Laupäev, detsember 05, 2020

Virginie Despentes. Vernon Subutex2

 

Aasta alguses triloogia esimest osa lugedes jättis see mulle hea mulje, kuid samas ei olnud see siiski midagi erilist, uut või mäletamisväärset. 

Seekord oleks ma poole raamatu peal peaaegu tahtnud öelda, et unustage see esimene osa, võtke kohe see, aga kaant kinni pannes sain aru, et tegelikult võiks terviku huvides ikka esimese ka läbi lugeda. Teine osa on lihtsalt nii palju parem, kui esimene!

Ma usun, et see ei tulene ainult faktist, et kõik tegelased ja nende omavahelised suhted on teise osa alguses selguse mõttes ära toodud...

Kui esimene osa töötas pigem sissejuhatusena ja erinevate tüüpide galeriina, siis teises osas hakkad ka aimama, millest see lugu tegelikult rääkida võiks. Autor ei hoia ennast siingi tagasi ja tegelased avavad end ikka sama intensiivselt kui esimeses osas ja mingi ime läbi suudad sa neid kõiki mõista, olenemata sellest, millises skaala punktis nad paiknevad ja no skaala on tal lai. Pelgalt seksist on ka asjad natuke edasi liikunud, läheduse ja võib-olla ehk isegi armastamise poole.

Mulle jõudis ka kohale, mis teeb minu jaoks ühest raamatust väga hea. Ainult autori empaatiavõime, see, kuidas ta suhtub oma tegelastesse, kuidas ta nende sisemaailma ja motivatsiooni edasi annab. See, kui ma saan lugedes aru, et autor on oma tegelased armastusega loonud. See ei tähenda üldse seda, et ma eelistaks mingit roosamannat ja õnnelikke lõppe, autor võib oma tegelase ka tappa, kuid paluks seda teha mitte küünilisel ja tundetul moel. Ma ei viitsi lugeda raamatuid, kus tegutsevad mingid robotid, visandid, sisemonoloogideta tüübid. Mulle meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus, paluks mulle ka raamatutegelasi sellisel kujul serveerida! Siin loos on julgeid sõnavõtte ridamisi, sa ei pea nendega nõus olema, kuid tunnistad, et oma loogika neis on. Ohutu vaade võõrastesse peadesse. Ükskõik, kui imelik sa välja ei paistaks, sa oled ikkagi inimene.

Selle osa lõpus saab selgeks ka see, et autor ei otsi konflikti, ta otsib lahendust ja ühisosa. Ma veel ei tea, kuhu ta välja tüürib, aga selle osa kokkuvõtteks võib vist öelda, et "God is a DJ". Melomaanidele see meeldiks.

3 kommentaari:

  1. Subutex käivitab triggeri,
    aga teades tüüpi, loen edasi.
    See ongi siis see uus reaalsus?

    Miks mitte, me suhtleme, mina,
    juba ammu ainult ekraani kaudu,
    ja ma ei tunne milleski puudust.

    Ma ei kujuta ette, mis võiks käivitada
    protsessi, et me võiks meie ühisjõu
    fokuseerida millegisse reaalsesse.

    VastaKustuta
  2. "autor võib oma tegelase ka tappa, kuid paluks seda teha mitte küünilisel ja tundetul moel."

    +1. Ma ei seedi ka hästi salvrätt-tegelasi (oli vist Vonneguti määratlus tegelaste kohta, kelle autor teeb algusest peale äravisatavaks). Põhjus, miks "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli minu jaoks raske lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle see "Saja-aastane..." meeldis, aga ma lugesin seda vist ka kui lihtsalt naljaraamatut.

      Kustuta