Ööklubi?

Eelmisel reedel kutsuti mind ööklubisse. Mulle need kohad ei istu, sest kunagi ei saa seal end vabalt tunda - iga hetk võib keegi sinuga rääkima tulla ja see vestlus on enamasti tüütu ja piinlik ("oi tere nukuke! kas sa tantsida tahad? kus koolis sa käid?"). Ma ei saa kunagi aru, kas a) see kooliteema on sihilik kompliment b) kõik minuga rääkima tulijad on esmakursuslased c) kõik minuga rääkima tulijad on kole purjus d) see on lihtsalt Tartust tingitud teema. Igatahes üritatakse seejärel sind tantsima vedada, mis on veel piinlikum, sest pead võõra inimese vastas seistes imelikke liigutusi tegema ja üritama talle otsa mitte vaadata, sest a) muidu ta võib sellest midagi järeldama hakata b) ta võib üritada midagi öelda aga sa ei kuule niikuinii, mille tõttu a) sa pead talle lollakalt naeratama b) sa pead talle lähemale nihkuma, mis omakorda võib temas valesid järeldusi tekitada. Normaalseid mehi ma veel ööklubides kohanud ei ole (või vähemalt pole ükski minu vastu huvi tundnud), seega variant, et ma tõesti inimesest huvitatud oleksin, jääb ära. Ööklubisse võib minna suure kambaga, sest siis sind enamasti ei tülitata aga sõbrannaga kahekesi minnes on jama garanteeritud. Tantsimine pole mind kunagi tõmmanud (kord ütles üks sõber mu elukaaslasele, et millal sa oma naise viimati tantsima viisid, mul vist lendas jooki ninast selle naljaka küsimuse peale), joogid on klubides üle mõistuse kallid, süüa ei anta ja rääkimiseks on muusika liiga vali - ei mina saa nende fenomenist aru.
Ja see kõik on siis kui sa klubisse jõuad. Kõige hullem on see, et klubid ju avatakse tänapäeval kell 23. Vanasti, kui mina veel noor olin ja tihedamini klubidesse sattusin, avati veel kell 22 - ja alati olin siis mina seal esimese kümne külastaja hulgas. Miks? Mul on öösiti uneaeg. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin kusagil passima kella 23-ni, et peole minna. Kodus olles on selle aja peale ammu uni peale tulnud (isegi kui on jooke ja külalisi), pubis olles ei ole jälle põhjust kuhugi edasi minna. Pubis saab ju rääkida, keegi ei roni tavaliselt luba küsimata sinu lauda, süüa saab ning ainsaks kohustuseks on (mõnes kohas pole seegi) jookide tellimine. Pubis ma võin istuda ka uneajal, sest enamasti on seltskond vana ja hea. Klubis on põnev ilmselt neil, kes uutest tutvustest (kvaliteedist hoolimata) rõõmu tunnevad.
Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem kontsertidel käia. Ajad sõbraga enne eeskava algust juttu, hiljem kuulad esineja ära ja saad koju magama minna. Vanasti oli ka ööklubides rohkem kontserte kuigi nende miinuseks oli see, et esineja astus lavale öösel kell 1. Kui ma lähen peole mingit esinejat kuulama, siis ei ole mu meelest normaalne, et pean enne mitu tundi kohale kassat tegema.
Ma ei ole ööinimene, alla 10 tunni und ööpäevas on minu jaoks suht keeruline. Tänu lapsele olen nüüd rohkem hommikuinimene aga ülikooliajal üritasin endale ikka sellised loengud valida, mis algasid minimaalselt 12 ja lõppesid maksimaalselt 18. Mulle lihtsalt meeldib magada. Ja eelmisel reedel ma klubisse ei läinudki.

Ürgemased ja need teised

Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.

Skeptiline tibi

Ööklubid ei ole just minu teema aga sama hästi tean ma ka seda, et paljude jaoks oled sa tibi juba siis kui küüsi lakid või noh, pead pesed, seega julgen ma absoluutselt avalikult öelda, et Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" on väga hea raamat. Seda, et Susan äge tibi on, mäletasin ma mingist Orkuti klubist, kus tema sõnavõtud alati väga värvikad olid. Natuke hirmutas ainult Kaur Kenderi kiitus raamatu tagakaanel, sest viimasel ajal on see minu üks kunagisi lemmikuid ikka väga imelikke "šedöövreid" kiitnud. Raamat on tõepoolest nii hea, et pea iga Susani tähelepaneku juures saab pead noogutada, et no täpselt nii ongi ju! Kellele siis ei meeldiks inimesed, kes maailma asjadest sinuga sarnaselt õigesti aru saavad? Ja naerda saab ka kõvasti - eriti selles peatükis, kus kirjeldatakse värvikalt võimalusi inimesi suisel aal närvi ajada. Õpetlikku on ka - prügisorteerimine ja taaskasutus ning seda mitte Cosmo Glämmilaada stiilis. Ainuke peatükk, mis algul kulmu kortsutama võttis rääkis MILF-idest aga eks endalgi ole aeg sinna kategooriasse üle kolida...
Pidavat räägitama, et Susan on jube julge tšikk, et nii avameelselt rääkida julgeb. Nagu mida?! Minu meelest on see kõik vana tõde ju, lihtsalt lõbusamas pakendis. Või tahate tõesti öelda, et inimesed usuvadki sinisilmselt naiste sõprust, austavad rahanäljas tibisid, šoppavad trendikalt kaltsupoodides ning on igati ratsionaalsed oma meessuhetes? Elu ei ole eneseabiõpikud, elu ongi haige huumor.
Mis puudutab Susani enesekindlust, siis see on ju tõesti märgatav, kuid samas pigem positiivne eeskuju kui irisemiskoht stiilis: "mis temal viga, ta ju ilus ja rikas!" Mulle kui ilu ja lolluse mitte käsikäeskäimise teooria pooldajale temasugused tšikid meeldivad kõvasti rohkem kui rõhutatult intellektuaalsed rasvase peaga vinninäod. Minu mõistus ütleb, et kui on võimalik ennast mingis osas "parendada" - no näiteks ripsmetušš osta, siis on parem seda teha kui targutada, kuidas sinu jaoks välimus tähtsust ei oma. Enda välimus siis, sest teiste kallal võetakse endiselt mõnusalt.
Ja enesekindlus on muide elutähtis, sest nii kui seda kahtluse alla seadma hakatakse, muutud freak magnetiks! Su kõrvale sigineb karjade kaupa "heade kavatsustega" jutu lõppu "Päikest!" soovivaid tegelasi, võluväel riputatakse kvantripats kaela ja oledki kadunud. Jama on see, et ausust aetakse sageli enesekindluse puudumise ja hullumise esimese staadiumiga segi...
Viimaste arengute taustal on tekkinud endalgi äriidee mõnda imeriista kergeusklikele ropu raha eest pähe määrima hakata...Mitu teie sõpra jättis teile saatmata õnnetoova kettkirja sellest, kuidas praegune oktoober erakordne suisa 823 aasta jooksul? Minu puhul kahetsusväärselt vähe.
Kui kunagi üritasin vaktsiinivastaste (tegelikult lihtsalt noorte emade) foorumis tasakaalu luua paari lingiga skeptik.ee-st, siis sain muide päris tabava märkuse ühelt tüübilt, kes vastas, et ta on seda kõike lugenud, ent talle ei meeldi selle lehekülje ülbe stiil...Äkki peaks ka neile soovitama artiklite lõppu "Päikest!" lisamist?

Endiselt jah irooniale ja skeptilisusele!

Söömisest, natuke palvetamisest, armastusest rääkimata

Mulle tundub, et pean nüüd ka sellise tüüpilise "filmiarvustuse" kirjutama - käisin vaatamas filmi "Söö, palveta, armasta", oli kah. Mitte midagi ei jäänud meelde. Halb film ju ka ei olnud. Märkimisväärne oli see, et kaks korda aimasin ära, mis oli peategelase järgmiseks öeldav lause. Räägitakse, et film jutustavat eneseleidmisest. Minu meelest võttis tädi ette huvitava teekonna, kuid mingit "kirgastumist" seal küll ei toimunud. Mida minu arvates oligi vaja tõestada - puhtalt sellega, et lähed kuhugi palvetama palvetamise pärast, ei muutu mitte midagi. Ma ei usu kirgastavaid momente. Mille poolest oli tema uus suhe etem varasemast? Lihtsalt selle poolest, et see oli uus. Muidugi on tore puhata, hästi süüa, ilusaid kohti ja inimesi kohata, seda peaks ju elu loomulikuks osaks pidama aga et selles mingit õnne valemit näha? Imelik tegelikult, et sellest raamatust/filmist hitt on saanud - ilmselt on siis tõesti nii palju õnnetuid inimesi, kes endale normaalset elu ei luba. Iseenesest oli tore ilusaid kohti näha ning silmadega häid sööke õgida. A. arvas, et peategelast oleks võinud mängida keegi vähem kena naine kui Julia Roberts - ei olevat usutav, et nii kaunil naisel säänsed probleemid kaelas on. See oleks muidugi hea idee, saata psühholoogi ukse pealt tagasi kõik liiga ilusad inimesed - "haa-haa - sa oled ilus, mis probleemid sul olla saaksid? tule tagasi vana ja paksuna, siis võime rääkida!".
Kõrvalistmel kihistasid mingid pubekad iga kord kui keegi kedagi musitas vms - mõtlesin, et ütleks kui vait ei püsi ja midagi kõrva taha ei pane, siis hädaldate 10 aasta pärast samamoodi nagu tädi ekraanil.
Pärast läksime veini jooma, mille käigus ma laua alla kukkusin kuna seinale ronis ämblik. Ja teenindus on endiselt meil imelik. Tahtsin tassikest teed, sest peale 5 peaaegu tervet päeva oli haigus mu jälle kätte saanud, kuid teed pakuti vaid kannuga ja oli täiesti ilmvõimatu saada vaid tassitäit. Segane värk mu meelest. Kusjuures ma olin üsna meeleheitel ja pahane, kuid isegi sellest ei olnud mitte mingit abi. Niisiis pidin kurku veiniga ravima. Absoluutselt iga kord kui ma mõtlen, et läheks välja ja julgen ette kujutada, kuidas kõik kenasti laabub, läheb ikka midagi viltu. Ja eriti kui ma lähen välja koos mõne eesti teenindust niikuinii jamaks pidava välismaalasega, juhtub kindlasti mõni täielik jama. Saa siis söögist seda naudingut! Kuigi jah Itaalias olid meil sarnased probleemid - ilma kohalikku keelt mõistmata on seal üsna keeruline midagi autentset süüa saada, eriti arglikul inimesel nagu mina. Niisiis käisime üle kahe korra Itaalias McDonaldsis...
Palvetamisest rääkides on minu meelest kõige probleemsem see, et enamik neid, kes on endale mingi "kultuse" leidnud hakkavad seda mormoonide kombel ka kõigile teistele peale suruma. Ole omaette õnnelik, ära tule mulle rääkima, et ma olen kindlasti õnnetu kuna ma ei usu seda, kuulu sinna või tarvita seda. Mu ema üritati just veenda näiteks selles, et kõik tema hädad on tingitud valest nõudepesuvahendist.

Minu külmkapp

Milleta on külmik lage?

Külmik on lage siis kui seal midagi head ei ole, mida parajasti tahaks. Sellega, mida seal leidub pole külmiku lagedusel mingit pistmist. Külmkapp võib olla täis aga kui seal pole seda asja, mida parajasti tahaks, siis on ta paratamatult lage.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Makaronid võiksid olemas olla, leib ka. Lapsele vähemalt 3 eri sorti putru. Mingid maitseained ka, et ei juhtuks nii nagu nädal tagasi, et tacod olid ja hakkliha ka aga ei ühtegi maitseainet.

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Kilusid. Iga ülejäänud toidu kohta suutsin välja mõelda põhjuse, miks seda võiks külmkapist leida.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Ma ei kuulu sellesse inimgruppi, kes toidupoe parklas kohta kinni hoides oma õhtusööki sisse kugistavad. Nagu ma olen märganud on selline inimrühm täiesti olemas, minu kaastunne neile. Teine seltskond, millega ma õnneks enam kokku ei puutu, on bussisõgijad - ükskord pistis üks tädi mu kõrval terve karbi assortiikomme nahka. Jumal küll - kas niimoodi siis nauditakse toitu? Ainus asi, mida pole mõtet poest koju vedama hakata on jäätis palava ilmaga.


Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Pole sellist asja. Iga seismajäänud asi riivab mu silma. Aga seisma jäävad sageli sügavkülmutatud marjad kuna ma tervet karpi korraga ära ei tarvita, siis ei hakka poole pärast üldse karpi lahti tegemagi. Varem seisid moosid ka aga nüüd tarbib neid laps oma putrude peal. Vahel võib mõni kreem või ravim külmkappi ununeda. Praegu seisab seal näiteks saialilletinktuur, mida oli vaja lapse naba puhastamiseks...


Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Ei ole nii suurt sügavkülma, et keegi end seal peita suudaks. Ahjaa, pool aastat vedelesid seal lapsele tehtud külmutatud kapsapüreekuubikud (väikse lapse puhul on päris kaval teha valmis suurem kogus püreed ja see siis kuubikuteks sügavkülmutada), mille valmistamise lõhn mul pikka aega ninas püsis ja mida ma eriti puutuda ei tahtnud.


Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Ma olen tavaliselt kas nii korralik, et mul toit halvaks ei lähe või siis nii laisk, kes ilmselgelt vanaks läinud (kuid mitte endast märku andvaid) toite lihtsalt ignoreerib ja ootab, et keegi teine nad silma alt ära viiks (kapsakuubikud).

************************************************************************************

Aga muidu - mina ei saa aru, kuidas suudetakse ilma poolfabrikaate tarbimata elada, sest mina olen tavaliselt peale tööd nii näljane, et võimalusel poodi ei lähe ja kiirustan koju sööma. Ja ma ei suuda oodata, et normaalset sööki teha. Normaalseks söögiks on ju vaja värsket kraami (iga päev poodi) ja ka valmistamine on omajagu aeganõudev. Nii et minu külmkapis on alati pelmeenid, frikadellid, kalapulgad, külmutatud aedvili, friikartulid - mitte et ma neid kangesti armastaks. Purgisuppe söön ka.

Minu lõbus elu

Täna avastasin, et kui poleks olnud minu "imetoredat" esimest sõiduõpetajat, oleks mul juba 8 aastat load.

Täna lendas esimene linnuke potsti vastu kontori akent ja kukkus alla. Ma ei näinud. mis temast edasi sai aga millegipärast pidi see linnudraama siin tavaline olema. Ja me oleme kõigest teisel korrusel. Nüüd on aknaklaasil suletuust. Kole.

Hommikul vaatas laps telekast muusikavideote (mis on multikate asemel) asemel Trainspottingut ja kuulas autos Motörheadi. Õhtul keeldus lasteaiast koju tulemast ning ainuvalitses liumäel näpistades põsest ühte temast suuremat tüdrukut. Endine lasteaia "bully" ei julgenud ka talle ligidale minna. Lohutasin end mõttega, et vähemalt pole äpu.
Hiljem kasvataja rääkis, et laps on väga pai. Kallistab ja musitab uut tüdrukut, kes üksi nurgas häbeneb. Midagi minust - ma sõbrustasin ka outsideritega.
Nad annavad lapsele lasteaias lisaportsu, sest muidu sööb ta teiste toidu ära. Kaval. Ega ta sööks kodus meie toidu ka ära. Ütlesin talle, et tulevikus vaatame pilte ja ütleme, et ilus tüdruk kuni sööma hakkas. Ei ole midagi julm - minu kodune hüüdnimi on eluaeg "paks" olnud, kuigi olen kogu aeg alakaalus olnud.

Ma luban, et ei osta enam mitte ühtegi naisteajakirja. Mitte kunagi. Mind tuleb takistada kui seda teha üritan. Ostsin eile Anne&Stiili, mida hoolimata Cosmo-Merle juhtimisest kiidetakse. Ainuke loetav asi oli vibraatorite test, ülejäänu ajas nutma. Ma saan aru, et olin juba klaasi veini ära joonud (ma joon, sest mulle maitseb - vastus kunagisele poleemikale, miks naised joovad) ja võib-olla šokeeris see mind seetõttu nii palju aga - kui uudisena esitletakse seda, et lõvid seksivad mitu korda päevas, siis no kamoon! Kes seda ei teaks? Või olen ma mingi erandlik zoo-friik? Ei ole, L. ütles ka, et seda teavad absoluutselt kõik inimesed.

Alkoholist veel...mul ei olnud plaanis seda veini osta aga Selveris oli väga hea müügitädi, kes mulle 2 doosi veini ja 2 doosi Vana Tallinnat tühja kõhu peale sisse jootis, lisades, et need on just noortele naistele mõeldud joogid. Isegi minul tekkis väike eetiline dilemma sellist juttu kuulates aga see tädi oli isegi mu emast vanem ja halli pead tuleb ju austada. Või tundus ta mulle lihtsalt võluvalt ebaeetiline nagu need tšikid, kes pubides suitsu jagasid. Nendega läks muidugi hiljem pahasti, sest tuli välja, et nad on ise mittesuitsetajad (peale seda jätsid nad lihtsalt ärakasutatud mulje).

Egotripp

Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
- SINA ja jood?!
- SINA ja olid kaine?!
- SINA ja ülikoolis?!
- SINA ja said lapse?!
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.

Privaatsfäär

Otsisin arvustusi viimatiloetud raamatu, Sonia Rossi "Tudeng ja poole kohaga hoor" kohta. Ühe pikema leidsin Sirbist. Mind jäi seda raamatut lugedes esimestest hetkedest peale kummitama peategelase oskamatus elada. No vähemalt mina nimetaks tema valikuid niimoodi. Oletame, et olete tark tüdruk aga vanematel pole raha, et teie ülikooliõpinguid toetada, mida te teete? Otsite koristajakoha, rügate päeval ja ööl ning sööte kiirnuudleid või lähete litsiks, rügate päeval ja ööl ning võite endale vahel ka šampanjat lubada? Paistab, et mingeid eneseväärikuse probleeme sellise küsimusega peategelasele ei kaasne - kes ikka tahaks iga päev nuudleid süüa - noor inimene tahab ju elada ka. Kummaline kuidagi. Kummalisi valikuid teeb tšikk edaspidigi - otsus abielluda pidevas kanepiuimas ja pidevalt töötu endise meesprostituudi ja tänavalapsega, kes lihtsalt on nii nunnu. Armumine armumiseks aga halloo! Tervet raamatut ei hakka ümber jutustama aga neid "halloo!" momente seal ikka on. Samas selliseid inimesi on ju küll, kes suudavad alati kõige halvema valiku teha. Tore vähemalt seegi, et Sonia eriti midagi hiljem ei kahetse. Ilmselt peab see aga mingi inimtüübi probleem olema, et prostitutsiooni juures midagi inimsusevastast ei nähta ja see mistahes muu tööga samale palgale asetatakse. Sama teema on meeste puhul varastamise töötamisega võrdsustamine. Kuidas keegi üldse tuleb selle peale, et kui töötuks jään, hakkan varastama või lähen litsiks? Lapsepõlvekogemused, mis ei lase neil tegevustel kuidagi "teistsugustena" paista?
Väga raske on tegelikult leida arvustusi raamatute kohta. Heal juhul on arvustus mõnes meediaväljaandes avaldatud, kuid "tavainimeste" arvamusi oleks ka huvitav lugeda. Blogivasteid ju leiab ka, aga enamasti on ainsaks märkeks, et lugesin seda raamatut ja tore oli. Enamik inimesi vist kirjutavadki rohkem sellest, mis nende elus toimub, mitte sellest, mis nende peas...Ma olen selline friik, et võõrad elud mind eriti ei huvita, võõrad mõtted aga küll. Kas mõtted on privaatsemad kui elud?

Haigeid mõtteid

Olen nädal aega koos nohuse lapsega kodus passinud, teed joonud, mett, küüslauku ja piima erinevates kooslustes ja kogustes näost sisse ajanud ja tulemuseks on see, et laps on siiani tatine ja mina jäin kah täna haigeks. Mis toimub nagu, tahaks küsida. Tahaks võtta kõik teod ja olukorrad ette ning välja uurida, kus täpselt ja mis valesti läks, et järgmine kord targem olla. No nagu siis kui jääd haigeks kohe peale õhukeste riietega külma käes lõdisemist. Või ei saagi asjad nii selged olla? Kõik oleks nii ilus ja lihtne kui kogu elu sedasi osadeks lahti võtta saaks - kodanik X-st sai pätt selle ja selle episoodi tõttu tema elus, oleks tal tasakaaluks olnud läbi elada selline ja selline kogemus, temast pätti tulnud ei oleks. Kui palju on kirjutatud raamatuid igasugustest hädadest ja nende põhjustest, milles on lihtne end ära tunda - ma olen selline hädavares just selle kogemuse tõttu! Ja siis loed teist raamatut ja vaatad, et äkki ma olen hädavares hoopis selle probleemi tõttu, mida siin kirjeldatakse. Kui lihtne oleks elu kui me oleks mudelid - kui teen nii, juhtub nii, kui teen naa, läheb naa. Aga peale ühe sellise seose mõjutavad meid tegelikult kümned seosed ja mitte kunagi ei saa teada, kas mingi üksik hetk võib põhjustada muudatuse kellegi elus. Põhjuste paljususe tõttu on enamikke probleeme nii keeruline lahendada ja samas ka oma vigadest õppida. Võib-olla see, mida ise veaks peame, ei olnudki viga ja õige viga jäi meil kahe silma vahele? Me võime asjatult aega kulutada vale põhjuse ravimiseks, eemaldamiseks, vältimiseks ning kukume samasse olukorda sattudes ikka sama orgi otsa. Kui ma lähen operatsioonile, siis kes kindlustab, et mul pärast parem on? Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab? Kui ma üritan vältida oma vanemate kasvatusmustrit, kes garanteerib, et minu lapsed õnnelikuks kasvavad? On väheseid õndsaid olukordi, kus põhjuse ja tagajärje seos on enam-vähem kindel a la hammas valutab, tõmbame valutava hamba välja, aga enamik probleeme jääb ikka sinna kahtluste alasse. Kogu aeg tuleb midagi valida ega ole eriti mahti kahetseda oma tehtud otsuste pärast, väga hea, et ei ole ilmselt, muidu läheks inimene päris hulluks - kui ma oleks vasaku asemel paremale pööranud, äkki siis oleks minust miljonär saanud? Aga siiski on väga inimlik küsida, et miks mina? Mida mina tegin, et see kõik minuga juhtub?
Siin tulebki vist mängu usk. Usk kas kellessegi kõrgemasse, kes on meie eest juba otsused ära teinud, usk saatusesse või usk juhusesse.

Minu laps on ilusam kui sinu oma

Märkasin Facebookis üht reklaami, mis kutsub üles oma perest pilti tegema ja siis selle hindamiseks välja panema - kes rohkem hääli saab, võidab auhinna. Eelmiste jõulude paiku oli sarnane võistlus ka ühe raadio kodulehel, kus otsiti "jõulubeebit". Mind panevad sellised võistlused ikka hämmastama. Mu meelest oleks normaalne öelda, et kõik lapsed on ilusad ja enamik inimesi ju nii vist ka arvab. Mis vajadus on aga välja selgitada ikka see kõige ilusam? See, et võidab kõige rohkem sõpru agiteerinu, on veel teine teema. Ameerikas on need laste "talendivõistlused", kus siis lasteaiaelaisi tüdrukuid täismeigis, spraypäevituse ning kunstjuustega üksteisest matti võtma saadetakse. Tähtis on ainult võit, teise koha saanu valab tavaliselt palavaid pisaraid. Ilmselt ei leidu inimest, kes seda jama nähes vihale ei läheks (Discovery peal jookseb sellest oma seriaal Toddlers&Tiaras) aga kas ei üritata ka meil samasugust arusaama peale suruda? Rate.ee on ju juba täiesti normaalne laste üksteisehindamise portaal - sealt saad kohe teada, kas oled ilus või kole ja ka seda, et sageli määrab sinu staatuse rahakott ja pugemisoskus. Nii, vahepeal avastasin, et otse loomulikult on juba olemas ka selline "tore" koht nagu beebirate (mõistlik artikkel sel teemal EPL-s). Ma tahaks ka väga teada, et mida vanemad tahavad sellega saavutada? Ma saan aru, et igaühe jaoks on oma laps armas ja enamasti soovitakse teda ka teistele näidata aga miks ei piisa selleks oma tutvusringkonnast? Miks on vaja võistlusmomenti, hindamist? Kangesti kumab läbi arusaam lapsest kui omandist, mille "eriti hästi välja kukkumise" eest loodetakse tasu saada. No nagu kauni kodu konkursil. Ei tulda selle pealegi, et lapse enesehinnang võiks taolisest "võrdlemisest" mõjutatud saada.
Teine seletus oleks ehk viimasel ajal populaarseks saanud arvamus, et konkureerida on vaja maast madalast, sest ainult nii tagatakse lapse tulevane edu. See oli vist Tartu Lastehoiu Seltsi koduleht, kust sai lugeda, kuidas mõned vanemad samal põhjusel eelistavad suuri lasteaiarühmi väikestele hoiurühmadele. Tule taevas appi, tahaks öelda.
Kui ma oma lapse panen väikesesse hoiurühma ja hiljem Waldorfkooli, siis seda ilmselt sellepärast, et minu laps on teistega konkureerimiseks liiga inetu ja rumal???

Hobiks on teleka ees joomine

Mäletan, et Meie Meeles oli populaarne rubriik kirjasõbrad, kus siis endale sobivaid sõpru enamasti hobide alusel otsiti. Et saaks siis omavahel udukaid ja BSB postreid vahetada. See oli isegi hiljem, alguses olid ümbrikupildid, margid ja kleepsud. Tänapäeval on hobid enamasti CV-des kirjas kuigi ma eriti selle mõttekust ei taba - enamus ju märgib sinna võimalikult intellektuaalsed asjad. Ainult ühel korral oli kellelgi ausalt kirjas, et päevitamine ja peod, teda muidugi ei valitud (kandideeris ta sekretäriks ja "päevitamine ja peod" oleks võib-olla stereotüüpses sekretärirollis hoopiski kasulik olnud, seega võisid ka need hobid nö strateegilised olla).
Mis need hobid üldse on? Mul on sellega alati suur probleem, sest kui märgin enda hobiks muusika, siis tegelikult valetan, sest ise muusikat teha ma ei oska. Milles see hobiga tegelemine siis seisneb? Kuulan muusikat? No enamik teeb seda. Kuulan rohkem ja tunnen huvi selle vastu, mida kuulan? No pane see kuhugi niimoodi kirja...Teiseks hobiks oleks kirjutamine. Küsitakse, mida sa kirjutad. Jube, piinlik hakkab. No äää, igasuguseid asju. Kes seda tahaks öelda, et ta blogi peab - kes teavad, need teavad ja kes ei tea, need peavad enamasti blogipidamist millekski imelikuks. No mulle meeldib kirjutada aga sellel hobil ju muud erilist väljundit ei olegi kui just sahtlisse kirjutada ei viitsi ja avaldamiseks raha ei ole (ilmselt on see õnnistuseks teistele, sest kui ikka ühelgi konkursil äramainimist ei leia, siis ilmselt poleks vaja ka avaldada - iseasi, kui objektiivsed need konkursidki on). Kunagi lapsena sai konkurssidel ka käidud ja avaldamist leitud aga kuidagi imelik on esitleda üle kümne aasta vanu töid. Sama asi ka näitlemisega - näidelda mulle meeldib aga peale keskkooli näiteringi pole erilisi võimalusi enam avanenud. Mis avanenud - mine peksa ise jalaga uks lahti! No ei ole sedasorti inimene. Lugeda meeldib mulle ka aga loevad ju paljud ja see peaks justkui loomulik asi olema, mitte hobi(kuigi mu isa ütles kunagi, et pane ikka CV-sse hobiks lugemine sisse, sest sellega eristud...).Sageli on mulle öeldud, et otsi endale hobid. See kusjuures solvab - kas mul siis ei olegi hobisid? Mis need muusika, kirjutamine, lugemine ja näitlemine siis on? Kuigi, igaühega neist on jah omad agad nagu ma mainisin.
Kas hobidel on mingid kategooriad? Oleks mu hobiks mingi ekstreemsport või mõni muu asi, mille harrastamiseks kõvasti pappi kuluks, siis see oleks õige hobi? Sellised asjad nagu lugemine, filmide vaatamine, kokkamine ei olegi nagu hobid vaid pigem tavaline igapäevaelu ja markide või muu kogumine juba mingi naljakas "oma ringkonna" tegevus, mille harrastajaid veidi imelikeks peetakse? Kui võtta hobi mõistet sellena, millega inimene on meelt lahutab, siis oleks keskmise inimese hobideks ju joomine ja TV ning kõik, kellel midagi sellest erinevat meelt lahutab, peaksid õnnelikud olema...

Mida teha kriitikaga?

Lugesin ükspäev ühte raamatut, see jäi mul pooleli, sest raamat oli niivõrd halb, et kui mõningaid eriti halbu kohti L.-le ette lugesin, sai ta mingi aja peale vihaseks ja küsis, miks ma oma aega sellise jama peale raiskan. Algul olin muidugi L.-i peale vihane, et ta ei jaga mu õhinat kohutavast raamatust aga hiljem jõudis kohale, et tegelikult on tal õigus ja raamat jäigi lõpuni lugemata (ma olin juba poole peal, nii et ei saa mind süüdistada raamatu hindamises kahe esimese lehekülje põhjal).
Igatahes tekkis mul otse loomulikult soov oma halba lugemiskogemust jagada ja nagu tavaliselt üritasin kõigepealt leida antud raamatu kohta erinevaid arvustusi. Eriti palju neid ei olnud ja silma hakkas see, et leitud positiivsed arvustused olid kõik sellistelt inimestelt, kelle suust seda oodata võiski ehk siis inimesed, kes eriti raamatuid ei loe ning hindavad kergemat meelelahutust - "Aga muidu raamat meeldis, väga kergesti loetav". Muidugi on kergesti loetav kui autor kasutab vaid lihtlauseid... Ma ei ole ise mingi kõrgem intellektuaal aga eks igaüks liigitab selliseid inimesi enda jaoks kuidagi. Negatiivsed arvustajad olid enam-vähem samal meelel, mis mina. Arvustuste vähesus pani mind mõtlema, et mis mõte sellisel kriitikal üldse on? Öeldes, et kellegi raamat on halb, ei taha ma haiget teha isikule, kes selle kirjutas vaid mõista anda, et raamat oli halb, kuid ilma kirjutajat haavamata seda ju teha ei saa. Eriti kui raamat on nii halb, et lausa vihaseks ajab. Samas, oma lugejaskond on ju ka sellisel, minu jaoks saastal, kirjandusel. Mina ei soovitaks inimestel seda lugeda aga äkki on see parem kui et nad üldse ei loeks? Mis läheb teistsuguse maitsega inimestele üldse korda see, mida keegi vastasleerist ütleb - ilmselgelt oleksin mina nende arvates loll. Ilmselt peaks igaüks oma liistude juurde jääma ja usaldama soovitustes vaid endale sarnase maitseeelistusega inimesi.
Aga, aga...Ja siit tuleb see, miks ma tegelikult jubedalt tahaksin öelda, et too raamat on õudne saast - aga kui ühel hetkel saab etaloniks just saast, sest vastased ei julge viisakusest midagi öelda?
Äkki ühel hetkel hakataksegi kirjanduseks pidama Facebook´is "turundatud" ja sõprade poolt haibitud pooleteise tunniga läbiloetavaid käkke, mida lugedes nõudlikumal inimesel piinlik hakkab? "Viru keskuse"-põlvkond on aga rahul, sest kalleid kaubamärke nad tunnevad ning mõistavad ka seda, mis tunne on püstolit tagataskus kandva, rikka ja salapärase mehe järele hull olla (haahaahaa). Minu jaoks on see nii kuradi igav ja arusaamatu - miks kirjeldada asju, millel sisu sees puudub? Pealiskaudsus aga pidigi ju tulevik olema: Twitter sööb välja blogid, Facebook foorumid.

Enda sees on asju

Endine kolleeg ütles kunagi, et inimeste ainus probleem on see, et nad ei tegele eneseanalüüsiga. Aga äkki on ka selliseid inimesi, kes ennast üle analüüsivad? Naised olevat ju üldiselt ülemõtlejad aga siis nad analüüsivad enamasti teisi, mitte ennast. Kas pole ka enda sisse vaatamisega nii, et nähakse ikka ainult seda, mida otsitakse?
Mõtlesin näiteks ajendatuna Ramloffi suhte- ja mittesuhteinimeste postitusest sellest, kuidas ma tegelikult kogu oma täiskasvanuelu jooksul pole mitte kordagi (max 2 kuud...)suhteta olnud. Kui sellele mõtlema hakata, tundub see hirmutav. Ma olen harjunud arvestama, ka sellega, et keegi teine mu aja sisustab. Loomulikult ma vajan oma aega ja ruumi, kuid ma ei oskaks sellega ilmselt toime tulla kui seda lõpmatuseni käes oleks. Mul on suhe, millele olen pühendunud ja kui ma sealt kõik vajaliku saan, siis ei viitsi ma enam tähelepanu pöörata muudele võimalikele suhetele - ma ei tunne erilist vajadust sõprade järele. Aga mis saab siis kui suhet ühel hetkel enam ei ole? See on siis üks tahk, mida võib lõpmatult edasi kaevata ja avastada näiteks, et ükskord ei läinud ma ülikooli sisseastumiseksamitele, sest tuli tahtmine võõra linna asemel kodus (koos teise inimesega) filmi vaadata. Täielik suhtesõltlane! Psühhoanalüüsi tehes - kasvasin üles päevad läbi koos vanavanematega, sõpru eriti ei olnud, üksi kusagil käima ei pidanud ega oleks lubatudki - ime ka, et selline klammerduja ei tulnud!
Kui nüüd aga mälusoppides teise nurga alt kaevata, tulevad välja ka seda ideed põrmustavad faktid: asi pole sugugi nii hull, mul on alati olnud omad teemad ja huvid, millega olen tegelenud ning millesse teisi seganud ei ole. Oma peas olen ma täiesti üksi ega pea seaduseks seda, mida teine pool öelnud on. Kindlasti leiab mu elust paljugi seltskondlikke hetki, nurgaskonutaja ma ei ole ja inimestega ühise keele leian ka kergesti. Milles siis probleem on? Ega seda ei olegi - liigselt mõeldes võib endale, teistest rääkimata, terve hunniku erinevaid probleeme külge pookida. No nagu naabrinaised - "mul on vist ka see haigus, mis sul, kui hästi mõelda".
Kuskil peaks ikka piir olema, milleni ennast analüüsida kasulik on - mingi probleemi puhul kindlasti aga kui niisama probleemi otsima hakatakse, siis ilmselt see ka leitakse. Sellepärast ma ei kiidagi heaks igasugu meditsiiniajakirju - sealt leitud sümptomite järgi on väga lihtne endal igasugu ammuunustatud džunglitõbesid avastada.

Miks naised ei sünnita? Mida sina, mees, ka sellest tead?

Tegelikult ei ole selles artiklis midagi otseselt valesti öeldud ju. Asi, mis mind häirib, on see kui mehed võtavad sõna laste sünnitamise koha pealt (kui palju meenub naiste kirjutatud sünnitama suunavaid artikleid võrreldes meeste poolt kirjutatutega?). Otsene sõnastus Andres Arraku artiklist: "(sotsiaal)maksu maksjate sünnitamata jätmine peab kuidagi karistatud saama." Ehk siis kuna naised sünnitavad, siis nemad on ainusooliselt selles jamas süüdi? Mehed aga omakeskis arutlevad, kuidas neid pahasid naisi sünnitama saada (no umbes nagu kuidas lehma piimatoodangut suurendada). Tavaliselt ei kasutata väljendit "laste saamist planeerima", mis sisaldaks ennast paari otsust laps saada, ikka ainult sünnitus kui akt on oluline. Abortide puhul ju samuti - mis sest planeerimisest, oluline on ainult sünnitamine või selle mitte tegemine. Tegelikult olen nõus, et laste saamine ongi ennekõike naise otsus - tema peab arvestama 24 tunnise jõhkra valuga (kõigil on see erinev ja kõik loomulikult ei kannata, kuid arvestada tuleb ka hullemaga), võimalike tervisekahjustustega, vähemalt mõningase teovõimetusega - need on kõigest füsioloogilised riskid, mida lapse sünnitamine endaga kaasa toob. Lisandub sissetuleku, endaga hakkamasaamise kindluse kaotus, mida riik kompenseerida püüab. Võttes puhtfüsioloogilise poole - mehed ja naised on siiski erinevad ning mehed võiks suu kinni hoida asjade juures, mida neile kogeda pole antud. Sama hästi võiksin mina selgitada meestele, et size does not matter.
Mis meist saab siis kui naised, raiped, ei sünnita? Mis siis ikka saab? Mõtleme globaalselt ja näeme, et polegi midagi erilist lahti - rahvast tuleb kogu aeg juurde, lihtsalt üks tsivilisatsioon asendub teisega. Võib-olla ka ei asendu, pole nii pädev, et mingeid statistilisi mudeleid teha kui vähe peab meid ja kui palju neid olema, et ühe eksistents kahtluse alla satuks. Tume geen on ju niigi dominantne, milleks looduse vastu võidelda? Meile see ei meeldi? Kas mammutitele meeldis välja surra? Ma ei ole pessimist aga ma arvan, et areng on alati olemas ning pole meie hinnata, kas see on positiivne või negatiivne.

Miks osta raamatuid?

Eile alustasin ja ka lõpetasin Daki uue raamatu "Ööd kollases autos" lugemise. Ma loengi suhteliselt kiiresti ja palju, sellega seoses hakkasin mõtlema, kes küll üldse raamatuid ostab? Daki raamat on näiteks ilusas kõvas köites, kuid samas selline kiire ajaviiteraamat, mille sa korra läbi loed, kuid mis ilmselt nö klassikaks ei saa. Ma ei tee üldse seda konkreetset raamatut maha - enamus tänapäeval ilmuvaid raamatuid on sellised ja võib-olla on see minu viga, et ma raamatuid mitu korda lugeda ei viitsi - nii palju uusi raamatuid jääks ju siis lugemata. Viimane raamat, mille ma ostsin oli Mart Juure "101 Eesti muusikaalbumit", mis pigem juba aime- mitte ilukirjandus on. Varem juhtus vahel, et ostsin hetketuju ajel mõne ilukirjandusliku teose, kuid kodune raamaturiiul sai kiiresti täis. Sama lugu on ju ka plaatidega - tõmban need alati arvutisse ja kestad jäävad tuppa tolmu koguma. Vanematekodu on samuti raamatuvirnade all lookas, kuigi parim kink on raamat, ei luba mu ema enam kellelgi raamatuid kinkida...Palju mõistlikum on laenutada. Kuigi laenutamise eest saab ka kirjanik mingi kopika, siis on see ikkagi väga vähe ja kirjanduse tarbijana oleks ju ilus kirjanikke nende raamatuid ostes toetada (kuigi ega sellega vist niikuinii rikkaks saa). Milleks siis trükkida neid ilusaid kõvas köites raamatuid, mida vaid vähesed ostavad? Kui ma ise midagi avaldamiskõlblikku kirjutaksin, siis tahaksin muidugi, et mu raamat ilus ja vastupidav oleks, kuigi oleks üsna kindel, et klassikut minust ei saaks. Eks ta ole, et igaüks tahab märgi maha jätta, huvipuudus kirjutamise vastu oleks veel halvem. Ilmub ju igasuguseid raamatuid, mida rohkem on valikut, seda enam lootust leida miskit head.
Ehk oleks olukord teine kui mu elamisruum suurem oleks? Eks ole ju raamatuid täis elutuba teatud näitaja võrreldes alkoholipudelite kogu täis elutoaga (kunagi korterit vaatamas käies nägin sellist, kus originaalis raamaturiiul oli baaririiuliks muudetud). Samas on selline väljanäitus veidi "võidab see, kellel on surres rohkem asju"-hõnguline. Ääremärkusena kujutan tihti ette, milline mu kodu võiks olla ja siis ma rõhuks küll igasugu detailidele - raamatud, plaadid jne, reaalsus on aga see, et kodus valitseb kaoootiline elamisest tingitud segadus ning ruumi millegi eksponeerimiseks ei ole.
Kas ostetud raamatud ongi siis pigem mingid staatuse näitajad ja laenutatud raamatud tarbeesemed? Laenutatud raamat kui makaronid, ostetud raamat kui pasta merikarpidega? Või peaks raamatu puhul ikka sisu lugema? Kas hunnik Barbara Cartlandeid on ikka staatuse näitaja? Cartlandit vist ei ostetagi eriti - suurem osa tiraažist läheb kohe raamatukogudesse.
Minul on küll raamatud, mida ma tahaksin lugeda ja raamatud, mida ma tahaksin omada. Viimaste hulgas on lisaks vähestele minus silmis klassikalistele pärlitele ("Mees kes teadis ussisõnu" näiteks) ka suur osa ilusate piltidega muusikaajalugu käsitlevaid raamatuid. Eks enimmüüdud raamatute hulgas ole ju ka väga suur osa koka-, aiandus ja muud tarbekirjandust, mida enamasti lihtsalt kena vaadata on (ok, mõni ka kasutab neid, aga suur osa lihtsalt kujutab ette kui ilus oleks omada sellist aeda või süüa sellist kooki).

Süüdi, sest olen naine

Niisiis, seoses eilse lastesõime teemaga - jah, ma tean, et peaksin end süüdi tundma (ja tunnen ka, miks ma muidu ennast õigustan?). Ma ei tea kui paljud samamoodi tunnevad aga ilmselt ei ole ma ainuke, vahe vist selles, et ma ei kurda lapse kuuldes kui kahju mul on, et ma tööle pean minema. Lähemalt vaadates ei olegi naisel seoses lapse saamisega muud tunda kui pidevat süütunnet.
Esiteks: sünnitada laps siia maailma? Mingis usundis pidavat siia ilma sündimine olema hingele karistuseks, mitte õnnistuseks (nii radikaalne ei oleks aga ei leia ka mingit põhjust lapsele korrutada, et ta peaks oma vanemaid austama lihtsalt sellepärast, et need andsid talle võimaluse elada) ja tõesti on maailmas piisavalt halba, mida oma lapsele ei soovi. Meenub muinasjutt emast, kes väga tahtis last, mingi jumal vms andis siis talle võimaluse saada laps, kuid tingimusel, et sellest lapsest tuleb kas suurmees, rikas ja austatud juht või siis peab ta kogu elu taluma viletsust, ema aga ei tea ette, kumb saatus tema tulevasel lapsel olema saaks. Muinasjutt lõpeb siis sellega, et ema otsustab mitte last saada, sest ei talu mõtet, et laps võiks elada oma elu viletsuses. Ilmselt on suur osa tulevasi emasid kartnud, et äkki tema lapsel ei saa olema õnnelik elu ja sellest lähtuvat süüd, et ehk ei peaks last siia ohte täis maailma sünnitama. Lisaks siis globaalne süü maakera ülerahvastatuse pärast (ok, ilmselt enamik ei mõtle nii vaid lähtuvalt puhtalt endast).
Teiseks: teha abort? See süü jääb ilmselt eluks ajaks kummitama. Lisaks hukkamõist teiste poolt. Lastetuks jäämise vastu teeb ju ka riik suurt propagandat - pead süüd tundma, et iivet ei tõsta ja jääd koleda märgina statistikasse.
Kolmandaks: kui said lapse, siis pead olema õnnelik (sünnitusjärgset depressiooni üldjuhul ei mõisteta - said lapse, ole õnnelik, sest naised ongi selleks, et lapsi saada), sa pead last rinnaga toitma (ükski vabandus ei kõlba, ilmselt oled ikka halb ema kui seda ei tee), pead lapsega ise hakkama saama (sinu laps, sinu vastutus, kõik saavad hakkama, lastega tegelemine on naistel veres).
Neljandaks: laps kasvab suuremaks. Lähed tööle, pead süüd tundma, et lapse institutsiooni hooleks jätad, kui tööle ei lähe oled musternäide sellest, kuidas naised tööd teha ei taha ja mitte midagi tehes kodus passivad.
Viiendaks: järgmine laps? Jääd ühe lapsega. Ühiskonna silmis oled samasugune individualistlik mugavuse tagaajaja nagu lastetud, laps kasvab kindlasti hellitatuks ja teistega mittearvestavaks. Saad veel lapsi - oled vastutustundetult sigiv sotsiaalabi süsteemi kurnav asotsiaal (no vähemalt kolmelapselist vaadatakse juba nagu imelikku).
Ei oskagi midagi lisada. Ilmselt kõik ei mõtle nii ja suudavad oma valikuid valutult teha. Veel lihtsam kui valikuid ei tehtagi vaid lihtsalt elatakse. Ma millegipärast ei oska nii. Ülemõtleja.

Alla 3-aastane lasteaeda?

See lasteaiateemaline artikkel sai eile nii suure hulga kommentaare, et kõiki ma ei viitsinud läbi lugedagi kuna antud teema kohta on igal inimesel sõltuvalt oma kogemustest väga erinev arusaam. Ok, mõni arusaam on siiski esiletõstetavalt erandlik (et mitte öelda rumal): minu lapsel on lasteaias igav, lasteaias peaks olema arvutid, et lapsed maast madalast tehnikaga kursis oleks (milleks loovus, eks? kui on igav, siis andke aga valmis meelelahutus ette ja laps on rahul).
Minu laps käib küll lastehoius, mitte päris sõimes - omavahelise naljana saame nüüd öelda, et kui paha laps oled, paneme su munitsipaallasteaeda! (veelkord, see oli nali ja me ei räägi lapsega tõsimeeli niimoodi). Sellest hoolimata olen kuulnud kõvasti kriitikat, et panin lapse enne 3-aastaseks saamist kollektiivi. Muuseas, ma olin ka ise varem väga suur lasteaedade vastane - kolme aasta tagune postitus siin aga elu teeb omad korrektiivid nagu öeldakse. Loomulikult olin minagi kindel, et jään lapsega kolmeks aastaks koju - see on ju võrreldes muude riikidega väga suur võimalus aga tegelikus elus tuli välja, et ma ei ole ikka üldse seda tüüpi inimene. Eriti huvitav on lugeda kommentaare, kus kaevatakse selle üle, et kodus töötamise võimaluse korral pole lasteaedu vaja - olete te proovinud alla 3-aastase kõrvalt tööle keskenduda? Üldiselt on valik siiski üks või teine, kahte korraga korralikult kuidagi ei saa. Seega olid mul olemas kõik võimalused, et kolmeks aastaks koju jääda aga ma ostustasin "rongaemaduse" kasuks? Välismaalasest kolleeg naeris selle üle - mujal maailmas on hea kui ema aastase lapsega veel kodus on. Aga sellest ma olen ma üldjoontes juba kirjutanud...(Hea lugeda, kuidas ma alles selle aasta märtsis teisel seisukohal olin kui praegu...)
Miks ma siis nüüd lapse ikkagi lastehoidu panin? Ma arvan, et selle otsuse juures tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast - minu laps näiteks nutab minuga kahekesi kodus olles palju rohkem kui lastehoius tegevuses olles. Talle meeldib seltskond aga mina saan talle ilusa ilma puhul pakkuda vaid tunnikest mänguväljakul, ülejäänud aja peab ta kannatama arvuti taga istuvat ema, kes temaga tegeleda ei jõua. Lastehoidu maha jäädes ei ole ta siiamaani veel kordagi nutnud ja esimesel nädalal kui me ta poole pealt koju viisime sai ta päris pahaseks ja üritas minu eest voodi alla peitu pugeda. Antud hetkel olen ma veendunud, et tegin õige valiku. Eks muidugi ole miinuseid ka: lastehoius on tavaliselt kohal küll alla 10 lapse, kuid sellegipoolest on näha, et kasvatajal on keeruline neil kõigil kogu aeg silma peal hoida (munitsipaallasteaia sõimeosas võib muuseas nimekirjas olla kuni 21 last ja sealjuures on (vist) 2 kasvatajat). Ehk siis, mida väiksem kollektiiv seda parem.
Samas on lastehoius ka üks minu lapse eakaaslane, kes juba umbes kuu aega on ainult nutnud oma ema järele. Eks ta hakkab nüüd vaikselt "kohanema" (pigem alla andma...) aga seda on siiski valus vaadata, keegi ei tea ju, et see mahajäetuse tunne talle eluks ajaks traumat ei jäta. Samuti on raske teistel, sest kasvataja peab nutjaga ju kogu aeg tegelema. Sellisel juhul usun, et võimaluse korral ei peaks sellist last lastehoidu viima, kes emast eralduma ei nõustu. Ma ei usu, et tegemist oleks "memmekaga" nagu mõned kommenteerijad selliste laste kohta arvasid - kõik lapsed arenevad erinevalt. Inimese psüühika on selline õrn asi, et keegi ei tea, mis kellelgi trauma võib tekitada - sõdurireeglite järgi kasvatamine (jäta laps maha nutma, ta peab kohanema) kindlasti kõigile ei sobi. Ekstraverdile sobib ilmselt kollektiiv rohkem kui introverdile ning eeskujuks ei saa võtta ka seda nagu mõni kommenteerija arvas - mina vihkasin lasteaeda, oma last ma sinna ei panna, küllap tema vihkab ka. Teine asi on muidugi rahaline võimalus valida.

Käsitööõpetajal oli siiski õigus

Kui ta ähvardas mind sellega, et tulevikus jään ilma käsitööoskuseta jänni oma laste aitamisel (käsitöösaaga ). Täna nõuti lastehoius, et tittedel oleksid kindad nööriga kaela pandud - emmed (võrdõiguslikkuse koha pealt oleks pidanud protesteeerima), õmmelge aga kinnastele nöör taha. Hiljaaegu sain suure hädaga hakkama oma uuele kleidile ärakukkunud pärli tagasiõmblemisega (ma juba poes mõtlesin, et selle kleidiga juhtub kindlasti nii, et need kleidi ägedaks tegevad jubinad kukuvad sealt esimese kasutusega küljest ära - esimene pärl kukkus juba enne kasutamist ja tänase esimese kasutuskorraga on ka üks kristall puudu, mida ma üles ei leia ja mille asemel nüüd rinna ees tühi auk naerab aga see kleit maksis nii kuradi palju, et ma tõesti kõigest hingest üritan teda parandada. On see normaalne - osta kolekallis peene firma kleit usaldusväärsest poest ja seda kohe kodus parandama hakata, see on teine teema.). Aga lastehoius peab kõigeks käsitööga vähegi seonduvaks valmis olema, sest nad täiesti tõsimeeli eeldavad, et lapsevanemad tegelevad kodus nii õmblus- kui ka puutööga. Lastevanemate koosolekul küll ühtegi vabatahtlikku kätt ei tõusnud kammikoti, nukuriiete, kiige ja kastiauto valmistamiseks aga ilmselt nad teevad individuaalset kihutustööd, sest kammikoti pidi keegi esmaspäevaks ikkagi valmis tegema. Ja sügisnäitus - tooge aga kohale lapsega koos valmistatud hoidiseid ja muid korjatud sügisande! Eks peab siis ökopoodi minema ja vaatama mõne kõige kergemini eemaldatava sildiga hoidise...Ei, tegelikult ma üldse ei mõtle, et see kõik halb oleks, lihtsalt mina olen selline soperdis, kes millegagi hakkama ei saa. Pahatihti ongi täiskasvanud võõrdunud sellest isetegemise maailmast, mis lapsepõlves täiesti loomulik elu koostisosa oli. Tõrudest ja kastanitest loomad, kartulitrükk ja guaššvärvid. Tegelikult on ju väga tore, et see läbi laste uuesti meelde tuletatakse. Plastiliini oli muuseas täitsa mõnus üle nii 20 aasta käes hoida.

Tädi Maali ja tehnika

Tunnen ennast praegu tõelise "tädi Maalina", aga see tehnoloogiline revolutsioon on enamjaolt ikka täielik jama! Niisiis kõik-kõik on uus septembrikuus: sai lõpuks uus telefon soetatud (5 kuud sai hoogu võetud...). Igavene käkerdis, ma ütlen! Vastikult suur ja libe (ei, ta ei olegi VEEL maha kukkunud), täis miljoneid funktsioone, mida ma kasutada ei oska ja kolmanda päeva hommikul keeldus ta üldse pilti ette võtmast. Lõpuks sain sooja soovituse, et võta aku tagant ära ja proovi siis. Töötas. Aga kas minu iidvana junniga pidi selliseid trikke tegema? Ei pidanud. Ja kui kaua see käkk ennast veel sisse logib - sama kaua kui läpakas! Eks ma olen jube ülbe ka - eeldan, et GPS töötab mul toas voodis, mitte ma ei pea selle aktiveerimiseks telefoni pooleks tunniks köögiaknale satelliite otsima jätma ning et minu kodune wifi on automaatselt see, mille kaudu telefongi oma uuendusi aktiveerib, mitte ei taha minult selle eest raha kasseerida.
Vanasti käis telekas nupust sisse ja välja, nüüd on kuskil mingi äge digilevi ja selle jaoks peab tüüneri sisse lülitama. Ideelt ju lihtne ja mingi aja toimis ka aga alates eilsest enam ei toimi. Ainus, mis toimib on kõigi juhtmete teleka tagant ära kiskumine ja peale seda töötab kõik jälle nagu miška. Mis tal raipel viga, ei tea. Kas vanasti juhtus nii?
Uus läpakas - no mis krdi klaviatuur see on, kus täpitähti märgitud ei ole! Muud kirjavahemärgid on ka valedes kohtades. Ja Windows 7 - igalpool tõmblevad mingid aknad ja vanadest headest kohtadest neid kinni panna ei saa - tahad messengerist välja logida, kargab lahti programmide kaust. Ikoonid on kõik valesti ja taustapilt vahetub pidevalt. Iuuuu.
Eks ma olen vist ikka jube konservatiiv - kõik elumuutused tunduvad ähvardavad ja tundub, et nendega ei harju mitte kunagi ära. Aga enamasti on tõsi ka see, et uus ei ole alati parem kui äraproovitud vana.

Neetud Haapsalu (midagi esoteerikahuvilisele lugejale)

Head uut aastat siis! Mul algab ka uus aasta endiselt septembris, mitte jaanuaris. Lõpuks siis kodulinnas tagasi - avastasin, et Eesti ilusaim linn on Haapsalu, kuid täpsemal vaatlemisel sain teada, et sellel linnal on peal üks kole needus. Netiotsinguga leidsin veel teisigi sellele needusele viitavaid postitusi, see ja see näiteks. Ehk siis - ämblikud. Tsiteerin siinkohal foobikutele hoiatuseks delfi naistefoorumit:
Augustis läksin Haapsalu Spasse Laine ja see, mis seal akende taga toimus, oli küll jube. Aknaid lahti ei saanud õhtupoole üldse teha, sest akna taga oli KOHUTAVALT PALJU ämblikke, kes hämaruse saabudes rippusid ja kudusid oma niite. Isegi kiri oli toas laua peal: aknaid mitte avada! Terve öö nad tegutsesid, hommikuks olid kõik aknad kaetud võrguga. Kui akent avada,tulid nad kohe tuppa . Midagi sellist ei ole ma veel näinud . Öeldi, et selline ämblike invasioon toimubki Haapsalus augustis. Sellepärast olidki sooduspakkumised.... Iial enam ei lähe ma sinna.

Miks on Haapsalus nii palju ämblikke (tahaks kohe karjuda, et RAISK, SEE OLI RÕVE!!!)? Ilmselt sellepärast, et seal on ka meeletul kogusel sääski, meie hostelis akende avamist keelavat märki ei olnud (tänan siinkohal kaitseinglit, vaistu ja kedaiganes, et ma 5 minutit pärast toast lahkumist sinna tagasi läksin ja esimest kolme sääske silmates akna kinni panin ega lubanud seda öösel avada ka kaaslämbujate vingumise peale), koridoris jäid aknad lahti ja neid sääski oli seal ikka mustmiljon. Kus sääsed kasvavad? Märjas mudas, seisvas vees. Milline on Haapsalu laht? Nojah - eks nad kõik sealt tule.
Ma ei olnud enne Haapsalu rannapromenaadil käinud aga uskuge mind - ma olin seda unes näinud. Neid ämblikke olen ma ka kordi ja kordi unes näinud. Ma ei teadnud, et see kõik ka päriselt olemas on ja seepärast jättis see Haapsaluskäik mulle kuidagi muinasjutulise mulje. Ükski pilt rannapromenaadist korralikult välja ei tulnud. See koht oli kuidagi kummaline. Hommik otsa mõtlesin, et mis selle pendlimehe nimi oli ja nüüd tuli kohe kõpsti meelde, et Veeliks - peaks tema käest juhatust küsima nagu iga lugupeetud meediaväljaanne tänapäeval teeks.