Kolmapäev, detsember 30, 2020

Minu 2020. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 118 raamatut ja 29856 lehekülge, mis on veidi vähem, kui kahel eelmisel, aga mitte märkimisväärselt. Maksimumhinde said neist Goodreadsis 16. Edetabelit ei suutnud teha, aga esimeses otsas toon ära raamatud, mis ilmusidki aastal 2020. Olin tublim kui varem ja seetõttu on pea igaühe kohta juba arvustus kirjutatud ka, see sai siis lingitud raamatu nimesse. Arukas tegu, sest paraku taaskord ei suuda väga hästi meenutada aasta alguses loetud teoseid. Täna ilmus ka ERR-i aasta kirjanduse ülevaade, väga põnev, sain sealt järgmiseks aastaks kamaluga inspiratsiooni, aga rõõm on näha, et paljud sealsed lemmikud on mul juba loetud ning siinse tabeli kaks esimest on sealgi kiidusõnu saanud.

1. Mudlum - Mitte ainult minu tädi Ellen 

Mudlum on raudselt mul selles nimekirjas, kelle uue raamatu ma kohe oma plaanidesse lülitan. "Ilus Elviira" ja "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiani suurimad lemmikud. Aga muu ka, väga hästi kirjutab.

2. Virginie Despentes - Vernon Subutex2 

Kaks esimest osa said loetud ühe aasta jooksul. Teine osa esimesest kõvasti üle, eks näis, kuidas edasi läheb. Plusspunktid ka kujunduse eest. 

3. Hope Jahren  - Laboritüdruk 

Lingi all on tegelikult rohkem muud juttu, kui raamatut. Goodreadsist: Raamatu lõpus tänab autor oma toimetajat, kes aitas tal mõista, mis vahet on lugude kogumikul ja raamatul. Mulle tundus, et ta on sellele tõesti hästi pihta saanud, täiesti vaimustav, kuidas neist, tegelikult igapäevastest lugudest, on niivõrd terviklik teos saanud. See on jälle üks neist raamatutest, mis on meeldivalt žanriülene - siin on nii biograafiat, üldisi tähelepanekuid elust kui ka põnevaid teadusfakte. Selles osas meenutas natuke Mia Kankimäki raamatuid, mis mulle samuti väga meeldivad. Hoolimata kohati väga tõsistest teemadest, on "Laboritüdruk" ka uskumatult naljakas lugemine ning selle tegelased tunduvad pigem väljamõeldud karakterite kui päris-inimestena ning siinkohal on see kompliment. Iseenesest huvitav, et inimesele on teadlaseandekuse kõrvale antud ka niivõrd hoogne sõnaseadmisoskus.

4. Tuula-Liina Varis - Tahan tunda, et elan 

Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal 18 raamatut, olles lugenud neist 10-t, siis siiani on lemmikuks see. Atwoodi, Esterházyt ja Kõomäge tahaks kindlasti ka veel lugeda. 

5. Elena Ferrante - Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ootan nii uut raamatut, kui ka uut seriaalihooaega, mis peaks põhinema just sellel viimati eesti keeles avaldatul. Raudselt ka minu parim selleaastane ekraanielamus. 

6. Fredrik Backman - Ärevil inimesed

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

See raamat kaotas muuseas Goodreadsi aastahääletuses põhikategoorias (Fiction) viie (!) häälega esikoha ühele teisele raamatule, mis loodetavasti on ka hea., seega ma pole ainuke, kelle meelest see raamat väärib esikohta. Lausa 72 822 inimest arvab nagu mina. Mis pole mingi näitaja muidugi.

7.  Alec Butler - Rämeparadiis

Ma ei hinnanud seda raamatut tegelikult maksimumpunktidega ega üldse kuidagi, aga see raputas ja avardas maailmapilti. 

Nüüd edasi raamatud, mis ilmusid küll varem kui 2020, aga minuni jõudsid alles sel aastal.

8. Victor E. Frankl - ...ja siiski tahta elada

Ma arvan, et see on parim eneseabiraamat, mida ma kunagi lugenud olen. Juba selle tõttu, et paraku on selles kirjeldatud teooriad päriselt inimeste peal katsetatud. See ei ole hirmus raamat, kui oled varem koonduslaagritest lugema sattunud, aga see on selline, mis päriselt suudab vastata küsimustele: "miks?" ja "kuidas?" Enamikku mehhanisme, mida siin kirjeldatakse, me teame niigi - nt seda, et ellujäämine sõltub paljuski suhtumisest, eluvõitluses jäävad peale halastamatumad ja samas väga suurt rolli mängib lihtsalt juhus. Teisalt on siin ikkagi ka uusi teadmisi ja "ahhaa!"-momente. Tegemist ei ole depressiivse raamatuga, pigem äärmiselt elujaatava looga - kuidas ellu jääda, kui tingimused seda ei soosi? Ekstreemsetes tingimustes järele proovitud teooriad toimivad seda ilmsemini mitte nii radikaalsetes oludes. Maailm on rohkem meie peades, kui ümberringi. Inimesed, kes on surnud, elavad edasi täpselt nii kaua, kui sina neid mäletad.

9. Yuval Noah Harari - Homo Deus. Homse lühiajalugu ja Richard David Precht - Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia

Minu selle aasta lemmikud mitte-ilukirjanduse riiulilt. Frankl muidugi ka, aga tema siiski jutustas lugu, mis sest, et tõestisündinut ja jagas sinna juurde ka informatsiooni inimpsühholoogia vallast. 

10. Kaspar Colling Nielsen - Euroopa kevad

Sai viimasena tabelisse, sest tegelikult ilmus samalt autorilt ka sel aastal päris hea teos, "Mount Kopenhaagen"

Välja jäid, aga soovitan lugeda: eelmise aasta tabeli staari Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja "Olla luuletaja" luulekogud. Samuti eelmise aasta staari, teise Andruse, Kivirähki "Õlle kõrvale".  Dave Haslami "Searching For Love: Courtney Love In Liverpool ,1982"  - huvitav sissevaade inimese arengusse, aga ilmselt huvitab peamiselt fänne, tellisin pre-orderina, olen ilmselt ainuke inimene Eestis, kellel see raamat on. Marjane Satrapi "Persepolis"  - koomiks elust Iraanis enne ja pärast islamirevolutsiooni, muljetavaldav. Marina Stepnova "Lazari naised" - vaimustav ülevaade Venemaa hiljutisest ajaloost, detailirikas ja kaasahaarav.


 

4 kommentaari:

  1. Sa oled Mudlumit nüüdseks nii mitu korda maininud, et mul tekkis ka huvi :) Kunagi kui mul jälle rohkem aega lugeda on, võtan ette.
    Ärevil inimesed oli vastuoluline. Mulle meeldis, edenes kiirelt ja tsitaate leiaks samuti, aga lõpuks läks kuidagi ebareaalseks kätte. Tavaelus inimesed nii abivalmid reeglina pole. Vähemalt mind ei veennud. Vanaema raamatut ma nautisin rohkem ja lahistasin nutta kui läbi sai. Vanaema ja lapselapse meeskonnatöösse ma usun :) See kõnetas mind kohe väga. Ja mulle meeldivad sellised hullud tüdrukud, kes oma julguse ja pealehakkamisega mägesid liigutavad.
    Elada tahtmise lugu kõnetas ka mind. Raske lugemine emotsionaalselt, aga palju mõtlemapanevat. Meenutas hiljutist vestlust ungarlannaga, nende meedias pidi olema diskussioon, kus kahtluse alla seatakse koonduslaagrite olemasolu ja pisendatakse teatud rahvuste ja territooriumite kannatusi. Tundub uskumatu, et me oleme jõudnud punkti, kus tekib grupp seltsimehi, kelle arvates sellised teemad on maailmaajaloo väljamõeldis...

    VastaKustuta
  2. Mudlumi raamat on tõepoolest selle aasta üks vägevamaid, olen endiselt lummatud.

    VastaKustuta
  3. Kuidas sa küll nii palju (lugeda) jõuad ?!:)
    ma kopeerin KK-lt. Sama, tänud Mudlumi vastu huvi tekitamast, võtan ette. Ja Ärevil inimesed möödus minust jälgi jätmata. Panin vist siiski 4-ja, aga sisust ei mäleta midagi. Seevastu Britt Marie on siiani meeles.
    Tänan soovituste eest, saan siit päris mitu oma ootenimekirja.

    Ma hakkasin mõtlema, et - sellest on palju räägitud, et tänu globaliseerumisele ja internetile on toimunud segmenteerumine, igaüks kuulab/loeb/vaatab oma asju. Nii sinu, kui ka Elisabethi nimekirjas on terve hulk raamatuid, millest ma pole kuulnudki, ja ilmselt minu omas samamoodi- teie pole kuulnudki.
    Ühest küljest loogiline, teiselt poolt kurb. Öeldakse, et inimesed tunnevad end järjest üksikumana ja usutavasti see on üks põhjustest- igaüks elabki oma mullis ja sa ei saa jagada emotsioone, sest kõrvalmullis on teised emotsioonid. See aeg, kui meie kõikide raamaturiiulid olid ühesugused, ei olnud hea aeg, aga midagi oli selles ikkagi olulist- nn ühtekuuluvustunne. Samad meemid, tsitaadid ja ühine kogemus.

    Ilusat uut aastat!

    VastaKustuta
  4. Panete tähele,
    me ei räägi raamatutest,
    me ei räägi raamatutest juba ammu.

    Raamatut kirjutav munk ei tohtinud,
    õigemini, ta ei mõelnudki oma nime kuhugi
    jäädvustada, sest sisu on tähtsam kui kirjutaja.
    Mis sest, et ta mõtles loominguliselt juba siis.
    Piibel kui Raamat on selle heaks näiteks.
    Otsige neid autoreid, keda premeerida ;)

    Autoriõigused jms juuridika on tänapäeva nuhtlus,
    ja olemegi olukorras kus trükikojad ja raamatupoed
    ütlevad meie mida on košer lugeda ja mida mitte.

    Sellegipoolest, ja vaatamata kõigele
    me ikkagi valime raamatuid ja aastahitte,
    meil on ju täitsa toimiv demokraatia!
    Head vana jubeduse lõppu ja uut veidi tervemat!

    VastaKustuta