Lehtla, II osa

Marju käis Leediga igapäevaselt pargis jalutamas ja ühel sellisel päeval astus temaga samal ajal maja välisuksest välja üks teine temavanune naine oma sarnase tillukese koeraga. Naine tundus esmapilgul sõbralik, tundis huvi Marju koera vastu, imestas, et nad on ilmselt naabrid, aga ei olegi varem kohtunud. Tegelikult oli Marju väga rõõmus, ega tal siinkandis ühtki tuttavat tegelikult ei olnud. Ta oli vaikne tüdruk, kellegagi ise suhtlust otsima ei kippunud, aga samas oli õnnelik, kui seda talle pakuti. Ta ei olnud inimene, kes oleks ennast kellelegi peale surunud.

Erinevalt Piibest. Piibe teadis, kuidas asjad peavad olema ja läks ning sättis need selliseks. Mitte ainult asjad, mis teda ennast puudutasid, Piibe tahtis õigesse vakku suunata ka kõigi teiste elud, sest Piibe teadis, kuidas on õige. Piibe oli eeskujulik tegudeinimene, alati leidus midagi, millega toimetada, energiast temal puudu ei tulnud. Alguses mõjus Piibe loomus Marjule tiivustavalt, sest tema energilisusega just hiilata ei saanud. Koera võtmise üheks ettekäändeks oligi olnud see, et tekiks põhjus end diivanilt üles ajada. Diivanil ei vedelenud Marju aga mitte eluväsimusest ega ka seetõttu, et ta millestki tülpinud oleks olnud, vaid lihtsalt seepärast, et diivanil vedeleda oli mõnus. Oma kodus avanes lõpuks tal ometi see võimalus. Muidugi oli neil emakodus ka diivan olemas, aga ema nähes sellele istumine toimis kurja kohale kutsumisena – peale sellist hooletut tegu sai mitu pikka minutit kuulata, kuidas korralikul naisterahval ei peaks küll olema aega diivanil lösutada, sest tegemata töid on terve ilm täis. Sinna juurde veel traditsioonilised „mina küll omal ajal“ ja „meestele sellised tüdrukud ei meeldi“. Marju kuulas nagu ikka vaikides, ta sai aru, et ega ema siis paha pärast, teda oli ju nõnda kasvatatud ja ta andis oma parima, et teadmised üle põlve edasi anda. Nende õigete teadmiste ellu rakendamisega oli emal endal küll kuskil midagi viltu läinud, aga ega selles õpetussõnu ju süüdistada saanud, need ei öelnudki, et niimoodi peab õnnelikuks saama. Marju oli juba sellest põlvkonnast, kes leidis, et õnn on inimõigus ja kuna ta oli vähenõudlik, siis oma pisikese korteri ja koeraga leidis ta õnne juba päris kohal olevat.

Õnnelikud inimesed on aga teadagi ettevaatamatud ja nii Marju ühel oma avameelsushetkel Piibele poetaski, et tema on eluga rahul. Piibe vaatas selle peale Marjut kui eilesündinut: „Sa tahad öelda, et võiksid elu lõpuni niimoodi elama jääda?“ Marju nentis, et tõepoolest oleks see stsenaarium talle täiesti vastuvõetav. Milleks parandada seda, mis pole katki – hingerahu soosiv tarkusetera, mis talle kusagilt kõrvu oli jäänud. Piibe ei öelnud otsesõnu midagi, aga alates sellest vestlusest, hakkas ta üha rohkem enda unistustest rääkima, ja neid unistusi Piibel juba jagus.

Lehtla, I osa

Marju oli teadlikult kesklinna kolinud. See oli olnud demonstratiivne žest ajal, kui enamik temaealisi unistas eramajast valglinnastumise käigus tekkinud linnalähedases asulas. Marju sai seda endale lubada, tal ei olnud illusioone pehmest muruvaibast, kuhu otse verandalt astuda, lillepeenardest, kus oskuslikult valitud õied sind pea aastaringselt rõõmustaksid ega imelisest iseolemise tundest, mis sind eramajas tabama pidi. See oli tema jaoks läbitud etapp,  mis koosnes lõputust niitmisest, istutamisest, rohimisest ja aianaabritega võitlemisest. Tõsi küll, ta ei olnud seda ise läbi teinud, vaid ainult kõrvalt näinud, aga sellest piisas täiesti. Ema oli kirunud, aga peenraid edasi kaevanud, juba jõuetunagi niidukit käima tõmmanud, sest muudmoodi ei olnud võimalik – mida teised neist muidu mõtleksid?! Marju rolliks oli olnud kahetsemine, ema monoloogide kuulamine: „Kahju kohe, et sind ilu kohe üldse ei huvita! Pole antud inimesele seda ilumeelt, mis teha, eks see mu oma viga, kadunud August, ei see pidanud ka ümbritsevast midagi. Aga no tütarlaps, võiks ikka enda ümber ilu loomisest huvitatud olla! Missugune mees sind niimoodi tahab, oled sa sellele üldse mõelnud?“ Kui ema kord hoo sisse võttis, ei olnud teda lihtne peatada ja Marju oli hea tütar, kuulas alandlikult. Tema vastupanu oli vaikne. Ta lihtsalt ei võtnud reha kätte, ei ostnud kevadel seemneid, vaatas tuimalt pealt, kui ema niidukit käivitas.

Lõpuks, kui kesklinnas see uus maja valmis sai, võttis Marju laenu ja ostis sinna korteri. Uues majas ei olnud ohtu, et naabriks satuvad maksejõuetud ja peolembesed alkohoolikud, loodetavasti on ka ehituskvaliteet võrreldes varasema ajaga paranenud ja pistikukontaktidest ei saa naaberkorterisse piiluda. Haljastuse eest hoolitseb selleks palgatud ettevõte, kes tahab, võib muidugi oma peenra ka valmis kaevata, aga see pole kohustuslik. Lehed riisutakse ja lumi lükatakse kokku – „laisa inimese unistus“ nagu ema ütleks. Marju ei viitsinud vaielda, et asi pole laiskuses vaid prioriteetides, tema omad olid lihtsalt mujal.

Marju oli rahul ja õnnelik, teda ümbritsesid viisakad ja vagurad korterinaabrid, soetatud kinnisvaraga ei kaasnenud mingeid tüütuid kohustusi. Linnakeskus oli jalutuskäigu kaugusel, samuti kena park, aknastki paistis loodust piisavalt – ei olnud tunnet, nagu oleks end kuhugi kiviplokkide vahele barrikadeerinud. Marju võttis koera. Väikese valge krantsikutsika. Ema käis külas ja ohkas küll, et „see ka mõni koer“, aga Marjule meeldis just selline tilluke puhas toaloom. Ema teatas, et koera mõte on ikka kodu ja aeda kaitsta, koer peab olema õues ja valvama, muidu tullakse ja viiakse kasvõi pojengid minema, nagu ükskord kakskümmend aastat tagasi juhtus. Marju ei hakanud seletama, et ajad on muutunud, see oleks emale ainult kütet juurde andnud, sest aegade muutumine oli üks neid asju, mida ema absoluutselt ei talunud. Paraku sai väiksest valgest Leedist just muutuste algataja, ja selliste muutuste, mis Marjulegi vastukarva olid.

Kummiga või kummita?

Kuna ma magan hästi igas voodis, siis üldiselt ma voodipesusse eriliselt ei investeeri ning erilist luksust taga ei aja. Jah, puuvillast peab kindlasti olema (viimasel ajal üritatakse inimesi petta nimedega puuvillasatiin ja puuvillaflanell, mis on täielik jama*) ja lina ei tohi olla kummiga. Varem selle viimasega probleemi ei olnud, aga nüüd on kummiga linad nii populaarseks saanud, et tavalisi aja tikutulega taga. Jyskis näiteks ei olnud. Kodulehel on, aga kui hakata täpsemalt uurima, siis on kõigi normaalsete linade taga märge "laost otsas". Varem olen ka Rimist ilma kummita linu leidnud, täna ei olnud seal enam ühtegi, ainult kummiga variandid laiutasid riiulitel. See on see, et naised enam kodutöid ei tee ja linu ei triigi, eks! Kuhu me nii jõuame! Sest mismoodi sa seda kummiga lina triigid või kokku lapid või kuivatad? Ainult voodis saad selle kenasti sirgu tõmmata, aga muidu? Mina oma tavalisi linu ka muidugi ei triigi, aga vähemalt on neil inimlik kuju, mitte mingid tüütud voldid, mis tolmu täis lähevad. Mul on nimelt mingi madratsikate kummiga, selle pealt tean. Viimati muidugi nägin poes, et see asi, mida ma madratsikatteks pean, oli ka juba linaks ristitud. Nojah, eks ma võin ka käteräti peal magada, sest just sarnasest materjalist see hõlst on.  

Ega mulle lukud ka voodipesu puhul väga ei meeldi, sest enamasti lähevad need ruttu katki ja jätavad üldse kuidagi odava mulje. Rikas inimene laseb ikka teenijatel nööpidega möllata. Ja magab pilutatud linade vahel. Tänapäeval enam koolis pilutamist ei õpetatagi! Oo õudu! Kuigi ilma naljata oli see üks väheseid asju, mis mul seal enam-vähem talutaval tasemel iseseisvalt õnnestus. 

Varem oli üldse lust ja lillepidu voodipesuga kui Kreenholm veel seda tootis. Mööda turge ja poeesiseid käisid mingid halturnikud Kreenholmi jääke müümas. Me saime pahaaimamatult ühe sellise suure lina, mis kodus lahtipakkimisel selgus kolmest väiksest linast kokkuõmmelduks näiteks. Aga mis siis, vastu pidas see ikka aastaid. 

Huvitav, kas häda ongi selles, et ma liiga harva seesuguseid asju juurde ostan ja siis avastangi šokeeritult, et vahepeal on maailm edasi läinud ja seesuguseid asju nagu veel kümme aastat tagasi müüdi, enam ei olegi? No nagu nende konnadega, keda aeglaselt keedeti ja harjusid vs need, kes ootamatult kuuma vette visati?    

P.S. Ma ikka maru pikalt mõtlesin, mida selle postituse pealkirjaks panna kuni lõpuks aru sain, et siin on ju vaid üks variant. Oehh! 

*Miks jama? Lähevad elektrit täis ja kiirelt topiliseks.  

Kes selle kinni maksab?

Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski. 

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?

"Nukumaja" Vanemuises

Tuli meelde, et vahepeal sai teatris käidud ja ei olegi muljetanud sellest. Etenduse valik oli omaette triangel, sest pidime leidma sellise, mis sobiks viiele erinevale inimesele - nii koht, aeg, hind, temaatika ja no et pileteid ka oleks. Vahepeal tunduski see juba võimatu missioonina, oma panuse andsin sellega, et keeldusin Pärnu Endla "Nukumaja" külalisetendusest kuna kirjelduses räägiti, et lavastuse teema on vaimne vägivald ja ma tõesti ei taha ennast teatris piinata. Peale seda avaldust pidin muidugi teisi veenma, et ma ei ole tegelikult ka "tordiga näkku-jalaga peppu" jantide austaja, lihtsalt võiks äkki ilma vägivallata. No lõpuks leidsime ikka sobiva - "Magavad mehed" Vanemuises. Jajah, selle kirjeldus ütleb, et teravam versioon Edward Albee’ kultusnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga ega ma teada saanudki, kui vägivaldne see etendus oleks olnud, sest esmakordselt elus juhtus nii, et etendusepäeva hommikul saime sõnumi, et "Magavad mehed" jääb ära näitleja haigestumise tõttu ja on asendatud etendusega "Nukumaja". Mulle ei tulnud tol hetkel üldse meelde, et see on sama etendus, lihtsalt teise teatri repertuaarist (huvitav iseenesest, et kaks Eesti teatrit samal ajal sama tükki etendavad), millele ma varem veto olin pannud.

Kohale minnes selgus, et üks meist oli tegelikult seda Pärnu teatri varianti juba vahepeal näinud, aga õnneks ta ei protesteerinud, et ka Vanemuise oma vaadata. Kuigi jah, peale esimest vaatust läks ta minema, sest Endla oma olla parem olnud (Avandi sobinuvat meespeaossa paremini kui Mähar). Esimene vaatus oli minu jaoks ka segadus kuubis. Eriliselt üllatas kui sain vaheajal teada, et see ongi ju see vaimsest vägivallast rääkiv "Nukumaja", mida ma näha ei tahtnud, sest mulle tundus esimese vaatuse põhjal, et tegemist on kohmaka komöödiaga. Lisaks arutati palju mingi finantsilise avantüüri üle, millest ma ka aru ei saanud, sest rääkige rahast ja ma jään kohe magama. Pärast küsisin kindluse mõttes L.-lt üle, et milles see rahateema täpsemalt seisnes ja tema väitis samuti, et päris aru ta ei saanud. Võib-olla oleme lihtsalt lollid ka muidugi. Tegelikult olin ma siiski ette valmistunud ja teadsin, et tegemist on 1879. aastal esietendunud norra klassiku Henrik Ibseni näidendi uusversiooniga, mille toonane šokiefekt seisnes siis selles, et naine jätab lõpus oma pere maha. Toompere seenior lavastajana oli tegevuse aga tänapäeva toonud ja ma ei ole kindel, et see päriselt töötas. Näiteks L. ei saanud sellest üldse aru ja imestas, et milleks sellised aegunud probleemid, tema jaoks arusaamatu etendus, kes ometi tänapäeval niimoodi elaks jne. Ma usun, et kindlasti on ka tänapäeval selliseid suhteid, aga kuidagi segapudru tänapäevast ja aegadetagusest tundus see kõik mulle ka. 

Minu jaoks oli kummaline veel see doktor Ranki tegelaskuju. Too, kes Pärnu Endla lavastust näinud oli, kommenteeris, et seal olla Ranki noorem näitleja mänginud (Tartus mängis Aivar Tommingas) ja tema sõprus meessoost abielupoolega ning armumine naispoolde olevat usutav olnud, Vanemuises ma seda ei tajunud. Põhihäda minu jaoks oligi see, et tegelased ja nende suhted ei olnud minu jaoks kuidagi usutavad või loogilised. Võib-olla oleks rohkem olnud kui tegevus olekski jäänud aega, millal Ibsen selle originaalis kirjutas. 

Teine vaatus oli selgem ja suutis välja tuua etenduse tuuma ehk siis ma sain aru, milleks see kõik. Üldiselt aga oli see siiski Maarja Johanna Mägi soolo seal, teised mõjusid pigem statistidena. Ideel oli jumet, aga teostus lonkas mu jaoks. Väga huvitav oli kuulata pärast etendust teiste inimeste arvamusi, enamasti seda ju ei kuule, aga seekord olime viiekesi ja igaüks sai arvamust avaldada. No ja arvamused olid seinast seina. Meesterahvas, kes oli Endla varianti näinud läks poole pealt ära nagu ma mainisin, talle üldiselt meeldis, lihtsalt Avandiga variant olevat nii palju parem olnud, seda kiitis ta ülivõrdes. Teine meesterahvas ei olnud üldse rahul, sest milleks selline aegunud teemapüstitus? Naisterahvas nr 1 ütles, et üks parimaid lavastusi, mida ta üle pika aja näinud on. Naisterahvas nr 2 leidis, et äärmiselt masendav, tal tuli lausa nutt peale, sest meenusid kõik sarnased lood päriselust (vrdl meesterahvaga nr 2, kes leidis, et polnud absoluutselt aktuaalne!). Tema tajus etendust just sellise vaimse vägivalla presentatsioonina, mida mina olin kartnud, aga ei tajunud üldse. 

PS. Huvitav oli veel see, et teater oli ikkagi rahvast täis, kuigi asendusetendus ja soovi korral oleks raha tagasi saanud. Oli ka bussitäis teismelisi, kelle jaoks tundus see etendus isegi sobivam olevat kui originaal "Magavad mehed", millele neil ilmselt pilet oli. Mu meelest keegi mainis, et "Nukumaja" olevat keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Kuidas nad sinna asendusetendusele siis sattusid? Reorganiseerusid paari tunniga? Noh, noorte arvamust oleks ka kuulda tahtnud muidugi. 

Pettus!

Eile oli uudis, kuidas Eesti inimesed on aastaga petturitele kaotanud 23 miljonit eurot. Muljetavaldav. Ma alati imestan kui tuleb jälle teade mingist uuest petuskeemist ja jutud, et oi-oi kui kaval see on  - no kunagi ei ole olnud, alati üsna läbinähtavad teised. Rusikareegel, et kõik mis tundub liiga hea ja/või ootamatu, on kahtlane. 

No see nutva ema lugu näiteks. "Pojake/tütreke, minuga juhtus Lätis avarii, ise olin süüdi, sõitsin kellelegi autoga ette, nüüd olen igalt poolt katki, saada raha!" Keegi tabavalt märkis, kuidas ta siis vastas, et oi kui hirmus, aga emake, mis ajast sinul load? Helistaja ei kaotanud külma närvi, vastas, et sa lapseke ei tea, ma kunagi nooremana tegin, pole sellest rääkinud lihtsalt. Jessas kui usutav, eks. Aga ju on, kui sellist juttu kasutatakse. Kui mu ema ütleks, et tal pool elu load olnud, salaja, mis on omaette juba imelik, ja nüüd võttis järsku kätte ja hakkas sõitma ning põrutas kohe lausa üksi Lätti esimese hooga, ma küll ei usuks. Huvitavad peresuhted peavad olema, kui sellised asjad läbi lähevad. L.-le ka korra see nuttev proua helistas, vene keeles halises, L. siis vastas "tševoo?" et äkki siis ei visata kohe toru ära, saab natuke nalja, aga tema näitlejameisterlikkus ei olnud piisaval tasemel, "emake" katkestas kohe kõne. 

Viimati oli uskumatu lugu tööandja juures. Võeti neil keegi uus noormees tööle, täisealine meesterahvas 20ndates eluaastates. Ühel päeval siis too istub äraseletatud näoga kontoris, tööd ei tee. Parasjagu oli neil kiire ka, kolleeg siis küsima, et mis viga, miks sa niisama istud? Noormees vastab, et ta ei saa öelda, aga tal on eriline salajane ülesanne ülemuste poolt, tema täna tavatööga ei tegele. Kolleeg mõtles, et pagana imelik, aga tol hetkel ei olnud aega süveneda, töö pidi tehtud saama, ei olnud aega veidrikku pinnida ja no äkki tõesti. Kuigi miks keegi pidanuks just talle, kõige uuemale töötajale mingi eriülesande andma ja salatsemine pole nagu ka tavapärane praktika. Kiired asjad tehtud, läks kolleeg ikka ülemuse käest uurima, et uus tüüp tööd ei tee, väidab, et sa talle mingi "erimissiooni" määranud? Ülemus pööritas muidugi silmi - tema küll midagi ei tea. Selleks hetkeks aga oli uus tüüp üldse kontorist kadunud. Ju missioonile. Paari tunni pärast ilmub tagasi. Koos emaga. Jah, just. Poisile olevat see asi ikka kahtlane tundnud, keegi oli talle ülemuse nime alt meili saatnud, et mine osta poest Amazoni kinkekaarte ja pane need postkontoris posti - suur üllatus meie toredatele töötajatele, ära sa ainult üllatust ära riku! Mida siis teha? Kutsuda ema, otseloomulikult. Tänu emale jäi raha alles. Ma ei tea, mis see soovitus teistele kergeusklikele siit oleks? Always tell your mommy?!

Haiglane hingepeegel

 Sünnipäevaks kingiti mulle silmakreem, see - peaks justkui turvaline apteegikraam olema, sobib ka kõige tundlikumale nahale ja muud viled küljes. No kuu aega sobiski, siis jäin haigeks ja kuna haigusega ikka organismis igasugu imelisi muutusi toimub, siis pidasin ka paistes ja sügelevat silmaümbrust üheks viiruse kõrvalefektiks. Eks silmad olid ka hommikuti eriti rähmas, aga no tatine olin ju samuti.  Pealegi töötan ma ekraaniga eriti raskekujulisel moel ning ega ka vabal ajal arvutist end eemal ei hoia, olengi imestanud, et kus see kuiva silma sündroom on, pole nagu täheldanud. Igatahes selle suurema nohuga ma enam välimusele tähelepanu ei pööranud ega nahka kreemitanud  - kui surm, siis paistku ka välja. Vähehaaval läks sügelus üle ja paar päeva tagasi kui inimese nägu jälle pähe tuli kreemitasin ka silmaümbrust,  sest väärikas vananemine ja muu. Tulemus ei andnud end kaua oodata,  ühel hommikul ärkasin taas punaste ja sügelevate silmaalustega. Punaste ja sügelevate silmade kohta on netis diagnoose küll ja veel, aga mul on häda ju silmaalustega. Loogiline järeldus ikka see hüpoallergeeniline silmakreem. Ise diagnoosisin,  sest silmaarste on Tartus umbes kolm, kes kõik töötavad nii kliinikumis kui erakates, kuhu mõlemisse ainult 90 euro eest aegu saab. Tasuta aegu jagatakse keskööl kuue tee ristis viie veretilga eest, mul pole aega minna sinna. Oleks veel kahte aega kah vaja, endale ja lapsele, too ajas perearsti juures C ja 6 sassi ning on nüüd pimedaks jäämise kahtlusega. 

Muidu olen ma teadaolevalt allergiline vaid amoksitsilliinile - suu läheb ville täis ja selle tõttu peab alati vaatama, et selle sisaldusega antibiootikume ei kasutaks, aga no neid kasutan ma siiski üliharva. Allergilise nohu saan lõhnavatest pesupulbritest, aga seegi on elu jooksul omandatud võime. Tore teada, et vanusega neid üllatavaid ikka lisandub. 

Silmaalused näevad praegu välja nagu 99- aastasel - hästi kuivad ja kortsus, see allergiline reaktsioon on kortse nähtavalt juurde toonud. Säh sulle silmakreemi! Ameerikas saaks nüüd kohtusse pöörduda vähemalt.  

Lasterikkus

Eile nägin jälle üht või isegi mitut iibeteemalist kraaksatust, ei vaibu see teema meil ikka iial. Sigige, seltsimehed, sigige! Seekord keskenduti sellele, kuidas lasterohkus peaks saama loomulikuks elunormiks.  See tõi mulle meelde ühe suvise vestluse sõbrannaga, kes elab Norras ja töötab sealses lasteaias.

Tema rääkis, et Norras olla lasterohkus trendikaks muutunud. Seda eelkõige majanduslikult heal järjel olevates peredes märgina sellest, et "meie saame seda endale lubada!". Mis paraku tähendab ka seda, et lapsi saavad needki, kes lastesse muul moel panustada ei soovi/oska/taha kui vaid rahaliselt. Sest trend on selline ja trende peab jälgima. Naabrid jõuavad küll viit laste ülal pidada - ega meie kehvemad saa olla. Ehk siis individualistlik maailmapilt käsikäes lasterohkusega ei tõota midagi head. Kuidas seda maailmapilti muuta? Unustada ära isiklikud vabadused, luksuslikud paarireisid, õhtused olengud, kvaliteetaeg endaga. Ma ei usu, et muudmoodi saaks kui sunniga. No ja see ei tõota kohe midagi head.

Igatahes tagasi Norra juurde. Seal olevat pere- ja tööelu ühildamiseks vastu võetud seadus, et lapsevanem peab kaks nädalat oma puhkusest välja võtma ajal, mil tema lastel on puhkus. Et keegi ei seisaks probleemi ees, et lastehoid on puhkusel, aga lapsevanem peab tööl olema. Et anda võimalus ühiselt perega aega veeta. Tööandjate poolt polevat nurinat kosta olnud. Selle seaduse kaevas kohtusse hoopis üks lapsevanem - mis mõttes sunnib riik teda oma lastega koos olema?! Sõbranna ütleski, et ega suvel siis lasteaias vähem lapsi pole, emad-isad rannas, lapsed lasteaias olevat üsna tavaline. Kohtuvaidlus tolle vestluse ajaks veel käis, ei tea, mis tulemusele jõuti.

Teiseks rääkis sõbranna, kuidas lasteaialapsed ei oskavat jutustada, mida nad kodus koos vanematega teevad. Ühele võimalikule selgitusele jõudis ta kui küsis ühe ema käest, mis kell ta laps õhtul magama läheb. Too vastas, et kell 18. Sõbranna imestas, et oot - kell 16 tulete talle järele, sõit koju võtab ka mingi aja, siis ilmselt sööte ja kohe magama? Te ei saagi ju siis lapsega üldse koos olla? "Mul on ju vaja aega iseenda jaoks!" oli too naine iseenesestmõistetavalt vastanud. 

Kindlasti on need mingid äärmuslikud näited, aga juba nende olemasolu selgitab, et lasterikkus elunormiks ei ole mingi võluvits. Laste saamine ja mittesaamine on ikka niivõrd individuaalsed valikud, et minu meelest on vale neid mingiteks trendideks kujundada. 

Blogimisest a.d. 2025

Huvitav, kuidas mu suhtumine anonüümsusesse muutunud on. Kunagi pidasin seda blogi siin lausa passinime all. Ausalt öeldes ei teagi, mis kaalutlustel. Küllap edevatel. Seejärel sain lapse ja jätkasin varjunime all. Mitte et ma vahepeal oma nimega kuidagi kuulsaks oleks saanud, aga ju ikka kartsin seesugust võimalust. Ei tahtnud last millessegi segada. 

Samas üheski muus somes ma oma blogiga lehvitanud ei ole. Ei ole mingit FB lehte ega midagi. Sest FB-s on selgelt teised inimesed kui blogimaailmas. FB-s on ikka pärisinimesed :) Ma mõtlen seda selles hirmsas tähenduses siis. Blogijad-kommenteerijad on toredad inimesed. FB-s on igasugused ahned kiibitsejad ja kui ka hakkad veel ükshaaval mõtlema kõigile neile (minu puhul küll vaid sajakonnale) FB "sõpradele" ja sellele, et nemad võiks su blogi lugeda, hakkab päris kõhe. Iu. No et kuidas see tekst võiks kärada tädi Maie jaoks või siis selle vana peigmehe jaoks, kes sind ikka ontlikuks daamiks peab. 

Sellel põhjusel oli mul natuke tõrge raamatuarvustuste avaldamisega Goodreadsis. No ma ei oska ju normaalselt arvustada ja kuidas ma panen kogu selle teosesse mittepuutuva teksti Goodreadsi üles, peaks ikka ebaolulise välja rookima nende jaoks, kes konkreetsest raamatust teada tahavad ja ülejäänud lisama viitega algallikale ehk blogile siis. Aga Goodreads on selline blogideväline some, kus hulgub ka FB rahvast ringi. Kas ma tahan, et need inimesed mu blogisse satuks?

Nüüd aastatega on tekkinud hoopiski veendumus, et "nobody cares, my friend!" Isegi kui ma läheks ja lehvitaks enamiku inimeste ees, et näe, mul on blogi, tule ja loe - ei nad tuleks! Oleks veel, et mingid paljastavad pildid või suhtedraamad, aga no ei ole ju. Mingid igavad teise inimese mõtted, miks see huvitama peaks üldse? Ma saan aru, et ma hindan teisi enda mõõdupuu järgi, sest kui ma saaks teada, et mõni, keda ma päriselus natukenegi tean, blogi peab, ma küll läheks ja loeks. Nii põnev ju teada, mida ta tegelikult mõtleb! Vahemärkusena - kõik mulle päriselust tuttavad inimesed on blogimise katki jätnud, ilmselt minu tõttu :) Tegelikult mulle on isegi öeldud, et oh, sa blogid, peaks lugema, vähemalt sindki, aga ei, ma ei jaksa. Ja ma arvan, et see inimene oli suur erand, sest tal oli vähemalt tahegi. Ausalt. Ma arvan, et meie blogijad-kommenteerijad olemegi mingi imelik erand. Normaalne inimene blogisid ei loe või kui loeb, siis ainult selliseid, kus draamat ka saab. Normaalsed inimesed pole mulle muidugi kunagi eriti olulised tundunud. Imelik, et ma neid kartsin varem. Pole ju vajadust - nad liiguvad hoopis teistes sfäärides.

Laulusõnadest

Võiks kihla vedada, et eile just oli üks uuem artikkel ka sellel laulusõnade vaesumise teemal, aga no ei leia.  Huvitav iseenesest: Analüüs näitas, et kui kõiki laule kuulati üldjoontes ühtviisi palju, siis laulusõnade lugemiste arvus haigutavad žanrite ja perioodide vahel käärid. See viitab, et näiteks roki- ja räpisõpru huvitavad laulusõnad rohkem kui popifänne. Uuringus tuli välja ka mõni kindlale žanrile omane trend. Näiteks eelistavad rokifännid pigem vanade laulude sõnu, samas kui kantrikuulajad otsivad just uute palade tekste. 

Tavaliselt kuulame autos minu Spotifyd, aga vahepeal sõidetakse autoga ka ilma minuta ja siis on vahel Rock FM menüüs peale jäänud. Kui tulevad välismaa lood, pole probleemi, aga kui mõni uuem kohalik pala, siis tuleb ruttu Spotify peale panna, sest no ei kannata kuulata. Just sõnade osas. Muusika on sageli väga hea, aga nii kui suu lahti tehakse, tuleb nutt peale. Loomulikult on kohalik popmuusika enamasti veel hullem, aga selle peale ma eriti ei satu. Mis need õudused on - Hellad Velled, Respekt, Kurjad Plaanid, Patune Pool? Sellised käivad me kodulähedases pubis esinemas. Arutasime just hiljuti, et mis paneb inimesed selliseid asju kuulama? L. arvas, et turvaline ja arusaadav keskpärasus, tuttavad tunded ja kitsas silmaring. Ta arvas, et kui sellistele inimestele näiteks J.M.K.E.-d lasta, siis nad lihtsalt ei saa aru, et mismõttes külmale maale? Kuhu? Mis? Miks? A kes too desertöör on? "Ma tahan sind, sa vajad mind" on hoopis selgem. 

Sellenädalases Rahva Oma Kaitses lasti Punkentsefaliiti, see on ka selline õnnetu bänd. Pillimehed nagu mängida oskavad (pungistandardite järgi, noh), laulja laulda ei oska, aga seda ei oska paljud teised ka, kuid eriti ebaõnnestunud on just tekstid. Tahetakse justkui nalja teha, aga no ei kuku välja ja mingeid järeldusi sellest ka ei tehta. Pange kasvõi Kurjamiga kõrvuti. Ühel on annet nalja teha ja teine küll koledasti pingutab, aga välja tuleb ainult piinlikkus. Tahtsin näite ka panna, aga no milleks. Ikka see silmaringi probleem tundub.

Räpis sama teema. Genka tekste kuulad huviga, seal on andekad vihjed, ei laulda "elust enesest", näha on, et inimene on midagi lugenud-kogenud ka. Siis võtad mingi Triibupasta kõrvale...Küsisin lapse käest, et kas keegi kuulab ka seda või? Ta väitis, et ainult "linnakad" (ühisnimetaja teatud noorte subkultuurile, kes käivad kõik ühtemoodi riides, hängivad Burger Kingis ja tõmbavad kimu). Samas ERR peab vajalikuks neist pikk artikkel kirjutada. On nad seda väärt? Äkki võiks vaiba alla lükata nagu näiteks Punkentsefaliidi, jääks puhtam ja kuivem tunne? 

Üldse on huvitav, et kust see muusikamaitse tuleb. Mul on näiteks mõlemad lapsed hullud melomaanid. Ja väga laia ampluaaga, ei kuula üldse seda, mis raadiost tuleb vaid igasugu kummalist muusikat, mida mina ei tea ja sekka sellist, millest mina arvan, et nemad ei tea. Ja mina neile midagi ette söötnud pole, autos nõuavad oma kõrvaklappe, ei kuula kunagi seda, mida meie. Samas L.-l on oma väike sugulane, keda tema igati muusikaliselt harida püüdis nooremana, aga too on täielik raadio Elmar.  

Guzel Jahhina. Eisen

Minu kui täieliku filmivõhiku jaoks oli see raamat vägagi huvitav ja hariv, soovitan soojalt lugeda, kui ka Eisensteinist varem midagi ei teadnud. Mina ei teadnud. Palun kergemat karistust. 

Muidugi olin kuulnud tema filmist "Soomuslaev Potjomkin" - et see on kuidagi ikooniline ja oluline linateos, aga ise seda näinud ei ole. Koolis ju filmikunstist ei räägitud üldse. Huvitav, kas näiteks varem oleks räägitud, oli ju filmikunst Nõukogude Liidus ometi kunstidest ülimaks kuulutatud? 

Isa vaatas neid hirmsaid vene sõjafilme küll, mustvalgeid, kus raudrüüdes üksteist mõõgaga udjati  - vabalt võis mõni neist "Aleksander Nevski" või "Ivan Julm" olla. Oot, viimane keelati ju ära, see ei saanud vist olla. Eisensteinil oligi rohkem seda, mis ära keelati, kui seda, mis tunnustust leidis. Sattus sellisele ajale elama. Ometi äärmiselt huvitav tegelane ja huvitava elukäiguga. Mis mees see klounivälimusega 152 cm pikkune tegelane oli, ei saa me ka raamatust täit sotti, õnneks. Autor ei topi teda kuhugi kindlasse lahtrisse ära ja selle eest kiidusõnad. Raamatus põimuvad erinevate tegelaste lood ka omavahel ja muidugi kõige taustal Stalini aeg, millest enam tõesti lugeda ei tahaks, aga samas on justkui kena, et keegi veel jõuab selle õudusi maailmale avada, iseasi, kas keegi kuulab ka. Samas ei ole raamat sugugi vaid sünge, siin leidub kõike, päris palju huumorit, situatsioonikoomikat, kunsti, ilu - leidis ju Eisen ise ka, et tema alter egoks on kaks ühtesulanud klouni - naljakas ja kurb. Autor ei anna peategelasele ka mingeid hinnanguid, taas väga tänuväärne. Õudsed on need biograafiate põhjal kirjutatud ilukirjandusteosed, kus inimest paika pannakse, siin midagi sellist ei ole. Lugeja võib ise otsustada või otsustamata jätta. Ma valisin viimase. 

"Soomuslaev Potjomkinist" veel natuke. Mul hakkas kohe kõhe, kui tuli juttu, kuidas selle võtmestseen on filmitud Odessas treppidel. Üks kõige mõjuvõimsamaid stseene filmikunsti ajaloos. Jah, muidugi, need trepid on iga tolleaegse Odessa-reisi must-valgetel fotodel olemas (vanemaid ikka kupatati sinna mingitele töö- ja puhkereisidele), aga mina pole seal iial käinud. Aga ma näen sarnaseid treppe sageli unes. Tekkis kahtlus, et äkki ma ikka olen kuidagi õrnas eas seda hirmsat tapastseeni näinud ja see on mingi alateadvuse meenutus. Siin Redditi lõimes räägitakse pikemalt selle stseeni olulisusest. Et jah, tänapäeva vaatajale tundub see kõik pigem koomiline ja ülenäideldud, aga aasta oli siis 1925. Kogu see käsitöö osa filmi montaažis on ka üks raamatu muljetavaldavamaid osi. 

Teisalt hakkasin mõtlema, palju sellest kõigest alles jääb. Mina ei ole neid filme näinud, L. polnud kuulnud ka. Palju järgmises põlvkonnas on neid, kes teda teavad. Ja see oli kõigest 100 aastat tagasi. Raamatud kuidagi vananevad paremini mu meelest. 

Kuhugi!

Kristallkuul küsis "Kuhu sa ise läheksid, kui saaks valida, kus kuu aega sügistalvisest Eestist eemal olla?"  Ma tahaks lihtsalt kirjutada, kuhu ma läheks - "Far (Away) I don't care where, just far (Away)!" Deftonesi loo "Be Quiet and Drive (Far Away) sõnadega. Ja seal pole midagi seotud eestimaise sügistalvega. Ma tahaks lihtsalt sõita.

Mitu korda oleme istunud kahekesi autos ja mõelnud, kuidas äkki lihtsalt sõidaks minema. Pea iga kord peale tankimist viskab L. õhku, kuidas "sellega sõidaks Varssavini ära". Nii mõttemänguna. Ahvatluseks. Ma arvan, et mul on see seotud teismeliseea avastusega, et kõige parem on maailma kõrvalt vaadata - kõik teised on tööl või koolis ("ja ei ole veel ärganud need kelle nime taha on märgitud töö" Metro Luminal - Nimetus linnas), aga mina lihtsalt kulgen ilma eesmärgita mööda linna. L. on peale piiride avanemist esimeste hulgas häälega Portugali piirini jõudnud, kuu ajaga küll, sest kes ikka kahte poissi peale võtta tahtis, aga seda enam oli see mälestusväärne. 

Aga muidugi me ei saa enam. Lapsed peavad koolis käima. Meil on kass, kes vihkab ümberpaigutamist. Kohustused. Ühel päeval ostame matkabussi ja sõidame kuhugi ära. Ma ei taha mingit plaani sealjuures, et a la vaatame mingi maja kuskil kenas kohas, teeme vahepeal autos tööd jne. Tahaks lihtsalt kuhugi sõita, teel olla, mitte kohale jõuda. Vanavanaema rääkis mulle lapsena mingeid lugusid ümbermaailmareisile läinud paarikestest, kes tema lugudes alati miskipärast enne lõppu küll hukka said, aga mind need lood vaimustasid (va see hukkumise osa siis, see ajas vihale, et no nii napilt siis!).

Plaani (mis ei olegi nagu plaan) teostumiseni teeme niisama arulagedaid käike. Näiteks laupäeval käisime Straupes. Mis koht see on? Roopa küla Eesti keeles.  Kunagine hansalinn, Tartu poolt tulles jääb see Riia tee peale ja alati oleme sellest uhkest lossist mööda sõitnud. Seekord siis läksime ja vaatasime päriselt. Lossihoovis elas mõnusalt paks kass, kellele kadaka alla pesakene oli tehtud (päeva tipphetk, noh!). Jama on see, et novembris on seda päevavalgust ikka hirmus lühikest aega ja isegi päikselisel päeval nagu laupäev oli, läheb maru ruttu pimedaks. Ja me ei salli ei vara ärkamist ega ka pimedas sõitmist. Õudselt nõudlikud inimesed oleme.

Läti kitsed

 

Isamaa

Tartu Postimehes oli artikkel linna uuest koalitsioonileppest, mille pealkirjaks: "Tartu võimuleppest kadusid õnn ja sallivus, asemele tulid pere ja isamaalisus". Esimene kommentaar oli nii lõbus, et võttis suu naerule: "Kui on olemas pere ja isamaalisus, siis õnn ja sallivus on automaatselt kaasatud". Jaa-jah, see ei olnud ilmselt naljana mõeldud, sain aru.

Igatahes küsisin L.-i käest, et mis asi see isamaalisus üldse on. Ta vastas, et see kui sa pead Eestit enda jaoks natuke olulisemaks kui mõnda muud riiki maailmas. Ma imestasin, et no aga kõik erakonnad ju teevad seda, pürgivadki võimule selle nimel, et Eestit paremaks teha, vähemamalt teoorias siis. Jah, ma tean, et osad väidavad, kuidas Ukraina olevat mõnede meelest Eestist ettepoole seatud, aga eeldasin, et L. päris sellele vihjata ei tahtnud. Ei tahtnudki. Ta vastas hoopis: "No aga EKRE ju peab Ameerikat ja Trumpi ja Venemaad Eestist paremaks ja olulisemaks?!" Vat siis rahvuskonservatiive!

See oleks võinud olla sina, Aiku

Järgnev ei ole kellegi õigustamiseks ega paku mingeid lahendusi, lihtsalt teatud analoogiad hakkasid silma seoses Lasnamäe kanali surmakutsari looga, kellelt riik plaanib ära võtta elamisloa.

Keskkooliajal suhtlesin igasuguste kuttidega. Enamikul neist oli lõpetamata keskharidus, puudusid load, aga olid kõige uuem bemm ja rahutu iseloom. Ühte neist legendaarsematest võiksime nimetada näiteks Aikuks. Aiku läks ajalukku sellega, et kihutas Tartus Turu tänaval otse "mendile radarisse" ja rääkis sellest alati kui "Üheksakend, ei..ei! Sada! Sada oli sees!" See jäi meil mingil ajal siseringi killuks. Miks Aiku nii tegi? Sest keegi tuli foori taga tema kõrvale ja "sättis ennast joonele", mida ta siis tegema oleks pidanud? Tõeline mees võtab alati väljakutse vastu! Me muidugi naersime, et lollakas, Turu tänaval siis, otse politseile sülle - haa-haa-haa! Kas me mõtlesime, et Aiku on loll sellepärast, et seadis niimoodi inimeste elud ohtu? Ei. Kas me mõtlesime, et nii oleks võinud õnnetus juhtuda? Ei. Mitte keegi ei mõelnud, et võiks õnnetus juhtuda. Mitte keegi ei tahtnud kedagi vigaseks või surnuks sõita. 

Kõrvalepõikena, juhilubade testis oli lausa küsimus, et mida teed, kui keegi tuleb foori all su kõrvale oma autoga mõõtu võtma, paarutab ja kutsub duellile? Loomulikult vastasid, et jään rahulikuks ja sõidan normaalselt edasi. Kes vastaks, et "võtan väljakutse vastu" või "veendun, et tee on tühi ja olukord ohutu ning alles siis võtan väljakutse vastu"? No need poisid vist oleks vastanud. Aga neil ei olnud lube. Miks? Sest neil oli muudki teha ja neil oli pagana kõva pea. Sellepärast oli kooligagi läinud nagu läks. Aga nad ei olnud mingid halvad poisid. Noh, vahepeal ehk kaklesid  - mees peab oma au kaitsma ju! Pitsi keegi ei sülitanud ja mõni julgem oli paar tabletti ka võtnud, aga kes ei oleks siis. Mis neist saanud on? Enamik töötab Soomes. Kurjategija ei ole keegi. Nad on need mehed, kes sulle Tinderis enda uhkes autos tehtud selfisid saadavad :) 

Räägime veel natuke võõra riigi kodakondsusest. Mul on see olnud kahel tuttaval ja kummagi puhul tuli see mulle suure üllatusena, sest mõlemad on läbinud eestikeelse põhikooli. Aga kumbki ei olnud just kõige teravam pliiats. Kui nendega rääkida, pole kummalgi isegi aktsenti, aga seda eksamit nemad ära ei teinud. Kukkusid läbi. Ma ei tea, mismoodi. Ma arvan kui see eksam oleks olnud suuline, oleks nad läbi saanud. Neil oli lihtsalt kõva pea. Mul oli vene keele tunnis pinginaabriks kakskeelsest kodust tüdruk. Tal olid nii eesti- kui ka vene keel koolis kahed. Ma vahel küsisin ta käest, et kuidas mingi sõna vene keeles on. Ta teadis, aga kui ma küsisin, et kuidas sa seda kirjutad, vastas ta, et "hui ma seda tean!" Mis temast praeguseks saanud on? Töötab Soomes, sealne keel on suus. 

Ma ei tahtnudki midagi öelda sellega, lihtsalt sellised mõtted tekkisid. 

 

Big in Singapore

Täna kui Bloggerisse vaatasin, avastasin järsku, et selle kuu blogi külastatavuse number ületab juba kolmekordselt eelmist kuud - vaata aga kui kasulik see blogimisväljakutse on! Lähemalt uurides osutus asi muidugi kahtlaseks: 

Midagi suurt juhtus 1AM, mis kuskil rahva tagajalgadele ajas. "Sõimasid kedagi vä?" küsis L. Isegi kui mina sõimaks, vaevalt et see niimoodi masse mobiliseeriks. Kes nad on ja kust nad tulid? 

Tulid nad siis mujalt nagu siit välja võib lugeda. Ja külastasid ka muidugi vaid avalehte, mitte ühtegi konkreetset postitust, nende vaatamiste arv kasvanud ei olnud.

Ja tulid nad otse kaugelt Singapurimaalt: 

Huvitav on see, et ajalugu kordub, seesugust pommitamist on mu blogis varem ka ette tulnud: 

1. märtsil 2021 oli peaaegu täpselt sama vaatamiste arv - praegu 30 172, siis 30 712, kohe kole sünkroonis arvud kuidagi ja ka 1. mail 2021 oli sarnast liikumist näha. Miks just kuu esimesel päeval? Mida nad läbi mu blogi liigutasid ja kuhu ning kellele? Kas läbi teiste blogide ka selline musta pesu pesemine käib? 

UPDATE: Praeguseks on lugejaid Singapurist lisandunud juba pea 80 tuhat, ajalooline rekord:

 

 

 

 

Kontserdi ärajätmisest

Pean vajalikuks oma ühe varasema postituse valguses teavitada, et ma pean igati heaks otsust Limp Bizkiti kontsert Eestis ära jätta. See ei tähenda samas, et mina isiklikult nende muusikat enam ei kuulaks, aga avaldunud info valguses lugedes kommentaare, mida too esimene Välisministeeriumi avaldus sai, siis ei, vot selliste inimestega ("oligi õige mees!", "muusika mulle ei meeldi, aga kõva mees, et Putinit kaitseb!", "krdi värdjas riik meil, mina tahan muusikat kuulata, pistke p**** oma poliitika!") mina ühes ruumis kontserti kuulata küll ei tahaks. Jumal tänatud, et meie riigil jätkus otsustavust mitte lihtsalt ähvardada, vaid ka oma sõnade juurde jääda. Seda need kommenteerijad ilmselt ei eeldanud. 

Liialdatud keeles, aga ikka alati sinna ühte auku

Suhteliselt palju vastukaja sai täna see, kui Pääru Oja vihastas. Huvitav oli vaadata, kuidas enamik pöördus hästi kiirelt sõnastuselt sisu poole, et no ütles, mis ta ütles, ta ju isegi nentis, et see on solvav, aga eks tal oli ju õigus ka*. A ma tahaks just sõnastusest rääkida. Solvamiseks on võimalik valida väga paljude erinevate variantide hulgast, aga miskipärast isegi igati normaalsed meesterahvad (ega ma ei tea, mis mees see Oja on muidugi) valivad sageli esimesena võrdluse naiste või veel enam tüdrukutega. See vana ja hea, suisa ikooniline "being a girl is degrading". Ja ma üldse ei süüdista ega näita näpuga, ma lihtsalt konstateerin fakti, et see on nii paganama sissejuurdunud värk, et seda isegi ei märgata. Ega enamik tüdrukuid ei märka vist ka või vähemalt jätavad vapralt mulje, et ei märka. ("Tüdruk ei saa olla vapper!" nagu teadustas kunagi mu väike tütar multika "Vaprake" peale.)

Mu meelest on suisa kummaline see, kui järjekindlalt seda eiratakse ja kuidas mina ometi kasvasin üles teadmisega, et naine ongi pmst sõimusõna. Naine roolis, naine laevas, kes ees, see mees, eidemöla, nõrk nagu plika, pillib nagu plika. You name it.  Mu meelest oli see absoluutselt kõikjal, ma ei kasvanud üles eriliselt naistevaenulikus peres. Ja siis polnud ime, kui alati, kui keegi kuri tädi õiendas, kuidas "ükskord saad emaks ja küll sa siis alles näed!", tavatsesin ma vastata, et ma kavatsen saada isaks. Tollal tekitas see neis segadust, ma ei tea, kuidas tänapäeval oleks. 

Ebaloogilisusi on üldse palju. Miks öeldakse argpüksi kohta "pussy" kui see paganama vagiina on üks kõige tugevamaid organeid üldse inimkehas, venib suisa nii, et mahutab endast lapse läbi. Samas kui "grow some balls" peaks tähendama julguse kokku võtmist, aga ometi on teada, et munandid on mehe kõige õrnem koht? 

Ja eriline tänu muidugi Postimehe ajakirjanikule, kes selle pärli üles noppis ja pealkirjaks pani. Vastandumine müüb. 

 *See, et ma räägin sõnastusest ei tähenda automaatselt seda, et ma pean teemat ennast teisejärguliseks või et vorm tapab mõtte vms. Ma lihtsalt räägingi hoopis teisest asjast ja sellega ma ei pisenda kuidagi teemat ennast ehk teatrite hindamiskriteeriume. Kuidas mõned sellest aru ei saa, ma ka aru ei saa.  

Oled see, mida sööd

Mõtlesin, et täna küll ei suuda kirjutada, pea valutas terve päeva. Ükski valuvaigisti ka ei aidanud enne kui õhtul, sest ma tean, et need ei aita siis, kui istuda pärast tabletivõtmist ekraani taha või heita pikali, aga muud võimalust kui ekraani taga passida, mul täna ei olnud. Õhtul enam ei pidanud ja siis mõjus ka tablett - milline imeline tunne on, kui kusagilt ei valuta! Mulle tundub, et peavalule aitab kaasa kontrast pideva hämaruse ja ekraani helenduse vahel, mu peavalu saab kuidagi alguse silmadest. Peab homme end kontorisse vedama, sest seal on päevasel ajal rohkem valgust ja kuidagi aitab ka see, et ma tööle kõnnin, mitte ei astu voodist arvuti taha nagu kodus. 

Aga vaatasin, et inimesed kirjutavad täna toidust. Ma lugesin ja ma vist ei julge. Ma söön igasuguste standardite järgi ainult saasta. Ma pole iial söönud mingeid mereande. Kalast söön korra kvartalis ehk lõhet. Muu valik on kalapulgad, mida vist normaalsed inimesed kalaks ei pea. Ma söön iga päev lõunaks paki kiirnuudleid, sest salatileti hinnatõus on olnud selline, et kui ma teen selle enda 150 grammi salatit, siis maksma läheb see varasema alla euro asemel üle kahe. Lõuna üle kahe euro on inimese röövimine. Hommikuks söön alati võileiva töö juures ekraani taga ja kuigi meie eelajalooline Jura andis lõpuks otsad ja peame filtrikohvi jooma, siis inimene harjub kõigega. Välja arvatud teega hommikul, mingi aeg proovisin, ei sobi kuidagi. Ja üldse mitte selles osas, et kohv teeks mu ärksaks või midagi, seda ma ei tunne. Ükspäev soojendasin eilset kohvi mikrokas ja jõin, ei olnud hullu midagi. Mina teen ainult presskannuga kohvi, filtriga on alati mingi jama, panen midagi liiga vähe ja saan pärast õiendada, parem ei jandi üldse nende masinatega. Pätikohvi ma ka ei tee, sest ei mina tea, kaua passima peab, mul ikka alati puru suus pärast. Selline kohvigurmaan olen :) Lihast kui seda nii võib üldse nimetada, sööme ainult Lidli või Maxima omamärgi seahakkliha, mis maksab 1.89, sellest teeme siis igasugu roogi või siis viineritest, pihvidest või kananagitsatest. Ok, vahel ostan kana rinnafileed ka, neid kontidega asju ei osta, ei oska nendega midagi peale hakata. Kartul, riis, tatar või makaron kõrvale. Salatit enamasti mitte. 

Magusat ma küll jah ei söö, aga ega puuvilju ka väga mitte. Lastele ostame. Jogurteid ei söö juba ammu või kohukesi või mingeid kohupiimakreeme. Haige, mis need maksavad. Kartulikrõpse söön see-eest tublisti, aga ainult äädikamaitselisi. Ja üksi söön neid arvuti taga hilisõhtul, ammu peale söögiaega. Muidu jah, söögiaegade (hommik, lõuna, õhtu) vahel midagi kunagi ei näksi, ei tule meeldegi, söön kui nälg. 

Vot mingeid energiajooke tõesti ei joo, see on noorte seas lausa epideemia, sest turundust tehakse neile korralikult. Mini rääkis, kuidas lõpureisil olid kõik kained, aga hommikuni üleval, sest põhitegijate kajuti laual oli hommikuks kümmekond purki Monsterit. Ma ütlesin, et palun, enne joogu alkoholi kui seda rämpsu. Õnneks ta ei joo neid, sest energiajook on ka pigem mingi seltskonna standard. 

Kasvasin ise teismelisena Saarioineni pitsade ja Rakvere pihvide peal, neid oli sügavkülmast alati võtta, et mikrosse panna. 

Sporti ma ei tee. Kõnnin niisama küll jah. Väljas söömas käin kõige tihedamini Hessis. Kui hinnad veel normaalsed olid, käisin mujal ka, enam tõesti ei käi. 

Maitseb õlu, vein, dzinn-toonik.  

Ju ma söön kokkuvõttes lihtsalt vähe. Üksi elaks, sööks veel vähem ja ilmselt ka tervislikumalt. Siis ma kaaluks ilmselt 49 kilo nagu pärast sünnitamist. Praegu oma 168 cm juures enamasti 57 kui kuskil kaalu ligidusse satun. 

 

 

 

Pealtnäha tundus normaalne inimene?

Ema jooksis ükspäev kokku oma tuttavaga, kes rääkis, et too hiljutine Tartu naisepussitaja ja surmakutsar olevat olnud tema töökaaslane. Et poleks iial arvanud. Et nii vaikne ja vagur mehike. Mu meelest alati kui kellegi kohta midagi õõvastavat selgub, leidub inimesi, kes nii ütlevad. Ma väga ei kipu neid uskuma. Ok, mõne eriti salaliku sarimõrvari puhul ehk, aga tavaline vägivaldur? Igasugu hullude puhul on ka lihtne tagantjärele silma vaadata ja öelda, et no mida siit muud arvatagi - haige inimene ju, vaata ainult otsa! See imikutapjast naisterahvas näiteks. See on muidugi libe tee, tean, aga üldiselt mina kipun oma kõhutunnet inimeste osas usaldama küll. Ma pigem olen see tagantjärele targutaja kui tagantjärele imestaja. 

Muidugi on mingid stereotüübid ka, hiljuti oli Instas kellegi kurjategija pilt, kes oli blond malbe ja viisaka väljanägemisega neiu. Selline, keda peaks mingiks suunamudijaks, aga kui ma õigesti mäletan, siis oli ta vist kedagi noaga sudinud. Pilt oligi sellepärast üleval, et inimesed ei uskunud, et selline neiu võiks rets olla. 

Samuti jäi täna silma üks postitus FB seinalt, kus jagati kellegi selgelt AI tehtud profiiliga "isikut" ja too postituse tegija küsis paljudelt oma sõbralistis, et miks teil ometi see isend sõbraks on võetud, kes on mingi robot. No osad siis reageerisid ka, et oi-oi, vai-vai, ei teagi nüüd, kust ta sinna sai. Aga "tädile" oli tema seinal õnne soovitud ja puha, sealhulgas ühe teise roboti poolt jne. Elu käis seal kontol, kus muid elumärke väga polnud. Mul on hea imestada muidugi, mul "ainult" 200 sõpra (ja kaks neist enda tehtud varikad, kunagi mingi mängu jaoks tegin, võltspiltidega, aga nemad ei trügi kellelegi teisele sõbraks muidugi) ja tõesti on ülevaade olemas, kes mul seal on ja et kõik on inimesed, võib-olla tõesti mõnel tuhande sõbraga inimesel kaob järg ära. Mis krdi 1000 sõpra muidugi, aga jah. Ma ükskord punastasin kõrvuni kui järsku ilmus teade, et üks tuntud inimene on mu sõbrakutse vastu võtnud - ma ei olnud mingit kutset saatnud ju! Aga näpp oli kogemata kuhugi toksanud ja nii see õnnetu kutse teele läks ning sekunditega ka aktsepteeritud sai. Ma muidugi võtsin selle peale kutse kohe tagasi nagu korralik inimene ikka. Aga too viidatud konto oli nii feik kui feik veel olla saab ja ometi oli inimesi, kes seda päris inimesena võtsid, suhtlesid sellega jne. Kui inimsuhetesse ka enam süveneda ei viitsita, siis on küll häda käes mu meelest. 

Haige aju sünnitis

Ei kavatsegi täna siia midagi suurejoonelist või sügavamõttelist kirja panna, sest kui ma eile lolli peaga kiitlesin, kuidas mul nohu ei ole, siis noh, nüüd on see ka. Ma alati imestan kui inimesed räägivad, kuidas mehed on enam-vähem minekul kui neil mingi väike tervisehäda on. Meil siin on täpselt vastupidi. L. käib muudkui ringi ja kutsub mind kuhugi jalutama ja matkale või kasvõi poodi ning ma ei väsi lõrisemast, et millest sa aru ei saa - mul on halb olla! Tema väidab, et kui on halb olla, siis veelgi halvem on olla voodis pikali ja kui temal on halb, ta läheb ikka ennast liigutama. Võib-olla on tal isegi õigus, aga praeguses novembrikaamoses ma kuidagi tunnen, et läks trumm, mingu ka pulgad, aelengi voodis ja mängin Candy Crush Sagat või loen seda üsna tüütut romaani ega saa aru, millest mul siis lõppude lõpuks halb on - haigusest või voodis aelemisest. Kõik on nõme!

Seoses meestega veel üks huvitav tähelepanek. Istusin eile koos nelja mehega ja vaatasime telekast Alasti Ahvatlust (kes ei tea, siis see on Omanäoline kohtingusaade, kus valik tehakse aeglaselt paljastuvate alasti kehade põhjal.). Ma isegi ei tea, miks nii läks, üks meestest oli seda enne näinud ja siis tutvustas meile, ma ise teadsin seda saadet, aga vaadanud ei olnud. Kirsiks tordil, et me vaatasime selle saate Soome versiooni, kus tegelased olid enamjaolt sama kohmetud kui keskmine eestlane. Et tõesti kui isegi soomlased suudavad, siis suudaks ilmselt meie ka? Saade saateks, tagantjärele on huvitav fakt, et me niimoodi kenas üksmeeles ja viisakalt analüüsides seda vaatasime - 30 aastat tagasi vaevalt midagi seesugust juhtunud oleks. Kes oleks labatsenud, kes oleks itsitanud, kes oleks püsti tõusnud ja ära läinud, kes nurgas punastanud. On ju nii. Ja just enne seda olime arutanud, kui vanana me kõik ennast tunneme ja üle 25 ei tulnud kellelgi ära. Aga siiski-siiski, me oleme arenenud!

Mis omakorda tõi mulle meelde ühe mu sõbranna loo, kes rääkis, kuidas ta lapsena vanematega mingil teisel perel külas käis ja magamistoast kööki jooma hiilides nägi, kuidas vanemad koos selle teise paariga teleka ees porri vaatasid. Lihtsalt vaatasid siis, ei midagi muud. Mulle tundus see maru cringe ja küsisin kohe enda vanematelt ega nood ometi midagi sellist ei teinud? No et äkki 90ndatel oligi normaalne nii. Aga ei, minu omad eitasid. Et noh, ma saan aru porri eesmärgist, eks, aga miks peaks seda vaatama niisama, filmi pärast. Äkki tollal olid korralikud stsenaariumid? Me vaatasime seda Ahvatlust kui meditsiinilis-psühholoogilist fenomeni. Äkki mõned vaatavad ka porri nii?