Kuhugi!

Kristallkuul küsis "Kuhu sa ise läheksid, kui saaks valida, kus kuu aega sügistalvisest Eestist eemal olla?"  Ma tahaks lihtsalt kirjutada, kuhu ma läheks - "Far (Away) I don't care where, just far (Away)!" Deftonesi loo "Be Quiet and Drive (Far Away) sõnadega. Ja seal pole midagi seotud eestimaise sügistalvega. Ma tahaks lihtsalt sõita.

Mitu korda oleme istunud kahekesi autos ja mõelnud, kuidas äkki lihtsalt sõidaks minema. Pea iga kord peale tankimist viskab L. õhku, kuidas "sellega sõidaks Varssavini ära". Nii mõttemänguna. Ahvatluseks. Ma arvan, et mul on see seotud teismeliseea avastusega, et kõige parem on maailma kõrvalt vaadata - kõik teised on tööl või koolis ("ja ei ole veel ärganud need kelle nime taha on märgitud töö" Metro Luminal - Nimetus linnas), aga mina lihtsalt kulgen ilma eesmärgita mööda linna. L. on peale piiride avanemist esimeste hulgas häälega Portugali piirini jõudnud, kuu ajaga küll, sest kes ikka kahte poissi peale võtta tahtis, aga seda enam oli see mälestusväärne. 

Aga muidugi me ei saa enam. Lapsed peavad koolis käima. Meil on kass, kes vihkab ümberpaigutamist. Kohustused. Ühel päeval ostame matkabussi ja sõidame kuhugi ära. Ma ei taha mingit plaani sealjuures, et a la vaatame mingi maja kuskil kenas kohas, teeme vahepeal autos tööd jne. Tahaks lihtsalt kuhugi sõita, teel olla, mitte kohale jõuda. Vanavanaema rääkis mulle lapsena mingeid lugusid ümbermaailmareisile läinud paarikestest, kes tema lugudes alati miskipärast enne lõppu küll hukka said, aga mind need lood vaimustasid (va see hukkumise osa siis, see ajas vihale, et no nii napilt siis!).

Plaani (mis ei olegi nagu plaan) teostumiseni teeme niisama arulagedaid käike. Näiteks laupäeval käisime Straupes. Mis koht see on? Roopa küla Eesti keeles.  Kunagine hansalinn, Tartu poolt tulles jääb see Riia tee peale ja alati oleme sellest uhkest lossist mööda sõitnud. Seekord siis läksime ja vaatasime päriselt. Lossihoovis elas mõnusalt paks kass, kellele kadaka alla pesakene oli tehtud (päeva tipphetk, noh!). Jama on see, et novembris on seda päevavalgust ikka hirmus lühikest aega ja isegi päikselisel päeval nagu laupäev oli, läheb maru ruttu pimedaks. Ja me ei salli ei vara ärkamist ega ka pimedas sõitmist. Õudselt nõudlikud inimesed oleme.

Läti kitsed