Laulusõnadest

Võiks kihla vedada, et eile just oli üks uuem artikkel ka sellel laulusõnade vaesumise teemal, aga no ei leia.  Huvitav iseenesest: Analüüs näitas, et kui kõiki laule kuulati üldjoontes ühtviisi palju, siis laulusõnade lugemiste arvus haigutavad žanrite ja perioodide vahel käärid. See viitab, et näiteks roki- ja räpisõpru huvitavad laulusõnad rohkem kui popifänne. Uuringus tuli välja ka mõni kindlale žanrile omane trend. Näiteks eelistavad rokifännid pigem vanade laulude sõnu, samas kui kantrikuulajad otsivad just uute palade tekste. 

Tavaliselt kuulame autos minu Spotifyd, aga vahepeal sõidetakse autoga ka ilma minuta ja siis on vahel Rock FM menüüs peale jäänud. Kui tulevad välismaa lood, pole probleemi, aga kui mõni uuem kohalik pala, siis tuleb ruttu Spotify peale panna, sest no ei kannata kuulata. Just sõnade osas. Muusika on sageli väga hea, aga nii kui suu lahti tehakse, tuleb nutt peale. Loomulikult on kohalik popmuusika enamasti veel hullem, aga selle peale ma eriti ei satu. Mis need õudused on - Hellad Velled, Respekt, Kurjad Plaanid, Patune Pool? Sellised käivad me kodulähedases pubis esinemas. Arutasime just hiljuti, et mis paneb inimesed selliseid asju kuulama? L. arvas, et turvaline ja arusaadav keskpärasus, tuttavad tunded ja kitsas silmaring. Ta arvas, et kui sellistele inimestele näiteks J.M.K.E.-d lasta, siis nad lihtsalt ei saa aru, et mismõttes külmale maale? Kuhu? Mis? Miks? A kes too desertöör on? "Ma tahan sind, sa vajad mind" on hoopis selgem. 

Sellenädalases Rahva Oma Kaitses lasti Punkentsefaliiti, see on ka selline õnnetu bänd. Pillimehed nagu mängida oskavad (pungistandardite järgi, noh), laulja laulda ei oska, aga seda ei oska paljud teised ka, kuid eriti ebaõnnestunud on just tekstid. Tahetakse justkui nalja teha, aga no ei kuku välja ja mingeid järeldusi sellest ka ei tehta. Pange kasvõi Kurjamiga kõrvuti. Ühel on annet nalja teha ja teine küll koledasti pingutab, aga välja tuleb ainult piinlikkus. Tahtsin näite ka panna, aga no milleks. Ikka see silmaringi probleem tundub.

Räpis sama teema. Genka tekste kuulad huviga, seal on andekad vihjed, ei laulda "elust enesest", näha on, et inimene on midagi lugenud-kogenud ka. Siis võtad mingi Triibupasta kõrvale...Küsisin lapse käest, et kas keegi kuulab ka seda või? Ta väitis, et ainult "linnakad" (ühisnimetaja teatud noorte subkultuurile, kes käivad kõik ühtemoodi riides, hängivad Burger Kingis ja tõmbavad kimu). Samas ERR peab vajalikuks neist pikk artikkel kirjutada. On nad seda väärt? Äkki võiks vaiba alla lükata nagu näiteks Punkentsefaliidi, jääks puhtam ja kuivem tunne? 

Üldse on huvitav, et kust see muusikamaitse tuleb. Mul on näiteks mõlemad lapsed hullud melomaanid. Ja väga laia ampluaaga, ei kuula üldse seda, mis raadiost tuleb vaid igasugu kummalist muusikat, mida mina ei tea ja sekka sellist, millest mina arvan, et nemad ei tea. Ja mina neile midagi ette söötnud pole, autos nõuavad oma kõrvaklappe, ei kuula kunagi seda, mida meie. Samas L.-l on oma väike sugulane, keda tema igati muusikaliselt harida püüdis nooremana, aga too on täielik raadio Elmar.