Ei, mina ei ole. Mina olen kõige ilusam. Seda tasub endale öelda ja uskuda. Siis võid mõnikord vihase tujuga peeglist mööda marssida ja peegelpildile käratada, et "mida sa, siga, vahid!?" Ise samal ajal teades, et sa siga ei ole. Ma tean, see on loll komme, eriti kui sul on lapsed - nemad võivad seda tõsiselt võtta kui sa jälle end paksuks, lolliks ja koledaks sõimad, kusjuures ma isegi ei eelda, et keegi hakkaks selle peale vastupidist väitma, iial pole hakatud ja ma ise oma sõnu ka ei usu, aga millegipärast on selline kena komme küljes. Vist seepärast ma hästi ei usu ka neid teisi, kes ennast avalikult materdavad - küllap nemadki sisimas teavad, et nad on täiesti talutavad tegelased.
Aga lapsed, eelkõige teismelised on üks keeruline kamp. Ma arvan, et selles eas arvasin ka mina tõsimeeli, et elu oleks lill, kui ma vaid normaalne välja näeks. Ma ei mäleta, kas ma end kunagi päriselt koledaks oleksin pidanud - selliseks tegid mu prillid, kole soeng ja hambaklambrid, mis olid mulle kurjade täiskasvanute poolt külge poogitud, aga ma tahtsin olla just nimelt ilusaks hinnatud. Kusjuures ma teadsin, et ilu on subjektiivne - ma ei saanud nõustuda, et need, keda tolles eas ilusaks peeti, seda päriselt üle teiste olnud oleks - nad lihtsalt vastasid mingile hetkel kehtivale standardile. Koledus oli üldse selline Ugly Betty stiil - valed riided, vale soeng, mingid asjad, mida koledaks peeti (a la tedretähnid), tagasihoidlik iseloom. Üks "kole" tüdruk sai meil pärast missiks. Ehk siis teismeliseea ilu on absoluutselt mõttetu kategooria. A sa seleta neile seda. Neile, kes ohivad klassipilti vaadates, et issand, ma näen välja nagu ristkülik! Ma hämmastusin, et ruut või ring olla oleks veel kummalisem ju? Kuidagi mäletan, et meil oli tol ajal majanduslikult üks nirumaid ajastuid, 90ndate algus, aga ometi olid kõik lapsed klassipildil erinevad, tänapäeval on kõik ühesugused ristkülikud - mitte keegi ei ole pildil teistest erinevate riietega, kõigil on teksad, tossud, dressikas - vähestel juhtudel mingi pluus - kombo. Täielik sooneutraalsus võiks öelda. Ma ei kritiseeri, lihtsalt kummaline on. Sama ühetaolisus oli ka põhikooli lõpuaktusel, kus 90% tüdrukutest kandis ühesugust kleiti - ühevärviline, maani, läikivast kangast.
Enda koledaks pidamine oli teema tegelt. No ma siis imestasin sellele omast arust sookollile, et kuidas saad sina nõnda kole olla, kui meie su isaga nõnda kaunid oleme? Ta vastas tõsiselt, et geenid ei avaldu enamasti üks-ühele. No mis sa teed sellisega. Mulle otseselt keegi "kole" ei öelnud, ja kui öeldi, näiteks hiljem Rate.ee-s, siis oli ju selge, et see on lihtsalt trollimiseks, kuigi vihaseks ajas küll jah. Aga isegi kui otse ei öeldud, siis imestama pani fakt, et kedagi ju peeti ilusaks. Miks mitte mind? See vist oligi see, mis tekitas soovi "ilus" olla. Ehk siis teadmine oli olemas, et krt, olen ju ilus küll, aga miks nemad seda ei näe siis?! Ikka see vaata-vaata-vaata mind! Vanusega tuli teadmine, et ilusaks saada on maru lihtne - pea püsti ja läheb. Lihtsam on kindlasti neil, kellele maast madalast on kinnitatud, et nad on jube kaunid printsessid, kuigi sellega on see paradoks, et vananemine tuleb neile enamasti šokina. Teadmine, et oled ilus, peab tulema su enda seest, mitte teiste suust, siis ei saa seda miski kõigutada. A tee sa seda teismelisele selgeks.
Mõtlen, et ehk sõltub palju ka kollektiivist, kuhu satud. Ei mäleta, et Minil iluga mingit teemat oleks olnud, ta on alati julgenud oma teed käia ja omamoodi olla nagu terve nende klass. Nad olid (ja on see uus klass ka suures plaanis) omavahel toetavad, mitte võistlevad nagu Mikro klass.
Jep, pea püsti ja läheb.
VastaKustutaMa olen seda nii paljudele selgeks üritanud teha, aga vähesed on uskuma jäänud.
Samas nende väheste (tegelt on neid kaks) arvelt on ikka veel hea meel.
S.t. ma ei arvesta oma lapsi, vaid ikka neid, kes enne arvasid, et koledad, aga siis hakkasid ilusateks =)
haa :) väga ajakohane. eile just istusin juuksuris ja olin sunnitud 2 tundi peeglisse põrnitsema ning mõtisklema, kas on mingi iluopp, mis võiks vastasolevat pilti muuta. Vastus: ei ole. õnneks on ajaga kehv nägemine tulnud ja pole ka aega peeglisse vahtida ja poel enam vaja ka ilus olla :)
VastaKustutaAga ilu osas. Tegelikult ikka on mõned inimesed ilusad. Ja ilus vanainimene tuleb ilusast noorest. Ilus = proportsioonid ja sümmeetria. Kuna kuulan praegu Kõlarite plaati, siis nt Ele on hetkel megailus vanadaam.
Mu arust Ele Kõlar ei kinnnita su väidet, et ilus noor võrdub ilus vana. Ele kõlar praegu kohe torkab oma kenadusega silma, aga noorena oli lihtsalt ok, "harju keskmine". Samas ma ju ei tea, äkki ta on ka juuksuris peegliga tõtt vahtinud ja muu vastuse valinud.
KustutaOn päriselt ilusad inimesed (loe: minu maitse, tugevad kulmud on kohustuslikud, pikad ripsmed soovituslikud), kuid see ei ole rahva meelest ilus olemiseks üldse tähtis.
KustutaRahva silmis on ilus õige hoiakuga inimene ja phmt see hoiak on "ma olen ilus".
Mul on väga meeles kunagi umbes 2005 loetud kaalulangetaja lugu, kus erinevalt tavalisest "ma olin nii kole, nüüd palju ilusam ja julgen asju" ütles see naine, et ta oli ilus 124-kilosena ja on ilus nüüd 78-kilosena. Ainult seepärast hakkas alla võtma, et RASKE oli. Ei jaksanud treppidest palju korraga käia, wtf!
Ja tõesti, pildid enne-pärast olid mõlemad ilusast säravast blondist naisest, ja need ei olnud absoluutselt enne-kole-nüüd-ilus.
Kui inimene usub, et ta on ilus, käitub nagu ilus, riietub nagu ilus, 80% ülejäänud inimestest peavad teda ka ilusaks.
Ma olen ka sellel seisukohal, et ilu on subjektiivne. Kuskil blogisabas ju kunagi olid teemaks ilusad (mees)näitlejad ehk siis "rahva silmis" ilusaks tunnistatud - mitte ühegi puhul ei nõustunud kõik arvamust avaldanud indiviidid, et see jah on ühemõtteliselt ilus, ikka oli nii, et mõnele meeldis, mõnele mitte.
Kustutajah, isegi ilu, seksuaalsest atraktiivsusest rääkimata. Üks statistikahuvilisest substacker tegi ajaviiteks mitme eri substacki-blogi lugejate vahel küsitlusi ja selle põhjal statistikat, millised mehed meeldivad neile, kellel on üldiselt tõmme meeste vastu, ja millised naised neile, kellel on tõmme naiste vastu, ja just välimusetunnuste puhul moodustusid klastrid, mitte mingit selget joont. Äärmuslikud tunnused (nt väga paks või väga kõhn) tõmbasid vähemaid, aga ka nende jaoks leidus huvilisi, kes otsisid just sellist äärmust.
KustutaIseloomuomadustega oli palju selgem pilt, paari erandiga soovisid kõik, et paariline oleks lahke ja ei petaks, enamik ka, et oleks hea huumorimeelega ja lastega tore. Ja selle nimel oldi valmis oma välimuse-eelistustes järeleandmisi tegema.
Krt, ma ikka kõhklen, kas ta enne 110 polnud.
KustutaMul on nagu meeles mõte, et tegelt see kaallangus pole nii suur kui ekstreemsetel "aasta kaalujälgijatel" tavaliselt.
Vbla panin 14 kilo otsa. Sest mu mälestused paksemast temast ei ole ka sellisest hästihästi paksust, vaid paksust, ent selgelt kaunist.
Aga vbla on asi mu enda alateadlikus fatphobic hoiakus, nii et ma ei taha tunnistada, et 124-kilone naine mulle ilus tundus.
KustutaMa teisemeea algusest saati ootasin, et 18 saaks,et siis saan oma nina minna väiksemaks lõikama. Mul pole sellest ajast endast õieti fotosidki, sest põgenesin, kui pildile oli vaja minna/jääda, kuna nägin ainult oma nina.
VastaKustutaTäna olen mõelnud, et kui enda juures midagi muuta, üks asi, siis mis see oleks. Nüüd valiks kõhklematult juuksed, paksud juuksed.
Mu ema kaebas ka alati oma nina üle, iga pildi juures ohkis, miks ometi seda Buratiinot oli vaja pildistada...ja ma ei ole kunagi märganud, et tal kuidagi suur nina oleks. Samas mõnel inimesel on tõesti mingi üksik iluviga, mille kõrvaldamisel ta kõvasti parem välja näeks, sellega olen nõus.
KustutaSeda, et mul on paksud juuksed, hakkasin tähele panema alles siis, kui üks sõbranna, kellel endal väidetavalt ei ole, mu juukseid kiitma hakkas. Ma ise ei saa siiani vahest aru - no kui just kiilaid laike peas pole, siis on ju juuksed olemas, mis vahet sellel paksusel? Privileegipimedus ilmselt.
Palju kinni enesekindluses.
VastaKustutaKiusasin just gümnaasiumi astunud tütart küsimusega: Kas tahaksid olla ilus, tark või rikas. Ta vaatas mulle otsa ja teatas: Miks mitte kõik kolm, ilus ja tark ma juba olen, küll ka rikkaks saan. Pani mu paika😁
Mul olid väiksena mustad pulksirged juuksed (nagu vanaemal) ja oi seda ohkimist siis sugulaste poolt, et vanematel nii ilusad blobdid lokid ja küll on kahju, et lapsel nüüd niisugused juuksed. Lasteaia lõpuks olid mu juuksed heledaks läinud, lõpupildil juba täitsa blond. Ja siis äkki hakkasin kuulma, et küll ikka olen ilus. Seega asi pole alati üldse üldises välimuses, vaid ilusaks/koledaks peetakse mingit ühte kindlat asja, minu puhul siis juukseid.
VastaKustutaBlondide juuste kultus on üldse omaette teema. Mul on üks meestuttav, kes hakkab kohe mesijuttu rääkima iga blondi kuklaga, ma alati loodan, et ühel hetkel pöörab mõni kukal end ringi ja osutub habemega pikajuukseliseks meheks - see oleks lõbus :)
Kustutamul on üks meestuttav, kes hakkab mulle riiete või üldse välimuse kohta komplimente tegema alati, kui mul on lühike kleit või seelik, ükskõik, kas see sobib mulle päriselt hästi või halvasti (mulle vahel meeldivad mingid riided isegi siis, kui saan aru, et ei sobi maailma kõige paremini).
Kustuta