Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke.
Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas, kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised.
Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend. Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis.
Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr.
Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:
Mulle meeldib Kivirähk ja kui järgmine kord Eestisse tulen, katsun endale need jutud hankida. Aga samas meeldivad ka krimkad, nii mõrvade kui tegelaste pärast (mitte kõik muidugi). Neid viimased armastan ka tõlkida, nii et saa siis nüüd aru, kas olen sinu inmene või ei :-).
VastaKustutaSee, et mina krimkadesõber pole, on puhtalt minu isiklik kiiks. Aga see kui keegi toonitab, kuidas talle Kivirähk ei meeldi, see tekitab minus küsimusi küll.
KustutaNii. Ma arvan, et siin saan pädeva vastuse, kuigi ma isegi ei teadnud, et see on küsimus =P
VastaKustutaEhk ma olen uuema Kivirähu lugemata jätnud, kuna mulle tundus, et ta on pehmeks läinud. Ma ei mäleta, mida ma veel lugesin peale "Pildikesi maailma otsast", aga nende kolme või nelja (mingid kas pisikene raamat ühe looga või jutukogud) põhjal leidsin, et Kivirähk on küll ikka veel geenius, aga leebunud. Ükski ilma jalgadeta põlenud vanaisa ei lenda enam ringi, mu süda ei murdu enam naerukiljatustega vaheldumisi, lihtsalt vahepeal muhelen, vahepeal nukrutsen.
Ja siit siis küsimus: kui palju äärmusi on ""Eesti rahva uutes juttudes"? Et saab naerda ja nutta ja muudab mu elu või vahepeal on veits kurb ja vahepeal ajab muigama?
Ma olen ettevõtlikuse suhtes sama meelt. Idoodid on v? Miks see HEA asi on, kui sa arvad: Kõik ostavad spinnereid, ma teen spinneripoe? Kui sa selle poole aasta pärast püsti saad, ei osta spinnereid enam keegi ju.
Rääkimata sellest, et kui ma olen majas K näinud 3 erinevat äri, mis maks. kolm aastat vastu pidasid, mul tõesti ei ole kõrgeid lootusi neljanda osas, mis seal uksed avab.
Ma võin neid toetada, osta sealt, isegi kui hädasti vaja pole, sest mulle MEELDIB et mu lähedal on nüüd kohvik või Indoneesia söögikoht. Aga ei ole kopika eestki üllatunud, kui koht kinni pannakse.
P.S lugesin kommentaari enne avaldamist läbi ja parandasin kõige võikamad trükivead. Jee mina!
Mhmh, ma saan aru, millest sa räägid, sest kui ma olin " "Mees, kes teadis ussisõnu" on hoopis kõvem lugu kui "Rehepapp"", siis mulle vastati enamasti, et iuu, ei olnud ju, nii palju koledat vägivalda. "Eesti rahva uute juttude" kohta lugesin mingit arvustust, kus toodi meeldinutena ära just need paar pehmomat lugu ja siis ma ka imestasin, et noh, need olid toredad, aga nende kõrval oli ju hoopis rajumat kraami.
Kustuta