Esmaspäev, detsember 21, 2020

Aasta 2020 parimad albumid, vol 1

Numbriliselt tooks välja esimesed 3 kohta, edasised üsna võrdsed, aga vol 1-s siiski veidi eelistatumad valikud kui vol 2-s. ERR-i tabeliga võrreldes tundus mulle seekord, et kriitikud olid rohkem popi ja elektroonilise poole kaldu, põhitabelis kattus ainult 1 plaat mul nendega ja isiklikes edetabelites oli pigem neid, mida ma ka kuulasin, aga mis erilist muljet ei avaldanud. Aasta lõpus ostsin hunniku cd plaate, sest no ei taha need kodumaised artistid mitte oma loomingut Spotifysse panna, vähemalt osa neist. Metro Luminali eelmise aasta plaat, DnD, Singer Vinger ja Kosmikud on kuulatavad hetkel vaid füüsiliselt helikandjalt, Pedigree uut saab BandCampist. Teisalt, nii palju häid eesti plaate polegi vist varasematel aastatel ilmunud.

1. Bush - The Kingdom

Avastasin ma Bushi ju alles eelmisel aastal, kuigi inimesed küsivad pigem "kas nad tõesti ikka veel tegutsevad?". Vahepeal tundus, et nende vanad albumid on ikka paremad kui uuemad, aga see viimane on nii hea, et enam nõnda ei arva. (Vihane vahemärkus, veetsin 15 minutit, et leida, kuidas Spotify eelvaadet siia lisada, eelmine aasta piisas koodi lisamiseks otse postituse loomise aknas, nüüd tuleb vahetada HTML mode'i. Ok, tunnen end kui professionaal, aga miks see nüüd niimoodi käima peab?) Mõnus plaat meenutamaks aegu, kui veel "normaalset muusikat" tehti :)

 

 

2. Hank von Hell - Dead

Endise Turbonegro laulja teine sooloplaat. Meeldib mulle rohkem kui Turbonegro ise. Selline mõnus 80ndate vaib, kiire ja kaasakiskuv. Lugu "Fake it", mida albumil pole olevat valitud esindama Norrat Eurovisioonil, ma ei teadnudki. Just lugesin ühe järgneva esitaja video alt kommentaari, et miks kõik aasta 2020 kõige kõvemad lood kõlavad nagu 80ndail tehtud? Mulle ka tundub nii miskipärast.


 
3. Seether - Si Vis Pacem, Para Bellum
 
Kolmandaks bänd, mille kuulsaim lugu on samuti "Fake it". Seether on mulle tundunudki sellise bändina, mille mõni üksik lugu on õnnestunud. Viimane plaat on aga väga hea täies ulatuses, stiililt ka natuke kurjem kui Seether muidu.
 

  
4. The Weeknd - After Hours
Ma olen nõus, et tegelikult see mingi väärtuslik kraam ei ole, selline bitches'n'money, oh ma vaene rikas poiss-ulg. Samas lugesin "Minu L.A." raamatust, kuidas peategelane sattus Weekndiga samale peole ja olevatki säärane nukker tuim värk, nagu tüübi lugudes - näljutatud narkomodellid ootavad, millal rikas poiss tuleb ja riputavad end talle kaela, poiss ise on kogu kammaijaast täiesti tülpinud ja tühi. Järelikult on aus mees ja laulab elust nagu see temale paistab. Hääl on tal siiski imeline. Ainus plaat, mis mul ja kriitikutel tabelites ühine.

 

5. Machine Gun Kelly - Tickets To My Downfall

MGK oli räppar, Eminem süüdistas teda kopeerimises ja ta pani Eminemile väärikalt vastu, et vanamees, sul häbi pole, ma olin lapsena su fänn ja eks sellepärast kindlasti kopingi, aga see peaks olema sulle au, mitte koht, kus nooremat kolleegi mõnitada. Eminem lüpsab oma vana lehma edasi, aga MGK tegi hoopis pop-punk plaadi, mis kõlab värskelt ja lõbusalt. Päris mitmed muu žanri loojad on sel aastal kitarrid kätte võtnud ja mulle see meeldib.

 

Selle aasta kõige meeleolukam lugu, raudselt! 

6. The Birthday Massacre - Diamonds

Bänd, mis ei vea mind kunagi alt. Isegi, kui kõik nende lood on absoluutselt äratuntavalt nende omad ja üsna ühe käekirjaga, siis ikkagi on need ju head. Nii ka see viimane plaat.

 

7. Ozzy Osbourne - Ordinary Man

Vanameister sai Post Malone'iga hängimisest uut energiat ja plaat pole mingi vanuri soigumine. Poleks arvanudki, et ta eelmine plaat enne seda ilmus 2007, võimas comeback igal juhul!

 

8. Miley Cyrus - Plastic Hearts

Miley tegi rockialbumi, mis väga vingelt esindab 80ndaid, ja appikene, ta hääl on selleks absoluutselt ideaalseks muutunud. Vahepeal räägiti mingist untsuläinud opist, mille tõttu Miley ehk üldse enam laulda ei saa, aga läks hoopis paremini. Mulle meeldib!

 
9. Sibyl Vane - Duchess
Mu arust seda plaati reklaamiti kui Sibyl Vane'i popilikumat poolt ja natuke isegi kartsin seda, aga õnneks polnud üldse põhjust. "White Trash" on mu lemmik siit.
 

Aga üks mu lemmik visuaaliloojaid Zbanski Kino tegi just äsja neile uue video, seega ka see ilus siia:

10. Esimene osa tabelist kõigi tehniliste viperuste vaatamata lõpule jõutud, on ikka jube see uus liides! Paneme kümnendaks Kosmikud - Morbiit. Ma olen seda plaati tervikuna vaid korra kuulnud, siis kui sõbrannale kinkisin, enda oma veel ootan, aga tundus, et on kõva sõna. Vähemalt muusikaline pool, sõnu ei jõudnud seltskonnas järgida. See on pagana äge lugu ju:

jätkub...


6 kommentaari:

  1. Kas ma olen ainus, kes kuuleb "Bush" ja mõtleb "kate" (ja siis kohe otsa emotsioon, et oheii). Tegelikult hea vihje, mulle täitsa meeldib! Ja mitu siit listist, kuigi regulaarselt neid ei kuula hetkel, on elus olnud hetki, kus on kuulatud. Palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul õnneks ei meenu kohe Kate Bush, aga kui meenub, siis on emotsioon sama :)

      Kustuta
  2. Minu viimaste aastate oodatuim hetk
    (arusaadavalt ei oota ma jõuluvana ;),
    küll aga päkapikk Marcat aasta parimatega.

    Õhin, ärevus ja raskused magamajäämisega,
    kuuselõhna sümptomid noorusest käivituvad,
    mis, ja kas, SEE on ikka minu soki sees?

    Ma ei ole eriline pirtsperse,
    võtan tänuga vastu kõik mida pakutakse.
    Lõppude lõpuks võib ju kuuse all eladagi.

    Ma ei tunne ära ühtegi laulu kuuse all,
    mille päkapikk Marca on sinna sokutanud.
    Tühi sokk ja palju bitte...

    Raadiot tahaks.
    ikka SEDA kuulda,
    mitte mingit voogu...

    VastaKustuta
  3. Spotify. Hm. Mul ei ole kontot. Spotify on minu jaoks endiselt see muusika, mis kontori raadiost kõigile mängib, kui Sten oma laua taga tööl on. Aga vist läheb vägisi sinna, et normaalsel inimesel peab sotsiaalse pudru kõrval ka üks muusika-teenus olemas olema.

    VastaKustuta
  4. "miks kõik aasta 2020 kõige kõvemad lood kõlavad nagu 80ndail tehtud?"

    Sest selle küsija maitse ja "kõva loo" definitsioon ongi 80. aastad? Ja sina omakorda loed tema kommentaari, sest seesama?

    Kuulasin kõigilt albumitelt jupikesi. Tore tulistamine. Kuid - Accept või Manowar ei kõlaks väga erinevalt. Või kõlaks? Samas kui sa lähed Raekoja platsi ja küsiks seal "kõvu lugusid", siis oleks tulemus vist veidi teine? Taylor Swift ja kõik need teised.

    Me kõik elame mingis mullikeses, aeg-ajalt piilume läbi selle läbipaistva seina välja ja imestame.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmm, ma ei usu, pigem on hetkel trendikas jälle 80ndate sound. Minuvanustel on etaloniks enamasti 90ndad hoopis. Accept ja Manowar on ikka õudsed asjad ju :)
      Raekoja platsi küsitluses jääks peale ilmselt mingid raadiohitid, sest enamik inimesi ju teadlikult üldse muud muusikat ei kuula, kui ainult seda, mis kõikjalt kostab. Midagi siit https://r2.err.ee/1155284 ilmselt - üle aastate vist kõige väiksema erinevate artistide arvuga Aastahitt üldse. Inimeste varieeruvus on kuidagi väga väikseks muutunud võrreldes kasvõi sama tabeli algusaastatega. Ilmselt jah oma mullid kõigil, ei ole enam mingit ühtset "Eesti rahva tabelit", igaühel on oma Spotify. Aga minu tabelist 2 esitajat on isegi selles koledas Aastahiti tabelis.

      Kustuta