Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.
Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku.
Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.
Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene.
Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.
Noorest peast sõprade kambas pidasime päris pikka aega pedesid (moodsamal ajal omasooiharlus) nagu härjapõlvlasi kirjanduslikuks väljamõeldiseks. Lihtsalt ei mahtunud pähe, et see võiks päriselt eksisteerida. Mistõttu neid ei osanud ka märgata isegi kui liikus ringi. Eks nad muidugi olid kapis ka, vangipanemise hirmus.
VastaKustutaNimedega natuke sama asi. Ma nii vanast põlvkonnast, et ei tule ette mingeid tõsiselt eriskummalisi nimesid. Meie ajal perekonnaseisu amet või kes iganes nimevärki kontrollis poleks lihtsalt lubanud nõukogude inimesele ideoloogiliselt kahtlast nime panna. Samas inimesed lasid fantaasial vabalt lennata oma koduloomade "ristimisel", sõbra kassi nimi oli "lenin" :)
Kamoon, vanainimene, kirjandust ei ole lugenud ve? Polügrafist Polügrafistovitši mäletad (Koera süda)? Kui Nliit tekkis/rajati/vohandus, siis oli päris palju selliseid ideoloogilisi nimesid.
KustutaVäike näide
Kustuta"Viie veaga noormehes" abiellus minategelase anderikas vend Viktor naisega nimega Perspektiva Stepanovna ning nad panid oma lastele nimeks Tamm! ja Tatar!, mis tähendasid vastavalt "Toodame aktiivselt musta metalli!" ja "Teaduslikult agrotehnikalt tõhusat abi rahvamajandusele!".
KustutaKusjuures see võis ju olla ilukirjandus, aga sellel oli tugev päriseluline alus.
KustutaMinu kultuuritus on nii räme, et üldse ei saa aru millest jutt, mitte ükski katkend ei tule tuttav ette. Ei tea kas tegu Põhja-Eesti inimeste Soome kultuuri mõjusfääris üleskasvamisega või mis? Vene kirjandust ei lugenud (takkajärgi muidugi rumal) trotsist, kohustusliku kirjanduse kirjandid viksisin osavalt maha ilma, et oleks raamatust aimu olnud.
KustutaMina ka vene kirjandusest ei tea midagi, kuid selliseid nimesid pandi küll. Olümpiaaastal sündis rohkelt Olimpiadasid näiteks. Mu mehe üks sõpradest on Vladlen ja kunagi olin koolitusel koos noore neiuga, minust nii kümme aastat nooremaga, kel nimeks Ninel. Tema puhul imestasin küll, et kas vanematel oli lihtsalt absurdne huumorimeel taasiseseisvumisajal sündinule tagurpidi Lenin nimeks panna või nad tõesti ei saanud aru, lihtsalt nimi meeldis (kõlab täitsa nimena ju) või siis olidki padupunased. Rahvuselt oli too Ninel mu meelest eestlane.
Kustuta"Koera süda" on Bulgakov, seega kuulsama kirjaniku oma kui minu näide. Seda teati, sest Bulgakovil oli nagu dissidendi kuulsus ja "Koera süda" oli veel eriti dissidentlik raamat, ei saanud enne perestroikat ilmudagi ja kõik, mis keelatud, on teadagi magus.
Kustuta"Viie veaga noormees" (Vadim Šefner) on nukker venejuudi huumor, ühtlasi maagiline realism või ulme. Seda ei teagi peaaegu keegi, kui keegi teadja kohtub kellegi teise teadjaga, siis on see alati üllatus, nagu mingi eksklusiivne salaselts.
See kummaliste nimeda võtmine on jah ilmselgelt mingi traumareaktsioon. Seksi-Kristi ka mingil hetkel võttis endale nimeks Alexy Ferrara (sest see ju ei kõla küll nagu pornostaar) aga millalgi olevat ta selle ka ära vahetanud. Kolleeg puutus kokku noormehega, kelle nimi oli Siimon Tropp (et nagu vanemad, päriselt, Siim On Tropp??) ilmselge, et nii saab ärevushäire :)
VastaKustutaMina viitan võõramas seltskonnas oma mehele tihtipeale kui partnerile. Sest me pole abielus ja ma olen kindlalt liiga vana, et kellegi girlfriend olla.
VastaKustutaMa ütlen, kaaslane. Võib-olla ütleks muidu ka elukaaslane, aga me ei ela päris igapäevaselt koos.
KustutaPartner mu jaoks kõlab nagu äriklient.
Ma ütlesin vanasti "kooselukas". Praegu on abikaaslane, kui üldse vaja kuidagi tutvustada. :D
KustutaPraegu ütlen mees. Elame koos, võiks öelda ka abikaasa. Aga varasemal ajal, teistes oludes (ja teise inimesega) ütlesin kallim. See kõlab küll nagu pruut v peig, mitte nagu abikaasa, aga kui mõelda sõna sisule, siis kallim on see, kes on (kõige) kallim. Võib olla ükskõik mis soost (vastavalt eelistustele) ja tegelikult ei välista abielu.
VastaKustutaSõna elukaaslane mulle millegipärast hästi ei meeldi, see tundub nagu oleks inimestel midagi abielu vastu. Aga see on kõigest minu isiklik kiiks.
phmt sama. Mul on "kallim" või "armsam".
KustutaRadariga on ka mul alati halvasti olnud. Ma olen üldse kehv inimestetundja, alati läheb aega, esimesel kohtumisel inimese olemusest tavaliselt sotti ei saa.
VastaKustutamulle tundub jälle, et mul on see radar meeste suhtes väga hea. Näitaja "ei tunne mingit särinat ei enda ega teise suunast" on väga väga tihti kattunud sellega, et seda meest lihtsalt tõmbavadki rohkem teised mehed.
VastaKustutaEriti selge on see siis, kui mees tundub mulle muidu väga ilus ja ma klapin temaga jutu poolest väga hästi.
Mul selgelt on see radar puudu. Täiesti.
VastaKustutaMa isegi sellest aru, et oot, ta vist oli minusse armunud? mingi 5 aastat hiljem JA see ei valmista mind üldse ette veel viis aastat hiljem saabuvale avastusele, et oot, ta vist oli ka viis aastat tagasi ikka veel minusse armunud?
Gay-värk nii naiste kui meeste seas on mul täiesti üle pea. Ilmselt kuna ma ise eelistan mehi, aga ka naised täitsa läheks, kui oleks õige inimene, keda ma kaua tunnen ja nägus ja minu peale tuline. Ehk see, et mingid mehed on ilmselgelt gayd ja paar ka, ei takista mul neid, suu vesine, vahtimast. Ja häbi ka ei ole. Phmt ma vist ei pea ei heteroseksuaalsust ega gayndust mingiks asjaks, mis ei muutu, kui konkreetne inimene (suva mis soost) ahvatlema hakkab, ja seetõttu ma üldse ei adu ära, et gay või muidu queer olemine on siuke asi, mida märkama peaks.
See-eest ei saa ma aru, mida tähendab "ma täiega tahaks teda kui ta mees/naine oleks".
Ach?
Ma ei tea, kas mul see radar on või mitte, sest mind üldiselt lihtsalt ei huvita. Välja arvatud, kui ma armun, jah, siis tahaks ikka nagu teada, kas on üldse mõtet tõmmelda, aga sedagi (st armumistki) pole juba juhtunud, ja sellisel juhul tahaks muid detaile ka ju, et ega ta ei ole juba hõivatud, mis meist üldse saab, Gaabriel, jne, jne.
VastaKustutaImelikud nimed, hm. Kui inimene ise endale sellise võtab, siis see on jah küsitava väärtusega, eriti kui see on mitmeosaline, mitmesilbline ja sisaldab palju võõrtähti ning võõrapäraseid kaashäälikuühendeid. (Jäin siinkohal mõtlema, et hm, enamik uhh.. see tähendab... umm... vaimselt väga kõrgelt arenenud isikuid võtavad endale pigem inglispärase kirjapildiga imenimesid, kui keegi võtaks mõne Poola või Tšehhi nime, siis oleks täitsa lõbus ju) Okei, tegelt Õnnelennu Taevatähe Päikesetütar oleks ka juba veits hoiatav. Teisalt võib see kõik olla vabalt uhhuunduse reklaamitrikk. "Kuulus seejasee muutis oma nime! Vaata, millise huvitava ja maagilise nimega ta ennast nüüd kutsuda laseb ja miks!" (klikka meie lingile ja maksa lugemise eest ja osta kristallitooteid)
Aga kui inimesel on oma minevikus mingi trauma, millest ta tahab ennast igas mõttes distantseerida ja ta leiab, et veider nimi on selliseks asjaks parim, siis mis seal ikka. Mis iganes kellelegi lohutavalt mõjub.
*pole juba _ammu_ juhtunud.
Kustuta