Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed

Kirjutasin juba kunagi, et mulle meeldivad Aasia kirjanike raamatud.  Erinevalt Aasia päritolu filmidest, mis väheste eranditega (n. A. Kurosawa "Unenäod") sisaldavad endas enamasti mingitsorti koledusi ja sellest, kuidas ma visuaalseid õudusi ei talu, olen ka palju kirjutanud. Üks mu lemmikkirjanikke on H. Murakami, kelle lood on pigem kurosawalikke unenäopilte esilekutsuvad. Pigem eelistan lugusid, kus toimub vähem, kuid milles kirjeldatud maailm on lummav.
"Õhtuste udude aed" on oma kaanekirjelduse järgi üsnagi vastuoluline - aiandus vs vangilaagriteema: Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega. Ütlen kohe ära, et minu jaoks see raamat kole ei olnud, jah, loo lõpupoole tuleb vanglilaagriteema rohkem sisse, kuid see pole midagi hullemat kui Remarque´l (tema "Elusäde" on kindlasti hullem).
Mulle meeldib, kuidas see raamat jutustab läbi ühe loo tegelikult väga mitut lugu ning avab vähemalt minu jaoks päris mitme huvitava teema tausta. Aasia Teises maailmasõjas on meie kui eurooplaste jaoks siiski alati tollaste Euroopa-sündmuste varju jäänud. Jah, seal oli Pearl Harbour ja aatompommid ning ameeriklased on neist teemadest paar filmi teinud, kuid ühtki tavainimese seisukohalt kirjutatud lugu ma sellest ajast ei tea. Õhtuste udude aiast saab lisaks ühe inimese loole teada ka erinevate kõrvaltegelaste omi, mis puudutavad just neid teemasid, mis seoses Aasiaga kõrvalseisjat ehk kõige enam huvitanud on - seppuku (rituaalne enesetapp), kamikazed, spioonid, tätoveerimine. Kaunima poole pealt loomulikult kuulsatest jaapani aedadest, teekunstist ja salapärastest toitudest (linnupesasupp näiteks). Lisaks selgitatakse veidi ka seda meile eurooplastele seletatud teemat, kuidas Aasia rahvaste jaoks on oluline grupiidentiteet, mitte üksikisik ning kuidas nad tänu sellele on suutnud läbi ajaloo olla edukad sõdurid. Mind veenis see raamat siiski pigem selles, et me kõik oleme ühesugused inimesed ning meile kõigile on oma nahk siiski lähim.
Raamat tegeleb ka ühe mu lemmikteema - mälu ja selle petlikkusega. Sellega, kuidas läbielatud trauma mõjutab inimest läbi elu. Näiteks üks mõtlemapanev tsitaat: Olen oma erapooletuse, objektiivsuse üle alati uhkust tundnud, aga nüüd tekib mul küsimus, kas need pole tühipaljad suretatud südame tunnused. Kõige selle teemade- ja detailiderohkuse juures on raamat lisaks ka väga kaunis keeles ning  põnevalt kirjutatud. Alguses mõtlesin, et tegemist on sellise Murakami stiilis vaikselt kulgeva looga, kuid tegelikult läheb lugu poole pealt päris põnevuslooks kätte, kus miski pole päris nii nagu esmapilgul paistab.
Olen kogu aeg oodanud, et keegi suudaks Aasia riikidest tõeliselt huvitavalt kirjutada ning olen selle lootusega ka kõik Minu-sarja Aasia raamatud läbi lugenud, kuid võin kinnitada, et just sellest raamatust sain ennast huvitatavate ajaloo ja kultuuriteemade kohta enim informatsiooni. Autor on osanud iga teema juurde natuke selle olemusest juurde rääkida ning seda nii, et tausta lahtiseletamine põhiloo suhtes kunstlikuna ei mõju. Raamatu lisaks on autori märkused, kust leiab viited raamatutele, mis "Õhtuste udude aia" kirjutamisel talle abiks olid ning millest erinevate teemade puhul lisalugemist otsida.

Häda mõistusega

Üldiselt nõustun, et ka minu iseloomustamiseks kõlbab Courtney Love'i tsitaat "I would describe my personality as a cunt!" (tal on täna sünnipäev, muide!) ning mõnikord (no nii korra päevas) ajab see mind ikka täitsa marru. Vähemalt ei ole ma ainuke selline enda perekonnas.
Niisiis, läksin eelmisel nädalal esivanemate juurde, et sealt üks raamat ära tuua. Täitsa neutraalses meeleolus. Ema ütles, et see on üks kole raamat kirjelduse järgi. Ma vastasin, et ma enamasti neid Moodsa Aja omi loengi. Läksin seejärel Mikroga teise tuppa vanaemale tere ütlema. Tulin tagasi, ema vaatas mind oma tuntud "kui pilgud tapaksid" näol ja alustas tiraadi sellest, kuidas ma olen üks vastik plärtsuv ülbik, kes käituda ei oska. Mul vajus suu lahti ja küsisin, et milles nüüd siis järsku asi? (Kuna see pole mitte esimene kord, siis ilmselt oli mu reaktsioon siiski kergelt selline "milles siis nüüd JÄLLE häda?!) Ema vastas, et tuleta meelde! No mul tõesti ei tulnud midagi meelde, sest polnud ju mingit põhjust, miks ma midagi "plärtsuma" oleks pidanud. Ah, iga kord kui ma tema juurde tulevat, olevat mul teatud hoiak ja nägu ees ning pidevalt halb tuju. Mul ausõna, ei olnud sel päeval varem halb tuju olnud, mis sest, et juba uksest sisse astudes oli ta mind taas vihjamisi näpuga kõhtu torganud. Isegi nüüd ei tekkinud halb tuju, vaid lihtsalt tõeline tüdimus sellest teemast: "Kui mul pidevalt halb tuju on, siis järelikult ei ole sellel ju sinuga mingit pistmist? Tuleb välja, et sa lihtsalt oled juhtumisi seesuguse närvihaige, lolli, inetu ja väljaveninud kõhuga värdja ema!" Selle peale kostis ta muidugi, et ma olen tõepoolest täiesti haige inimene ning haaras oma asjad ja põrutas toast välja. Selline see suhtlus meil kord juba on.
Hiljem hakkasin arvama, et minuga tüli väljavõlumine võis olla lihtsalt kaval plaan pääseda lastehoidmisest nädalavahetusel - kuigi meil sellest juttu ei olnud, sain hiljem teada, et tal oli plaan suvilasse sõita ning äkki ma oleks talle lapsi kaasa pakkunud ning erilist põhjust neist keeldumiseks ei olnud. Meenub anekdoot Jukust, kes selleks, et sõbrast lahti saada, teda näpistab ning kui talt küsitakse, et miks ta lihtsalt sõbrale ei öelnud, et too ära läheks, vastab Juku, et see oleks ju ebaviisakas olnud.
See selleks. Valede nägude, tujude ja lausete pärast on meil sadu tülisid olnud ja mitte ainult minuga, kord hakkas näiteks L. suvilas kohe hommikul asju pakkima, kuna see võtab muidu ilmatu aja ning ka sellest järeldati, et meil ei kõlba lihtsalt suvilas koos nendega olla ning üleüldse on L.-l kogu aeg vingus nägu ees. Kui ma siis ütlesin, et no tal lihtsalt ongi, siis leiti, et miks ma ometi seesugusega koos pean olema. Ehk siis, mul on niivõrd kõrini sellest teemast. Ma ei oska alati oletada, mis tujus või millise näoga ma olema pean, et mitte jälle sahmakat kaela saada. Ja ma olen aru saanud, et ega minu olemised seda sahmaka saamist eriti väärata suudagi.
Sama kiiresti kui need tujud algavad, need ka tavaliselt lõpevad. No vähemalt kui on kokkupuutehetki - siis tehakse lihtsalt nägu, et mitte midagi pole olnud ja elu läheb edasi. Praegu me pole rohkem kokku puutunud, ei helistanud ega midagi. Aga meil oli varasemast kokkulepe, et sel nädalavahetusel on lapsed tema juures kuna meil on Punk'n'Roll. Mis ma siis nüüd tegema peaks? Vabandama asja eest, milles ma endal mingit süüd ei näe? Sellest hoolimata tekiks tunne, et "näe, suhtleb ainult siis, kui temal vaja on!" Kas see arvamus on aga 100% vale, kui vaja ei ole, ega ma vist tõesti endast märku ei annaks ka. Jätta Punk'n'Rollile minemata lihtsalt sellise mõttetuse pärast? Hetkel tundub see mulle kõige reaalsema plaanina. Sest ma kardan helistada. Kuidas ma tean, kas ta on veel mu peale vihane või mitte? Või isegi kui enam ei ole, kas minu helistamine annaks talle võimaluse uuesti kõik meelde tuletada? Nagu vanaema enda kohta ütles - kardan siin maailmas kolme asja - usse, äikest ja oma tütart. Ma ei saa ka ilmselt kunagi täiskasvanuks selle sama hirmu pärast. Kusagil alateadlikult arvestan kogu aeg ema arvamusega.
Üks sõber lubas järgmiseks nädalavahetuseks Positivuse piletid välja teha. Kohe esimese mõttena lööb pähe -  mida ema sellest arvaks, kas ta oleks nõus kahte nädalavahetust lapsi hoidma? Kummast üritusest ma eos loobuma peaks? Kas on mõtet üldse öelda, et tegelt nagu tahaks minna, või saab kohe pähe? Kõige lihtsam oleks üldse igasugu sõltuvussuhtest hoiduda ning oma tahtmistest loobuda. Istungi terve suve kodus ja mis siis. Samas võib ju juhtuda, et emal on hea tuju ja ta on meelsasti nõus lapsi hoidma? Selja taga olevat ta rääkinud, kuidas mina üldse lapsi talle ei too. Miks ta ei võiks ise lapsehoidmist välja pakkuda siis, miks mina pean küsima? (Sest see on võim, arvan ma.) L.-i poolsed vanavanemad on küll ise lapsi enda juurde küsinud, aga me ei taha ju ainult neid ka koormata. Kui üldse lapsehoidmisvajadusest rääkida, siis seda on keskmiselt korra kuus. No vahel tõesti oleks vaja. Ja mõnikord juhtub kahjuks, et oleks mitu korda järjest vaja.
Tahaks surra. (Jah, ma olen täiesti labiilne.)

Vudilas

Kuna taaskord on suvi selline, et kahe ilusa ilma kohta tuleb nädal kehva, siis tuleb kõik ilusad päevad ette ära planeerida. Seega otsustasime Kauksist tulles, et järgmisel päeval tuleks Vudilat külastada. See oli siis paar tundi enne päikese tõelise mõju avastamist ning jalgade ülespaistetamist. Võtsime endale veel ühe lapse laenuks juurde ka ning mul tekkis küll õhtul hirm, et kas ma tõesti suudan selliste jalgadega terve järgmise päeva ringi tatsata. Lastele oli muidugi juba lubatud ning eks ma siis suutsin. Õnneks oli taevas vähemalt päeva esimesel poolel üsna pilves.
Jõudsime Vudilasse mõned minutid peale avamist ning hea oligi, sest kokkuvõttes veetsime seal üle kuue tunni (eks seal paar tundi vast läheb, nagu algul eeldasime). Hoiatuseks neile, kes arvestavad, et lähevad korraks vaatama - piletid on kirvemad kui Lottemaal (mille kallidusest on mu meelest kõvasti rohkem räägitud). Meil läks kolmelapselistena kokku 62 eurot, sealhulgas oli odavam pilet kuni kolmeaastasele lapsele. Perepiletit ei eksisteeri, nelja ja enama lapsega pered saavad soodustust juhul kui on registreeritud Eesti Lasterikaste Perede Liitu. Lisaraha kulub veel toidule-joogile ning ponisõidule, millest meie hobusehullud muidugi loobunud poleks. Soovitav on oma piknikukorv kaasa võtta, aga selle peale me muidugi ei tulnud. Muud meelelahutused on piletihinna sees (kirjas on, et ka paintball on tasuline, kuid seda me üldse ei näinudki kusagil olevat). Pühapäeviti tehakse kaks korda päevas ka teatrit, ehk kui on soovi "täie raha eest" lõbutseda, siis minge pühapäeval. Kõige olulisem on aga minna ilusa ilmaga, sest Vudila põhiatraktsiooniks on siiski basseinikompleks erinevate liumägedega. Sealjuures võiks muidugi laps ka ujuda osata ning vett mitte karta. Meil õnnestus üks selline laenuks saada, aga Mini kügeles küll niisama basseininurgas ja vaatas teiste lõbu vesise suuga pealt. Lõpuks suutis L. ta ka nutma ja vett neelama saada, sundides teda liutorust alla laskma - toru polnudki jube, kuid kuna Mini kardab kõrgust ja toru algas kõrgelt, siis juba see viis ta endast välja. Paadi ja vesiratastega sai ka järvel sõita, mida taaskord araverelised lapsed ilmselt kaasa teha ei julge. Sai ka erinevate elektriautodega sõita, aga siingi leppis Mini kõrvalistujarolliga - tema ei oskavat juhtida. Perfektsionismigeeni omajana ei tundnud ta muidugi ka rõõmu millegi proovimisest, mida ta ei oska. Skyjumpil (hüppamine batuudil rihmadega kinnitatult) oli järjekord taga, aga sedagi soovis vaid meie laenulaps proovida. Arema lapse jaoks oli pargi tipphetk ilmselt miniloomaaed, kuhu sai ka ise jalutada, kuid loomade toitmise ja katsumise võimaluse osaliseks sai vaid see, kes sõitis kohale tasulises hobukaarikus. Olid minisiga, haned, kuked, jänesed, kitsed ning valge eesel.
Selleks, et kõike täie raha eest nautida peab niisiis omama julget ja keskmiselt 5-10 aastast last. Täiskasvanud saavad videomänge mängida, paadi või vesirattaga aerutada, osade batuutide peal ronida või hüpata, ATV-dega sõita (hommikul kui meie läksime, öeldi, et remondis, aga pärast nägime seal sõitjaid küll) ning niisama ujuda ja vee ääres peesitada. Seda kõike jälle juhul kui ei pea kogu aeg lastel silma peal hoidma. Üldiselt oldi suurte seltskondadena ning samas peeti piknikku või grilliti. Sai ka ise kala püüda ja seda grillida.
Ainuke asi, mis mind tõsiselt häiris, oli kõlaritest kostuv eestikeelne tümakas ja sellised pool laste-pool süldilaulud. Lastele kahjuks meeldis.
Meenub ka seik, kus istusime parajasti oma pannkookide taga, kui järsku kõrvallauas istunud meesterahvas midagi valjuhäälselt röögatas ning vilet lasi. Vaatasime, et mis siis juhtus ning nägime, et mehe tähelepanu olid võitnud kaks tõmmunahalist noormeest, kes jalgratastel läbi Vudila sõitsid...
Paar pilti kah, telefoniga tehtud.

Mina ja päike

Ilmselt teab iga valge nahaga inimene mõnd seesugust, kes talle alati "kaastundlikult" meelde tuletab, milline luik ta ikka välja näeb ning soojalt päevitada soovitab ning kui too selle peale vastab, et pole midagi teha, ta lihtsalt ei päevitu vaid läheb punaseks ning nahk tuleb maha, siis seda päikesekummardajad enamasti uskuda ei taha ja arvavad, et eks sa ilmselt siiski miskit valesti teed - ei ole ju võimalik, et tema läheb pruuniks ja sina punaseks. Lisaks veel lood sellest, kuidas tema või keegi teine läks ka algul punaseks, aga siis lõpuks sai nipi kätte ja hakkas ka normaalselt pruunistuma. Mulle meeldib päike ja rand ning mulle meeldivad ka väljakutsed, ka need, mis suurima tõenäosusega minu jaoks kehvasti lõppevad ning kõige rohkem armastan ma seda, kui saan kellelegi tõestada, et ta eksib. Seega, kui tuli pakkumine veeta päev kaunis Kauksi rannas, olin ma loomulikult nõus. Päev rannas on suure enamuse jaoks normaalne asi - tullakse hommikul, imikud ja raugad kaasas, piknikukorv ühes ning lahkutakse siis, kui päike loojuma hakkab. Ma olen kah täitsa terve naine ning tahan seda kõike saada! Loomulikult ma ikka valmistasin ennast ette, ostsin kõige karmima faktoriga päevituskreemi (no kamoon, sellega ei saa ju mitte keegi pruuniks! Sellepärast sa ei päevitugi!) ning istusin suure osa ajast päikesevarju all. L. kui "normaalse" nahaga inimene heidab mulle samuti ette, et just kreemid on need, mis mul päevituda ei lase ning seetõttu suhtub ka enda kreemitamisse pigem taunivalt. Kuigi ta väitis pidevalt, et peab ujuma minema, suutsin ta ülemise otsa vähemalt kaks korda 30-se faktoriga üle kreemitada, jalgu ei pidanud ta vajalikuks, et noh, karvased ja kogu aeg vees jne. Lastele uhasin 50-se faktoriga kreemi. Tagantjärele targana oleks ilmselt pidanud kõigile seda 50-st uhama, sest Orto 30-nene ei teinud oma tööd hoolimata sellest, et oli lausa laste nahale ette nähtud ning me tõesti kreemitasime end sellega mitmeid kordi. Tulemused siis - L. nägi üldpildis välja isegi hullem kui mina - üleni kaetud lillakas-punaste laikudega, ka seal, kuhu kreemi sai, jalgadest rääkimata. Minu jalad on siin:

Ja mul ei ole muidu sellised sardellpöiad, see on paistetus. Pilt ise on tehtud muuseas 24 tundi peale päevitamist. Jalad olid (ja on kergelt siiani) kaetud pisikeste punaste täpikestega, labajalad üldise lillaka varjundiga (tunnistan, sinna sai kreemi ilmselt minimaalselt). Rannas käisime laupäeval, eile ja täna on jalad hullumiseni sügelenud. Ilmselt on tegemist mingit sorti päikeseallergiaga, kuid sellises ulatuses pole ma seda varem küll kogenud. Õlad, selg ja käed on minu puhul täitsa korras ehk siis valged nagu ennegi. Sügeleb ja punetab veel dekolteepiirkond, aga seal ongi mul jube õrn nahk, mis hakkab sügelema juba peale tunniajast jalutuskäiku päikselise ilmaga poolvarjus. Õnneks ei ole keegi seekord avaldanud arvamust, et nii peabki olema ja küll varsti läheb punane koht pruuniks.
Lapsed on see-eest täiesti korras. Mikro istus kogu aja ainult vee piiril ning teda sai paar korda läbi häda kreemitatud (ta sõdib selle tegevuse vastu aktiivselt), kuid kusagilt on ta pärinud loomulikult tõmmu naha (kuigi juuksed on lumivalged). Mini veetis suurema osa ajast vees, kuid ikkagi ei põlenud ära, kuigi tal oli maal olemisest kerge roosatus selja peal olemas.
Ehk siis sai kenasti tõestust see, et inimesed reageerivad päikesele tõepoolest erinevalt ning isegi suure tahtmise juures pole kõigil võimalik "normaalselt" päevituda.

Minu elu suur müsteerium sai lahenduse

Kui ma veel päris väikene olin, juhtus mõnikord selline lugu, et ma kuulsin üht jubedat häält. See hääl oli selline kõikehõlmav õudus, mis hakkas vaikselt mulle lähenema ning muutus üha tugevamaks. Ma toppisin näpud kõrvadesse, viskusin vanaema voodile kõhuli, pigistasin silmad ka igaks juhuks kinni ning karjusin müra summutamiseks kõva häälega. Sellel müral oli veel selline omadus, et kui ta oli oma tippvõimsuse saavutanud, läks müra järjest vaiksemaks kuni lõppes sootuks ning see kõik kordus alati mõne aja pärast ühe korra uuesti. Peale esimest "seanssi" lamasin tavaliselt ka selle vahepealse aja voodis, et kohe kui miskit kahtlast jälle kuulma peaksin, jõuaksin ruttu silmad-kõrvad kinni panna. Keegi teine sellest midagi ei teadnud, sest vanemad olid tööl ja vanaema toimetas pidevalt kusagil ringi ning ilmselt ei osanud ma oma hirmu kuidagi sõnadesse panna ka, pealegi oli mul tunne, et tegemist on millegi üleloomulikuga, mille olemasolu suured inimesed ilmselt ei usuks. Mõned aastad hiljem avastas ema kusagilt "fakti", et osade väikeste laste hingedel on enne mingit vanust võime kehast väljas käia. Ma panin oma peas kaks asja kokku ning teatasin uhkusega, et ilmselt ma olin ka üks neist lastest - see tunne oli jube vastik, nagu mingi suur müra tuli mu peale, seejärel lebasin "hingetuna" mõni aeg voodis ning varsti tuli hing suure kisaga tagasi! Ema arvas, et täitsa huvitav, võib tõesti nii olla. See oli see üheksakümnendate esoteerika kuldaeg, kus ilmusid igasugu "Kolmandad silmad" ja telekas näidati pidevalt UFO-sid ning isegi ristsõnalehtedes räägiti lumeinimestest, kes mägedes naismägironijaid vägistada ihkavad (täpselt selline artikkel oligi, siiamaani on meeles, sest ilmselt olin eas, kus enam-vähem taipasin, mida see sõna tähendab ning koos mälupildiga karvasest kollist lõi see templi mällu igaveseks). Igatahes ei tulnud mulle ega ilmselt ka suuremale osale täiskasvanutest pähegi, et kõik see värk ei pruugi tõsi olla. Me arvasime ju kõik, et astroloogia ja numeroloogia on tõenduspõhised teadused. Mulle tundub, et praegu on olukord ikka mõnevõrra lootustandvam, aga võib-olla ei ole ka.
Igatahes, minu müsteerium sai eile lahenduse. Võib-olla on teravamad pliiatsid ammu aru saanud, misasi see minu õudne müra oli, aga mina igatahes nii kiire taibuga ei olnud, läks ikka pea kolmkümmend aastat selle taipamisega. See oli tänavapuhastusauto. See sõitis meie majast mööda tänava lõppu ning tuli siis teist teepoolt puhastades ringiga tagasi. Muidugi olen ma ka hilisemas elus seda häält kuulnud ja ausalt öeldes on see tõesti häiriv, aga ilmselt mitte enam sellisel määral nagu lapse jaoks, kes ei aima, mis seda müra tekitab. Ma ei julgenud ju aknast välja vaadata! Meid ju hirmutati tuumasõjaga tollal - jumal teab, mis õudne vaenlase tank või lennumasin see võis olla, või tapjarobot!

Õhtul tegin igavusest üht FB-s jagatavat testi "Milline sa eelmises elus välja nägid". Ja sain sellise vastuse:

:) Minu meelest nii tabav ehk siis kõik minu kinnisideed ühes: kaaluteema, võlts juuksevärv, soenguteema, übernaiselikkus, liigne emotsionaalsus, kunagi nooremana oli mul "prilliteema" ju ka ning sellel tädil on lausa minu lemmikkleit seljas! Ütle siis, et FB sind ei tunne!

Otsustasin muuseas oma postitustele nüüd sildid juurde panna. Tahan ka seda ägedat sildipilve teha, noh. Hästi ajastatud muidugi, seda peale üheksat aastat blogimist lõpuks tegema hakata, aga ma usun, et minusuguse põhjaliku inimese jaoks pole probleemi kõik peaagu 700 postitust läbi käia. Kunagi ikka valmis jõuan ju ja mida kõike selle ülelugemise käigus veel avastada võib!

Iidolipostitus ehk lugu tüdrukust, kes ei tahtnud olla nagu kõik teised

Peavoolumeedia toidab ennast ise. Eriti just see naistele suunatud osa promob pidevalt artikleid sellest, kuidas olla normaalne, elada õigesti ning ühiskondlikult aktsepteeritavalt. Elu sisuks peab olema sellistele normidele allumine - või muidu heidetakse sind külast välja täpselt samamoodi nagu Libahundi-Tiina sada aastat tagasi. Paar päeva tagasi oli just üks õlgu kehitama panev uudis sellest, kuidas Miley Cyrus ilmus rahva ette raseerimata kaenlaalustega. No kujutate seda ette! Rooma hävib! Kellegi karvad ei peaks huvitama mitte kedagi teist peale karvaomaniku enda, aga kuna meie normid näevad ette, et mitte üks endast lugupidav naine ei ilmu avalikkuse ette mitte ühestki kohast karvasena, siis Miley lugu on tõeline uudispomm. Võeh, ta on nii rõve! Normaalsed naised, ärge teie küll nii tehke! Muidu mehed ei taha teid enam ja siis on teie elu läbi, kui te just ei lesbistu nagu koledate naistega ikka juhtuma kipub.
Kunagi oli samasugune (ja on muidugi siiamaani) "rõve naine" Courtney Love. Kõigepealt ronis ta üldse ühele naisele tol ajal sobimatusse kohta, ehk siis rokilavale, kandis litsakat riietust, aeles laval ebasündsalt (mõelda vaid - hüppas lavalt rahva sekka, endal kleit seljas!) ja laulis ühele naisele sobimatul moel. Courtney on oma käitumist põhjendanud ise nii, et kõige rohkem hirmutas teda keskpärane olemine ja just seetõttu käitus ta võimalikult väljakutsuvalt*. Loomulikult liigitati see haiglase tähelepanuvajaduse alla, sest polnud ju võimalik, et üks noor naisterahvas tõepoolest endale sellist mainet tahab. Imelikul kombel juhtus aga nii, et alternatiivikute hulgas sai Courtney'st staar ning iidol paljudele tüdrukutele, kellel olid tõepoolest just need mured ning tunded, millest Courtney laulis. Sellistele tüdrukutele, kes valitsevate normidega ei sobitunud ning neid tüdrukuid oli päris palju**. Siinkohal teen poistele liiga, sest tõepoolest, leidus ka poisse, kellele Courtney peale läks. Jah, arvestatav osa neist olid geid. Courtney ilmus lavale, seljas tikitud krae ning valge põllekesega kleit ning käitus seal absoluutselt vastupidiselt oma välisele vagurusele. Ise ta on maininud, et parima peavooluarvustuse sai ta ühel korral kui ta laval "ilus välja nägi" ja "rahulik oli"***. Õnneks alternatiivskenes neid asju primaarseks ei peetud. Courtney tahtis tõestada, et ka kole tüdruk võib kuulsaks saada. Peaaegu võimatu missioon - mäletan isegi, kuidas kunagi vaimukas Sky Plussis tögati kedagi mitte kõige efektsema välimusega popstaari - et kui temasugune juba kuulsaks saab, siis kuhu see maailm küll niimoodi jõuab. Courtney sai kuulsaks ja tegi iluopi - ning sai veel kuulsamaks, sest nüüd lõpuks oli ta ka ilus (jah, võrreldes sellega, mis ülejäänud iluopid tema välimusega tegid, need esimesed olid tõesti õnnestunud). Samas on ta toonitanud, et jääb alati selleks koledaks "retard-girl"'iks, kes ta oli ning seisab ikka teiste temasuguste eest, kasutades nüüd lihtsalt ilu relvana. Peavoolu naismuusikute relvaks on ilu, aga nad ei laula kunagi millestki tõsisest nagu seda tegi Courtney****. Päris efektiivne on olla ilus tüdruk ja mitte käituda ilusa tüdruku moodi. Inglise keeles on selle kohta hea sõna "pretty", mida võiks siis tõlkida kui kenakest ehk siis tüdrukut, kes on ilus ja malbe, räägib vaid siis kui küsitakse, on alati naerusuine ja positiivne. Reaalsus on aga see, et kõik tüdrukud ei ole loomupäraselt kenakesed ning kindlasti ei peaks kõik tüdrukud seda ka soovima olla. Muuseas, praeguse aja peavoolu "kenakestest" on sama teemat puudutanud Beyonce loos "Pretty Hurts", mis on oma olemuselt väga sarnane Courtney loomingu pointile. Aga jah, Beyonce'st tehti ju SuperBowlil need "koledad" pildid ning ta nõudis nende levitamise lõpetamist - peavoolulauljana võid sa küll tõdeda, et kenake olla on üpris kole, kuid ise pead ikkagi kenakeseks jääma.
Courtney hiilgeajad jäid üheksakümnendatesse, mil tõstis pead ka rrriot girl liikumine, kuid peavoolule see siiski eriti mõju ei avaldanud. Alanis Morrissette oleks äkki ehk kõige mainstream'im jõuline naisartist, kes kenake olla ei soovinud? Praegu on meil küll ainult tissid ja tagumikud fookuses ning rebel on see kui "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind!" asemel lauldakse sellest, kuidas "seks on lahe!" Aga õnneks on see ainult peavoolus nii, tegelikult eksisteerib ka muud. Ainuke asi, kuidas inimesed selle muu avastaksid - mina kuulasin teismelisena ainult eurotümakat, sest muud paraku meil raadiotes väga ei lastud. Sellest, et kusagil oli mingi grunge ja Kurt Cobain, sain alles hiljem teada. Või noh, seda, et ta ära suri, teadsin küll, aga seda, kes ta tegelikult oli ja mis muusikat tegi, avastasin palju hiljem. Seetõttu ongi mu meelest kõige halvem kui promotakse seisukohta, et peavoolustaarid ongi need ainukesed ning muud justkui ei eksisteerigi. Internetiajastul on küll kergem ise uut muusikat otsida, kuid ikkagi on minu meelest kummaline, kuidas inimesed tormavad ummisjalu "suurte staaride" kontsertidele lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada või kuna kõik teised ju lähevad. Võimalik, et neil lihtsalt pole sellist kirglikku suhtumist muusikasse kui minul, ega peagi olema.

*" I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”

** "Dont be bitter and mean cos you don’t fit in, it’s a GIFT. Look at you. you’ve got your individuality, you don’t have the herd instinct, you can read Nietzsche and understand it. Only dumb people are happy.”

***“I wore a dress that was so restricting and shoes that were five inches high, I could barely stage-dive, Then I got the best write-ups, for being feminine, I guess. I couldn’t move well and I was restrained, which equals great review. That’s pretty horrid.”

****“Being famous is just like being in high school. But, I'm not interested in being the cheerleader. I'm not interested in being Gwen Stefani. She's the cheerleader, and I'm out in the smoker shed.”

Mõned armsad tsitaadid veel:

“I tried out for the Mickey Mouse Club when I was 11. But I read a Sylvia Plath poem about incest, so that wasn’t really flying with Disney."

"There is a disconnect  between who I am, and how I live, and how I am perceived. I used to play up to it a bit when I was on drugs because who cares: sex, drugs, rock and roll WAAAAH! I always seem to come number 2 to Keith Richards in lists of greatest hell raisers of all time. But if I was a guy I wouldn’t even be on the list! I didn’t know it was such a guy’s job. It’s like playing football in high heels and lipstick, no wonder it smears. "

"You’ve got to be prepared for the names they are going to call you compared to your male peers… You will be a floozy and a slattern. He will be virile and a ladies’ man. You will be a freakshow, a retching wretch, a sloppy drunk. He will be charismatic, vainglorious, a ferocious drunk and Dionysian. You will be indiscriminate and desperate. He will be generous, tortured and driven."

 Kui kedagi huvitab, siis fuckyeahcourtneylove.com on lehekülg, kust rohkem lugeda ja vaadata saab.

Omanikuta naine

Daki jagas mõni aeg tagasi sellist huvitavat koomiksit. Ahistamisest siis. Sellest, kuidas ahistamine on sisuliselt võimu näitamine selliste meeste poolt, kes arvavad, et avalik ruum ning selles liikuvad naisinimesed kuuluvad nende kontrolli alla. Välja arvatud siis juhul kui naisinimene liigub juba koos mõne teiste meesinimesega ehk on siis juba korralikult kellegi kontrolli all. Kohe meenuvad šariaadiseadused, kus asjad just nõnda korraldatud ongi. Naine olgu alati mehe kontrolli all, mitte ärgu siiberdagu omapäi ringi. Mulle tundub, et meil siin on tänavaahistamist siiski üsna vähe. Minule on rõvedaid kommentaare poetanud ainult üksikud purupurjus eluheidikud, kellel niikuinii midagi kaotada pole. Sellist konsensust, nagu oleks tänaval liikuvale naisele järele karjumine midagi normaalset, meie ühiskonnas ei ole. Kunagi Itaalias käies oli küll šokk, sest seal isegi lihtsalt ei röögitud, vaid tuldi võimalusel ka kätega katsuma. Seda muide ainult juhul kui meessoost saatja jäi sinust paar sammu liiga palju maha. Ja Itaalia on ju ometi Euroopa riik. Võib ju öelda, et lihtsalt kuumaverelised poisid, aga tegelikult oli see hirmuäratav. Samas ei salga üldse, et seltskonnas oli ka vähemalt üks inimene, kellele säärane tähelepanu meeldiv tundus. On ju palju neid, kes leiavad, et "komplimentide" eest peaks hoopis tänulik olema, aga millegipärast usuvad need inimesed vist, et järele hõigatakse vaid platoonilisi kommentaare stiilis "Küll sa oled ilus!" Tõde on see, et enamik "järelhüüetest" kannab endas siiski vihjet hoopis labasematele soovidele. Kui sa oled neid kuuldes ebakindel 14-aastane, võib meestest päris õõvastav arvamus tekkida, või siis iseendast, kui räpasest olevusest, kes meessoos vaid sääraseid mõtteid tekitab.
Ma toonitan taas, et õnneks on meil siin säärased mehed suures vähemuses. Samas jagas üks tuttav alles hiljuti "naljapildikest", kus anti teada, et naisel peab olema üks omanik, muidu on tegemist ühistranspordiga. Lihtsalt naljakas, eks? Miks mitte jagada? Oeh, mul lähevad kohe käed higiseks sellise õuduse peale. Mis kuradi "naise omanik", mis mõttes? Jagaja oli kindlasti täitsa normaalne eesti mees, kes eelistab monogaamiat ega peksa kodus oma naist, armastab konservatiivseid väärtusi ning on tubli töömees ja hea isa. Tema ei tule selle pealegi, et keegi nüüd nalja peale solvuda võiks. Mingi feminist oled vä?
Mis mul siis viga on, ah? Ei tea, aga see viga on mul juba väiksest peale. Mäletan, et üks esimesi mulle tõeliselt muljet avaldanud laule oli Anouk'i "Nobody's wife". Muidu mulle tema looming väga ei istu, selle laulu puhul jäi kõrva just sõnum. Kuidagimoodi kriibib sellest alates ka see abieluteema. Ei tahaks nagu olla kellegi naine, võtta kellegi nimi ja olla siis proua see-ja-see. Õnneks minusugust keegi naiseks ei taha kah. Mulle sümpatiseeris kunagise kirjasõbranna pulm, kus ta viis oma mehe altari ette, koera kaelarihm ja kett kaelas. Ei õigusta meesteahistamist, usun, et mees oli ikka sellise lahendusega päri.
See selleks, kõige häirivam on minu meelest ka mainitud koomiksis ära toodud stiil rääkida naisest, kui mõnele mehele kuuluvast objektist. Mäletan siiamaani juhtumit kui astusime eksiga taksost välja ning taksojuht ütles talle, et "sa peaksid õpetama oma naisele, kuidas ust normaalselt kinni pannakse!" Sest noh, mina olen ju mõttetu emane olend, kellega rääkimiseks ennast alanda ei tasu. Ütle mulle kasvõi, et raisk, õpi ust kinni panema, ja see oleks vähem solvav olnud. Õnneks olen aru saanud, et enamik taksojuhte ja turvamehi kuulubki mingisse eristaatusega gruppi, kelle jaoks naiste alandamine on eraldi meelelahutus.

Raamatud, milles ma ennast ära ei tundnud

Viimasel ajal on kuidagi järjest kätte sattunud raamatuid, millega end ebamugavalt tundnud olen. Võib-olla on asi hoopis minus ja mu meeleoludes, sest varasemalt on juhtunud ka nii, et iga raamat, mille kätte võtnud olen, on šedöövriks osutunud. Igatahes mõtlesin natuke arvustada ja rääkida sellest, mis mulle vastu on hakanud.
Kõigepealt lugesin Elena Ferrante romaani "Üksilduse päevad". Goodreadsis on sellel väga kõva keskmine hinne ning ka arvustusi leiab sealt enamjaolt selliseid, mis algavad sõnadega "Amazing!" või isegi "Masterpiece!" Elena Ferrante on muuseas psudonüüm, tegemist on kirjaniku või hoopis kirjanike ühendusega, kellest pole ühtki fotojäädvustust ning ka intervjuusid "Elena" ei anna. Itaalia kirjanduse üks põnevamaid kujusid, kirjutatakse. Mulle jäi Goodreadsist silma vaid üks negatiivne arvustus, kus öeldi umbes nii: "mida rohkem ma lugesin, seda enam tundsin, et kõik need tegelased võiks maha surra ja ainult koer elama jääda!" Ehk siis väike spoiler - koer sureb raamatus ära. Lugu iseenesest on eluline - mees jätab naise ja kaks last maha peale 15-aastast kooselu ning lippab minema endast tunduvalt noorema armukesega. Naine on end perele pühendanud, pole tööl käinud, tal pole sõpru ega hobisid, pole ime, et lahkuminek ta maailma segi lööb. Siin aga kõik ilmne ka lõpeb - nimelt läheb see naine ikka kohe päris sassi omadega, ei saa enam igapäevaelugagi hakkama, näeb mingeid hallutsinatsioone, unustab kõik asjad ära ning rapsib segasena ringi. Mulle ei tundu see kuidagi tõenäoline - ma saan aru kui inimene on kurb või vihane, aga niimoodi? Ainuke arusaadav koht on minu jaoks see, kus ta mehele tänaval kallale tungib - endaski lõi kättemaksutuluke lõkkele, et no anna talle nüüd! Viruta käekotiga! Ise ma muidugi nii madalale ei laskuks, aga teisi on ikka hea ässitada. Ma ei saa aru, mida need kiitjad selles raamatus näevad. Keegi julges veel osatada, et näe, Ferrante suudab paarisajal leheküljel ära öelda selle, mida Murakami kuuesajal nämmutab, aga ikka öeldud ei saa. Murakamit on mu meelest hea lugeda, ta räägib üldinimlikest asjadest, Ferrante aga näitab lihtsalt üht erandlikku juhtumit. Või siis tõesti paistabki selline kokkuvarisemine täiesti normaalse loona? Hakkas veel silma, kuidas mõned lugejad leidsid, et oli "jube lugeda, kuidas peategelane jättis oma lapsed hooletusse". No sellest ma ei saa üldse aru - lapsed olid 10 ja 7-aastane ning ta jättis ühel korral neile õhtusöögi tegemata! Ma kujutan ette, et nii vanad peaks ka ise endale võileiba teha oskama. Üldse on lapsed selles loos oma vanuse kohta jube infantiilsed, seda olen muide ka mõne teise välismaise kirjaniku teostes märganud. Meil siin pole veel normaalne, et kuni teismeeani peaks ema kooli kõrval valvama ja lusikaga putru suhu panema. Raamat lõpeb veel eriti "toredalt" - tädi leiab esimese ettejuhtuva mehe, kes talle üldse ei meeldigi, ning paneb sellega leivad ühte kappi. Ahjaa, sellele eelneb seksistseen, mis on minu jaoks üks kõige häirivamaid, mida olen lugenud. No ja ma olen neid ikka lugenud :) Panin Goodreadsis raamatule ühe punkti, ei meeldinud.
Järgmiseks sattus kätte John Burnside´i "Uppumiste suvi". Alustasin ja mõtlesin - kui ilus raamat, kuidas küll on selle keskmine hinne Goodreadsis madalam kui Ferrantel? Ilus oli kõik täpselt niikaua, kuni jõudis kätte aeg süüvida peategelaste hingeellu. Üksikema kolib Põhja-Norra pea inimtühjale saarele koos oma samasuguse üksiklasest tütrega, kelle silmade läbi lugu siis ka jutustatakse. Või no, mis jutustatakse, püütakse jutustada, kogu aeg on teemaks see, kuidas "tahtsin küll midagi öelda, aga ei leidnud sobivat hetke", "tundsin, et ta tahab midagi öelda, aga ei küsinud, mis see oli, muidu oleks lummuse lõhkunud" jne. Oi, ma vihastasin selle ennast täis plika peale! Tee suu lahti ja räägi, mitte ära eelda igasugu asju. Teisi paika panema oli küll kõva mutt, aga ennast ja oma ema pidas eriliseks "diskreetsete" inimeste tõuks, kes on igapäevaelust eemaldunud ning tegelevad vaatlemisega. Ses suhtes oli loos mainitud Narkissose müüt isegi omal kohal, sest mina neid just oma naba imetlejatena nägingi. Raamat iseenesest oli hästi kirjutatud, lihtsalt tegelased hakkasid mulle vastu. Ehk oligi see kirjaniku soov? Sel juhul müts maha, mina nii ebameeldivatest tegelastest tervet raamatut kirjutada küll ei suudaks. Kui sõnastada, et mis mulle just vastik tundus oli see, kuidas peategelane end vaatlejana tundes ning teadlikult eemale hoides ikkagi kõiki teisi paika pani ja sildistas. Tekkis paralleel raamatutega autistlikest inimestest, kes elavad oma maailmas ega suuda kellegi teise suhtes empaatiat tunda. See on ka häiriv, aga tuleb mõistusega võtta, et tegemist on lihtsalt haigete inimestega. Äkki see lugu oli ka autistist tütarlapsest? Haige inimese peale ei ole ju ilus vihastada. Äkki raamat käsitleski hoopis õhkõrna piiri normaalsuse ja vaimuhaiguse vahel? Selliselt võttes täiesti meisterlik raamat.
Aga kui palju mugavamalt tunnen ma end raamatute seltsis, mille tegelastega ma ennast vähemalt mingil määral samastada suudan! Ilmselt on raamatute nagu inimestegagi - kõikidega me ei sobi ning tegelikult oleks enda enesetunde huvides targem sellistest sobimatutest mööda minna. Kuigi ilmselt laiendab see kokkupuude sobimatutega ka meie silmaringi ning mõistmist, et kõik ei ole sellised nagu meie.
Lõpetuseks mu meelest täitsa sobiv pilt selle "Kõik ei ole nagu meie"-teema juurde. Mulle õudne ja õõvastav, kellegi jaoks loogiline ja lootustandev (pilt pärit FB-st):

Head naabrid

Ma ei ole majainimene. Kui ma väike olin, kasvasin üles eramajas ning imestasin alati nende korteris üles kasvanute üle, kes üle kõige oma maja igatsesid. Aed ei olnud minu jaoks mitte võimalus vaid kohustus, kuigi tõtt-öelda mind aias rügama ei sunnitud, kuid ilmselt ma aimasin, et mida vanemaks saan, seda tõenäolisemaks see muutub. Ega ma praegugi teisiti arva, tegelikult on aiast rõõmu vaid enam-vähem kolm kuud, hoolt aga tahab see aastaringselt. Loomulikult mõnele see meeldibki, aga mitte mulle. Niisiis olen ma väga rahul korterieluga, mida lähemal kesklinnale, seda parem. Korterit vaatama minnes näed sa ära selle suuruse, seisukorra, kujunduse ja muu sellise, kuid kahjuks jääb kõige olulisem nägemata - naabrid. Kokkusattumuse korral võid küll sattuda peretüli peale, kuid enamasti toimub kõik oluline öisel ajal, mil potentsiaalseid ostjaid külla ei kutsuta. Kunagi isegi mõtlesime, et võiks ju olla võimalus veeta öö huvialuses korteris, saaks "tõelisest elust" palju rohkem aimu kui päevasel ajal. Mina olen kortereid vahetanud kahel korral ning mõlemal korral on üheks olulisemaks põhjuseks olnud naabrid.
Minu esimene iseseisev elukoht oli Tallinnas Pelgulinnas. Väike ühetoaline korter vanas tornidega puumajas. Minu korter asuski ühe sellise tornikese sees. Ilus ja armas korter oli, asukoht samuti hea. Naabrid...Üldiselt oli meil nii, et all elasid normaalsed inimesed, va arvatud üks kaltse ja rämpsu korjav hull, kelle "hobi" ohustas kogu maja tulekahjuga, aga ülemisel korrusel olid kõik peale meie hullud. Ühel pool elas rahumeelne jota, keda kõik keskealiseks pidasid, hiljem kui ta ära suri, selgus, et tegemist oli 30 ringis noormehega. Siis oli üks kahe koeraga kuri vanamutt, kes kõigi kohta kõike teadis ning enda arvates midagi majahaldurilaadset oli. Eriti häiris teda kui keegi midagi uutmise- või remondisarnast teha soovis. No ja siis olid meie kõige lähemad naabrid, kuri kupeldaja ja õnnetu narkarist naisuke, kes end Sõle tänava bussipeatuses müümas käis. Peale iga tööotsa käis ta kodus pesemas või ma ei tea, mida tegemas, alati joostes, rauast ust tagantkäe kinni lüües. Loomulikult töötas ta ikka öösiti. Vahest lunis ta meilt valuvaigisteid, kui soovitasime arstile helistada, siis ta keeldus kategooriliselt. Keegi suri seal korteris ära ka ning selle asemel, et kiirabi või politsei kutsuda, itkes naine lihtsalt tundide kaupa kõva häälega kuni keegi lõpuks teada sai, et korteris on laip ja ise asjad korda ajas. Nende poolt sigines meile ka armas prussakakoloonia, kelle hävitamisest meie poolt erilist tolku ei olnud, sest sealpool seina seda ju ei tehtud. Kõige lõpuks avastasime, et oleme ainsad lollid, kes elektri, TV ja Interneti eest maksavad, kupeldaja oli juhtmetega veidi susserdanud ja nüüd jooksid hüved kõigile, kes soovisid ning võib-olla härra isegi teenis selle pealt. Kui me ta kätetöö omavoliliselt hävitasime üritas ta mulle tooliga vastu pead äsada, õnneks sain ukse enne ta nina alt kinni tõmmatud. Kutsusime politsei, kes andis teada, et käitusime valesti - ilma tervisekahjustust ette näitamata ei ole millestki kinni hakata.
Kolisime siis Tartusse tagasi. Korter oli tavalises viiekordses paneelmajas. Esimesed paar kuud oli idüll, siis lahvatas ülakorrusel mingi skandaal ning vaikse üksikema korteris algasid järsku ööpäevaringselt kestnud peod. Kutsusin paar korda politsei ning imede ime, nad vist saidki trahvi, sest proua tuli minuga pahandama, et ta olla minu tõttu "lampi maksma pidanud". Saabus vaikus, üksikema oli endale mehe leidnud. Vaikus kestis lühiajaliselt, sest peagi lahvatasid öid kestnud tülid, millest siis hommikul käsikäes väljuti. Mõned faktid: endisest süstivast narkomaanist krussis närvidega naisterahvas, haiglaselt armukade steroide õgiv noor boyfriend, korra käis öösel külas politsei kiirreageerimisrühm, sest kuulda oli, kuidas noorhärra madistades põrandale väänati ning naisterahvas halises, et "ütle neile, kuhu sa selle peitsid!". Joomist seal muide ei olnud, väga sportlik paar oli, alati liikusid jalgratastel. Mingil hetkel hakkas meil pistikutest vett tulema ning kui L. üles asja uurima läks, tuli välja, et naisterahvas oli imikut vannitanud. Kuidas see imik sinna tekkis, on arusaamatu, aga ju ta kuidagi suurte tülide vahel leppimisena eostati. Peale imikut suudeti kuidagi mehele isegi lähenemiskeeld saada aga see toimis vaid lühiajaliselt, hiljem käis mees ikka oma ihuvilja vaatamas, mis toimus nii, et ihuvili saadeti õue liivakasti ning üleval hakkas röökimine ning tramburai pihta. Enne ärakolimist suhtlesime sel teemal ka korteriühistu juhatuse esinaisega, kes oli majas juba aastaid elanud ning tema sõnul olevat praegune olukord ikka kordi parem aastatetagusest, mil naisterahva boyfriendide käest võis trepil peksa saada või endale süstla jalga astuda, nüüd olevat naine täitsa joonele saanud kui ainult seda närvihaiget peikat kaelas ei oleks.
Miks ma üldse naabrite teema ette võtsin, on aga see, et meie alumine naaber kolib ära. Eile kohtusime ka uue naabriga, kes viskas õhku paar kahtlust äratavat lauset. Nimelt ei olevat tema mehest muruniitjat ega muu füüsilise töö tegijat, tema lugevat-kirjutavat. L. pakkus, et "ju ta mingi blogija on". Teiseks väitis uus naaber, et nad on väga seltskondlikud inimesed, kellel käib tihti külalisi ning seetõttu otsisidki nad korterit esimesele korrusele. Mul käis kohe jõnks seest läbi. Ütlesin siis lustakalt, et niikaua kuni öö läbi tümakat ei lasta, on kõik korras. Lugevad-kirjutavad inimesed ju ei kuula tümakat? Ega ju? Äkki ma hakkan hoopis intellektuaalseid vestlusi läbi põrandalaudade kuulama? Omamoodi "Ööülikool"? Palun, palun, olge normaalsed!
Muidu me enne naljatasime, et raudselt kolib alla mõni lõbus mustlaspere. Kunagi sõbral oli selline naabriks ning ta kahtlustas, et mustlased ei maga mitte kunagi. No näiteks tuldi öösel kell kolm tema juurde videomänge laenama. "Ma ei ole rassist, aga", eks. Kunagi olime Egiptuses hotellis kuhu peale väheste eestlaste olid majutatud enamasti hispaanlased, prantslased ja venelased. Hommikul kell viis hakkas see madin, kisa ja trampimine pihta. Inimesed lihtsalt ärkasid vara ning suhtlesid omavahel valjuhäälselt. Mõtlesime siis sõbrannaga, et kas eestlane kui vagur ning uimane inimene kah kedagi niimoodi häirib? No, et mida nad on nii vaiksed ega sega kedagi? Loomulikult on ka neid reisiseltskondi eestlaste hulgas, kes poole ööni joovad ja röögivad aga ma kasutan siin üldistamist. Need hispaanlased, prantslased ja venelased häirisid meid just nimelt varase ärkamise, mitte õhtuste pidudega.

Kes SEE veel on?!

Eile sattusin FB-s naljaka lõime juurde. Vahepeal läks mu FB lolliks ning nüüd on mul võimalus näha oma sõprade tegevustest kas kõike või mitte midagi. Kõike tähendab siis seda, et ma näen ka kui keegi midagi laigib või kommenteerib. Igatahes avastasin nõnda kellegi mulle võõra inimese postituse, kus ta jagas linki Malluka pulmavideole mingis uudistesaates ning kommenteeris seda, stiilis "kes see veel on?". No ega sellest polekski midagi, ilmselt ei tea suurem osa eestlasi ühtegi blogijat ning päris suur osa ei tea ilmselt ka seda, misasi see blogimine üldse on. Mis mulle silma hakkas oli aga see, et postituse all oli oma sadakond kommentaari, enamus neist umbes sellised: "Mina ka ei tea! Miks sellist asja näidatakse? Keegi ei tea kedagi, kes teda teaks! Kui madalale Eesti ajakirjandus veel laskuda saab! Küsisin oma teismeliste laste käest, nemad ka ei tea, kes Mallukas on! Vaatasin seda nn blogi, oo õudust, mis jama! Eks mingid Perekooli-emmed ilmselt teavad selliseid tegelasi! Öööö! Uuuuu! Õudneeeee!" Peab lisama, et enamik seal lõimes osalenutest olid silma järgi hinnates sellised keskealised inimesed. Mingit suuremat labasust a la Mallukas on rõve, sealt ka ei paistnud, seega üldiselt intelligentsete inimeste vestlus. Aga vot mina aru ei saa, miks on vaja sellisest asjast üldse numbrit teha? Oli vist isegi keegi kommenteerija seal lõimes, kes samuti imestas, et kuidas see emotsionaalne ohkimine siin parem on kui ühe noore inimese vabas vormis veebipäevik? Mulle alati tundub, et selliste "pursete" taga on püüd ennast upitada - vaadake mind, ma olen nii erudeeritud inimene, et sellise jama peale küll oma aega ei raiska! Ma isegi ei tea, millest jutt käib, ma hõljun hoopis teistes sfäärides! Issand kui labane see lihtrahvas ikka on! Kunagi tulin geniaalsele mõttele, mida siin ka ilmselt juba esitanud olen, aga hea asja puhul ju küll küllale liiga ei tee - väide, et pea pole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus. Ma ei taha üldse väita, et see kui sa Mallukat ei tea, teeb su silmaringi kuidagi kitsamaks või et tema teadmine sulle midagi olulist juurde annaks, vaid seda, et vähemalt minu arvates ei ole millegi mitteteadmine, olgu see kui ebaoluline tahes, kunagi uhkustunnet vääriv. Ma tundsin kunagi noormeest, kel polnud aimugi, kes võiks olla Puškin, kuid ta ei esitanud seda fakti ülbelt vaid pigem häbiga ning oli ka nõus kuulama, kes see Puškin siis oli. Selliseid inimesi ma respekteerin, aga millegipärast on moodne öelda, et "ei tea, ega tahagi teada!" Kui keegi nüüd oksele hakkab, et ma Mallukat Puškiniga võrdlen, siis ei, ma ei tee seda tegelikult. Võtame siis kohe midagi "labast ja rahvalikku" - no näiteks Eurovisioon. Hiljuti oli samas FB-s üritus "Viimane eestlane teadmatuses" ehk siis võisteldi selle üle, kes saab viimasena teada Eurovisiooni võitja. Jälle suur uhkuseasi. Mina näiteks ei tea, millega on hakkama saanud Vallatud Vestid, Curly Strings või Marilyn Kerro, aga ma tean, et nad on olemas ning mind ei häiri kui kirjutatakse Vaido Neigausist, sest mind ei sunnita ju neid artikleid lugema. Võib-olla on siin taga tegelik hirm ajakirjanduse kolletumise ees, mis on ju tegelikult tõesti üks nõme nähtus aga selle vältimiseks võiks ju jätta lihtsalt neil artiklitel klikkimise/saadete vaatamise, mis kollast infot vahendavad ning sealjuures mitte kõigile teada anda, et vot mina küll neid artikleid ei loe/saateid ei vaata. Ok, Malluka suurim süü vist oligi see, et teda näidati uudistesaates - no lohutage end siis sellega, et hetkel ongi hapukurgihooaeg ning kuna kogu saadet ka pagulasteemale pühendada ei saa, on kellegi pulm kui positiivne sündmus seal vahel igati teretulnud nähtus. Näe, noored ikka veel abielluvad ja isegi mitte ainult oma sookaaslastega!

Sellel teemal

Mul on jube kahetised tunded järgneva teemaga. Ühest küljest ei tahaks seda üldse puutuda, sest see tekitab peamiselt vaid negatiivseid emotsioone, teisest küljest tahaks nagu vähemalt osa neist emotsioonidest endast välja lasta. See, mis FB-s pagulaste teemal toimub on õõvastav. Kordi õõvastavam kui see, mis toimus kooseluseaduse ajal. Arusaadav ju isegi, sest kui kooseluseadus puudutas siiski tegelikult vaid väga väikest osa ühiskonnast ega võtnud kelleltki miskit ära, siis nüüd tuntakse end palju rohkem ohus olevana. Samas on kogu teemakäsitlus võtnudki lihtsalt sildistamise, mõnitamise ning ähvardamise tooni ning tegeliku olukorraga ei paista sel midagi seost olevat. Mul on tunne, et mingi osa inimestest lihtsalt otsib asja, mis nende tõrviku lõkkele lööks. Kedagi, keda sõimata ja nagu nüüd näha, juba ka tapmisähvardustega kostitada. Meil oleks justkui kaks leeri, kes üksteisele midagi tõestada püüavad, kuid point on vaid selles, kes kõvemini karjub, mingisuguseid arutelusid ei toimu. Kui ma vaatan seda seltskonda, kes möllavad EKRE, Ojulandi, Estonian Anonymouse või Ei pagulastele lehekülgedel, siis ma ei saa aru, kuidas üldse keegi suudab ennast selle seltskonnaga samastada. Isegi kui ma jagaksin mõtet "Ei pagulastele!" ei peaks ma ju samas alla kirjutama väitele "Kõik ahju!", kuid täpselt niimoodi see seal praegu on. Kuidas ma saan omaks võtta seisukoha, mille eestkõnelejateks on Malle Pärn, Nõmme Raadio, Sinine Äratus või Ojuland? Õnneks minu seinale sealseid "mõttevälgatusi" ei saadeta ning ka viisakamaid petitsioone (tõsi, ma pole nende täistekstidega tutvunud) jagavad just need inimesed, kelle puhul see mulle üllatus ei ole olnud. 1 inimene on  tegelikult selline olnud, kellest ma ei oleks seda eriti oodanud. Ülejäänud on...noh, kuidas ma seda ütlen, et see ei kõlaks solvanguna vaid lihtsalt faktina, mida see on? Ülejäänud on enamasti napi haridusega ja/või välismaal lihttöödel töötavad inimesed, kes enamasti jagavad ka igasugu nabaalust huumorit, natsinalju, umbluu-esoteerikat ning vihkavad "pedesid". Ainuke asi on seekord see, et ma ei ole päris kindel, et nad vale asja eest väljas oleksid. St, ka mina ei soovi massiimmigratsiooni, aga ma ei suuda ka immigrante ühtse musta ja lolli massina näha. Mina tahaksin näha tegevuskavu, inimesi, kes reaalselt tegeleksid tulijate kohandamisega meie ühiskonda ning aruandeid sellest, kuidas meil varem läinud on. Ma ei tea sellest teemast midagi, kuid ma kaldun ikka uskuma, et umbkeelsete- ja meelsete linnaosade teket on võimalik ennetada. Aga äkki ei ole? Äkki oleme hoopis meie need lollid? Äkki ongi nii, et nad tõesti tahavad ainult halba? Ma ju ei tea. Ses osas on EKRE ikka hea töö ära teinud. Samas kui ma mõtlen oma töökaaslasele, kes on tumedanahaline immigrant (mitte küll meie maal), sealjuures moslem, aga ka üks targemaid inimesi, keda tunnen - kas mu elukvaliteet alaneks kui tema mulle naabriks koliks? Ei, kindlasti mitte. Või kui minu kõrvale koliks näiteks Jevgeni Ossinovski (neegrid on värvitud venelased, sellist iroonilist nalja jagas Andrei Hvostov muide). Ei alaneks. Samas alanes mu elukvaliteet kõvasti kui mu naabriks oli eestlastest peo- ja kakluslembene heteroseksuaalne tuumikpere. (Jätan mainimata, et jah, ühel neist oli tõesti venepärane perekonnanimi... Siniste Äratajate jaoks oleks sellega muidugi teema lõpetatud, aga mina tahaks ikkagi uskuda, et lolliks ja laisaks ei tee rahvus).
Üldiselt toimubki kogu arutelu kellegi isiklike kogemuste põhjal. Inimesed, kellel on positiivseid kogemusi teisest rahvusest kodanikega ning inimesed, kelle jaoks need kogemused on olnud pigem negatiivsed. Aga kas sellist üldistamist on üldse vaja? Enamik inimesi on üldse vait. Ma arvan, et nende hulgas on ka mitmeid eri gruppe - ühed on need, keda tõesti ei huvita ja kes asjaga üldse kursis ei ole ning otsivad ilmast üldiselt lõbusamaid teemasid, teised on need, kes otsustavad nö kõhutunde põhjal - "ma pole rassist, aga mulle neegrid lihtsalt ei meeldi" (kipub tunduma, et see on üks suurimaid gruppe tegelikult) ning siis on minusugused, kes on pigem ehmunult vait ning üritavad asjasse mingit selgust saada, mis pakutava info põhjal on kahjuks üsna tulutu tegevus.
Meenub Tammsaare pargi meeleavalduselt kodanik mootorrattakiivris, käes silt "Eesti ei ole selleks valmis!" Mulle tundub, et tegelikult on tal täiesti õigus. Ainuke jama on see, et me ka ei tee midagi mõistlikku selleks, et millekski valmis olla. Murelikuks teeb ka see, et hoolimata igasugu tegevuskavadest ei ole meie riigi sotsiaalsüsteem ikka päris niimoodi toimiv nagu see võiks olla, vähemasti niivõrd väikese riigi kohta kui Eesti. Ikka ujub välja kuhugi paragrahvide ja institutsioonide vahele kinni jäänud inimesi, kellega justkui peaks keegi tegelema, aga keegi ei tea, kes või kuidas.
Ega ma ei loodagi mingit diskussiooni, asi on niikuinii juba sõimukirjade ja avaliku alandamiseni läinud, lihtsalt tahtsin oma arvamuse kirja panna. Muuseas, ma võin vabalt ollagi loll ja oma arvamust muuta, aga ma ei saa aru, miks eeldatakse, et arvamust paneb muutma vastase mõnitamine? Või tõesti tegelikult ei olegi mingeid muid argumente olemas ei ühel ega teisel poolel, sest olukord ongi lihtsalt ettearvamatu?

Puhkus, Lottemaa ja äge pintsak

Esimene sats puhkust sai läbi. Oli selline nädalane suts - ehk siis esimene puhkuse osa ikka siis kui veel ei ole soe ning teine siis kui enam ei ole soe. Esimese maailma probleemid jälle muidugi.
Mis tegime siis? Kõigepealt käisime esmaspäeval Lottemaal. Praegu veel suuremat tunglemist ei olnud, lastega pered enamuses veel ei puhka, seevastu oli päris mitu bussitäit klassiekskursioone, aga ilmselt siiski oluliselt vähem rahvast kui tippajal, kui väidetavalt ei leidvat söömiseks istekohta ning toitu ennast tuleb ka tund aega oodata. Käisime seal esmakordselt ning uuesti minnes peaks oma aega planeerima kohapeal toimuvate etenduste ja muude ürituste järgi, sest meil jäi vaba graafiku tõttu üsna palju esinemisi nägemata. Mitmed asjad on ka samadel aegadel (aga neid esitatakse päeva jooksul mitu korda), seega kulub eelplaneering marjaks ära. Minu meelest väga äge koht. Just kogu see kompleks arhitektuurilises mõttes. Miks inimeste maju nii ägedaks ei kujundata? Väga hästi valitud looduslik koht ka mu meelest. Randa küll "rekonstrueeriti" aga ilmselt rannailmadega saab ka seal olla. Ei olnud ainult nii, et lastel on lõbus, endal oli ka, mida vaadata. Igasugused vahvad detailid majade juures, mida kohe ei märkagi jms. Kõik tegelased olid ka väga sõbralikud ja toredad, eks need näitlejad vahetuvad, aga meie vahetuse omad olid vägagi autentsed võrreldes raamatute-filmide tegelastega. L. muidugi iroonitses, et eks see ole alguse asi, vaevalt nad augustis enam nii rõõmsate nägudega on. No käige siis ka igaks juhuks varem ära. Ahjaa, teekond risti üle Eestimaa on üsna vaevaline - Türi-Paide-Roosna-Alliku on üks suur teeremont. Ikka fooridega ja puha.
Lisaks käisime veel Aqva Spa-s ujumas, jällegi nädala sees on meeldivalt vaikne ja rahvavaba. Töllerdasime niisama Lahemaa looduskaunites kohtades ringi, rattasõiduni ei jõudnudki, sest kummid olid tühjad ja FB-s jagatud pildid Lahemaa metsades (ja suisa teede ääres) ringi kolavatest mõmmikutest silme ees. Füüsilist tööd olin ka sunnitud tegema - puuriita ladusin. Täiesti jube, kuidas kotitäie puude tõstmine vöökõrgusele tahtis ära tappa ning tunne oli nagu kõik siseelundid liiguksid oma kohtadelt. Hiljem L. rääkis mu isale, et ei saanud kõiki vaipu kloppida, sest üksi on raske. Ma siis küsisin, et miks mind appi ei kutsutud, mille peale L. silmi pööritas ja arvas, et ma oleks oma selgroo ära murdnud. Täitsa usutav muidugi. Muud ei teinudki. Sõime ka kogu aeg. Avastasime, et grillribid on jube head. Jama lugu, sest need on millegipärast nii paganama kallid - ühe šašlõkiämbri hinna eest saab kahele inimesele eelroaks sobiva koguse ribisid.
Ahjaa, puhkuse ajal tegin üle pika aja väärt ostu - nimelt leidsin ühest FB hilbugrupist pintsaku, mida teised kommenteerijad hindasid kui "kas kõige ägedamat või kõige haigemat riideeset, mida nad näinud on". Pintsak on selline must-valge täpiline, seljal The Exploitedi pealuu, kes hoiab õrnas haardes Hello Kittyt. Käsitöö ja ainueksemplar. Vahel harva leiab ikka ka väärt riideesemeid.
Lõpetuseks ka mõned pildid. Pintsakust ka, otse loomulikult.

Naise haridus

Update eelmisele postitusele.
Läksin siis esivanematele teatama, et lapsehoidmisteenust pole vaja osutada. Miks? Eks ladusin siis ette ohtralt pisaratega vürtsitatud ettekande teemal "Keegi mind ei armastaaaa!" (liialdus). Ema ahastas selle peale, et kuidas nii ikka saab - minul on ju ometigi kõrgem haridus! Huvitav, kas see on tingitud faktist, et tänapäeval on enam-vähem igaühel magistrikraad või olen ma lihtsalt ennast alahindava keskmise naisterahva prototüüp, aga ma pole kunagi eeldanud, et pelgalt haridus midagi garanteerima peaks. Mulle täitsa sümpatiseerib arvamus, mida lugesin intervjuust siin blogis ka varem mainitud Kaari Simsoniga: " ....ülikoolidiplomi kõige suurem väärtus on tõdemus, et inimene on suutnud midagi edukalt ette võtta ja ka lõpetada." Ehk siis ülikoolidiplom iseenesest ei tähenda sugugi seda, et ma nüüd mingil alal ekspert oleks vaid seda, et minus on potentsiaali olla edukas. Ääremärkusena veel seda, et kohtusin just juhuslikult oma kunagise kursaõega halduse bakapäevilt, kes on lõpetamas rakenduskõrgharidust õenduse valdkonnas ning leiab, et meie omaaegne baka oli ikka äärmiselt teoreetiline. Olime mõlemad nõus, et eks see avardas ikka silmaringi ja andis oskuse teadustekstidega tegeleda ning parandas kindlasti ka inglise keele oskust, aga konkreetsel töökohal sellest küll erilist abi ei olnud.
Oma viimase magistri tegin ma osaliselt töökoha rahalise toetuse abiga ning see oli küll üsna praktilise suunitlusega. Ei saa salata, et mulle meeldisid küll need "heietamise" ained kõvasti rohkem...Kas ma peaks nüüd ise ohjad haarama ja hõiskama, et hei! mul on nüüd see teie toetatud magister käes! Rakendage mind nüüd kuidagi! Miks te muidu selle raha minu peale kulutasite?! Muuseas, igasugune leping jäi meil selle kohta tegemata ja ma võin vabalt minema jalutada, ilma et tehtud koolituskulusid tagasi maksma peaks. Kui ma magistrisse minna plaanisin olid kõik küll väga toetavad, et ma nii initsiatiivikas olen. Kuidas ma nüüd siis meelest ära läinud olen? Peaks ikka nö mehelikult asja lahendama, paberi lauale lükkama ja ütlema, et näete, mu kvalifikatsioon on paranenud, (andke mulle vastutusrikkamaid ülesanded ja) makske mulle rohkem palka! Olen kuulnud teistestki, kes omakeski arutavad, et kui neile seoses magistriga nüüd rohkem maksma ei hakata, otsivad nad uue töökoha ning muretsevad, kuidas tööandjale märku anda sellest, et nad nüüd edutamist ootavad. Kas meestel on ka selline tagasihoidlikkuseprobleem või on see ainult naistele omane? Kas see ongi see juhtimisõpikutest leotud tunnustamise puudumine?
Meie firma meestel pole kellelgi kõrgharidust ning nemad oma pead selliste muredega vaevama ei pea.

Naise töö

Mul saab sügisel 10 aastat ühel töökohal töötatud. Mööndustega siis, sest vahepeal olen saanud ka kaks last, kellest ühega olin 1,5 aastat kodus (töötades kogu dekreedi ja vanemapuhkuseaja kodunt) ning teisega 2,5 *(sellest sügisest plaanin tagasi kontorisse minna, aga viimased pool aastat olen töötanud osaajaga kodunt). Algas see nii, et meid oli ettevõtte alguspäevil kaks - mees ja naine, saime võrdselt palka ja panustasime võrdselt. Inimesi tuli juurde, me saime ülevalt poolt (tollal välismaine juhatus) loogilise tööjaotuse -  mina kui kontorijuhataja, tema kui tootmisjuht. Sest naised ju tegelevad pehmete teemadega ja mehed tehnikaga. Siis jäin ma lapseootele. Kogu aja tegin nii raseduse kui lapse kõrvalt ebaseaduslikult tööd, aga eks see ole teadagi keeruline, paratamatult jääd millestki eemale. Kuna asendajat mul ametlikult ei olnud, liikus suurem osa infost nüüd tootmisjuhi kaudu. Tulin peale vanema"puhkust" tagasi ja olin pigem nagu reatöötaja, lihtsalt kõrgema palgaga. Kui varem käis kogu suhtlus juhtkonnaga paralleelselt nii minu kui ka tootmisjuhiga, siis nüüd "mugavuse huvides" suheldi vaid läbi tema. Pekki, ongi lihtsam elu, eks? Palk oli ka vahepeal tootmisjuhil tõusnud. Ei vaidle vastu, ülesandeid oli tal selgelt rohkem kui minul. Vahemärkusena on muide olemas EL-i kaasus selle kohta, et kui teistel töötajatel on vahepeal palka tõstetud, siis on sellele palgale õigus ka töötajal, kes vahepeal lapsehoolduspuhkusel oli. See kehtib siis näiteks olukorras, kus kõigil sama astme töötajail tõsteti palka n 10% ega tähenda seda, et kui keegi sai mingite teenete eest 20%, siis peaks ka sellel puhkusel olijal 20% tõstma. Ka mul tõsteti palk nö loogilisele tasemele võrreldes puhkuseeelse ajaga, aga võimalust eriteenete eest palgatõusu saada mul polnud. Jäin teist last ootama. Tootmisjuht sai vahepeal juhatuse liikmeks. Ah, eks see ongi lisavastutus. Ja lisateenistus. Juhuse tahtel ma seekord lapse kõrvalt tööd teha ei saanud (sattusin pikemalt haiglasse) ning need üksikud lisaülesanded, mis mul olid, delegeeriti teistele töötajatele. Sügisest lähen tagasi kontorisse. Mis mul viga, palk on "naise kohta ja Tartus" normaalne. Vahemärkus taas, avastasin, et kasvasin üles teadmisega, et palgalõhe on norm, noh selline ebameeldiv teadmine nagu "suvel tuleb alati lõpp", mille vastu ei saa võidelda. Ainus mõte sellega seoses oli, et oleksin võinud ikka mehena sündida. Ilmselt tänu teematõstatusele ühiskonnas olen ka ise aru saama hakanud, et see pole päris "looduslik paratamatus". Varem mõtlesin, et olen lihtsalt isekas ja ebamõistlikult terava õiglustundega kui tahan meestega sama palka saada. Palgast toredamad on mu kolleegid. Kontor asub heas kohas. Töö ei murra konti. Töö lubab tegeleda samal ajal hobidega. Tööaeg on paindlik. Kõik on ju tegelikult hästi. Laisa inimese jaoks. Ambitsioonitu jaoks.
Aga täna juhtus nii - välismaine ülemus tuleb lähiajal läbi, et arutada hinnakujunduse teemat. Suht selline universaalne teema, milles ma kindlasti oskaks kaasa rääkida. Ei ole tootmisjuhi spetsiifiline teema. Leppisin juba lapsehoidmise asjus kokku. Saate isegi aru, mis järgneb...Mind ei kutsutud. Piisav olevat tootmisjuht (ok, ta on ju nüüd ka meist ainuke juhatuse liige) üksinda.
Mida ma teen nüüd? Ma solvusin ju! Mind on vaikselt tahaplaanile unustatud. Miks ma ise ei olnud initsiatiivikas? Teate kui raske on kodunt niisamagi tööd teha, rääkimata siis veel initsiatiivikas olemisest. No muidugi olen ma laisk ja mugav ka. Said nüüd! Omad vitsad jne.
Kas ma peaks hakkama uut tööd otsima puhtalt selle pärast, et...mind ei hinnata? eee, ma ei ole kindel, et see tõele vastab...minu ambitsioonidega ei arvestata? kas ma tegelikult ikka olen nii ambitsioonikas? Normaalseid töökohti ju ei ole. On ainult igavad ning vastikud tööd, kuhu ma oma muidu nii meeldivast töökohast sugugi minna ei tahaks. Andke mulle üks loominguline, kõrgepalgaline, mõnusa õhkkonnaga töö, mis ei eelda eriharidust alal, mida ma ei valda. Tartus, unustasin mainida. Eks ma vaatan ringi, aga ma väga ei usu sellesse.
Plot twisti mõttes mainin ära, et siin mainitud tootmisjuht on L. **

* seekord pikemalt, sest laps sündis sügavalt enneaegsena. Välismaise tööandja jaoks on see muidugi täielik hämming, kuidas meil nii kaua "kodus istuda" lastakse. Kivi nende kapsaaeda, kes muudkui kisavad, kuidas Eesti riik lastest ei hooli. Mujal läheb see suurem lastetoetus lihtsalt sunnitud töötuse või siis lapsehoidja palkamise alla.
** tänu sellele saingi ebaseaduslikult tööd teha, sest palk läks tema arvele. Dekreediaegne ja hilisem normist üle ulatuv töötasu.

Odav Hiina kraam ja kuidas seda ära kasutada

Postimehe tarbijalisas ilmus üks imeliku pealkirjaga lugu , esimese hooga mõtlesin, et räägitakse jälle joomisest-suitsetamisest-rasvasest söögist ehk siis kõigest toredast, mis meid haua poole tirivad, aga ei, hoopis odavatest riietest räägiti. Ehk siis üritatakse meile südametunnistusele koputada, et me ei ostaks kolmanda maailma riikide inimeste poolt vere hinnaga toodetud odavaid riideid. Teate, seekord mulle sealse artikli all olevad kommentaarid täitsa meeldivad. Pole ka ime, neid on hetkel vaid 9. Kommentaatorid leiavad üldiselt, et mitteostmine ei aita vaeseid tehasetöölisi, sel juhul nad kaotaksid töö üldse või teeksid samamoodi halbades tingimustes tööd mõnes teises tootmisharus. Toodete eest kõrgemat hinda makstes ei jõuaks see aga samuti töötajate kätesse. Kommenteerijate hulgas on ka globaalselt mõtlev teadlik tarbija "eee", kes leiab, et on olemas ju valikud. Meie ise hääletame rahakotiga. Ehk siis seni kui inimesed valivad selle mis on odav mitte selle mis on toodetud eetiliselt ei olegi firmadel põhjust midagi muuta. Seni kui ainus millest meie ühiskonna inimene hoolib on odav hind on surve toota odavat saasta vere hinnaga jätkuv. Tal viskab aga silme eest mustaks,  kui seltskonda saabub kommenteerija "Okad", kes leiab hoopis, et riided on niigi üle mõistuse kallid ning normaalsete töötingimuste eest peaks hoolitsema riik, mitte ei tuleks survestada sellega tegelema tarbijaid. Kodanik "Okad" võiks vabalt olla L., sest see on täpselt tema seisukoht ka näiteks toidu teemal - miks peab inimene näpuga koostisainetes rida ajama kui meil on instantsid nagu Tarbijakaitse ja Toidu- ning Veterinaaramet, kes peaksid jälgima, et inimestele saasta sisse ei söödetaks. "eee" käratab "Okad"-ele (kes võtab sellise imeliku nime endale, mida käänata ei saa?) wou ma ei uskunud, et maailmas on nii rumalaid ja isekaid inimesi. Õmble siis ise oma riided, vaata kas saad odavamalt. Mul on nii hea meel, et sinusugused teenivad nii vähe, et nende jaoks riided ülemõistuse kallid on. Sellisele inimsele on miinimum palk ka liiga palju makstud. Enamik pealtvaatajaid annab like´dega õiguse "Okad"-ele. "eee" vihapurske võtab kokku kodanik varjumnimega "666" Pole ka ime et sa tunned head meelt sellest et teised rahvuskaaslased vaevlevad vaesuses, see on ju nii eestlaslik: eestlase parem toit on teine eestlane, kauged india ja bangladessi lapsi on ju lihtsam haletseda, selleks pole vaja isegi pingutada, ainult teata, kui kaasaegne sa oled ja ongi kõik, kodused vaesed aga riivavad silma iga päev. Selline mõnus eestlaslik vaidlus, eks.
Eks ma ka vahel mõtlen, milleks neid Hiina kaltse nii palju vaja on kui mõned endale tellivad. Samas, mul endal on ju ka mõned. Ei ole just õige inimene kividega loopima. Ma mõtlen lihtsalt, et kuhu nad need hilbud ära mahutavad. Mul tuli isegi idee, kuidas saada hästi popiks blogijaks - nimelt tuleks teha koostööd Sheinside´i või Romwega, või mis Hiina firmad need veel oma kaupa saadavad, kuid mitte selle eesmärgiga, et saadud kaup endale jätta, vaid mant lugejatele jagada. Seda ju nende reeglid (vist?) ei keela. Nagu ma aru saan, tuleks kaup lihtsalt üles pildistada. Ainuke mure on, et mul on siiski vaid üks keha ja seega saaksin ära jagada riideid vaid minuga samas suurusnumbris olevatele lugejatele (aga no kes teistsuguseid ikka enda lugejateks tahakski, eks?). Või siis ehk võiks kasutada ka muus suuruses sõbrannasid (kui mul neid oleks)? No näete, saage kuulsaks nüüd, mina ei taha ennast sellega vaevata. Või kes kuulsaks ei taha saada ja niisama hea tahab olla, siis võiks need riided ju puudustkannatavatele annetada.

Jäta oma palgatöö ning saa rikkaks!

Tartu Ülikooli vilistlasblogis ilmuvad ikka lookesed edukatest lõpetanutest. Kellele inspiratsiooniks, kellele selleks, et kadedusest roheliseks minna. Hiljuti kirjutati seal Kaari Simsonist, kes on Playtechi tippjuht nö hobikorras, sest raha pärast ta tööl käima ei peaks. "Tänu oskuslikule finantsplaneerimisele on Kaari koos abikaasa Egertiga saavutanud sellise rahalise vabaduse, mis võimaldab neil ära elada ka üksnes investeeringutelt passiivset tulu teenides. See võttis neil aega kaheksa aastat." 
Kes meist ei tahaks elada seesugust elu? Vana tõde on ju see, et palgatööga ei saa iialgi rikkaks. Samuti on avaldatud ikka väga palju raamatuid sellest, kuidas investeerimine on see ainuke tee, kuidas igaüks meist rikkaks võiks saada. Meie Kender ja Lõhmuski kirjutasid sellest täitsa toreda ja igaühte rõõmustava raamatu. No miks me siis kõik juba ometi rikkaks pole saanud? Mu meelest seetõttu, et tegelikult päris valimatult tehinguid tehes rikkaks ei saa. Börs ei ole garanteeritud võiduvõimalusega kasiino. Lihtsalt huupi tulistades ja õnnele lootma jäädes ilmselt edu ei saavuta. Teiseks rikkaks ei saa üleöö (kaheksa aastat on ikka ülihea tulemus tegelikult). Vahepealsel ajal tuleb ka kuidagi ära elada. Kolmandaks - sul peab olema mingisugune stardivarustus.  Kender ja Lõhmus pajatavad küll, et iga kuu 50 krooni (raamat on vana) investeerida on täiesti piisav vanaduspõlveks, aga noh, tahaks ju natuke enne seda. Eelmises postituses mainitud Adojaan mängis kah börsil ja kaotas üleöö miljoni. Kuidas ta nii kaugele üldse jõudis? Mingi vihje ta annab, kui väidab, et laenas peale seda sõbralt viiekohalise summa. Kui paljudel meist on selliseid sõpru? Kusjuures Adojaan mängis ka selle laenatud summa maha ja on siiani elus.
Kaari Simson annab ka neli konkreetset soovitust, selle kohta, kuidas palgatööst väljuda:
1) Sul peab olema pidev sissetulek ja sa pead selle tegema nii suureks kui võimalik.

2) Sa ei tohi mitte kunagi laenata. Kui sul on laenud ja liisingud kaelas, siis saa neist kiiresti lahti.

3) Sa pead säästma võimalikult palju. Kaari soovitab vähemalt 50% igakuisest sissetulekust kõrvale panna.

4) Investeeri targalt! Raha, mis oled investeerinud, ei tohi enam välja võtta, ainult uuesti investeerida. Esimesed viis aastat tundub nagu see ei kasvagi, kuid ühel hetkel hakkab see massiliselt suurenema.   
Pidev suur sissetulek ilma palgatööta on päris hea väljakutse. Üürikorterid? Majas, mille oled vanatädilt pärandusena saanud. See on õnne, mitte kättevõtmise asi.
Ei tohi laenata. Mul on eluasemelaen. See on valikute küsimus, aga teised variandid oleksid minu jaoks ikka pehmelt öeldes nadid. Üürikorter rahalises mõttes mingit kokkuhoidu ei tähendaks. Võimalus elada vanemate kukil oleks tõesti kena kokkuhoid, aga muud rõõmustavat selles poleks. Oleks ehk pidanud niikaua kannatama, et oma kodu sissemaks oleks kokku kogutud? No selleks oleks ikka aastaid kulunud. Kümneid aastaid. Millegipärast meenuvad taas õnnelikud inimesed, kelle suguvõsa on suure kinnisvara ülejäägiga õnnistatud.
Säästa. No see on loomulik punkt. Aga vähemalt 50%. Selleks peab ikka väga, väga suur sissetulek olema. Ja mitte mingeid laene. No see tegelikult välistati eelmises punktis. Seega jah, ilma laenuta oleks isegi võimalik. Tjah, ilma laenuta oleks väga palju võimalik, ainult, et kus siis elada.
Investeeri targalt. Esimesed viis aastat ei kasva midagi. Kujutate te seda ette? Et olete loobunud kõigest ja investeering ei kasva viis aastat? Raske on. Ehk siis investeeringurikkaid ei ole meil ikka sellepärast, et pole see nii lihtne midagi.
Jah, ilmselt on see kõik kättevõtmise asi. Ja planeerimise. Et elamegi 10 aastat peost suhu ja siis saame rikkaks. Vähemalt nende puhul, kelle tagala pole kindlustatud. 10 aasta pärast rikkaks saamine pole samuti kindlustatud. Kui paljud julgevad selle riski võtta? Mina mitte. Minu puhul muidugi õige ka, sest finantsasjades pole ma mitte mingil juhul pädev. Ilmselt peaks need finantsplaneerimisalased teadmised vähemalt varastes kahekümnendates omandama, hiljem pole enam kasu.
Keskmine inimene käib palgatööl, maksab laenu, säästab, et paar korda aastas endale luksust puhata lubada ega saa kunagi sellest rattast välja. Kõrgepalgaline tippjuht või ettevõtja teeb veel rohkem tööd ning tal pole aegagi, et oma sissetulekust rõõmu tunda. Äkki tema lastel on lootust päriselt rikkaks saada? Ma ei taha sugugi öelda, et need soovitused valed oleks, ma olen nõus, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab, kuid nende soovituste järgi joondumine pole samuti kergete killast.

Kes aitaks õigesti elada?

Kui ma L.-ga suhtlema hakkasin, rääkis ta rohkem oma sõbrast A.-st kui endast. A. oli äge! A. tegi erinevaid ägedaid asju ning temaga ikka juhtus. A. ümber elu kees. Lõpuks A.-ga kohtudes ütlesin talle, et olen temast palju kuulnud, mille peale A. imestas, kuivõrd iidolistaatuses ta L.-i jaoks on. Mul on kahtlus, et paljud meist vajavad sellist karismaatilist ja elust nõretavat sõpra. Mina küll unistan, et mul mõni selline käepärast oleks. Tartus on see inimeseliik kahjuks väljasuremisohus, sest seesugused inimesed vajavad suuremat mänguplatsi. Miks ma sellest kirjutan praegu? Aga seepärast, et loen A. Adojaani raamatut "On nagu pole" ning vägisi pressib keskkeakriis oma koledate küsimustega peale - et kus mina olin ja mida mina tegin kui teised mööda maailma ringi siiberdasid ja ägedat elu elasid? Raamat on mul ajapuudusel veel pooleli aga hoolimata toimetamatusest, mulle see täitsa meeldib. Selline lõbus (jah, kõik naljad pole ka minu tass teed, aga ikkagi) blogisissekannete stiilis lugemine, metafoore on küll metsikult, aga mõned neist täitsa tabavad ka. Adojaan oli mu meelest selles Orkuti pahade inimeste kommuunis ka ning juba seal lugesin ma tema arvamusavaldusi suure lustiga, sest jutt tüübil jookseb.
Milleni ma aga tahan jõuda on see, et miks, oo, miks, ei ole minu elu nii värvikas olnud kui Adojaanil. Terve elu pole ma muud soovinud kui istuda ägedate ja intelligentsete inimeste seltskonnas ning suu ammuli kuulata ja kaasa elada. Ometi istun ma siin, teen pmst liinitööd ja õhkan iseenda blogis tähtede poole. Miks ei ole mul olnud seda ühte ägedat sõpra, kes mu "heasse seltskonda" kättpidi kaasa oleks vedanud? Sellist, kes oleks julgenud elada (justkui minu elu juba elatud oleks)? Teate, mida mina tegin, kui sain teada, et olen välisülikooli sisse saanud või? Mina mõtlesin, et mul on ju Tartus peika ja kuidas ma ta ikka niimoodi pooleks aastaks maha jätan ning ütlesin koha üles. Päriselt. Selline õnnetusehunnik olin. Jäle mõeldagi. Loomulikult läksime selle peikaga paar aastat hiljem lahku.
Mu kunagine kunstiõpetaja pani meile südamele, et me jumala eest endale siit kolkast Tartust mingit meest ei leiaks, sest siis on eluga krõška kah. Ei lenda te enam siis oma unistuste poole! Toona ei osanud me sellest miskit arvata, aga nüüd vaatan ka neid 15-aastaselt kokkukolijaid, et jah, ise keerate oma unistustele kaane peale. Enamasti on valikuid kaks - kas unistused ja püsisuhteta elu või siis loodetavasti suur armastus ja mugavustsooni taandumine. Naised kipuvad armastust eelistama. Ma ei tea, ehk igatsevad need unistustepüüdjad ka mõnikord, et neil oleks selle asemel "kodu keset linna" ja võib-olla suurem osa "kodustatuid" ei igatsegi vabana mööda maailma lennelda? Mina olen küll see "mujal on rohi rohelisem"-tüüp. Kõige hullem on see, et tegelikult ei saa ju süüdistada kedagi teist peale enda. Isegi siis, kui ma oma otsustes veel täiesti vaba olin, magasin ma enamasti oma aja maha, minus ei olnud seda impulssi, et minna ja teha. Mugavustsoon oli nii hea. Selleks, et mitte päris raisku minna, sain lapsed, et noh, siis saab vähemalt öelda, et miskit on ära tehtud. Lapsed on maru head mugavustsooni kinnistajad ka, mis sest, et mõned käivad imikutega ümbermaailmareisil, ei saa minusugune lastega kuhugi minna, sest pole mugav. Ma ei saa kassigi võetud seepärast, et muidu ei saa enam üldse kuhugi kui sul kass on, peab ju alati temale mõtlema! Saate isegi aru kui lihtne on seda müüri ehitada, mis ei lase mugavustsoonist välja tulla.
Hull on veel see, et ehkki ma mõtlen "mis oleks kui", võib juhtuda, et mulle tegelikult sobibki mugavustsoonis paremini. Kui ma ikka väga oleks tahtnud, küll ma siis seda maailma avastanud oleks ka. Mulle ikka kangesti meeldib kui mul on oma kodu ja oma voodi ja vaikus ja rahu. Mulle meeldibki teiste seiklustest raamatuist lugeda. Eks ma olen mõnevõrra ikka käinud ja teinud ju ka. Äkki oleks veel hullem olla üle kolmekümne, üksik ja lastetu? Taas küsin, miks ei ole võimalik mitut elu paralleelselt nö proovida ja siis otsustada, missugune parem on?

Tsirkus Barcelonas

Laupäeval sai taaskord pealinnas käidud. Koos bussitäie lastega, paari õpetaja ja mõne lapsevanemaga. Käisime Rahvusraamatukogus saksakeelsete lastelaulude võistluse finaalkontserdil. Juhtus olema 9. mai. Paljud lapsed olid esinemise ajaks kostümeeritud. Järsku kargas nurga tagant välja poisike nõukogude sõduri vormis, õlal automaadimakett ja taskus oranžitriibulised lindid. Mõtlesin, et on alles mõnel koolil kostüüm valitud. Siis nägin ka paari vanameest sületäie nelkidega ning koitis, et ilmselt nemad siin lauluvõistluse pärast ei ole. Njah, varsti on viimasedki inimesed, kes seda 9. mai sündmust oma silmaga nägid, surnud, kuid mõned üritavad oma ajalugu ikka läbi laste elus hoida. See automaat õlal oli ausalt öeldes jube. Enamasti lastel niivõrd ehtsana näivate relvadega mängida ei lasta ju, kui üldse lastakse, siis veepüssid on üldiselt erksavärvilised ega meenuta päris taparelvi. Lapsel oli kindlasti uhke tunne, aga no mis täiskasvanu see lapsega niimoodi teeb? Hiljem jagati meile saksa lippe, Saksa Kultuuri Instituut asub nimelt Rahvusraamatukogu ja selle teatava lilli täis istutatud platsi ligiduses. Siiski ei tekkinud olukorda, et ühelt poolt oleks tulnud lapsed saksa lipukestega ning teiselt poolt georgi lindikestega. Huvitav, mis siis saanud oleks? Lapsed poleks ilmselt millestki aru saanud, aga täiskasvanutele oleks see ometi intrigeeriv vaatepilt tundunud. Tartus oli hea rahulik, ei tähistatud siin ei Euroopa päeva ega vehitud lindikestega (Raadil siiski on üks ausammas, kuhu nelke viiakse, aga Aljošaga võrreldes on see ikka üsna tagasihoidlik koht) , kesklinnas oli hoopis laat, kust ilmselt mõlema ajalookäsitluse pooldajad ostmisväärset leidsid.
Aga ega meil bussiski tsirkuseta saanud. Olime just tõusnud banketilauast, kus esinenud lastele kooke ja pirukaid pakuti ning asutasime end tagasiteele, kui üks lapsevanem küsis, et kas tagasiteel ikka peatus ka tehakse - tema lastel olevat kõht tühi. Miks siis? Sõime ju just? No, ihihihiii, teate, meie lapsed ei söö väga muud kui friikaid ja hamburgerit. Järgnes tõsimeelne arutlus teemal, kas suure bussiga McDrive'i saab või mitte. Ma istusin oma istmel ja pööritasin omaette silmi. Päriselt ongi inimesed nii vastutulelikud või? Et tõesti kole lugu kui lapsed peale kiirtoidu muud ei söö, ei tea kohe, kuidas selline olukord tekkinud on? Vastus minu peas: "Teate, kui teie ärahellitatud põngerjatele ei kõlba pirukad. Pirukad! Rõvedalt ebatervislik toit muide! Missugune laps ei söö pirukaid?! Ma saaks aru kui ainult toorsalatit oleks pakutud! Siis teie põngerjad lihtsalt kannatavad koduni! Vaadaku oma issi pealt, kuhu viib ainult friikartulite ja hamburgerite söömine! Ok, see oli nüüd õel, aga tõesti, tegemist on juba suurte lastega, mida nad koolis tegema hakkavad kui nad mitte midagi ei söö! Ahsoo, nojah, kartulikrõpse nad ilmselt pugivad ka ja neid kooli kohvikus vast ikka leidub. Normaalsed inimesed tahavad õhtuks koju jõuda, mitte oodata kuskil Kükita grillis, kuidas teie põngerjatele kolm korda üles soojendatud taimerasva sees kartuleid praetakse!" Loomulikult hoidsin mina suu kinni ja terve bussitäis ootaski Kükita grillis. Oleme ju tolerantsed inimesed, mitte ebaviisakad molkused ning sisistame alles seljataga, milliseid õudseid inimesi ikka leidub. Meenub sõbranna jutt sellest, kuidas nemad peavad töö juures alati sünnipäevadeks gluteenivaba-öko-vabapidamisel kanade munadest jne koogi küpsetama, sest kaks tervisenatsist prouat nõuavad seda. Ei ole nii, et nemad lihtsalt ei võta kooki kui neile ei sobi, vaid kõik ülejäänud peavad nende nõudmistele alluma. Kas see ülejäänute tolerantsus ehk polegi põhjus, miks tundub, et meil ongi vaid kaht liiki toitujaid - need, kes tervislikkusest juuksekarva lõhki ajavad ja need, kes end vaid kiirtoiduga nuumavad. Kuhu jäi "vanarahvatarkus" stiilis "süüakse seda, mis laual ja kui ei kõlba, siis hoitakse suu kinni!" Miks peavad kõik teised tsirkusest osa võtma?
Ahjaa, bussis ei läinudki kellelgi süda pahaks, kuigi õhus leviva popkorni-sokihaisu-higileha tõttu oleks see igati loomulik olnud.

Tehnoloogia mõjust lastele

Viimastel päevadel on ilmunud vähemalt kaks artiklit, mis rõhuvad nutiseadmete ja üldse tehnika kehvale mõjule laste arengule. Üks neist oli alguses tasuline artikkel Soome haridusspetsialistilt, kes toob välja lugemisharjumuse vähenemise ning teine Kuressaare kunstikooli direktorilt, kes väidab, et lapsed ei oska enam joonistada. Ma saan enda kogemusest rääkida ainult eelkooliealiste laste puhul, aga mullegi tundub, et miskit on kuskil mäda.
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.

Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):  
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
 Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!