Kristallkuul kirjutas süütundest ja täpsemalt mom-guiltist. Ma tahaks natuke oma kogemusest lisada. Ma ei ole üldiselt inimene, kes igas asjas kohe endal süüd näeb või viitsib analüüsida, mida teised ometi arvavad ja samas saan aru ka, et on olukordi, kus võibki end halvasti tunda, aga see üldine mom-guilt tundub mulle siiski mingi ebaterve nähtusena. Miks seostub see ainult emadega?
Igatahes sain ma paar aastat tagasi teada, et Mikrol on olnud häiriv komme kaaslaste isiklikes asjades tuhnimas käia ja siis sealt leitud maiustusi pätsata ning mitte salaja siis, vaid avalikult seda tunnistades, mis muidugi teisi õnnelikuks ei teinud. No ma sain aru ja hiljem Mikroga sellest rääkides ka kinnitust, et see oli tema ebaõnnestunud katse tähelepanu saada. Kaaslase ema, kes sellest mind teavitas, eeldas ka sama, aga pidas vajalikuks lisada, kuidas ta saab aru, et ma võin ennast nüüd läbikukkunud lapsevanemana tunda. See üllatas mind täiesti, sest mulle ei olnud see pähegi tulnud. Mulle seostub see lapsevanemana läbikukkumine stsenaariumiga, kus ma mõtlen esimese asjana seda, et teised peavad mind nüüd mingiks varga emaks, kes pole suutnud lapsele selgeks teha mis hea, mis halb ja ma peaks nüüd kodus last selle eest karistama. Et noh, esimesena ikka see - mida meist nüüd arvatakse! Ega ma ju rõõmus ei olnud, aga mõtlesin pigem, et tuleks uurida, miks laps nii käitunud on. Antud olukorras jäi mulle mulje, et minult eeldatakse häbi. Võib olla see polnud nii, võib olla too ema just püüdis ennetada häbi, aga see, et mul endal häbi pähegi ei tulnud tekitas tunde, et ju oleks pidanud.
Kohati mulle just tundubki, et osade inimeste jagatud kogemused laiendatakse kõigile ja siis mõned vastuvõtlikumad hakkavad seda reegliks pidama ja ka ise alati süüd tundma, sest ju nii peab, sest kõik normaalsed emad ju tunneks.
Mulle tundub, et ma olen sellest juba kirjutanud ka, aga sa ei ole läbikukkunud ema kui su laps sündis keisrilõikega või kui sa andsid talle pudelipiima. Kõige äärmuslikum näide oli üks äsjasünnitanu, kes leidis, et ta on täielikult ebaõnnestunud, sest sai madala Apgari hinde. See on siis hinnang vastsündinu seisundile, mitte ema sünnitussoorituse hinne.
Ahjaa, see vahe on ka oluline mu meelest, kas süütunne tekib võrdlusest teistega või on see süütunne lapse ees. Viimasest ma saan aru teatud juhtudel, aga need on hoopis karmimad teemad ja ma ei hakka neid lahkama hetkel.
Sa oled õnnelik asotsiaalne ema =)
VastaKustutaMina olin lihtsalt asotsiaalne ema, polnud ka hulka muresid, mis teistel on.
Aga kujuta ette, et oled õnnetu sotsiaalne ema, kes kogu aeg tunneb, et on midagi valesti teinud ja kui on siis midagi - ükskõik mida - mis võiks kellegi meelest valesti olla, kohe ongi halb olla.
Ma veel mäletan oma põdemist selle üle, millise näoga inimesed mind vaatavad (ja ma päriselt märkasin neid silmanurgast-pilke oma meelest), kui noores eas üritasid raseerimist maha jätta.
Nüüd olen juba üle 10 aasta karvane ja ma pole tähele pannud, et üldse keegi kusagil kunagi oleks viltu vaadanud. Nagu - ühte korda ka mitte.
Kui ise arvata, et teed valesti, tundub, et teised ka kõik vahivad süüdistavalt.
Aga see ei ole nende VIGA, kes põevad igasuguste asjade pärast. See on lihtsalt elu kurbloolisus. Kui asjad on juba sitasti, tehakse endale veel rohkem halba. Projitseeritakse iseendast halvasti arvamine ka väljasolijatele.
Laias laastus sellepärast on mul paremale käele "Ära põe!" tätoveeritud.
Mhmh, seepärast ma vist püüangi ennast distantseerida igasugu sotsiaalsetest gruppidest, sest seal pahatihti üritatakse põdemist teistelegi peale suruda. Mul üks selline kogemus oli ja kui ikka väga peale käia, siis hakkadki endas kahtlema ja süüdi tundma asjade pärast, mille peale üksi polekski tulnud.
KustutaKuulge - laiemalt kogu kommentaariumile, eriti notsule suunatud küsimus - kas "projitseerima" on mingi päris sõna? mul lapsepõlvekodus pidevalt kasutati, aga eeltingimused olid, et psühholoogidest esivanemad käisid inglisekeelsetel koolitustel sageli.
KustutaPraegu tulin sellele, et see tegelikult ei ole eestikeelne sõna ega väljend üldse.
Huvitav tõesti, sest ÕS annab sellele ainult tehnilise selgituse: joonise v eseme kujutist ekraanil esitama, aga miski Haridussõnastik ütleb ka "oma tundmusi või omadusi (tihti neid, millega ise rahul ei olda) endast väljapoole, teistele inimestele üle kandma, nt kartlik laps projitseerib oma pimedusepelguse kaaslastele". Vikisõnastik pakubki, et psühholoogiatermin, ilmselt siis nüüdisajal tavakeelde imbunud.
Kustuta"Kohati mulle just tundubki, et osade inimeste jagatud kogemused laiendatakse kõigile ja siis mõned vastuvõtlikumad hakkavad seda reegliks pidama ja ka ise alati süüd tundma, sest ju nii peab, sest kõik normaalsed emad ju tunneks."
VastaKustutaJah, see tundub mulle ka nii. Tänan, et sina emana ka selle välja ütlesid, mina mitte-emana osade meelest ilmselt ei tohi.
See on siin huvitav arutluskäik olnud. Ma hakkasin praegu oluliselt selgemalt nägema mustrit, kuidas mu ema tõekspidamised ja käitumisviisid (näiteks iga võimalik ja võimatu asja pärast muretseda jne) on mind mõjutanud. Kodul on süütunde- ja muude ebatervete mustrite edasiandmisel suur roll, aga kui elu jooksul seda ka mujalt (koolist, sugulastelt, tuttavatelt, ajakirjandusest...) peale tuleb, ongi mingid kahtlased ja ebaterved kalduvused iga asja pärast häbi ja süüd tunda külge harjutatud. Väga suur osa inimesi paraku ei tule isegi unes selle peale, et oma baaskäitumismustreid ja tõekspidamisi kahtluse alla seada.
KustutaMul on päris tugev "läbikukkunud poeg" sündroom.
VastaKustutaMa üritan seda mõtet vältida ja tänan õnne, et olen ainus laps, kellel pole võimalik end võrrelda mõne "eduka" õe-vennaga.
KustutaMul ei ole see edukusega seotud.
KustutaObjektiivselt võttes peaks ka end "läbikukkunud pojana" tundma kui isaga spordis või karjääriredelil võrrelda. Samas milleks võrrelda, olen täiesti rahul enda olukorraga, peaasi et ise end hästi tunned.
KustutaEdukuse paningi seetõttu jutumärkidesse, et seda võimalik väga mitmeti defineerida. Läbikukkunu tunne tekib siis, kui arvad, et ei vasta vanemate ootustele. Samas need ootused võivad eksisteerida vaid su enda peas. Ma vähemasti loodan, et enamik vanemaid ei hinda oma lapsi mingite kriteeriumide põhjal, vaid on niisama õnnelikud nende olemasolu üle.
KustutaOn... ülesandeid, mis ei saagi lõppeda muu kui läbikukkumisega. Viimase viie aasta sees on mul tulnud seda ka endale meenutada - "läbikukkumine on paratamatu, ma ei ole eriliselt halb, kui ma põrun".
KustutaMul on enesekaitsemehhanismid tugevamad kui sotsiaalselt nõutavad syytunded. Ma ei suuda neid viimaseid tunda põhjusel, et elu jooksul on palju palju nähtud seda, et "emasyy" sees vingerdavad need, kes on oma laste ellujäämiseks vaeva näinud, ja need, kes PEAKSID seda tundma, ei tee seda sugugi, otse vastupidi!
VastaKustutaMa ise ratsutan raskete oludega võitlemise kõrgel hobusel ja ei kavatsegi võrreldamatute asjade võrdlemise tõttu ebaloogiliste tunnetega jõudu raisata.