Teisipäev, detsember 15, 2020

Kuidas planeerida enda surma ja hinnata teiste õnne

Praegusesse pidudehooaega nii sobivaid morbiidseid teemasid! Tõukub Mudlumi raamatu arvustusest ja sealsest Kauri kommentaarist - "Et miks elada kaua, kui sellega seonduvad igasugu piinad? Ehk on nupukam elada lõbusamalt ja vähem? "

Ka koroonateemal kuuleb ju arvamusi, kuidas "surevad need, kes vanad, aga see ongi loomulik, milles probleem?" Mulle tundub see kõrvalpilk teiste eludele, nende õnnele ja väärtusele siiski üsna mõttetu. "Inimese sisse ju ei näe" nagu see klišee nendib. Kas vana inimene tahab tingimata surra? Kui me elame peamiselt enda peades, siis kuivõrd üldse füüsiline tervis meie heaolu mõjutab? Kõvasti, arvaks loogiliselt. No aga on ju olemas inimesed, kes kätetuna-jalutuna sündinutena sporti teevad, raamatuid kirjutavad, pilte maalivad, elurõõmsad suudavad olla. Ok, nad on sündinud, nad on harjunud, pole teistsugust elu tundnud, teises skaala otsas on kõik need ravimatult haiged, kes eutanaasia seadustamist ootavad. Kust läheb see piir, millest alates elu on väljakannatamatu piin? Mõni inimene ju oigab vähimagi vaevuse puhul nagu oleks surm silme ees, teine kannatab saatuse lööke naeratus suul.

Meie silmis armetu vanainimene ei pruugi end ise niimoodi tunda. Max Blecher kirjutab enda elust ja kannatustest "Valgustatud urus" ja see on päris silmiavav lugemine - seesugused füüsilised piinad ja takistused, aga ometi milline elutahe ja isegi -rõõm! Viktor E. Frankl mainib oma "... ja siiski tahta elada" raamatus, kuidas tema ei saanud sugugi aru, miks inimesed leidsid, et pildid koonduslaagrist, millel näha luukõhnu kehi naridel reas, on kohutavad, sest tema teadis, et neil piltidel on inimesed laatsaretis, inimesed, kes vähemalt tol konkreetsel päeval ei pidanud välja tööle minema, kes suurema tõenäosusega elasid selle konkreetse päeva üle. Frankl väitis, et tema pilgule olid need pildid pigem antud situatsioonis õnnelikest inimestest. Kõik sõltub vaatepunktist, oled sa sees või väljas. 

Ma tean ka mitmeid, kes räägivad, kuidas nemad küll kellelegi kaela peale ei jää ja mingi X vanuse saabudes endale otsa peale teevad. Noh, Deicide'i laulja plaanis ka end 33-selt maha tappa, aga nüüd peab siiani seletama, kuidas see ainult üks rumal nali oli...Kaugemalt vaadates võib küll tunduda, et mis elu see peale 33 45 50 jne enam olla saab, aga kui sinna kohale jõuad, siis enamasti kannatab edasi tiksuda küll. Tegelikult ju annab elada ka lõbusalt ja kaua. Lemmy näiteks elas ju. Keith Richards on siiani elus. Pigem on vist ikka nii, et kui eluisu päriselt otsa saab, siis suredki ära. (Koonduslaagri uurimused kinnitavad seda näiteks.) Need, kes on elus, on seda põhjusega. 

Ühel jaanipäeval ühines meiega lõkke juures kohalik joodiknaine, selline rõõmsas tujus, kalpsas oma taarakottidega ringi ja leelotas. Tuttav mainis, et "nii kurb tegelikult." Ma mõtlesin, et miks kurb - kurb, et ei saa teda tootvale tööle suunata? Kurb, et ta ei aita iibele kaasa? Mulle ei paistnud, et too naine oleks õnnetu olnud. Teisalt mõne pealtnäha "normaalse" inimese enesetapu puhul leidub ikka keegi, kes imestab - "aga tal oli ju kõik olemas!" 

Elu lihtsalt ongi õudusttekitavalt ebaõiglane. Lugesin just ühest vanast naisteajakirjast kellegi elust - kõik ta ümber surid ootamatult ära, jäid koledatesse haigustesse, raha sai otsa, eluruumid lagunesid kätte. Kogu kompott, korraga selga selgest taevast! See inimene tuli kuidagi välja, rabeles ja suutis ajakirjapildil tagantjärele veel naeradatagi. Uskumatud õnnetused, mispärast ometi? Miks tema? Millal mina? Ja ärge tulge mulle rääkima, et kusagil on mingi loogika ja põhjused, ei ole. Sa ei saa mitte midagi planeerida, ei oma surma ega õnne. Ok, mööndustega.

22 kommentaari:

  1. Tjah. Ma oma kommentaariga muidugi ülearu tõsine ei olnud.

    Siia sobib saateks selline lauluke:
    "Growing older", Princess Chelsea

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma sain aru küll, lihtsalt hakkasin ise mõtlema sellega seoses :)

      Kustuta
    2. Aga see lugu on väga vastuoluline - positiivne sõnum, aga väga melanhoolne esitus. Märkasin, et video all inimesed arutavad lapsepõlvevideote üle. Huvitav, et meil siin on see vist pigem alates milleeniumist teemaks? Ma ei tea küll eriti vanemaid inimesi, kellel selliseid videosid oleks.

      Kustuta
    3. See laulja on hetkel 35 - https://en.wikipedia.org/wiki/Princess_Chelsea

      Tal ongi osad lood sellised malbelt lüürilised, vt "Come as you are" kaver: https://www.youtube.com/watch?v=X3YXQMLqJNQ

      Ja siis on tal hea hulk küünilist Uus-Meremaa elektropoppi, mulle väga meeldib: https://www.youtube.com/results?search_query=princess+chelsea

      Kustuta
    4. Vahva, see kommentaar oli spämmiks märgitud, aga kuna uus imeline Blogger näitab nüüd kõiki kommentaare ühes kohas, siis ma ei pannud seda tähelegi, sest mina ju neid näen, lihtsalt blogisse ei ilmu.

      Kustuta
  2. Anonüümne1:12 PM

    Kui sa piisavalt palju tööd oma õnne nimel ei tee, siis õnn ei jõua kätte ja kui sa pole õnnelik siis tegid vähe tööd "Töö teeb vabaks".
    Tavaliselt me tunneme õnne sellest ära kui kõik see mis tahta tuleb iseenesest ilma tööd tegemata.Probleem on selles, et vanadus tuleb tahte vastaselt ja töö tegemine seda ära ei hoia. Ehk kui vähem tahta ja kui tahta seda mida sa nii kui nii saad oled rohkem ajast õnnelik.
    Muidugi oleks õiglane elu siis kui kõik oleks rikkad ja ükski toetaja ei sureks ära. :)

    VastaKustuta
  3. Täpselt!
    Mis hämmastav teemapüstitus!
    Ma kahtlustan, et Marca loeb mõtteid?

    Surm ei kohuta mind, küll aga see segadus,
    mis minust jääb, mida ma ei suuda korraldada.
    Kes saab lõpuks kogu selle "kultuuripärandi"?

    Surra ei saa rahus kui see põhjustab segadust
    teistele, eelkõige lastele, kes on elanud ju
    sinu kulul ja ratsionaalsel majandamisel,
    ja arusaamisel, et nii asjad käivadki.

    Lapsed tahavad kunagi teada, mis siis rikki läks?

    VastaKustuta
  4. Kõik on suhteline ja muutuv ajas. Iga inimene tunnetab isemoodi kas elu väärt elada, kui mitte siis tänapäeval lahendusi varnast võtta. Olen ka vahel mõne puhul mõelnud, et nii ma küll elada ei suudaks, samas ei näe inimese sisse ega tunne mis tema tunneb, seega pole mõtet kellegi teise elule oma vaatenurgast hinnangut anda ega üritada otsustada, kas selline elu elamist väärt.

    VastaKustuta
  5. olles end viimasel ajal kurssi viinud sellega, mida teadlased õnne ja õnnelikkuse osas on välja uurinud, võin raporteerida järgmist:

    1) inimese õnnelikkus sõltub lalas laastus kolmes komponendist: kaasasündinud komponendid (nt see, kas oled üldiselt optimistliku temperamendiga või ei ole) umbes 50%, elu jooksul juhtuvad asjad (sh haigused, koonduslaagrid, lotovõidud, töö, raha, suhted) 10% ja omaenda suhtumine ja tegevus (ehk siis see, mida saab mõjutada ja muuta) 40% ulatuses. ehk siis jah, see, kes sai lotovõidu, on sellest, kes jäi vähki, ilmselt õnnelikum, aga mitte VÄGA palju. võib isegi vastupidi olla, kui lotovõitja on loomult pigem mossitaja nagunii.

    2) inimene täiesti süstemaatiliselt ülehindab valesti seda, kui õnnelikuks/õnnetuks mingi tulevikusündmus teda teeb. kujutame ette, et lotovõit teeks meid NII õnnelikuks ja lähedase surm NII õnnetuks. tegelikult ei püsi sündmustest tulnud emotsioon kaua ja üsna ruttu oleme oma baastasemel või selle lähedal tagasi jälle, sõltumata sellest, kas ametikõrgendus tuli või mitte, kas eksam läks hästi või halvasti jne.

    ehk siis... kõik need õudsed või toredad asjad, mis meid tabavad, mõjutavad meie õnnetaset esiteks üsna vähe ja teiseks meil on väga raske isegi ette kujutada kui vähe. seda on vbla hea meeles pidada, kui kellegi teise õnne kõrvalt hinnata üritada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub loogiline küll

      Kustuta
    2. Häh, kui järele mõelda siis on sul vist tõepoolest õigus. Meil kõigil mingi baastase, neil kellel see juhtub subjektiivselt kõrgem (positiivsem) olema, ilmselt hulk maad lihtsam elada.

      Kustuta
    3. mul on endal vist selle kaasasündinud baastasemega hästi läinud (see viib mu loomult melanhoolsema elukaaslase vahepeal meeleheitesse, ta kutsub seda mu "kohutavaks optimismiks", sest ta näeb ka seda, kuidas see vahel plaanide tegemist torpedeerib), aga senise elu peale vaadates on küll selgelt halvemaid ja paremaid aegu olnud. Nii et ma usun seda, et üks sündmus jah baastaset väga ei kõiguta, aga pikaajaline keskkond mõjutab rohkem.

      või noh, võtame näiteks PTSD. Või kuna Ritsiku pool tuli just koertest juttu, siis selle, kuidas koera minevik mõjutab seda, kuidas ta võtab olevikku. Või õpitud abituse sündroomi (selle algses, teaduslikus mõttes - et kui rott õpib ära, et kannatuste tulemist ei saa oma tegevusega vältida, siis ta mingil hetkel loobub proovimast).

      Kustuta
    4. ... kuigi selle viimase puhul saaks ehk ka väita, et selline loobuja saab kah kuidagi õnnelik olla.

      Vähemalt inimeste puhul tuleb siis kõne alla see, kas erakordse saasta üle õnnelik olemine on iseenesest terve.

      Mu pakkumine oleks, et seni, kuni pole valikut ja see ei eelda omaenda eetika rikkumist, on saasta sees õnne leidmine tõesti hea. Sel juhul on see lahendus. Aga sellised lahendused kipuvad automaatseks jääma ka siis, kui juba on valikuid, ja siis saab lahendusest probleem.

      Kustuta
    5. lihtne näide oleks peksjaga koos elamisest - kui pole kuhugi põgeneda, siis jah on hea leida sisemist õnne. Aga kui on võimalik põgeneda, oleks äkki ikka parem põgeneda.

      Kustuta
    6. Notsu, siin ei olnud asja mõte mitte selles, et "õpi olema õnnelik selle üle, mis sul on", vaid lihtsalt uurimustes on selgunud, et see, kui su ümber toimub erakordne saast, mõjutab su üldist õnnetaset ootamatult vähe. mitte sellepärast, et sa juhtud olema inimene, kes teeb tohutu pingutuse ja otsib saasta sees õnne. vaid sellepärast, et sa oled inimene ja niiviisi inimesed... funktsioneerivad. kalibreerivad end ümber ja - nagu tüüpilises koonduslaagriloos ikka - õnnetunde tekitabki leivakoorukese leidmine.

      muidugi tasub nii peksja juurest kui koondulaagrist ikkagi põgeneda, sest ausalt öeldes ellujäämine on ka päris kõrge kaaluga väärtus. kui oled pääsenud, kalibreerid end jälle ümber ja oled võimeline täiega mossitama selle üle, et telekast ei tule täna midagi huvitavat.

      Kustuta
    7. Anonüümne12:30 AM

      Ühe õnn on teise õnnetus:)
      Võib öelda nii, et kes rohkem tahavad ja jõud üle käib on õnnelikumad, sest nende õnnehetki on rohkem, kuna teadlased ütlevad et õnn on hetkes.
      Peksjaga on nii, et tema tahab et kõik võrdselt ühel nivool õnnelikud oleksid, eks siis ühel see langeb teisel tõuseb.

      Osadel on see õnnetase loomulikult nii kõrge, et nad ei suuda rohkem rõõmustada oma õnnelikkuse üle.:)

      Kustuta
    8. mhmh, eks ma rääkisin natuke aia august jah. Osalt ka sellepärast, et Frankl tuli mängu: tema kirjutised tulevad kogu aeg _mõtte_ juurde tagasi (tähenduses "mis on millegi mõte") ja see on tal olulisem kui õnn.

      Aga lisaks ikkagi ka see, et ma mäletan oma elus üht paari aasta pikkust halba perioodi (see ei olnud päris katkematu, aga suurem osa ajast oli halb) ja just tunde mõttes on meelde jäänud lootusetus ja ängistus. Kuidas ma lihtsalt kuidagi elasin päevad üle. Ma arvan, et päris hea näitaja on see, et ma ei tahtnud magama jääda, sest kui jääda magama, tuleb jälle ärgata ja kogu jama hakkab uuesti peale.

      Ja kui ma enda olemist vaatan, siis ülejäänud osa elust oleks ma nagu täitsa teistsugune inimene olnud. Selline, kes ei lähe magama hoopis sellepärast, et nii huvitav või tore on ärkvel olla.

      Mul on ähmane mälestus, nagu ma oleks lugenud kellegi sarnast depressiooniepisoodi kirjeldust - et kuidas see just tunde koha pealt depressioonivabast elust erineb. Ja ega ma ei välista, et mul oligi depressioon, lihtsalt see oli selgelt minuvälistest teguritest tingitud. Niipea, kui need paremaks läksid, läks ka üldine meeleolu paremaks.

      Kustuta
    9. Selle depressiooniteema juurde, mul on muuseas täpselt sama kogemus - ei tahtnud ärgata, ei tahtnud magama jääda ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis ma olin justkui teine inimene, ma ei käinud mitte kuskil ega suhelnud kellegagi. Arsti juurde ma toona ei läinud.
      Õnneks oli see olukord põhjustatud välistest teguritest ega ole kordunud. Selle põhjal võib muidugi öelda, et väline ikka on ka oluline. Teisalt, palju depressioonikirjeldusi lähtub just sellest, et häda on inimese peas, mitte väljaspool.

      Kustuta
    10. Anonüümne12:47 PM

      Kui sa elad kogu aeg sellise mõttega, et kogu elu on sul ees ja sa üldse vanaks, ega koledaks ei muutu, vaid muutud ainult ilusamaks ja rikkamaks, siis ei tule ka depressiooni, aga ikka on olukordi kus keha või ilma kliima sulle vastu töötab, nii et depressioon on täitsa inimesele loomuomane. Kuna aju tööd saab ainetega mõjutada siis me ravime nii, et loome keemiliselt nendega ainult inimesele teistmoodi reaalsuse sellise toredama ja õnnelikuma võibolla ka naljakama, aga kui õnnega ära harjud, siis muutub õnn ju tavaliseks ja väsitab ehk õnne toime ongi ajutine:) Kui minevik ja olevik tundub sulle õnnetu, siis, ega tulevik ka parem olla ei saa või on asi ainult selles mida keegi õnneks peab :)

      Kustuta
    11. Marca, meie kogemust üldistades saaks siis ehk öelda, et õnnelikuks ei saa väljastpoolt teha, aga õnnetuks saab, kui hästi pingutada.

      Pmst kehtib sama ju ka päriliku ja omandatud võimekuse kohta - kedagi ei saa panna üle oma varju hüppama, trenni ja drilli palju tahad. Aga halb keskkond saab ka olemasoleva potentsiaali ära summutada (hooletusse jäetud lapsed).

      Kustuta
  6. üks huvitav küsimus on veel, kuhu täpselt tõmmata seesmise ja välise piir. VVN avastas hiljuti üht serotoniini prekursorit süües, et on võimalik mõnu tunda asjadest, mis siiani olid lihtsalt "kannatuse puudumine". Ühest küljest justkui näide, kuidas samades oludes on õnnetase erinev, teisest küljest: kas ravimi saamine ise ei ole keskkonnamuutus (umbes nagu see, mis toidulaual on jne)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oleks ikka üsna spetsiifiline "mis on toidulaual" teema =) Suhkru ja nisujahu vältimisega mul küll midagi paremaks ei läinud =)

      Kustuta