esmaspäev, november 09, 2026

Karl Ove Knausgård. Kolmas riik

Lõpuks ometi on ilmunud mu lemmiksarja kolmas osa ka eesti keeles! Eelmistest osadest muljetasin siin ja siin. Vahepeal sai algselt räägitud triloogiast pentaloogia, nüüd vaatan, et Goodreadsi andmetel peaks sel nädalal ilmuma sarja seitsmes osa. Autor on kirjutanud sagedusega üks tellis aastas, eesti keelde tõlkimine on võtnud kaks. See seitsmes (ja Wikipedia andmetel väidetavalt viimane) peaks meile jõudma aastal 2034...On, mille nimel elada vähemalt. Inglise keeles mulle lugeda ei meeldi ja ega neid ingliskeelseid poleks kuskilt võtta ka ning neidki on siiani tõlgitud alles viis. 

Kolmas osa jätkab esimese osa tegelastega ja kuigi ma mingit mandalat ei koostanud (esimeses oli tegelasi 9, siinses umbes sama vist, ei lugenud üle), siis üllatuslikult oli midagi ikka meeles ka. Teine osa nimelt oli hoopis vahelugu, millesse enamik esimese osa rahvast üldse ei puutunud. Sama pidi olema muide ka järgmise osaga. 

Mulle tundub, et Knausgårdi käivitab eelkõige mõte sellest, et kui usul on niivõrd oluline osa inimeseks olemises, ei ole vist ühtki inimühiskonda, mis oleks leidnud, et kõik see, mis käegakatsutav, ongi ainus, mis olemas. Me oleme alati uskunud teispoolsust, head ja kurja, ingleid, deemoneid, jumalaid - ja need kõik on olenemata usutunnistusest ikkagi üsna sarnased uskumused, siis kas ei või olla nii, et kus suitsu, seal tuld? Samas toob ta sisse sellegi, et tänapäeva "modernne" kristlane Piiblit ikka päris sõna-sõnalt ei usu küll. Jumalasse on lihtne uskuda, ta võib olla ka üle Maa hõljuv hea vaim, aga et kuskil päris kurat ringi kepsutaks, see tundub liiga muinasjutu moodi. Võib isegi öelda, et vanasti usuti kuradisse ikka kõvasti rohkem - usk kuradisse on üha kahanenud ja see on murettekitav fenomen :) Viimasteks tõelisteks uskujateks on vaid Norra black metal bändid ja isegi neist on enamik tühjad poserid. Ainult Varg tegi "päris" asju ja tema loost on raamatus ka inspiratsiooni saadud, seal istub keegi Nõid mõrvade ja kirikupõletamiste eest kinni. Norra black metalisse on raamatus ka kiirkursus antud koos ühe väga vinge kontserdikirjeldusega.

Seda õõva novembriõhtusse raamatus ikka jätkub, eriti mõjus on kolmandas osas kunstnik Tove vaikselt ligi hiiliva psühhoosi kirjeldus. See on ilmselt hirmutavamgi kui okste vahelt vilksatav saatan, sest Tove sisehääled ja dilemmad on väga tuttavad ning tema valikud tunduvad üsnagi loogilised, kuid Knausgård doseeribki sisseimbuvat hullust tilgahaaval, kuni ühel hetkel avastad ängistavalt, et Tove on päriselt segi ja sina ei pannudki tähele, kuidas see juhtus. Ehk siis väga realistlik kirjeldus. Iseasi muidugi see, kas Tove selle raamatu kontekstis ikka on hull või hoopis see ainus, kellele tõde end avaldab. Eks ole ju inimühiskondade vana tõde seegi, et hullud on need, kes näevad päriselt. Meie siin peame hullust häbiväärseks ja väljaravimist vajavaks, varem "kasutati" hulle meediumitena suhtluseks "teise maailmaga". 

Miks ma ütlen, et see sari on mu lemmik? Mulle meeldib, kui mulle antakse muinasjutt, mis on päriselt mõistust stimuleeriv ja mitte mingi valmislahendus. Knausgårdi lugu põhineb tegelikel faktidel-teooriatel ja samas täiendab ta tegelikkust väga laia pintslitõmbega. Selle looga tahetakse midagi öelda, aga me veel ei tea, mida, teekond kulminatsioonini on täis erinevaid teeharusid, ilmselt need kuidagi põimuvad, aga siiani oleme teada saanud veel väga vähe. Ja muidugi on oluline ka toimumiskoht - minu jaoks maailma kõige ilusam riik Norra. Norra, kus juba loodus on iseenesest eepiline, majesteetlik ja samas oma võimsuses ka hirmutav - perfektne müstiliste sündmuste toimumispaik.

Aitäh Varrakule raamatu eest! 

 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar