Ei ole?...ok siis. Tegelikult aga pole selline maailmanägemus minu arust kuidagi halvem roosast vahust, milles suurem hulk inimesi elab ja ei tasu üldse mitte ohkida ja ulguda, et kui jube ja peaks ravile minema. Mis ajast inimene enam depressiivne olla ei või? Mis tolerantsist te üldse räägite siis?
P.S. Õrnadel inimestel, nõrganärvilistel ja rasedatel soovitan sellest lingist heaga eemale hoida. (Nüüd te, raiped, kohe kindlasti loete...)

Halb filmielamus

Tegelikult on halva filmi nägemine üsna haruldane asi, vähemalt tõeliselt halva filmi nägemine. On küll võimalik näha kellegi meelest halbu filme, kuid mitte selliseid, kus süžee tõeliselt lonkab. Sellised õnnetukesed tavaliselt kinodesse ei satugi ja kõrvaldatakse juba enne videolevisse. Kui nad USA-s ehk isegi linastuvad, siis meile nad ikkagi ei jõua. Halbu filme näidatakse meil tavaliselt telekast, aga ka seal on enamasti komöödiad, mis mõnele kindlasti meeldivad, "Major Payne" tuleb siinkohal millegipärast meelde.
Igatahes eile sai nähtud Selverist 35 krooni eest soetatud "The Tenants". Omaette huvitav on, kuidas see film üldse balti regiooni DVD-le sattus. Ma ei ole küll lugenud filmi aluseks olevat novelli, kuid see oli kas väga kehv, nii kolmese kirjandi tasemel (mida Pulitzeri-võitjalt ometi eeldada ei saa) või oli käsikirjaga totaalselt puusse pandud. Film oli kohutavalt stereotüüpne, ilma igasuguste üllatusteta, kõik inimestevahelised suhted nämmutati veel ka vestluses üksipulgi üle, et ikka kõik aru saaksid, miks keegi midagi tegi. Tegelased puuduvad - on ainult näitlejad, kes oma ridu loevad ning Snoop Dogg, kes iseendana käitub. Ma tahtsin küll poole pealt kangesti magama minna, kuid vaatasin elamuse mõttes ikkagi lõpuni. Plaanitud efektne lõpp osutus tõeliselt naljakaks - no mismoodi see kirves ikka inimesele nõnda kõhtu kinni lüüakse?
Hea puänt on see, et filmi kodulehel on lingi Awards all "coming soon...". Dream on...

Minu põrsake

http://drawapig.desktopcreatures.com/gallery/large.asp?id=1403186&p=0&hof=1&q=personality+test

Haige loba

Niisiis olen ma jälle haige. Istun kodus ja üritan kõigega hakkama saada. Arvuti on tuksis, praegu ta näiteks salvestab iga kolmanda sõna valesti ja ma pean kõik üle vaatama, et sekka ei satuks jama a la komanda sna valst. Asi on vist internetis, mis töötab nii nagu Jumal annab. Ees ootab format c ja ettevaatusest hoolimata korvamatud kahjud oluliste failide kadumisel.
Siis avastasin veel, et olin suutnud l2bimustadeprillide väljatrükis igalt lehelt veerandi ära kaotada ja see pärssis mu entusiasmi kogu tüki korrigeerimisel kõvasti.
Ega tööl poleks parem, kuigi pean sinna olude sunnil homme naasma. Eelmine kord palavikuga avastasin juba ära saadetud tööde hulgast kohutava praagi, millest teada saamine lühendas mu eluiga vähemalt paari kuu võrra. Käed värisesid, silme eest oli must ja ainuke mõte vasardas peas, et mina ju ei saanud sellist viga teha. Lõpuks tuligi välja, et süüdi oli MSExcel. Ausõna, ma kaalusin hagi esitamist.
Igatahes trükin ma praegu samuti nagu eile tööl, et 514 asemel tekib lihtsalt 854 ja lõpuks, peale paarikümnendat sarnast viga ajab juba naerma.

Toomas Paul: "Vastutus ja mälu" Postimehes

Laupäevast Postimeest lugedes sattusin ühele viimase aja parimale artiklile . Parimale ses mõttes, et täpselt samal teemal olen ka ise mõelnud, kuid ei teadnud, et sellele ka teaduslik selgitus olemas on. Miks tekivad nö mäluvead ja kas me ikka saame alati kindlad olla sellele, mida mäletame? Ei saa. Ja süüdi pole mitte see, et konkreetne indiviid kuidagi rumal oleks vaid meisse kõigisse on see eksitus sisse programmeeritud. Väga mõttetu on vaielda mälestustel põhinevatel teemadel, kus üks ütleb, et oli nii ja teine vaidleb vastu, et sul on ikka mõistusega midagi korrast ära, sest see asi oli hoopis nii. Tuleb välja, et meie nö originaalmälestus võib olla nii mitu korda ülekirjutatud, et me ei "mäleta" enam ammu, kuidas asjad tegelikult olid. Ometi tuleb selliseid mälestustel põhinevaid vaidlusi päris tihti ette ja siis ehmatamegi, et kes meist siis nüüd loll on. Mismoodi mäletab keegi teine sama sündmust hoopis muul moel? Kelle mälu petab? Arvatavasti petab mõlema mälu.
Artiklist lähtudes tegeleb kirjutav inimene veel kõige rohkem oma mälu petmisega. Kirjutame üles ja siis hakkamegi uskuma kirjutatut mitte tegelikult toimunut. Ja siis veel see artikli lõpus toodud näide sellest, kuidas aju unustab teekonna, kuid jätab meelde tulemuse. Isegi olen mitu korda imestanud, et mismoodi ma mingi mõtte peale tulnud olen - eriti öösiti saab ju vaid tulemus kirja pandud, kuid mitte mõttekäik, kuidas selleni jõuti.
"Evolutsioonilise bioloogia kohaselt ei ole inimese aju mingi abstraktse, absoluutse tõe väljaselgitamiseks loodud organ. Kui mõne inimese aju selliste teemadega vahetevahel tegeleb, siis on see vaba aja vallatlemine. Aju on ikkagi juhtimispult, mille ülesanne on koordineerida organismi tegutsemist olelusvõitluses." Loogiline ju tegelikult. Inimene töötab nagu arvuti.
"Mine tea, võib-olla on isegi mälu valivusel ja moonutustel oma bioloogiline otstarve, kuna nendel võib põhineda inimese loovus ja kujutlusvõime, mis enam kui miski muu annab inimesele nii ainulaadse positsiooni teadaolevas universumis." Ehk siis mingist kõrvalekaldest on sündinud midagi väärtuslikku. Minu arvates võikski nii sõnastada elu põhiolemuse - ainult "erroritel" on võimalus areneda.

Muuseas, sellele teemale saabki vist olla ainult 2 lähenemist, mida ka mina kuulda sain:"ah, mis sa targutad" ja "täitsa loogiline ju" :)

Jan Uuspõld imekaunil isamaal

Esmakordselt lingin mulle võõra inimese blogile , kuid sattusin seda täiesti juhuslikult lugema ning avastasin, et olime viibinud samal kinoseansil. Selle tuvastasin muidugi mullegi kõrva ulatunud "vaimukate poiste" kommentaaridest. Samas oleks võinud ka hullem olla - kui Uuspõld "Mesimehes" tõsisemat rolli tegi oli suur osa saalis viibinud põmmpeadest äärmiselt pettunud ja lasi seda ka välja paista.
Igastahes otsustasin ka enda muljed sellest öisest kinoskäigust kirja panna. Ohverdasin ma ju paar head unetundi sellele. Ma olen ju uruhiir-unihiir nagu ma kunagi juba mainisin :)
Film oli tegelikult tore. Ma ootasin tegelikult sellest midagi muud, kuid ka nähtu polnud halb. Jah, mõnes kohas pingutati hulludega ehk veidi üle, kuid mine tea, võib-olla olen mina lihtsalt sellistest kaarega mööda käinud. Väga eluline paistis näiteks peieseltskond, samasugust "pidu" veidi vähemvürtsises kastmes on ju küll ja küll nähtud. Või olen jälle mina sellistele liiga lähedale sattunud :)
Ehk tänu väljas valitsevale ilmastikule jäi filmist enim silma ilus Eestimaa suvi. Kõik need metsad ja põllud ja maanteed. Arvatavasti seetõttu meenutas Uuspõllu film mulle ka "Vanu ja kobedaid" ning vanu häid klassikuid nagu "Siin me oleme" ja "Mehed ei nuta".
Lehearvustustes lubati, et ka Uuspõllu filmist saab klassik. Minu arvates võiks neid klassikuks saanuid siis juba rohkem olla. Nii palju ta varasemail aastail linastunutest ka parem ei olnud.
Samas olen ma üsna leplik filmivaataja, ühtegi päris halba eesti filmi ma näinud ei ole. Võib-olla on ka lihtsalt vedanud. Isegi kui eesti filmis pole ehk kõige pingelisem süžee, võivad loodusvõtted selle päästa. Nii ilus on see Eestimaa!

Feministlik kiunatus naistepäeva puhul

Postimees kirjutas, et popp on naistepäevaks torso või tissikujulisi torte saada. Hea on loo all olev kommentaar, et selle tordi kinkija saaks küll piki pead. No tõesti ei saa aru kes küll sellise geniaalse idee peale tuli ja veel enam imestan, et leidub ka neid, kes sellise tordi üle rõõmu tunnevad. Kui leidub muidugi ja tegu pole mõne kondiitritöökoja reklaamiga. Fuih!

Ja tegelikult pole naistepäev üldse mingi kerglane püha nagu mõnedele tundub. Loe ja targene!

Raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus

"Milleks raha raisata!" ütles üks mees eile selle kohta, et kas ta naistepäeval lilli ka kellelegi ostab.
Ma ei ole selline, kes patja nutaks kui teda meeles ei peeta (tüüpiline ju, et mehed ütlevad:"misjaoks need naised paremad on, kus on meestepäev" jne). Mulle tuletas see meelde üldist kõige rahas mõõtmist. Nojah, tulbikimp maksab lausa 45.-. Lisaks leidub hordides inimesi, kes ei osta plaate vaid tõmbavad neid netist, kes ei käi kinos vaid kasutavad taas netti. Õlut joovad nad ka kodus, sest baaris on kallis. Ma ei mõtle inimesi, kellel tõepoolest raha ei ole vaid neid, kes kõige selle juures üleolevalt irvitavad kui kavalad nad on. Mina ei saa isiklikult aru, kuidas selline kokkuhoid kasulik on. Ma investeerin parem oma raha elamustesse, mida plaadid, filmid (kinos saab kindlasti parema elamuse), raamatud või kasvõi kellegi rõõm kingitud lilledest mulle annavad. Kontole kogunev raha mulle seda elamust ei paku (ehk alahindan ma erinevaid võimalusi elamusteks?). Loomulikult ei tegele ma laristamisega, et ostame aga uue teleka, sest vana tundub kuidagi väike. Minu arvates on selline "kaval" kokkuhoid laiemas plaanis lausa kahjulik - mingi osa minu "raisatud" rahast läheb ju ikkagi uute elamuste loomiseks.
Võib-olla taandub see raha väärtustamine aga lihtsalt võrdlusele "mis sa loll sinna kinno lähed, selle raha eest saame kasti õlut ja kodus arvutist filmi vaadata" (kui see viimane üldse oluline on).

Tegelikult tahaks veel kahte bändi ka soovitada. Tavaliselt ma naishäältega raskemat muusikat väga ei armasta, kuid hiljuti avastasin 2 päris huvitavat "tüdrukutebändi" - Kittie ja Crucified Barbara. Ei, nad ei ole sama "karmid" kui Vanilla Ninja :P

Väike valimiste järelkaja

Olen juba mitmest kanalist kuulnud hämmeldust, et kes küll valib Keskerakonda või kas tõesti on unustatud ja andeks antud kõik maadevahetused ja peopidamised. Minu arvates ei tasu enamike inimeste eelistustest üldse mitte mingit ratsionaalsust otsida. Esiteks on ka meie valimissüsteem suhteliselt keeruline ja ilma politoloogialoenguteta ei aimaks ka mina, mis on need kompensatsioonimandaadid ja muu selline. Ei saa loota, et iga inimene kõiki nüansse teaks ja mõistaks.
Minu tutvusringkonnas on väga palju inimesi, kes valivad sümpaatia alusel. Lihtsalt - Laaril on see kole habe ja pudikeel (oma välimuse kui negatiivse mõjuri tõi Mart Laar ka ise naerdes välja kui kunagi meile ülikoolis loengut pidas...), Ansip aga kena soliidne mees. Ja ilu, teadagi, on vaataja silmades. Teine ebaobjektiivsuse põhjus tuleneb aga otseselt sellest, et ei mõisteta valmissüsteemi. Mul on tuttav, kes tahtis valida ühte toredat inimest enda kodukandist, kes juhtumisi Rahvaliitu kuulus. Villu Reiljanit ta seevastu ilmaski valinud ei oleks. Üritasin siis talle selgitada, et see tore inimene suure tõenäosusega valituks ei osutu ja sinu hääl läheb lõpuks hoopis kellelegi teisele Rahvaliidust. Tähtis on valida parteid, mitte inimest.
Tuttava vastusest tuleneb kolmas teadmatus - aga eelmisel aastal (!) sai see tore inimene ise valituks. Ma siis selgitasin, et see eelmine aasta, mida ta mõtleb, olid siiski kohaliku omavalitsuse valimised ja sealne olukord on tegelikult hoopis teine. Selline jutt ajab inimesel juhtme veelgi rohkem sassi...Mäletan eelmistel kohalikel valimistel intervjueeriti äsja valimast tulnud inimesi, et miks nad seda tegid ja üks vastus jäi mulle kõrvu - "no et seal Ülemnõukogus, ptüi issand, no Riigikogus ikka, õiged inimesed oleksid". Täpsustuseks seda, et tegemist ei olnud ei seniilse ega joobes kodanikuga.
Eesti valimised on isikukesksed nagu tihti öeldud on. Ka mina ei tea eriti kedagi, kes oleks julgenud hääletada talle tundmatu inimese poolt, olenemata sellest, et parteipõhimõtted talle võib-olla meeldisid. Ja kes üldse neid põhimõtteidki lugema vaevub? Ega jah, valimisreklaamgi ju rõhub pealiskaudsusele ega sunni inimest mingi laiema arusaama kujundamisele.
Üks sõber veel pahandas, et talle konkreetselt ei lubatudki midagi. Aga kas peab üldse konkreetselt lubama? Äkki saab tasa ja targu kaugemale?

Sopaga loopimine on nii lõbus!

Viimaste päevade Edgar Jah, Andrus Ei ja vastupidi reklaame vaadates vingusin minagi, et issand kui tüütu ja labane ja saaks need valimised juba läbi. Minu jaoks ongi juba läbi, sest käisin valimas ära (panin oma hääle samasse kasti, kuhu need 2 ametlikku häältemüüjat ja ootan pöidlad peos, et mu hääl ikka arvesse läheks).
Seoses selle pideva üksteise materdamisega tuli meelde aga üks seik varasemast ajast. Nimelt korraldati meil keskkoolis kodanikukasvatamise eesmärgil samuti valimised. Ikka korralikult - olid erakonnad, erakonnaesimehed, valimisplatvormid, reklaamid ja tutvustusüritused. Mina kui edumeelne inimene kuulusin tollal ka ühte erakonda. PPP oli selle nimi, pikemalt öeldes Pidu Pärast Pidu. Loomulikult oskasid konkureeriva erakonna meesliikmed selle nime oma fantaasialennuga ära labastada :) Igatahes oli see üks suur üksteisele kaigaste kodaratesse loopimise üritus. Mäletan, käisin isegi vastaserakonna plakatit maha rebimas...Mitte, et ma neid vihanud oleks või et nende valimiste tulemustest midagi sõltunud oleks. Lihtsalt jube hasart oli. Ja endal oli väga lõbus ning põnev.
Tõelistel valimistel on panused muidugi suuremad, kuid ei tasu unustada, et inimene jääb ikka inimeseks. Ärgem keelakem neile siis seda lõbu üksteist materdada! Meil võib ju tüütu olla aga neil endil on kindlasti hiiglama tore...

Tänusõnad

Mulle tundub, et l2bimustadeprillide hakkab lõpule jõudma. Selleks, et ta päris lõpuni jõuaks tuleb veel päris palju tüütut tööd ja vaeva näha ja nii ma siis täna alustasingi kogu krempli ülevaatamisega. Ja mis ma avastasin – kusagil 2005. aastas on mitmeid kommentaare, mida ma mitte kunagi näinud ei olnud! Sellega seoses tahaks tänada Signet ja Margotit ja kõiki teisi enam või vähem anonüümseid kommenteerijaid oma panuse eest. Kõige suuremat kommentaatorit Carryt ka muidugi, kuid tema panust olin ma vähemalt tähele pannud. Aitäh teile kõigile!
Ma arvan, et see kahe silma vahele jäämise fakt tulenes sellest, et tollal mul veel kommentaaride teadaanded meili peale ei käinud. Tegelikult on päris huvitav saada kiri nö aastate tagant :)

VH1 40 Greatest Metal Songs

Üks paremaid palu VH1 programmist. Siin siis minupoolsete subjektiivsete kommentaaridega ja nagu ikka ei ühti minu arvamus alati tegijate omaga. Kuigi võib öelda, et tegelikult kommenteerisid kõik saatekülalised kõiki lugusid sõnadega „parim“, mis paremusjärjestuse põhimõtte mulle veidi häguseks jättis. Muidugi ei saa paljus nendega ka nõustumata jääda (kas nii on normaalne öelda? Mul on omad kahtlused palaviku tõttu...) -enamik lugusid ongi „parimad“. Siin nad siis kõik on:
40. Judas Priest „Breaking the Law“
Esimene ehmatus, et mida teeb see laul viimasel kohal? See on ju hümn, Beavise ja Buttheadi poolt massidesse lauldud lugu. Igatahes Judas Priesti top 3-e kuuluv ja vääriks minu meelest veidi paremat kohta küll.
39. Alice Cooper „I’m Eighteen“
See on nii tüüpiline, et minu lemmikud alati kuskil lõpus kükitavad. Alice´it selles tabelis muuseas rohkem ei kohtagi, mis on jälle väga ebaõiglane. Alice’il on kõik lood head. „I’m eighteen“ 71’ aastast ei tundu mulle mingi erilise pärlina. Enamik teab tema tipploona siiski „Poisoni“, mida tõelised fännid jälle liialt üleshaibituks peavad ja pigem „Welcome to My Nightmare’i“ eelistavad. Minu isiklik lemmik on aga „Wind-up Toy“. Alice’i kodulehe andmetel tegeleb mees praegu uue plaadi lindistamisega ja juba oma vastupidavuse tõttu võiks teda veidi paremini kohelda kui eelviimane koht.
38. Accept „Balls to the Wall“
See lugu pole mulle erilist mälestust jätnud. Hüppaksin temast seetõttu ka kiiresti üle.
37. Deep Purple „Smoke on the Water“
Sellest loost meenub kõigepealt kitarririff, mida hiljem mitmetes lugudes järele tehtud. Ses mõttes kindlasti oluline lugu.
36. Slipknot „Wait and Bleed“
Üks uuem lugu ka sekka, 99’ aastast. Slipknot on kindlasti omaette fenomen, kuigi mina teda väga ei hinda. Slipknotilt meenub mulle parimana „The Shape“. Rohkem meeldib Corey Taylori teine bänd „Stone Sour“. Huumoriks niipalju, et kindlasti näeb Slipknot oma kostüümides usutavam välja kui Lordi...
35. Quiet Riot „Metal Health“
Kuidagi igav lugu. Rohkem tuntud kui „Bang Your Head“, mis põhimõtteliselt ongi kogu loo sisu.
34.Black Sabbath „Paranoid“
See lugu nii taga? Minu arvates oma lihtsuses üks nö maailma parimaid lugusid üldse. Jällegi aastast 71, mis paistab olevat üks heade lugude osas produktiivsemaid aastaid. Kahju, et ma 10 aastat hiljem sündisin...see tegi minu teekonna heade lugudeni palju konarlikumaks :)
33. Def Leppard „High’n Dry“
Leppardi vanema perioodi lugu, millega mul erilisi kokkupuuteid ei ole, „Pour Some Sugar On Me“ ja „Animal“ lähevad rohkem peale.
32. White Zombie „Thunderkiss ’65“
Selle ühe minu lemmiku jõudmine tabelisse on tegelikult täitsa üllatav. Ma ei julgeks seda muusikat isegi metali alla liigitada. Rob Zombie teeb ja tegi koos White Zombiega üsna erilist muusikat. Nagu keegi saatekülalistest mainis, et „kurat see aru saab, millest nad laulavad, aga hästi laulavad“.
31. Scorpions „Rock You Like a Hurricane“
See on selline lugu, mille kohta võib ausalt öelda, et väga ilus. Scorpionsi muusika on üldse ilus. On see meloodia või eriline hääle kaja, kuid Scorpions kuulub minu jaoks pigem „ilusa muusika“ kui metali hulka. Nad võivad ju laulda, et rokivad nagu orkaan, aga ikka teeb hinge hellaks :)
30. Faith No More „Epic“
Selle looga on mul konkreetsed mälestused. Kusagil 90’ndate alguses jooksis telekast mingi noortesaade, mida juhtis Kojamees. Seal seda lugu näidati ja mulle jubedalt meeldis. Isa arvas siis, et eks lapsele ikka meeldib selline video, kus värvid sähvivad jne. Ma mäletan, et vastasin talle, et laulja on kah armas...Selles loos on kuulda vist esimesi rap-metali mõjutusi. Muuseas, Mike Patton on siiani armas ja ka see „imelik“ muusika, mida ta tänapäeval teeb, on täitsa hea.
29. Anthrax „Caught In a Mosh“
Anthrax on selline hea autos kuulamise muusika. Tagaistmel kaasa sõitvad vanemad inimesed nihelevad närviliselt ja paluvad mõne aja pärast midagi muud kuulata (järele proovitud). Üldiselt on Anthrax selline muhe punt, minu arvates on nende muusikas tunda rohkem huumorit kui teistes sama liini bändides. Static-X on tegelikult ka üsna lõbus.
28. Marilyn Manson „The Beautiful Bodies“
Kui see lugu välja tuli ei sallinud ma Mansonit nagu kõik normaalsed pubekad. Manson hakkas mulle väga meeldima alates plaadist „The Golden Age of Grotesque“ ja sealt alates olen kuulanud ka tema varasemat loomingut. Mansoni viga (või tegelikult pluss) on selles, et tal ei ole ühtegi teistest kõrgemalseisvat hitti, pea kõik lood on head. Eriti head on Mansoni tekstid.
27. Iron Maiden „Run To The Hills“
Iron Maiden on heavy kuningas. „Run To The Hills“ on üks nende top 3 lugu. Iron Maideni teeb austusväärseks juba see, et nende tekstid sisaldavad alati mingit sügavamat mõtet. Üldise „peksa pead vastu seina“ või „tapan kõik maha“ lüürika taustal silmapaistev saavutus. Intervjuud Iron Maideni meestega on samuti alati huvitavad olnud, nad on inimesed, kellel on ka midagi öelda. Ja mu süda tilgub verd selle „üliarmsa“ Eddie kuju pärast, mis minust rahapuudusel Stockholmi metalipoodi maha jäi...
26. Sepultura „Refuse/Resist“
Brasiilia kuulsaimad pojad metali maailmas. Sepulturaga meenub ka üks naljakas lugu – nii umbes 14-aastaselt mulle selline muusika ei meeldinud. Hirmuäratav karjumine. Aga siis mängis minu „elu armastus“ raadios Sepulturat ja ma mõtlesin, et kui talle meeldib, siis peab mulle ka meeldima. Mingil hetkel avastasin, et „Roots Bloody Roots“ on täiesti kuulatav lugu, isegi hea. Aasta oli siis 1996...Igatahes on Sepultura saund selline, mida teistega lihtsalt segi ei aja.
25. Pantera „Cowboys From Hell“
Pantera tuli selle looga aastal 90. Pantera on üks kiiremaid ja vihasemaid bände, mida kuulnud olen. Lisaks Napalm Death’ile. Muuseas, samal päeval tabelisaatega oli VH1’s ka saade Pantera brutaalsest ajaloost. Väga karm bänd. „Cowboys From Hell“ pole küll see lugu, mis mulle neilt esimesena meenub, aga õnneks on ka see teine lugu tabelis tulemas.
24.AC/DC „Dirty Deeds Done Dirt Cheap“
Mitte väga minu maitse bänd, kuid kindlasti üks laiemalt populaarseid. Minu lemmikuks jääb neilt „Highway to Hell“. Enamik mäletab „Thunderstrucki“.
23. Korn „Freak on a Leash“
See on tegelikult üks nende parimaid lugusid. Ma ei tea, miks, kuid Korn liigitub minu jaoks samasse punti Linkin Parki ja muu sellisega. Tegelikult on ta vist veidi parem.
22. Metallica „Enter Sandman“
Metallica on gigant – temast on küll vist kõige rohkem räägitud, saateid tehtud jne. Osa fänne on selle menu tõttu ka bändile selja keeranud. Tegelikult on Metallica seda tähelepanu ka väärt olnud. Metallical on kümneid hitte, mis kõik peaks siin tabelis olema. „Enter Sandman“ juhib ka Metallica kuulatuimate lugude edetabelit last.fm’is „Nothing Else Matters’i“ ees, mis on minu arust Metallica kõige nö popim lugu (mis ei tähenda, et see siiski hea ei ole).
21. Guns N’ Roses „Paradise City“
Bänd, mis mulle eriti ei meeldi ja seondub pigem popiga. Nagu Tanel Padar and The Sun või Terminaator. Paar ülipoppi pisaratekiskujat ja hunnik lugusid, mida enamik „fännidest“ ei teagi. „Paradise City“ on üks nende parimaid tegelikult.
20. Twisted Sister „I Wanna Rock“
Kuidagi kahtlaselt koomiline tundus mulle see bänd. Ei ole see mulje ju üllatav kui „I Wanna Rocki“ videot vaadata. Tegelikult on Twisted Sisters väga hea. Minu lemmik on „Love is for Suckers“.
19. Alice In Chains „Man in the Box“
Appi, grunge! Tegelikult ju ei ole, aga ma ei tea miks ma Alice In Chainsi sinna kasti paigutaks. Kuidagi veniv, igav.
18. Skid Row „Slave to the Grind“
Sebastian Bach on arvatavasti kõige ilusam metalimees üldse ja Skid Rowd on koos videoga üsna raske jälgida :) Muuseas, Sebastian juhtis ka kogu tabelisaadet ja ei saa öelda, et ta palju koledamaks jäänud oli. Ei, ilus video oli :)
17. Mötley Crüe „Live Wire“
Kõik lood head, maailma ilusaim bänd. Hair metal ei ole nõme. Muuseas, mingis välismaa variandis unistuste bändist sai Tommy Lee unistuste trummariks. Nende hitt võiks olla „Girls Girls Girls“, kuid see siin tabelis muidugi esindatud ei ole. Mulle meeldib „Hell On High Heels“ vist kõige rohkem. (Ma vahtisin vahepeal 10 minutit Mötley Crüe pilte. Oehhh...)
16. Pantera „Walk“
„Are you talking to me?“, see on see Pantera lugu. Hea lugu.
15. Rage Against the Machine „Bulls on Parade“
Ei ole just eriline lemmik. Poliitiline räpp. (Mitte, et poliitiline räpp mulle alati vastumeelt oleks).

14. System of a Down „Toxicity“
Veel üks uuema aja lugu ja esitaja. Ei ole just fänn. Nende lugudes on alati pool hea ja pool halb. See osa, kus karjutakse on hea ja see osa, kus ulutakse on halb :)
13. Dio „Rainbow in the Dark“
Dio on üks originaalsema häälega mehi. Lugu on võimas ja meeldejääv. Aga Black Sabbathi lauljaks jääb minu jaoks ikkagi Ozzy.
12. Anthrax vs Public Enemy „Bring the Noise“
Kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid just selle koostöö tõttu. Mina kuulaksin neid artiste siiski parema meelega eraldi.
11. Megadeth „Peace Sells“
David Mustaine’i hääl on samuti erakordne. Ta hääl on kuidagi brutaalne ja Megadethi lood seetõttu ka võimsad ning kurjakuulutavad. „Kill The King“ meenub esimesena.
10. Motörhead „Ace of Spades“
Lemmy hääl on „the most primal voice in metal“ nagu saates öeldi. Selline rögane hääl tegelikult :) Motörhead on ka „the loudest band in metal“. Selle väite võivad hiljem tegutsema hakanud bändid küll ümber lükata, kuid omas ajas oli Motörhead nähtus omaette. Motörhead on kiire, vihane, kuid samas sisukas. Minu jaoks on hümniks „Born to Raise Hell“ (minu teada peaks sellest olema ka versioon koos Ice-T-ga, kuid keegi peale minu ei paista seda mäletavat, seega ma ei julge ka pead anda, et ma ei eksi). Kahju, et ma laps olin kui Motörhead Tallinnas käis. Järelkajades olevat kontsert jube lõhkumine olnud.
9. Ozzy Osbourne „Crazy Train“
Ozzi Ozbourne nagu üks tore vene telekanal mulle ikka väidab. Ozzy on jälle üks parimaid hääli – selline vinguv, kuid samas sügav. „Crazy Train“ on Ozzy tunnusmeloodia, kuigi oma peamise kuulsuse saavutas ta koos Black Sabbathiga. Ega vahet pole, mõlemat pidi on hea.
8. Slayer „Raining Blood“
Slayer on oma kindla käekirjaga bänd – kiire ja äärmiselt vihane. Vihane siis just maailma peale. Seda Slayeri maailmaviha on ka kritiseeritud – täismehed kirjutavad selliseid laulusõnu nagu nad puberteedieas poisikesed oleksid. Siiski on Slayeri maailmavalu talutavam kui „miks jätsid mind, ma ju armastasin sind“ või „kord koolitrepil istudes“. Tegelikult möirgab Slayer nii kiiresti, et laulusõnu on niikuinii keeruline kuulata. Slayeri üheks plussiks on kindlasti ka see, et ostes nende plaadi võid alati kindel olla, mida saad.
7. Iron Maiden „The Number of the Beast“
Kuulus 666 sai poole oma kuulsusest vast ka selle numbri avaliku väljahõikamise eest, millest omakorda pooled valesti aru said. Tegelikult on lugu ka iseenesest hea nagu kõik Iron Maideni lood. Lisan ka seda, et Iron Maiden laivis on kordi parem stuudiosalvestustest. Iron Maiden oleks ka vist oodatuim kontsert minu jaoks.
6. Kiss „Detroit Rock City“
Kiss oli ju tegelikult täiesti tõsiseltvõetav bänd, mis aga mulle kuidagi kahtlasena meenub seoses oma näomaalingutega ja hiljem neist loobumisega. Kissil justkui ei oleks oma imidžit. Mulle ei meenu nende lood eriti ja mõne loo puhul ma ei julge 100% kindlusega öelda, et see nende lugu oleks. Muuseas, huumoriks paar arvamust last.fm’i Kissi leheküljelt:
pacificpablo sayd: god kiss sucks they're music is just to make money and fuck cute girls
x_Dooly_x said: i wouldnt mind making money and fucking cute girls
5. Judas Priest „You’ve Got Another Thing Coming“
Lõpuks ometi koht, mida nad väärivad. Minu lemmikud on nendelt lisaks antud tabelis viimasel kohale platseeruvale ka „Judas Rising“ ja „Heavy Metal“. Judas Priesti puhul tuleb taaskord ära mainida Rob Halfordi erakordne hääl. Ja välimus. (Millest ma olen varem juba ka juttu teinud)
4. AC/DC „Back in Black“
Ei meenu absoluutselt. Minu jaoks kindlasti mitte top 40 lugu.
3. Metallica „Master of Puppets“
Tegelikult on mul hea meel, et just see laul Metallicalt kõige kõrgemal on. Laivis kõlas just see kõige meeldejäävamalt. Minu superlemmik ja kandidaat maailma parima loo auhinnale „One“ kõlas oodatult hästi, kuid temaga jäi ikka hinge kripeldama, et äkki oleks veel kuidagi paremini saanud. Liigse ideaalsuse probleem vist.
2. Guns N’ Roses „Welcome to the Jungle“
Ahh, jälle see. No ei vääri metali tabelis teist kohta. Kui öelda Guns N’Roses, siis meenuvad „November Rain“ ja „Knockin’ on Heaven’s Door“. Ahjaa, tegelikult nad tegid kiireid lugusid ka.
1. Black Sabbath „Iron Man“
Jälle see kuldne 1971. Vähemalt on esimene koht oma positsiooni väärt. Black Sabbath lõi metali, nende lood kõlbavad ajast aega kuulata. Ozzy on legend. „Iron Mani“ kaverdas eesti metal-legend Gunnar Graps. „Iron Man“ on mõttega lugu, Sabbathi lood on üldse kõik mõttega.

Minu top 3 sisaldaks muide Black Sabbathit, Iron Maidenit ja Metallicat.

Kuidas saavutada rahu maailmas

Mõte läks Peaches’e peale, kelle väidetavalt kuulsaim hitt „Fuck the Pain Away“ kõlab Jackass 2 taustaks. Miks ma seda tean? Ega ma vabatahtlikult polekski kunagi Jackassi vaadanud, kuid kuna mul sellest viisakalt loobuda ei võimaldatud, siis üritasin olukorrast parimat võtta ja elamust nautida.
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!

* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...

Sundkollektiviseerime kõik lapsed!

Kurb hakkas kui seda lugesin.
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?

Ma teile kirjutan

Oma elust saab kirjutada mitut moodi. Üks võimalus on kõik otse ära rääkida, et see ütles seda ja tegi toda. Teine võimalus on otsida mingi üldisem nimetaja ja asjast nimesid nimetamata kokkuvõte teha. Kui seda üldisemat mõtet ei leia, siis polegi ehk põhjust täpset sündmuste käiku ette kanda? Enamikel kohtumistel ja käikudel ju tegelikult seda polegi – seega puudub neil minu jaoks ka jäädvustamistähtsus. Või siis on tähtsus niivõrd siseringiline, et kõrvaltvaatajale jääks kõik asjaosalisi ja ajalugu tundmata niikuinii arusaamatuks. Viimasel juhul tuleks ka kindlasti nimesid nimetada. No kasvõi selleks, et hetkel sündmusest kõrvale jäänud siseringlased sellest osa saaksid. Mul puudub selline tugev sisering, kes alati üksteise tegemistest ülevaadet omab, seega puudub mul ka vajadus kedagi kõigest toimuvast informeerida.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.

Eestlane ei oska inglise keelt?

Lugesin mõni päev tagasi reisiblogist, et kellegi Ahmedi arvates ei oska eestlased eriti inglise keelt. Ahmed Ahmediks eks, kuid eile teatas mulle sedasama ka rootslasest tööandja, kes päris mitu korda Eestis käinud on.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.

Tütarlaps ja surm

The 69 Eyes
Christina Death

She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore

Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red

She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334

Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.

Mitte enam nii ilusad, kuid toredad mehed.

Tänane Postimees kirjutab sellest kui halb film on "Rocky Balboa". (Tegelikult on kirjutises ka positiivset, aga üldmulje on pigem ikka nii 3-).
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.

Palju toredaid mehi

Tänase päeva suuruudis on siis see, et Ozzy tuleb 4.juunil siia. Ei saa küll aru, miks mitte vabaõhukontserdiga, kuid ikkagi.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.

SAH!

Ka SAH teema siis.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.

Kas tõesti roheline eluviis?

Mu sugulane pidi hakkama endale põhupallidest maja ehitama ja sellega seoses, või õigemini reageeringutest lähtuvalt – roheline eluviis, mis see on?
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.

Lühike, igav ja mittekuhugijõudev uurimus teemal mõtetesalvestaja head ja vead

Alati ei viitsi ma voodist välja ronida kui mõni hea mõte tuleb. Käsitsi kirjutamisest olen ammu loobunud, sest see tundub nii aeglane olevat. Eile öösel salvestasin ma paar mõtet mobiiltelefoni – ka see ei ole sugugi kiire variant, kuid vähemalt ei nõua voodist lahkumist.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.

Ajakirjandus meelitab

Tellisin täna endale koju käima ajakirja Muusa. Olen jah selline spontaanne inimene :) - eile lugesin esimest korda ja juba tellisin. Ei jõudnud ühe õhtuga kõike läbigi lugeda (180 lk, kui õigesti mäletan), kuid esmapilgul oli täitsa hea. Peab ju ometi mingi ajakiri inimesel koju käima? Varem, kui õhtul midagi lugeda polnud, sai vahel Vikerkaart ostetud, kuid see ajas kodustele hirmu peale. Naisteajakirjade puhul olen avastanud, et vähesed loetavad neist omavad ka piisavalt häid kodulehti, millelt paremad palad kenasti kätte saab. Mulle ei meeldi kodu risustada paberiga, mille vaid ühe korra läbi vaatan ja siis prügikasti viskan. Eesti Naine käib emal ning see saab ka enamasti loetud. Nailboardi olen ka ostnud, kuid see ajakiri tundub oma hinna kohta natuke liiga õhuke olevat. Ma saan aru, et pildid ja poster maksavad, aga postrit ma niikuinii kasutada ei saa. Või paneks töö juures selja taha Maideni plakati? Ei, mulle see sobiks, aga teised vaataksid nähtavasti imelikult. Eriti selles valguses, et ülevalt poolt tuli tegelikult käsk kontori hubasemaks muutmise eesmärgil seinu plakatitega kaunistada. Seda võidaks võtta kui irooniat, vist.
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)

Kollid, keda tegelikult olemas ei olnud

Rob Zombie osad fännid pidid hingepõhjani solvunud olema, et mees oma dread'id maha lõikas ja punased läätsed silmast võttis ning nüüd täitsa tavaline varajases keskeas (vabandan, kuid ei suutnud sobivamat vanusemäärangut leida - hilises nooruses?) mees välja näeb. Ma möönan, et sümpatiseeris mullegi tema varajane look rohkem, kuid mis teha. Muusika sellest halvemaks pole läinud, kuigi osa fänne seda usub. Üldiselt ma nimetaks seda fantaasiavaeguseks - "koll peab olema suurte sarvede ja punaste silmadega! Phühholoogilisi õudukaid ma ei aktsepteeri!".
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.

Õudsalt tahaks viina juua!

Poes, kus ma lõuna ajal käin, ei kohta tavaliselt ühtegi inimest peale minu, kellel toidukorvis alkoholi ei leidu. Nii igal kolmandal on pohmakalehk juures ja nii iga kuues on ennast täis lasknud. Laias laastus. Tuleks toonitada, et ma käin poes keskpäeval. Täna käisin 9.30 ja minu ees osteti Lauaviina. Esmaspäevahommikuti on tavaline ka see, et enne poe avamist jõlgub teatud seltskond selle ümber – isa, kes hoiab ema püsti, väike kasimata põngerjas kõrval. Sageli kohtan ka ühte vene naist, kes poe ees kerjab.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.

Lipuvärvides ja lipuvärvideta

Teate ju küll neid suuri rohelisi nägusid bussipeatustes? Neid, kel kenasti sini-must-valge põsel?
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.

Judas Rising

Ma sain kusagilt targaks, et blogi tuleb ikka iga päev kirjutada. Tegelikult ma ei vaevle mõttepuuduse käes ega midagi, ma olen perfektsionist. Ja ma ei tahaks iialgi oma blogis kedagi nimepidi või äratuntavalt mainida, mis muudab tööprotsessi veel keerukamaks. See loomulikult ei välista oletusi, kuid vähemalt ma ise neid ei põhjusta. Lisaks pean ma kvaliteet-kirjutamiseks klapid peast võtma, sest millegipärast satuvad muidu teksti täiesti mõttevälised sõnad ja ka lauseehitus tuleb kohtlane. Hetkel ma klappe peast ei võtnud, eksperimenteerin, noh. Kunagi ütles üks tark inimene (tean täpselt kes, aga ei ütle), et psühhiaatri juurde ei tasu minna, sest igaühele meist on võimalik diagnoos panna. Ma olen kergelt autistlik. (Tulge nüüd jah ja hakake kaigastega materdama, et koleda haigusega nalja teen.)
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.

Blond ja Bond

Mina ei saa aru, miks ilgutakse, et uihh, mis kole Bond see uus on. Vuihh ja ta on blond veel ka.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.

Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.

Uruhiire talv

On üks selline loodusfilm, kus uruhiir talvitub kenasti oma soojas pesas kui üleval maapinnal kuri mäger ennast tema urgu kaevama hakkab. No algul hakkab uruhiir vaid häiritult pobisema ja turtsuma, lootes, et ehk ta und siiski ei segata. Kui mäger liiga lähedale jõuab, paneb hiir oma kodinad kokku ja ronib varuväljapääsust minema. Mäger kaabib, tagumik urvis, hiir aga lippab mööda külma lund oma teise uru juurde.
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide

Nobody Like...Hippie Music

Vahepeal võib oma muusikaarmastuses kaunis naljakate asjade otsa sattuda.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.

Twisted information

Last.fm on täitsa tore koht. Huvitav, milliseid tag’e inimesed ikka muusikale panevad. No ei ole ju Offspring alternative! Alternative on minu teada see, mida 9 matsi 10st ei tea. Aga võib-olla kuskil ongi Offspringiga nii, kuigi ma kahtlen selles. Offspring on tegelikult pop, aga väga hea pop. Isegi ülihea. Ma kardan, et nad ise selle määratluse üle õnnelikud ei oleks, aga tegelikult ma mõtlen seda hästi. Lihtsalt üritan ennast päästa wannabe mainest ega ütle, et Offspring võiks rock või punk olla. Ja igasugustest wannabedest on need vennad juba sellega üle, et minu mäletamist mööda pole nad kunagi eriti noored välja paistnud. Kas Blink 192st teeb kollanokkade bändi see, et nad nii kuradi head välja näevad? Haa haa haa. Ja Travis Barker on jube ilus, öelge, mis tahate. Kui juba Miss Ameerika temaga abiellus, siis peab ju olema. Ja see teine kutt ka, kellel rõngas huules on.
Muuseas, mul on olemas isegi Offspringi esimene, 1990 aasta plaat. Last.fm-is on selle väljaandmise ajaks 2001, aga see on kellegi rumala kasutaja poolt sinna pandud. See esimene plaat ei ole tegelikult eriti kuulatav ka, aga ma saan hõisata, et mul on ta vähemalt olemas.
Mulle meeldivad bändid, mis ei tee ballaade. Mis krdi „Behind Blue Eyes”? Iseenesest ei olnud sel vigagi, aga milleks? „Et näidata oma teist, softi poolt” või pigem tõestamaks, et näe Fred oskab tegelt kah laulda. Ei ole mõtet fänne šokeerida ja sundida neid endile sisendama, et „kuna see on see bänd, siis mulle meeldib ka see nende imelik lugu”.

Kaheldava tõepärasusega arvustus

Põhimõtteliselt sain ma Kaubamajas tillika, aga ainult oma lihtsameelsuse tõttu. On vahe, kas saada 3 plaati 199 eest või ostes 3 plaati, maksab igaüks neist 199. Arvake ära, mil moel mina aru sain…Kuna ma käitun ikka nagu Siiami kass, kelle äpardust keegi näha ei tohi, siis tegin muidugi leti ees näo, et loomulikult, ma saingi just nii aru.
Kogu see jama ainult selle pärast, et Tema tahtis kangesti Twisted Sisterit.
Aga kuhu ma välja jõuda tahtsin, oli see, et tegelikult sain ma vähemalt kahe hea plaadi võrra rikkamaks. Kolmandat pole veel kuulanud. Twisted Sister on tegelikult palju parem kui nende hitt I Wanna Rock. Ja teine plaat oli H-Blockx, mille ma võtsin ainult seetõttu, et kunagi pubekaeas oli see mulle vist meeldinud. Ei, mulle eriti ei meeldi nu-metal, mille olevat ära rikkunud Linkin’ Parki ja Limp Bizkiti nimelised kommertsbändid. Õige nu-metal olevat Deftones. Limp Bizkit mulle tegelikult isegi meeldib – vähemalt Nookie-sugused lood. Ausalt öeldes oleks võinud kuulsaks saada hoopis H-Blockx. Aga nad on saksamaalt ju. Üksikud sellekeelsed salmid on muide hoopis värskendavad. Hetkel kui ma seda kirjutan, pole ma tegelikult nende plaati veel lõpuni kuulanud, mis muudab antud kirjatüki tõepärasuse kaheldavaks.