Avastasin siin mingisuguse kummalise Integratsiooni SA uuringu, milles üllatutakse, et "Balti riikides suureneb nende inimeste arv, kes eri põhjustel ei tunneta end laulurahvana." Ok, laulurahvas, jah, vist oleme, ei vaidle vastu, aga edasi: "Oleme harjunud mõtlema, et kollektiivis laulmine kaasab kõiki ning tundub, et Eestis, Lätis ja Leedus laulavad kõik." No seda küll ju mitte?! Minu jaoks on koorilaul lihtsalt üks inimeste võimalikest hobidest ja kindlasti mitte selline, millega "kõik" tegelevad. Mu meelest oleks midagi sellist arvata ka äärmiselt naiivne. Saaks aru, kui see oleks mingisugune väga lai üldistus, aga paistab, et mitte, sest edasi räägitakse lausa nii: "On ka inimesi, kes tahaksid küll laulmisest rõõmu tunda, kuid kelle lauluhääl pole kiita. Tuleks välja mõelda platvorm ka neile, kes tunnevad, et nende kunstiline tase pole piisavalt kõrge, kuid kes sooviksid siiski osaleda" Päriselt või? Mitte minu kõrvalmajja, ma loodan :) See võib päris valus olla. Tahate, ma laulan teile? Hästi mööda ja hästi kõva häälega?
Väidetavalt saab viisipidamist õppida. Ma pole viitsinud, aga viimasel ajal olen oma häält püüdnud avastada küll. Üksinda autos :) Lihtsalt ühel hetkel tundus kummaline, et kui mul on tugev ja madal hääl, siis ei ole ju loogiline, et mu hääl lauldes on hoopis teistsugune. Selline hiirelik ja värisev. No ja siis mul tekkis teooria, et ilmselt ma ei julgenud noorena iial oma enda häälega laulda, sest see ei olnud selline, nagu tüdrukutelt oodataks. Ja kujutate ette, isegi praegu osutub oma häälega laulmine peaaegu võimatuks missiooniks - karjuda ja nalja teha ma võin, aga päriselt, laulda nii nagu torust tuleb - väga raske. "Mul on nii kole hääl" tiksub kuklas. Äkki peaks ikka proovima kuidagi õrnema häälega? Minusuguse tämbriga äkki ei saagi normaalseid, naistele mõeldud laule laulda? Peaks proovima meeskoori repertuaariga või siis üldse death growli harjutama?
Lihtsalt üllatav, et ma ka selles teemas jälle selle paganama soostereotüübini jõudsin. Ja hääl ON stereotüüpne, hiljuti siin oli just väike skandaalike, kus üks ajakirjanik heitis teisele hääletämbrit ette ja mul jäi suu lahti, sest juhtumisi ma tean, et see ajakirjanik ise teeskleb oma ninnu-nännu häälekest. Ma olen teda kuulnud ka normaalse inimese häälega rääkimas, ausõna. Hääl võib väga sageli olla kaalutlemise küsimus, see lastega nämmutamine näiteks ja koduloomadega (ma teen teist, esimest ei teinud, kah huvitav). Teismeliseeas mõnedel tüdrukutel muutus lisaks käitumisele ka hääl, kui keegi vastassoost ruumi astus. Vähestel küll, aga siiski.
Igatahes, no ma pean ikka need stereotüübid jälle mängu tooma - hiljutises "Käbi ei kuku..." saates oli noorpoliitik Sandra Laur, kes pole kohe kindlasti inimene, kelle vaateid ma jagaks, seega ma üldse ei kujuta ette, kuidas tema sellele intervjuule vaatas, aga mul (ja Feministeeriumil) jäi ikka suu lahti küll.
Ehk siis ikkagi - naine = habras, õrn ja haavatav. Muidu - mittenaine. Isegi kui sa oma töös pead olema kalkuleeriv, range ja jäine, siis tekib meestel Suur Hirm, et äkki sa ei ole õrn ja habras nendega ka eraelus. Hissand kui hõudne! Päriselt mulle jäi sellest intervjuust mulje, et saatejuht tahtis külalist tahtlikult alandada. Samas, miks ta pidanuks? Ja see on mu meelest veel hullem.
Ehk siis sorry, not sorry, ei ole õrn, habras helbeke, ei viitsi teeselda ka, et olen - järelikult polegi naine. No ju siis ei ole, kurat temaga.
Ahjaa, muidu selline konkurss on käimas! Tehke häält!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar