Kes käib kohtamas?!

Hakkas kusagilt silma mingisugune väide, et inimesed käivat noorena palju kohtamas. Erinevate inimestega ja puha, et välja selgitada endale see õige. Päriselt ka või? Kas keegi teab kedagi, kes on kunagi niimoodi kohtamas käinud? Mina küll ei ole mitte kunagi kohtamas käinud. Või noh, tegelikult meenub üks kord, aga siis käisin ma kohtamas teise tüdrukuga. Mitte selles mõttes siis, ma olen ikka 100% hetero (tegin Internetis testi ja see ütles nii), aga klassikaline kohtamine oli see selles osas, et saime kokku lähema sobivuse testimiseks. Nimelt panin ma kunagi Meie Meelde kuulutuse, et otsin sõbrannat, kellega koos kontsertidel ja mujal käia. Hale, õnnetu Muhv nagu ma olin. Õnneks oli teisigi Muhve, kes mulle vastasid, enamik neist kahjuks elas minust kilomeetrite kaugusel (ilmselt nad olid veel rohkem meeleheitel kui mina, et mulle üldse kirjutasid sellises lootusetus olukorras). Üks tüdruk elas ka minu kodulinnas ja temaga saimegi kokku. Ma ei mäleta absoluutselt, kus me käisime või mida tegime, aga mäletan siiani ta nime ja seda, et me ei sobinud kohe üldse. Pidevalt oli piinlik vaikus, mida ma palavikuliselt murda püüdsin ja tema vastas kas naeratuse või ühesõnaliste vastustega. Rohkem me ei kohtunud ega ka kirjutanud teineteisele.
Hiljem vastassooga pole ma seesugust viga teinud, et nendega kohtama oleksin läinud. Kõik kellega ma tutvusin, said mulle tuttavaks kellegi teise kaudu ja seega kadus ära piinlik "Tere, mina olen see-ja-see, mulle meeldib see-ja-see, mis sinu hobid on?"-dialoog. Mingeid teisi kohtumisi pole ka kunagi olnud, sest vastassugu, kellega ma suhtlesin, jagunes kohe peale esimest kohtumist kaheks: a) inimesed, kes mulle meeldisid, aga mitte selles mõttes b) minu tulevane mees. Loomulikult kohtusin selle teise kategooria esindajatega siis nelja silma all ka, aga see polnud siis ju enam mingi kohtamine, kus alles vaadatakse, kes kellega sobib. Ahjaa, kolmas grupp ja neljas grupp mehi oli muidugi ka c) inimesed, kes olid ruumis mööbli eest ja d) inimesed, kes mulle kohe üldse ei meeldinud. Neid viimaseid oli õnneks väga vähe, sest tutvusin ju ma kõigiga läbi oma tutvusringkonna ning enamasti olid mu sõprade sõbrad normaalsed inimesed. Ruumis mööbli rolli mängivad inimesed liigitasid ka minu tavaliselt mööbli hulka ja sellest algas enamasti ka minu liigitus. Ehk siis ma liigitasin inimesi enamasti vastavalt sellele, kuidas nemad mind nägid. Kunagi ei tekkinud mul kiusatust armuda kellessegi, kes mind tähele ei pane. Milleks kohtamised kui tegelikult oli selge, kellele mina meeldin ja kes mulle meeldib? Või kohtuda sellises olukorras veel kellegi teisega? Aga miks?
Mingeid tutvumissaateid ju oli, aga seal otsiti mu meelest enamasti lisarahvast pidudele või siis "teadagi mida" (või nende asjade kaks-ühes varianti). Kuidas inimesed siis kohtama oleksid pidanud? Võõra inimesega kohtama minek peaks ju selgelt mõttetu olema, sest võimalus, et kedagi normaalset kohtad, on ikka kaduvväike. Ainuke võimalus, mida ma näen, on see, kui töötad kuskil avalikus kohas, jääd kellelegi silma ning siis too kutsub su endaga kohtuma, et lähemalt tuttavaks saada aga isegi sel juhul on valik ju vaid välimuse põhjal tehtud ja ilmselt ohtamine ebaõnnestub. Mu meelest ei käi inimesed kohtamas vaid tutvuvad ikka kuidagi sujuvamalt - tööl, koolis, sõprade kaudu.

Me kõik usume

Viimases National Geographicus on artikkel "Umbusu ajastu", mis räägib taaskord teemast teadus vs uskumused, aga avab selle tagamaid mu meelest päris huvitavalt. Nimelt grupikuuluvuse seisukohalt.
"Inimestel on vajadus rühma sobituda. See on niivõrd tugev, et grupi väärtused ja arvamused on teadusest alati üle."
"Me ei usu teaduse ideedesse mitte sellepärast, et oleme kogu tõendusmaterjalile tõepoolest hinnangu andnud, vaid kõigest seetõttu, et teadlaste kogukond on meile lähedane."
"(Teistmoodi uskujate) pommitamisest faktidega pole abi....inimesed peavad kuulma neid uskujaid, keda nad usaldavad ja kes jagavad nende põhiväärtusi."

Sellele teisele väitele saavad alati toetuda need, kes peavad minu mõistes ratsionaalset mõtlemist täpselt samamoodi usuks. Jah, muidugi ei ole ma kõigi faktidega kursis. Mitte keegi ei tea kõike. Mina usun teadust, tema Alkeemia.ee-d. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et need kaks allikat omavahel võrdsed oleksid. Jah, mõne jaoks ehk isegi on. Asi on väärtustes. Mina näen teadusesse uskujaid ratsionaalsete inimestena ning neid, kes umbluu-usku, naiivsetena. Nemad näevad mind kui ajupestud peavoolumeedia ohvrit ja ennast kui iseseisvalt lahendusi otsivat läbinägelikku inimest. Ilmselt. Meil kõigil on oma ideaalid ja iidolid, nö inimgrupp, kuhu arvame end kuuluvat või kuhu soovime kuuluda. Teate küll neid tarbijaküsitlusi, kus oodatakse vastust väitele, kas teatud ettevõte "on meile südamelähedane"; "toodab tooteid inimestele nagu mina" jne. Ma tahan endale Emmaljunga käru, sest "inimestel nagu mina" on tavaliselt Emmaljunga käru. Mulle ei meeldi ansambel Nickelback, sest minusugused inimesed ei tohiks seda armastada. Mul endal on kindlasti inimesi, kellele ma alt üles vaatan - loen nende arvamusavaldusi (loomulikult on enamik mu iidoleid Internetist pärit...) ja noogutan kaasa. Kindlasti see mõjutab mind - no näiteks kui ma kergelt kahtlustan, et võiks suveks ikka paar kilo alla võtta, aga minu "iidol" väidab, et kehakaal pole asi, mille pärast põdeda, siis ma pigistan ka ise kergemalt hingates silma kinni. Muidugi laisa inimesena ei valigi ma endale iidolit, kes mind sporti tegema kannustaks. See oli nüüd põhimõtteliselt nali, sest tegelikult ma lihtsalt filtreerin sõnumeid ning pean olulisemaks neid, mis minu maailmaga ühilduvad st sporti armastav inimene võib iidoliks olla küll kui tema elufilosoofia põhirõhk on mujal.
Samas ei kujuta ma ette olukorda, mida NG artikkel põhiliselt kajastab ehk siis Ameerikat, kus väidetakse, et "vähem kui pooled ameeriklased usuvad, et Maa soojenemist põhjustavad fossiilkütuseid põletavad inimesed". Minu jaoks on see uskumatu ja ma eeldan, et enamiku eestlaste jaoks on see ka nii. No mis see muu siis ikka seda kliimasoojenemist põhjustab? Aga ameeriklased on siiski pikalt olnud tööstusrevolutsiooni eesotsas ning ilmselt neil on tõepoolest keerulisem enda süüd omaks võtta. Lisaks veel kogu see lobby-majandus, mida meil pole põhimõtteliselt ollagi. Kreatsionismi õpetamist koolides ei kujuta meist vist ka keegi ette. Ameerika usklike ja kodumaiste vahel on ikka vaks vahet.
Teine asi, millest artiklis väga ei räägita, aga mida mina tähtsaks pean, on allikakriitilisus. Tänapäeval on see muidugi äärmiselt keerukaks muutunud, aga siiski panevad hämmastama inimesed, kes jagavad "Galojani vanglakirja" tõe pähe, sest ei paista teadvat, mis suunitlusega on EE lisa Kranaat. Või usuvad mustasilmseid lapsi ja end unes ilmutavat Nicholas Cage´i, sest ei usu, et Avanejad võiks olla naljaleht. Tavaliselt ju jagatakse artikleid sotsiaalmeedias ükshaaval ning siis võib tõesti jääda märkamata, et samas portaalis jutustatakse ka Nahktoituja-Mallest, mis ometi peaks umbusklikuks tegema (või siis ikka mitte?).
Kindlasti on meil aga mingi iseenda kuvand, kuhu me vastavalt sobivusele asju ligi laseme ning me ei tee neid valikuid kuidagi väga ratsionaalselt. Vähe on inimesi, kes mingite näitajate poolest nö hälbivad - a la hevirokki kuulav baleriin, filosoofilist kirjandust lugev ehitusmees, tänapäeva kunsti hindav maal elav keskealine aiandushuviline jne. Loomulikult selliseid inimesi on, aga üldiselt üritame ikkagi "oma grupi" stereotüübiga sobituda (isegi ei ürita, vaid enamasti lihtsalt sobitume). Sest "me kõik käime veel keskkoolis" nagu ütleb NG artiklis geofüüsik Marcia McNutt. Ma olen seda alati kahtlustanud. Kas just keskkoolis, otsapidi lasteaias vast ka. Me juba sünnime mingisse gruppi. Oma laste usuvahetust on vanematel alati raske taluda ning me ei taha oma vanemaid ju pahandada.

Meie ja soomlased

"Stalini lehmad" niisiis. Ma olen küll Sofi Oksasest kõigest neli aastat noorem, aga ma kasvasin Lõuna-Eestis ning seetõttu jäi Soomega kokkupuude pealiskaudsemaks. Ei näinud ma prostituute ega viinaturiste. Ma kujutan ette, et raamat sai ilmselt päris palju kriitikat stiilis "nii see küll ei olnud", sest soomlase nahas seda raamatut lugedes väga olla ei tahaks. Olin veel üsna aruta pubekas ka siis kui meie esimesed kontaktid soomlastega tekkisid ning minu jaoks oli kõik ilus ja imeline. Nad saatsid meile ju asju! Hiljem, põhikooli lõpus, tekkis meile sõprusklass Tamperes ja siis tundsin esmakordselt, kui nemad ikka veel meile riideid saatsid, et äkki aitaks, me ei ole enam nii vaesed ning oli kuidagi häbi. Alguses oli meil väga palju tuttavaid Soome perekondi, sest mu isa läks Soome tööle. Koristajaks. Tal on kõrgharidus. Ma ei osanud tollal sellest midagi mõelda, sest isa Soomes oli lõuna-eestlase jaoks ikka kõva sõna.  Tagantjärele mõtlen, et ega see ilmselt talle lihtne ei olnud. Tundub, et minu isa võttis olukorda huumoriga, aga meil on ka üks pilt ühest tema sõbrast, kes pildi tegemise hetkel üritab meeleheitlikult oma koristuskäru kaadrist välja lükata. Käisime siis ka isal külas, ta elas omaette korteris ning söömas käisime mingite talongide eest haiglas, kus isa töötas. Ema kogu aeg pabistas, et need talongid on ju mõeldud ainult isale söömiseks, mitte tema pere jaoks ning lõpuks vist isegi viisakalt vihjati seda meile. Ema korrutas kogu aeg, et on piinlik. Mina ei osanud seisukohta võtta - tasuta toit ju ikkagi. Ahjaa, meenub ka üks minugi jaoks piinlikuvõitu hetk - seisime ühe tänapäevases mõttes R-kioski juures ja imetlesime jäätiste nimekirja - kuidas on võimalik, et müüakse nii palju sorte jäätisi! Järsku astus meie juurde üks kohalik proua ja pakkus, et ta ostab lapsele jäätise. Mu vanemad keeldusid ja ema ohkis pärast pikka aega kui piinlik, arvavad, et me oleme nii vaesed, et ei jõua lapsele jäätistki osta! Aga üldmulje oli ju ikkagi tore. Kõik meie Soome tuttavad olid toredad. Vahepeal suutis isa nimelt kuidagi mingid tutvused sobitada ja soomlastele erialaselt kasulik olla  ega pidanud enam koristajana töötama. Soome tuttavad käisid esimesel vabal laulupeol (ainus, kus ma käinud olen siiani...), mäletan, et oli palav, kohutavalt palju rahvast ning piinlikkus - soomlased tahtsid vetsu, aga lauluväljakul olid ainult mingid latrid aukudega maas. "Meie" soomlased õppisid usinasti eesti keelt ja olid muidu toredad ning toetavad. Ema oli soomlastest vaimustuses - kui kultuursed ja viisakad inimesed! Vanaema jäi veidi eriarvamusele - no mismoodi käivad vanamutid roosades ja valgetes riietes, no mida nad kallistavad iga kord, miks nad nii kõva häälega räägivad?! Tagantjärele mõtlen, kas see ema kinnisidee "mitte näida välja litsakas ega odav", mida mullegi usinasti õpetati, olnud siiski kuidagi soomlastega seotud? Et ema siiski märkas, kuidas keskmine soomlane pidas eesti naist litsiks nagu Oksanen väidab?
Ja kuhu need soomlased ometi kadusid? Me ei suhtle neist enam kellegagi. Vanasti saadeti kasvõi kaarte kui enam nii tihedalt ei kohtutud. Mis juhtus? Kas me saime liiga edukaks ning soomlastele meeldisimegi vaid vaese väikevennana, keda aidates sai end parema inimesena tunda (nagu Oksanen kirjutab)? Kuidagi imelik seda praegu vanematelt küsida. Igatahes oli peatükk "meie ja soomlased" üks üsnagi sisukas ja meeldejääv aeg minu lapsepõlvest, mis mingil hetkel lihtsalt läbi sai.

Hulle mõtteid seoses Mikitaga

V. Mikita "Lingvistiline mets" täidab selle kriteeriumi, mille alusel ma panen Goodreadsis raamatule viiest punktist viis ehk siis "It was amazing"  -  see tekitab vau! emotsiooni, vot nii pole ma mitte kunagi mõelnud või selle peale ma poleks tulnudki. Selle emotsiooni, et tahad sealt mõnda lõiku kellelegi teisele kõvasti ette lugeda ja tolle arvamust teada (mis minu puhul lõpeb enamasti selle teise poole õndsa mühatusega...). Poole raamatu peal mõtlesin, et tuleks ikka üks tärn vähem anda, sest mõtted läksid ikka hoopis teises suunas kui minu omad, aga olin suuremeelne ja otsustasin lubada inimesel teistmoodi arvata kui ta seda vähemalt suurejooneliselt teeb.
Millised hullud mõtted minul tekkisid? Kõigepealt see mitmiktaju teema. Juba kui D.Tammeti "Sündinud sinisel päeval" lugesin, tundusid osad tema tundmused tuttavlikud, ka Mikita seostab selliseid "episoode" autismispektriga, loomulikult vähemal määral kui seda tõelistel autistidel esineb. Mikita reisid teadvuse sügavustesse toimivad eelkõige looduse kaasmõjul ning seega näeb ta nende algallikat meie metsinimese geenides. Ma olen ses osas edasiarendus, et minu puhul läheb mõte lappama tänapäeva tehnika ja kultuuri vahendusel, kuid ei saa salata, et ka liikumisel on seal oluline osa. Jah, põhimõtteliselt see on tõesti kõik, mida sõnadega selle teema kohta kirja panna saab. Mikita on ses mõttes ennastsalgava töö ära teinud, et ta on üritanud, kuid ma usun, et 100% sellest teemast niimoodi aru saada ei saagi nagu autor tahaks. Kui sa ütled seda lihtlabaselt: "Mulle meeldib ennast kõigutada ja iseenda teiste minadega vaielda" kõlab see lihtsalt kui hullumeelsuse kirjeldus. Kes garanteerib, et tuppa ei saabu vaikus nagu peale seda kui üks mu klassiõde küsis üle bussi, et noh, rääkige siis, kes midagi kuskilt pihta pannud on. Lõpuks keegi nurgast piiksatas, et ta võttis kord postkontorist ümbriku ega tasunud selle eest. Ehk siis see on millegipärast tabuteema. Mingi väga individuaalne meditatsioonipraktika milleta me elada ei saa, kuigi me pole kindlad, kas teistel inimestel see üldse eksisteerib. Kõigil võib-olla mitte. Mul on neid päris palju. Ma ei saa istuda arvuti taha ja hakata midagi mõtestatut kirjutama enne, kui olen selle kuidagi oma peas sisekõne abil valmis treinud ning selleks on vaja mingeid abivahendeid, peenelt öeldes praktikaid. See võib näida ebaoluline, et sa ei tegelenud ju pealtnäha mitte millegagi, aga kui keegi sind sel ajal segab, ajab see kohutavalt närvi. Ma usun, et igal inimesel on mingid sellised asjad. Mõtlen, et kõige lihtlabasem võiks neist olla näiteks suitsetamine. Kambas suitsetamine on ses mõttes täielik mahavisatud aeg. "Suur juht ja iidol" Kender on ka kunagi öelnud, kuidas ta suitsetades justkui markeeris enda jaoks olulisi sündmusi ja kohti, elas neid sügavamalt läbi. Ses osas ei alahinda ma psühhotroopsete ainete vajalikkust inimeste jaoks ning seda mitte ainult unustamise jaoks, milleks neid üldiselt peetakse, vaid just läbielamise seisukohalt.
Ühe suve kõige inspireerivam kogemus oli minu jaoks see, kui ma üksinda metsas rattaga nii 25 km maha sõitsin. See oli tõeliselt võimas kogemus (üldse mitte füüsiliselt kuigi oma treenimata kehaga oleks see pidanud ehk kuigivõrd kurnav olema). Aga - täiesti hämmastav - ma ei suuda seda enam korrata, sest mul on tekkinud karuhirm. Viimati nägin veel FB-st mingit koledat videot, kus samasuguses hõredas jalgradadega männimetsas ajab karu üht jalgratturit taga. L. üritas mind veenda, et see on feik, kuna rattur päästab end lõpuks puu taha varjudes ning päris elus nii lihtsalt ei läheks. Ehk siis on kultuur taaskord kahjuks tulnud.
Mikita üritab ka veenda, et enamik kultuuri on ebavajalik. Kuulasin täna Madonna uut plaati ja ei saa mitte nõustuda. Samas vaatasin pühapäeval The Doorsi taastatud kontsertsalvestist ja tundsin, kuidas sisekõne aktiviseerub ja tajud avarduvad.
Õnn, tõde ja armastus olevat valed eesmärgid, rahulolematust tekitavad, elu väärtus on jõus ja väes. Sa võid olla rumal, õnnetu ja armastuseta, aga vägi on sul ometigi, nii räägib Mikita. Ma olen see kole tõe taganõudja, uudishimulik ja ma võin öelda, et tõepoolest enamik leitust hoopis masendab. Kasvõi seesama Mikita - maailm on katastroofi lävel, mina olen selle üks kaassepistajaid ning kuna ma ise muutuda ei taha ja süsteemi muuta ei suuda, mis siis üle jääb? Kui ma neid raamatuid ei loeks, saaksin ma rahulikult näiteks oma nädalavahetuse spaakäigust siia kirjutada ning vähemalt minu väikeses maailmas oleks rahu. Ma olen nõus, et meie peas olev maailma on palju suurem kui meid ümbritsev maailm, kuid paratamatult sõltub see sisemine üsna palju sellest, mis väljas toimub. Tõepoolest oleks ehk parem sisendit vähendada.

Aga kus sa saad, kui suutsid juba raamatukogust koju vedada Oksase "Stalini lehmad" ja K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"...Varuge taskurätte ja masendust. Kusagil kuklas tuksub teadmine, et siis kui see mahasadanud ilgus taaskord ära sulada suvatseb, saan ka mina metsa ja mere äärde.

Maitseküsimus

Ma olen siin juba sada korda "New Post" vajutanud ja siis kõik ära kustutanud, sest tundub, et viimasel ajal on kõik teised minu mõtted juba kirja pannud. Feministeerium kirjutas eurolaulu videost ja Berendseni arvamusloost , Rents kirjutas sellest, kuidas "ei maksaks oma hobisid automaatselt üldkehtivateks eesmärkideks taandada". Ei ole nagu midagi lisadagi. Ega ma ei hakka ju ometi kirjutama sellest, kuidas mu lapse sünnipäev erakordselt hästi õnnestus ("ägedam kui teistel" - check)?! Jätkuvalt tahaks filtrit, mis varustaks mind küll päevakohase informatsiooniga, kuid hoiaks eemal masendavad uudised, idiootide kirjutatud arvamuslood ja räige kollase ila, millel ikka klikkida tahaks ja siis hiljem ennast selle eest needa.
Tegin endale paar kuud tagasi Goodreadsi konto, sest sealtkaudu sai blogisse panna ägeda vidina, mis su viimatiloetud raamatuid (saab tegelikult ka muude parameetrite alusel genereerida) näitab. Loomulikult on seal ka statistika osa, mis mulle kangesti meeldib. Igatahes saab seal raamatuid hinnata ja oma hinnanguid teiste omaga võrrelda. Lõpetasin eile M. Houellebecq (mul pole õrna aimugi, kuidas teda hääldatakse ja seega ei tea, kas nime käänates tuleks kasutada lihtsalt ülakoma või ülakoma ja i-tähte) "Kaart ja territoorium", andsin sellele hinnanguks viiepallisüsteemis 4 ehk siis "I really liked it" nagu Goodreads seda tõlgendab ning silmasin vilksamini ka varasemalt teiste poolt samale raamatule antud hinnanguid. Üks naine Hollandist oli ühe andnud ja pika arvustuse kirjutanud. Hakkasin seda lugema, et no kuidas sa annad niivõrd heale raamatule ja kirjanikule ühe. Goodreadsis üldiselt ei käi inimesi, kes arvustavad raamatuid stiilis "ega ma muidu üldse raamatuid ei loe, aga see sattus kätte, lugesin kolm lehekülge ja oli jube jama", seega oli ka see arvustus täitsa sisukas lugemine. Inimene heitis Houellebecq´(i)le ette, et tema karakterid ei tekita temas soovi neile kaasa elada, nad on üheülbalised, Houellebecq peab ennast teistest paremaks, targutab (miks ometi kirjeldab ta nii täpselt fotografeerimise tehnilist poolt kui sellel süžeele midagi juurde anda pole!), toob sisse tegelasi, kelle olemasolu paneb õlgu kehitama. Huvitav, mina loen raamatuid üldiselt nii, et ma ei lahka autori meetodeid ega stiili, ma võtan lugu nii nagu see mulle ette on antud ega hakka sealt endale meeldivaid ja mitte meeldivaid asju eristama. Mulle kas meeldib või mitte, aga ma ei mõtle sellele, kas mõni tegelane oleks võinud olemata olla või "no miks ta sinna metsa pidi minema, täiesti mõttetu kõrvalepõige". Kui autor selle sisse kirjutas, ju siis sellel mingi mõte oli, isegi kui mina seda tuvastada ei suutnud. Pigem olen ma sellist lahkamist märganud filmiarvustuste juures, filmides hakkavad ebaloogilisused ja venivad kohad paremini vist silma ka. Samas mina ei märka neid alati ka siis, tavaliselt keegi seletab mulle, et "no see koht oli täiesti sürr" ja siis ma mõtlen, et njah, tegelikult küll. Ma vist elan filmidesse ja raamatutesse väga sisse, et selliseid ebakõlasid ei märka. Kui mulle raamat ei meeldi (või film) siis on enamasti probleem stiilis - näiteks nämmutav-õpetav stiil nagu Coelhol ("Veronika otsustab surra" on tema puhul minu jaoks küll erand) või siis pikad kirjeldused, kus räägitakse asjust, mis mulle väga huvi ei paku. Vaatasin ka Houellebecq´(i)le ühe andnud inimese teisi hinnanguid ja ei, ta ei olnud sugugi kiitnud raamatuid, mida mina vihanud oleks ega loopinud ühtesid nendele, mis mind kõnetasid. Pigem olid meie arvamused muus osas suuresti kattuvad. Üksikute eranditega. Ahjaa, too Hollandi naine ütles oma arvustuses, et tema meelest on Houellebecq suurim ülehinnatud kirjanik peale Amelie Nothombi! No mismoodi?! Mõlemad kaks kirjanikku on mu meelest tõeliselt head ja ma ootan pikisilmi, et rohkem nende teoseid eesti keelde tõlgitaks.
Mis ma tahtsin asjast järeldada (sest alati peab ju ikka elust õppima), on see, et enamike inimestega, kellel on mingidki seisukohad ja põhimõtted, kattuvad need ilmselt suures osas meie omadega. Erinevus on mingites väikestes asjades, mis võivad aga täiesti saatuslikuks saada. No näiteks võin ma vabalt armastada sama muusikat, samu raamatuid ja filme, kui mõni...no ütleme šovinistlik siga. Me võime samade asjade puhul nautida erinevaid nüansse, aga kui me räägiksime puhtalt oma meeldimistest, võiksid need kattuda. Kuni ühel hetkel - bumm! avastame, et oleme oma rinnal ussi soojendanud. Tegelikult suurem osa inimesi suudab vist isegi leppida a la "ta on küll neonats, aga muidu täitsa tore poiss, käisime koos Rammsteini kuulamas". Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellel on minust totaalselt erinev muusika/kirjanduse/filmimaitse, aga kelle üldised põhimõtted minu omadega kattuvad? Ilmselt küll. Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellega mu muusika/kirjanduse/filmimaitse kattub, aga kes on aktiivne EKRE pooldaja? Ma ei kujuta küll ette EKRE pooldajat, kes kuulaks Hole´i (Nirvanat küll, sest üldiselt ei olda kursis muusikute väjaütlemistega) aga ilmselt mitte.

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja muid mõtteid

Raamatukogus jäi silma Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". See oli välja tulles päris populaarne, aga järjekorda ma ennast tookord ei pannud. Ei tundunud minu raamat olevat. Hindame raamatut ikka kaane järgi. Kristiina Ehin on ju selline õrn haldjatüüpi naine, kellel minusugusega midagi ühist olla ei saa. Seekord otsustasin raamatu kaasa haarata.
Praegu sirvisin korraks raamatu eelnevaid arvustusi. Silma jäi kommentaar "lilleke pasameres", mida nii mõnegi teise (hea) raamatu kohta on öeldud. Sealhulgas ka minu enda kohta. Tundsin, et olen rõõmuga lilleke pasameres kui Kristiina Ehinilik kirjutamisstiil ja teemadekäsitlus inimese teiste silmis selliseks muudavad. Ma eksisin Kristiina Ehinis, või noh, eks ta on ka õrn haldjatüüpi naine, aga ta on midagi palju enamat. See oli selline raamat, kus ma oleksin tahtnud, pliiats käes, erinevaid kohti alla joonida, mida ma loomulikult võõras raamatus ei teinud. Ma tundsin paljudes kohtades ära enda mõtted, kolm korda paremini kirja panduna. Raamatus oli koos nii palju suurepäraseid teemaalgatusi - kusjuures ka see on üks asi, mis mõnda teist lugejat häiris - et miks visatakse asju õhku kui mingit lahendust või puänti ei tule?! Minu jaoks oli see just väärtus, sest nendes teemades, mis minu jaoks olulised on, ei saagi mingit lahendust olla. Isegi ühe inimese elus on vastuolusid liiga palju. Et mismoodi on Kristiina Ehin feminist kui ta samas väidab end nõrk ja õrnake olevat? Mina ei saa aru, kus siin vastuolu peaks olema, elu ongi selliseid paradokse täis. See raamat oli tõeliselt hästi kirjutatud. Ma nutsin kohe päris mitu korda. Ma usun, et see oli lihtsalt sellest, et kirjutamisstiil oli niivõrd kaasakiskuv, midagi eriliselt jubedat ju raamatus polnud.
Kõige südamelähedasem oli minu jaoks see tüdrukute hulka mitte sobimise teema. Ja kuidas Kristiina ütleb, et lasteaias mitte käinud lapsele oleks olnud eluliselt vajalik kursus "Kuidas leida sõpru" - kogu oma lapsepõlve unistasin minagi selle oskuse valdamisest. Ahjaa, keegi lugeja kommenteeris, et temale jäi arusaamatuks, kuidas poisipeaga Kristiinast sai järsku poistega kohtamas käiv Kristiina - justkui oleks midagi vahelt ära jäänud. Oma elu põhjal võin kinnitada, et mul just niimoodi käiski - ise ka ei saanud aru, kuidas see nii järsku juhtus, mingit vaheetappi ei olnudki olemas. Ja need laused, mida ütleb Kristiina ema oma tütardele selle kohta, mida teha kui neile koolis midagi äärmiselt ebaõiglast osaks saab - selle peaks endale üles kirjutama ja oma tütardele edasi ütlema. Ahjaa, see koht ajas ka nutma muidugi. Muuseas, selle raamatus ette pandud triki - istuda tüdruku asemel poisi kõrvale, tegin mina ära. Vanemad sekkusid ja ei lubanud. Tundsin kohutavat häbi ja tahtsin maa alla vajuda. See oli kuskil kolmandas klassis. Ma tahtsin lihtsalt rahu sellest väikestele plikadele omasest intriigitsemisest - kui poistele miskit ei meeldinud, siis nad ütlesid otsa või virutasid rusikaga - kõigile arusaadav keel, aga tüdrukud seevastu kihistasid, sosistasid või ignoreerisid. Ükskord, siis kui ma veel täiskasvanuid usaldasin, läksin õpetaja juurde ja küsisin otse - mida ma tegema pean, et nad mu mängu võtaksid?! Eks õpetaja siis sundis paari neist mind ka mängu võtma. Miks mul need asjad siiani nii teravalt meeles on? Eks need ilmselt defineerisid midagi ära. Kiusamine läks minust mööda. Aga jah, ma vaatasin seda samamoodi pealt nagu Kristiina ja eriti iseloomulik on see koht, kus Kristiina ema läheb kooli probleemist rääkima ning kõik tegelikud asjaosalised jätavad mulje, et just tema on see, kes ülereageerib. Nii ju oligi.
Teine minu jaoks tähtis teema oli raamatus feminism. Mõte sellest, kuidas mehe juuresolek iseenesest muudab naise nõrgemaks sugupooleks. Ma olen sellele mõelnud. Ma olen pidanud üksi hakkama saama vaid väga vähestel kordadel. Aga ma kahtlustan, et kuhugi sinna on koer maetud. Mehe kõrval tugev olla on tegelikult tõesti...häiriv. Pikk ja pime teema, aga hea teada, et vähemalt keegi tunneb samuti. Ja siis veel suhtevägivald. Kristiina toob sisse mõõte, mille peale mina mitte kunagi tulnud ei ole - nimelt juhtub tema lapse isa olevat selline tüüpiline kontrollifriik - miks kannad lühikest seelikut, miks vaatad võõrale mehele otsa?! Ma olen alati mõelnud, et sellisel hetkel tõuseks ma otsustavalt püsti ja röögataks oma kõige mehisema häälega: "VÄLJA!!!" Aga, aga, ma olen siinkohal ära unustanud ühe asjaolu, mis olukorda muudaks - nimelt armastuse. Tol hetkel sa ju veel armastad seda meest. Ning siin toob Kristiina välja põhimõtte, miks tema kohe ei lahkunud  - nimelt võttis ta asja väljakutsena - ma tõestan sulle, et ma armastan vaid sind! Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et võtta seesugust ahistamist väljakutsena, aga oleks täiesti võimalik, et ka mina võtaksin seesuguses olukorras väljakutse vastu. Sest väljakutsed on ju põnevad, ma olen ju kange naine, oh, ma alles näitan talle, kui truu ma olen ja kuidas ma teda armastan! Siin pole mingit tegemist allaheitliku leppimise või hirmuga, näiliselt kontrollin ju olukorda mina. Võin vaid õnnelik olla, et tegelikus elus mu ees sellist olukorda olnud ei ole. Sest ma ei ole õrn haldjalik naine ning sellistele kontrollivajadusega mehed tavaliselt ei lähene, sest ka nemad otsustavad sageli raamatu üle kaane põhjal.
Tõesti tore oli tunda, et näiliselt nii erinev inimene võib sisemiselt olla sulle nii sarnane. Ma kirjutasin ka muidu väiksena luuletusi. Ikka selliseid korraliku riimiga, mitte tänapäevaseid. Aga mulle üldse ei meeldi kui luuletusi ette loetakse! Minu peas on luuletusel hoopis oma elu ja rütm ning siis tuleb keegi, kasvõi luuletuse autor ise, seda minu jaoks valesti ette lugema! Suvel suvilas tuli telekast ETV õhtune luulesaade ja mu ema käratas: "Uhh, pane see kinni! Ma ei kannata kui luuletusi ette loetakse!" Taas geneetiline probleem? Meenub veel, et keskkooliajal käisin luuleringis, kus just luuletuste ettelugemist harrastati. Ma ei läinud sinna vabatahtlikult, vabatahtlikult käisin näiteringis, kus mulle olid varutud alati kõik mehelike naiste ja hullude rollid, aga millegipärast arvas emakeeleõpetaja, et luule lugemine on sama asja teine tahk. Ei olnud. Kui teistele anti lugeda luuletusi kevadisest õieilust, siis mina pidin leppima kevadise pori ja koerasita välja sulamisega, kuid sellest hoolimata ei lugenud ma luulet õpetaja arvates õigesti. Lõpuks kupatatigi mind sealt minema, sest "sa oled tundetu ega oska armastada!" Sest armastust ja tundeid saab väljendada ainult reeglipäraselt ning kõik kõrvalekalded on lubamatud.

Valimistulemustest

Vaatasin eile valimisstuudiot nagu ikka. Üksi, nagu ikka. L. avaldas, et tema polnud üldse valinud. Üldiselt arvab ta nii nagu kirjas sellel taiesel (pärit suviselt Voronja galerii näituselt Nelikend aastat Eesti punki):

Kas te teate mõnda inimest, kes ütleks, et ta muidu pooldab Savisaart, aga valima ei lähe? Või mõnd EKRE poolehoidjat, kes valima minna ei viitsinud? Valima ei lähe aga palju neid, kes ilmselt annaksid oma hääle mõnele eelnevalt mittenimetatud erakonnale, kuid ei oska valikut teha/ei tunne piisavalt huvi. Keskerakonna valija läheb alati valima. Konservatiivne rahvuslane samuti. Põnev oligi vaadati tabelit (tabeleid on muidugi alati põnev vaadata), kus näidati valijaid, kes kahe eelmise Riigikogu valimiste vahel oma erakondlikku eelistust muutnud olid - Keskerakonna valijaist oli selliseid vaid käputäis ning neist enamik oli otsustanud toetada SDE-d (Ossinovski), Reformierakonnal oli vahetajaid veidi enam, kuid kõige rohkem vahetasid omavahel valijaid IRL ja SDE. Ehk siis maailmavaatelt tegelikult erinevad erakonnad, kes aga millegipärast valijate silmis enam-vähem ühel pulgal on. Meil on justkui kaks võitlevat erakonda, mida kas armastatakse või vihatakse (KE ja REF) ning IRL ja SDE, keda valisid varem need, kellel kahest suurest kõrini oli saanud. Seekordsetel valimistel oli variante rohkem ning ilmselt kaotasid sellest enim just IRL ja SDE. Tegelikult olid minu meelest absoluutsed läbikukkumised ka mõlema erakonna valimisklipid. Kes tahaks olla see "lihtne inimene", kellele loodeti vastu tulla? Kas kordagi ei tundunud selline lähenemine kuidagi ülbena - meie "tähtsad inimesed" vs Tädi Maalid? Mikseri komejandi videod olid nii piinlikud, et ime, kuidas ta üldse rohkem hääli sai kui Ivari Padar. Partsi reklaamis olid kenasti vastandatud vaene kassapidaja ja jõukas pereema, kes siis otse kassapidaja nina all kahtlustas, kas vaeste toetamine äkki tema taskust midagi ära ei võta. Ei ole kohatu või? Ei tasu oma puuduvat näitlejameisterlikkust demonstreerida, ammu on selge, et löövad reklaamid, kus näidatakse suurelt kellegi nägu, taustaks mingi õõnes hüüdlause - see jääb rahvale hästi meelde.
Hoolimata sellest, et minu huvi statistika, tabelite ja tulpdiagrammide vastu sai rahuldatud, oli valimistulemus siiski pehmelt öeldes masendav. Olgu see Savisaar, tema valijat niikuinii ei kõiguta. Tuleb leppida faktiga, et meil on Lasnamäe ja meil on Ida-Viru, kus elavad hoopis teise maailmatunnetusega inimesed kui mujal (kusjuures tegelikult sai KE Ida-Virus ju vaid 58 % häältest - ülejäänud jagusid mitte Putinimeelsete erakondade vahel). Samas tõuseb KE toetajate arv iga valimisega vaikselt ent kindlalt. Ei ole nii, et kui nõukameelsed vanurid ära surevad, saame ka seesugusest mõtteviisist lahti. Ja ma saan aru, kui kole on tegelikult see perspektiiv hallipassimeestele kodakondsuse andmisest. Lõimumist ei ole toimunud, natuke hilja on. Kas me laseme neil võtta vene passi ja muutuda Putini kaasmaalasteks (keda Kremlil tuleb kaitsta) või anname neile õiguse valida ja aitame Savisaare võimule? Nii nagu Savisaart valiv eestlane näeb vaid tasuta transporti ja muid hüvesid ning pigistab silma kinni Savisaare lepingu ees Putini parteiga, nii pigistab EKRE-t valiv kodanik silma kinni hiiliva konservatiivse elukorralduse ja vähemuste diskrimineerimise ees ning hüüab hurraa rahvuslusele. Savisaarega oleme juba harjunud, EKRE positiivne kuvand ühiskonnas ehmatas mind palju rohkem. Internetikommentaatorid leidsid ometi partei, mis nende seisukohti jagab ja kaitseb? Martin Helme ajab mulle hirmu peale oma altkulmu luurava pilgu, kangete kriipshuulte ja joonlauga tõmmatud paipoisi soenguga. Kas tõesti valiti EKRE-t vastukaaluks Toomile ja Kõlvartile (positiivsem variant) või leidsid EKRE hoopis endised IRL-i valijad, kelle jaoks IRL liiga pehmoks jäi (hullem variant)?
Üllatus oli see, et minu valitud kandidaat pääses Riigikokku. Valisin Vabaerakonda ja naist. Herkel mulle muidu sugugi ei sümpatiseeri, aga valida ei olnud ju tõepoolest eriti kedagi.

Vaesed ja rumalad

Ma ei tea paljud seda juba näinud on, aga mul tõmbas küll peopesad higiseks:

Jube. Masendav. Ei oleks tahtnud seal Kristjan Jõekalda asemel olla, tema suutis muidugi täiesti rahulikuks jääda ja oma imestust ainult kaamerasse vaadates väljendada. Tagantjärele mõeldes sain ma isegi aru, miks esimesena Putin õhku visati - ilmselt saadi aru, et küsiti "hetkel ametisolevaid valitsejaid". Valitsejad-valitsus, mis vahet seal on, eks. Edasi läks ju tegelikult hullemaks. Youtube's on mõned armsad kaitsvad kommentaarid - maainimesed (ma ei tea, kas nad seda üldse olid) toovat meile liha ja leiva lauale ning neil polevatki aega poliituudiseid jälgida. No tule taevas appi - aga kibedal talvevarude kogumise ajal saatesse ronida on aega küll? Kusjuures ma olen isegi nõus, et praegune valitsus on üsna mittemidagiütlev ning ma oleks lausa tahtnud kogu seda rahva poolt nimetatud nimekirja näha. Kas seal võis veel Ligi ka sees olla (vahetus toimus novembri algul, saade detsembri algusest)? No vähemalt need pakutud variandid ei olnud kuskilt otsast loogilised ning on minu jaoks seletatavad ainult sellega, et inimesed ei saanud tõepoolest aru, mida termin "valitsus" tähendab. Et valitsus ei ole lihtsalt poliitikud.

Vabariigi aastapäeval tegin tööd ega jõudnudki ühtki teleülekannet jälgida. Presidendi kõne lugesin hiljem netist üle ja mõtlesin, et vaatan siis ikka kleite ka, labane ja pealiskaudne nagu ma kord olen. No tule taevas appi - selleaastane kajastus oli vist üks räigemaid, mida näinud olen. Minusugune võhik ei saanud muidugi arugi KUI kole mõni kleit ikka oli ilma selle suunava artiklita. Ja mõelda vaid  - Rebane tuli koos teise mehega, teeme sellest kohe eraldi artikli, et vihkajad mõnuga tatti pritsida saaks! Ja Simson tuli üldse ilma meheta - teeme sellest ka artikli, kus mainime ära, kuidas Simson on kunagi öelnud, et lastetu abielu on kurb - sinna see koer neil maetud ongi! Rahvas saab jälle mõnuga vahutada, teiste eraelu ekspert olla ja lastetuid naisi mõnitada. Kohe kirss tordil Vabariigi aastapäeva puhul...Ning mõelda vaid KUI odava kleidiga tuli kohale Yana Toom - see maksnud KÕIGEST 190 eurot! Hmm, mu meelest on 190 eurot ikka no nii suhteliselt kallis kleit. Mul ei ole kapis ilmselt ühtki nii kallist kleiti. 3000-kroonine kleit vanas rahas. Mul on kapis üks 800-kroonine kleit ja see oli ikka mu meelest haiglaselt kallis omal ajal. Sealjuures jube ilus ja kantav rohkem kui üks kord. Ma saan aru, et Presidendi vastuvõtt ongi ülipidulik üritus, aga mu meelest on veidi kohatu ohkida, kuidas 190 eurot on täielik kommiraha. Europarlamendi saadikust Toomile (issand, ta pidi ju kah lahutama, mis ta nimi on üldse?) ehk küll, aga enamusele siiski mitte. Andke andeks mu võhiklus, aga minu meelest on ebanormaalne maksta 3000 eurot (ma eeldan, et kuskil nii palju peaks maksma üks arvestatav kleit, millega vastuvõtule ilmuda) kleidi eest, mida ilmselt vaid kord kantakse ja mille kohta keegi võib kuskil kobiseda, et näe, see pani jälle oma riietusega absoluutselt mööda (mis OMETI JUHTUS, proua see-ja-see?!). Viimastel aastatel tõstetakse küll esile neid, kes mitu korda sama kleidiga mingil üritusel ringi lehvivad kui tublisid keskkonnateadlikke inimesi, aga mulle tundub millegipärast ikkagi, et see on kuidagi selline keel-põses kiitus ja tegelikult suurem osa inimesi ei tahaks niimoodi ära märgitud saada.
EDIT: Meenus kommentaar, mis mind kõige rohkem vihastas - "Me ei taha näha teie treenimata käsivarsi!". Mis järgmiseks - "Ära naerata, me ei taha näha su puseriti hambaid!"; "Peida oma nägu, kole inimene!"; "Kanna push-upi, su tissid ripuvad!"; "Vanane väärikalt ja mine noa alla, me ei taha näha midagi loomulikku!". Pffff.

Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinnas. Jumal küll, on teid seal alles palju! Läksin keset laupäeva läbi Viru Keskuse ja see oli kohe täitsa naljakas. Inimesed! Inimesed - igal pool inimesed! Kolmapäeva õhtul käisin Tartus suuremates kaubanduskeskustes lapsele siseruumi kingi taga ajamas - ei inimesi, ei kaupa. Muidu nagu ei panegi sellist kontrasti tähele. Ilmselt mängis siin rolli ka ajastus - nädalavahetus vs tööpäeva õhtu, aga ikkagi. Vaese maainimese tunne tuli peale. Pealinna seltskonnas sain külge pärismaalase austava nimetuse. Eksoot (Tal)linnas.

Armastus meie peas

Veebruar on ikka armastuse kuu vist tõesti, linastuvad igasugu romantilised või "romantilised" filmikesed, inimesed kirjutavad, millised on nende meelest ilusad mehed ja muud hirmsat pealiskaudset objektistavat juttu. Kas see on siis armastus? Kus on tõeline armastus, küsin mina?
Aga - leedid ja džentelmenid, mina leidsin tõelise armastuse ikkagi üles ja kust mujalt kui raamatust! Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" kirjeldab seda, mis minu hinnangul armastus tegelikult on ja kuidas see käib. Esiteks vaatasin ma, et see on lihtsalt huvitavas formaadis, e-kirjadena, üles tähendatud, ilmselt kergesti loetav romaan. Ja siis imes see mu endasse. Ma tahtsin sellest raamatust juba enne kirjutada, sest see vaimustas mind tõeliselt, eriti seetõttu, et suur osa sellest kattub minu elu ja kogemustega. Isegi naispeategelane käitub enam-vähem nii nagu mina ning tagatipuks suutsin peaaegu ära armuda meespeategelasesse. Kõlab jubedalt? Lugu on sellest, kuidas naine saadab kogemata valel aadressil e-maili, kuidas mees sellele vastab, naine omakorda võlgu ei jää ja nii see läheb. Lugesin veidi (niipalju kui tasuta sai) ka seda eesti meeste uuringut ja silma jäi koht, et eesti mees on enamasti truu, siiski esineb paljudel 55-eluaastaks üks kõrvalhüpe enamasti Internetist leitud naistuttavaga. Ehk tõesti käis see tutvumine nii, et "anna oma parameetrid; ok, sobib; saame sauna taga kokku", pigem aga siiski eelnes sellele pikem mõtetevahetus Interneti teel. Raamatus soovitakse ka lõpuks kokku saada, et näha "kas enda peas loodud pilt teisest ka tõelisusega kokku sobitub" ehk siis inimesed suudavad väga edukalt armuda enda peas loodud pilti teisest inimesest, isegi kui kordagi kohtutud pole. Ma isegi väidaks, et enamik armastab seda pilti ka peale kohtumist rohkem kui reaalsust. Kas poleks loogiline, et see, kes muidu mehelt kolki saab, heietab mahajätmist kaaludes oma peas ikkagi pilti sellest mehest, kes talle kunagi sületäie punaseid roose tõi?
Palju suurem oht kui see, et sa kusagil poes, peol või raamatukogus oma "elu armastust" (täpselt sinu tüüp, kohe peale vaadates) kohtad ning oma perekonna purustad, on oht hakata Internetis vestlema kellegagi, keda sa kunagi näinud ei ole, kuid kes mõtleb täpselt samamoodi nagu sina ja naerab paneb smailisid õigete kohtade peale. Mis see blogi muud on, kui vastassoo meelitamise koht, eks?! See oli nali, aga tegelikult ju parimad naljad ammutavad ainest päriselust. Räägitakse muidugi, et nii võib juhtuda ainult naistega, sest nemad armastavad kõrvadega (Interneti kontekstis tuleks see väljend ilmselt üle vaadata nüüd), aga mul on konkreetne näide ka mehest, kellel oli pulmapäevgi kokku lepitud (loodetavasti) naisega, keda ta iial näinud ei olnud. Ma ei tea küll, kui ekstreemne selline juhus on, aga ikkagi. Sest Internetis ju keegi ei valeta - kui sa ütled, et sa oled 45 kg kaaluv miniatuurne blondiin, siis nii on ka. Aga teate, meeleheitel inimesi on palju. Ja võib-olla need hiljem avalduvad 50 lisakilo ja tume poisipea ei avaldagi nii suurt mõju kui oled oma hingesugulase leidnud? Hiljem avalduv peenis ilmselt tõmbaks pulmaplaanidele küll kriipsu peale (aga kauaks see nii jääb..).
Loomulikult mängib välimus rolli, aga seda mu meelest mingites piirides. Ma olen ise ka mingeid kriteeriume seadnud, et ei pruunidele silmadele ja tumedatele juustele, aga tegelikult on need pisiasjad. Meeste puhul on mu meelest nii, et need kes räägivad konkreetselt ainult pikkade blondide juustega naistest, tegelikult ju püsisuhet ei otsigi. Või, ma võiks kihla vedada, võivad siiski oma teelt vääratada.
Või ehk on see tõesti minu kui kirjutava inimese kiiks? Need, kes Internetis loevad-kirjutavad on kõik selle kiiksuga, seega ilmselt siit väga teistsuguseid vaatenurki ei leiagi. Mulle meeldib siiani ka L-ga Skypes suhelda. See on kuidagi põnevam kui päriselu. Samas oli mul sõbranna, kes väga taunis Internetisuhteid, kuna sel juhul pidi reaalsuses vältimatult pettumus järgnema. Aga see vaid kinnitab mu hüpoteesi, et me armastame teise inimese kujutist oma peas rohkem kui selle kujutise analoogi päriselus.
Daniel Glattaueri romaanil on ka teine osa, mille ta kirjutas lugejate survel, kes tahtsid teada, "mis neist edasi sai". Ma arvan, et ta poleks pidanud survele järele andma. Esimese raamatuga sai oluline öeldud. Vanemuine mängib "Hea põhjatuule vastu" ka oma repertuaaris. Peaosalisi kehastavad Elina Purde (endine Pähklimägi siis) ja Andres Mähar. Mu meelest jube hea valik, ma kujutlesin raamatut lugedes peategelasi enam-vähem just nii ette :) Loomulikult ei oleks  ma suutnud end samastada mingi keskpärase välimusega naisterahvaga :) Etendust ei ole ma kahjuks näinud. Kas mitte tavaliselt pole raamatute põhjal tehtud filmid-etendused ka enamasti kehvemad kui algmaterjal? Meie peas olev maailm on iga kell etem reaalsest?

Lakooniliselt Eesti Laulust

Ma ei ole igal aastal Eesti Laulu üldse jälginud, aga sel aastal sattusin esimest poolfinaali vaatama ja otsustasin siis ka teise ära vaadata. Minu jaoks olid kõik laulud uued ehk siis ei olnud ma neid eelnevalt raadiost ega kusagilt mujalt kuulnud, seega arvamused siis puhtalt esmamulje põhjal. Panin kümne palli süsteemis hinded ka (kummaski poolfinaalis eraldi).

I poolfinaal*
1. Karl-Erik Taukar «Päev korraga» 4p
Kuna ma tõepoolest lihtsalt sattusin teleka ette, siis seda laulu kuulsin poolikult. Meelde üldiselt ei jäänud. Oli selline "käib kah" värk.

2. Miina «Kohvitassi lugu»7p
Täitsa meeldis see laul. Ses mõttes, et kui raadiost tuleks, siis jaama ei vahetaks.


3. The Blurry Lane «Exceptional» 9p
Üks minu lemmikutest esimesest poolfinaalist. Kenad neiud, positiivse sõnumiga lugu.

4. Liis Lemsalu & Egert Milder «Hold On» 5p
Ei jäänud üldse meelde, mittemidagiütlev lugu.

5. Airi Vipulkumar Kansar «Saatuse laul» 2p
Oeh, umpa-umpa. No ei. Selline Elmari raadio ja Toomas Anni stiilis rahvalik lugu.

6. Maia Vahtramäe «Üle vesihalli taeva»10p
Minu lemmik esimesest poolfinaalist. Ma ütlen, vanaks hakkan jääma, aeglased lood meeldivad.

7. Robin Juhkental & The Big Bangers «Troubles»   3p
Laulu nagu ei mäletagi, meenub see hullumeelse pilguga ringi karglev laulja, kes tõesti pigem hirmu nahka ajas.  Häiriv.

8. Elephants From Neptune «Unriddle Me» 8p
Mu üldist rokilembust silmas pidades oleks pidanud olema lugu, mis mulle enim meeldib. Meeldis täitsa, aga ei midagi erilist. Kolmas koht esimeses poolfinaalis.

9. Elisa Kolk «Superlove» 6p
Mu meelest kõige professionaalsemalt kõlav lugu selles poolfinaalis. Selline, mida võiks Beyonce või Rihanna esitada. Laul ise minu maitse pole, aga ilmselt sobiks Eurovisioonile.

10. Bluestocking «Kordumatu» 1p
Kohutav! Õudne! Jube! Mis asi see oli? Ma tähtsustan lauludes teksti ehk üle, aga need sõnad olid ju lausa õõvastavad! MIKS? Infantiilne tõmblemine. Pidi see huumor olema? Ei ja veelkord ei.

II poolfinaal
1. Wilhelm «Light Up Your Mind»  2p
Minu jaoks kogu võistluse kõige igavam lugu. Ei olnud kaasahaaravat rütmi ega midagi, läksin päriselt võileiba tegema. Hipilugu. Ei oska kaasa elada.

2. Kruuv «Tiiu talu tütreke» 8p
Ma uskusin, et see lugu mulle ei meeldi. Üldiselt mulle selline rahvalik-lõbus muusika ei istu, aga see oli täitsa tore. Ma isegi lootsin, et nad saavad edasi. Kummaline :) Ilmselt ma lihtsalt kaldun poolehoidu avaldama naistele, kes õlut armastavad...

3. Demie feat. Janice «Kuum» 7p
Häiris laulja kehv diktsioon. Peale refrääni ei saanud ma ühestki sõnast aru. Oleks nagu eesti keeles lauldud, aga kindel ei võinud olla. Taustamuusika oli ka selline liiga tüüpiline bass, mida võib kuulda iga teise teismelise kõrvaklappidest. Liiga kodukootud mu jaoks.

4. NimmerSchmidt «Kellega ma tutvusin?»   1p
Taaskord nii igav, nii igav. Lihtsalt üks jorulaul, ei mingit meloodiat ega rütmi. Imelikud noormehed kah :)

5. Elina Born ja Stig Rästa «Goodbye to Yesterday» 9p
No ma teadsin ette, et see peaks favoriit olema, aga kuulnud ei olnud. Tõesti, haarab esimestest taktidest. Väga hea lugu. Mõlemad hääled väga meeldivad. Mõlemad ilusad inimesed ka. Eurovisiooni jaoks liiga hea. Üks kahest lemmikust mul sellel võistlusel.

6. Daniel Levi «Burning Lights» 5p
Nii, mina saadaks Eurovisioonile nemad. Mitte, et see lugu oleks mulle meeldinud. Aga visuaal! See kutt ei olnud ju eestlane, ega ju?! Nii ilus poiss! Ja milline karisma! Üldse mitte minu maitse muidugi, aga selline objektiivselt ilus mees. Ma kujutan ette, et see läheks Eurovisioonil peale küll. No Benton ja Padar - laul oli täielik jura ju, aga laval oli energiat! Kui tulevikus kõik eestlased sellised on, siis on meil veel lootust :P

7. Triin Niitoja & John4 «This Is Our Choice» 4p
Ma imestasin, et see lugu edasi sai. Nii mittemidagiütlev mu meelest. Oli kah.


8. Kali Briis Band «Idiot» 10p
Minu teine lemmik kogu võistluselt. Vau! Ma tahaks sellest bändist rohkem teada! See oli selline värske ja hoopis teistmoodi lugu! Ja selle solistist noormehe hääl! Võimas, isegi kui ta rääkis - võrratu tämber! Ja nad olid nii toredasti riides :)

9.Luisa Värk «Minu päike» 3p
Hakka või arvama, et siin on peaministri karvane (?) käsi  mängus, ma poleks iial ennustanud, et selline igav vanamoodne lugu edasi pääseb! Ainus põnev moment oli see, et kuidas Luisa kiigelt oma kõrgete platakatega maha saab - ma poleks pakkunud, et hüppab. Ja mis tüütu kihistamine ning peopesadega vehkimine seal veel oli - paistsid üsna švipsis olevat :)

10. Mari «Kolm päeva tagasi» 6p
Oli jah Saller. Muidu täitsa ok lugu, aga veidi kodukootud. Lauljale ei sobinud prožektorid üldse, kissitas kõvasti, muidu oli ilus inimene, aga see rikkus üldmuljet. Kogu aeg korrutati samu sõnu ka mu meelest.

Oluliselt keerulisem oli hinnata teise poolfinaali lugusid. Kaks esimest kohta võiks vabalt ära ka vahetada.

*Olin esimese poolfinaali vaatamise ajal veidi veini joonud, seetõttu mälestused veelgi lakoonilisemas stiilis kui teise poolfinaali puhul.
  
   

Minu mitte-päev, kallis konjak ja romantiline ahistamine

Olen siin lugenud päris mitmete blogijate päevakirjeldusi ja endamisi imestanud, kuidas minu päev on ikka enamike omast tunde lühem ning palju vähem-tihedam. Ja avastanud õudusega, et seoses laste kooliminekuga saab see lust ilmselt peagi läbi. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et energiareserv on ilmselt kaasa sündinud ning inimestel üsna erinev. Igatahes ärkame meie siin veidi enne kaheksat. Vahel ärkavad lapsed varem ja lähevad hommikusi multikaid vaatama. Mini peab poole üheksaks lasteaeda jõudma ning tööpäev algab meil kell 9. Kunagi katsetasime ka seda, et Mini hoopis kodus hommikusööki sööks ja siis samuti alles üheksaks lasteaeda laekuks, aga ta suudab kodus nii aeglaselt süüa, et lõpuks ei jõudnud me enam isegi üheksaks tööle. Praegu ei saa me enamasti hommikul üldse süüa, sest MITTE KEEGI ei tohi süüa enne Mikrot, muidu ta lihtsalt nõuab selle sööja toidu endale ega puudu enam oma hommikuputru. Mina söön niikuinii peale teda, aga L.-l täna näiteks õnnestus endale võileiba teha, sest Mikro jäi pikemalt magama ning magas lausa poole üheteistkümneni välja, mis on isegi tema puhul rekord. Mina magasin sellega seoses üheksani ja panin siis arvuti käima, sest töötan vähemalt sügiseni veel kodus.
Keegi blogijatest mainis, et lasteaias magamine on saadanast, kuna siis ei saa lapsi õhtul magama. Meil magavad mõlemad (ok, Mini eile kurtis, et tal on sellega viimasel ajal raskusi, kuid samas püsib ta vagusi voodis) lõunaund tund kuni kolm ning lähevad pool üheksa magama ja uinuvad pmst koheselt. Me ise magame ka nädalavahetusiti sageli lõunaund. Vanemad mul magasid/magavad ka. Põlvneme laiskloomadest?

Nädalavahetus oli see-eest tihe. Reedel oli meil istanduseomanike stiilis soolaleib, kus õhtu naelaks vist nii 800 eurose konjaki degusteerimine. L. läks ja ostis endale selleks puhuks turu pealt ülikonna. Jah, meil ostetakse ülikondi turult...Hinda kuuldes imestasin, et ilmselt oleks selle eest poest ka saanud, aga ega ülikonna kohta polnud mul midagi paha öelda, siltide järgi mingi vana vene rätsepatöökoja toodang (koopia?). Alustasime õhtut Hennessyga, mis mul ausalt öeldes eriti alla ei läinud ja seetõttu polnud ka mul eriti suuri ootusi selle über kalli Remy Martini osas. Aga - kui Hennessyd juues lõi klaasist vastu peamiselt puskari alkoholilehk, siis see Remy maitses mahedalt nagu vein, mitte mõni 40 kraadine jook ning järelmaitses oli tõepoolest tunda viinamarju, mitte midagi muud. See on muidugi õudne, kui inimene nii kalleid asju hindama hakkab. Õnneks oli laual ka hitttootest kordi odavam Remy ning kõik nentisid, et see oli kõigest veidi labasema maitsega kui kallim suguvend, kuid sellest hoolimata kordi parem kui Hennessy. Ega me muidugi kindlad ei saa olla, asi võis olla ka maitsmise järjekorras ja joobe astmes erinevate jookideni jõudmisel. Sigareid sai ka põletatud, aga ütleme nii, et nende võlust ma siiamaani aru saanud ei ole. Muidu oli kõik väga tore - vestlusteemade osas olid tabuks teemad stiilis a la mis Selveris parajasti allahindlusega on, ning au sees jutud orjapidamise kaotamise kahetsusväärsusest (Sots.dem pidavat seda kaotada tahtma) ja jahipeo kavandamine ühes 50 parima hagijaga.

50st rääkides käisime laupäeval kinos. Ei, mitte seda vaatamas. Tahtsime lastefilmi vaadata, aga jäime piletitest ilma ning pidime pühapäeval uuesti proovima. Aga! Saate aru, laupäeva hommikul oli kino sisaldava kaubanduskeskuse parkla ees saba kuni sõiduteeni. L. imestas, et huvitav küll, miks. Miks, miks - esilinastus ju see kurikuulus sopafilm! Eelmisel päeval seltskonnas naised ikka arvasid ka, et peaks oma silmaga ära kaema, millest kogu see furoor. Selline asi hüsteeriat toidabki - kõik tahavad ikka näha, samas kui "fänne" võib tegelikult olla vaid käputäis.
Panen siia ka teksti, mis üsna täpselt seletab, miks mina seda filmi heaks ei kiida (ei ole näinud ega lugenud, aga kritiseerib..)

Ma ikka imestan, et tänapäeva pornost läbiimbunud ühiskonnas selline asi üldse mingit kõlapinda leiab. Mis saab seal šokeerida? Parem tehke Palahniuki "Kaunis sina" ekraniseering - tahaks kohe näha, mismoodi sellega toime tuldaks.

Kuu aega unetuid öid garanteeritud

Kui taevas alla kukub, siis suudan ma külma närvi säilitada, aga igasugu minust sõltuvad pisiasjad tõmbavad mul kõhust õõnsaks. Kas teie teadsite, et lapse sünnipäevaks peab ruumi kinni panema juba rohkem kui kuu aega varem, sest muidu on saadaval ainult ebamõistlikult hilised ja varased ajad? Mina ei teadnud, ma ei ole kunagi seesugust sünnipäeva korraldanud. Nagu pulmad juba. Ma olen alati imestanud, mis mõttes planeerivad inimesed pulmi aasta otsa ette. Nüüd hakkan vist mõistma, nagu ka seda, et kui mina peaksin pulmi planeerima, ei saaks ma lausa aasta aega öösiti magada, mis omakorda jätaks märgatava jälje mu välimusele, mille tulemusena ei tahaks enam keegi minuga pulmi pidada (ei taha praegugi, nii et hüpoteetiline värk niikuinii). Igatahes sain ma eile hilisõhtul aru, et otsus kuupäeva ja kellaaja suhtes tuleb KOHE ära teha. Normaalset aega enam ei saanud, aga vähemalt mingisugusegi oleks veel saanud. Ma vihkan kohe otsustamist, sest ma suudan siis alati täiesti ebamõistlikke järeldusi teha. Loomulikult ei saanud ka eile lihtsalt kuupäeva ära broneerida, vaid pidi ka teadma, mitu külalist tuleb ja milliseid lisateenuseid soovitakse. Kas külalised on ainult lapsed või ka nende vanemad, kellest mõned, kes oma lapsest ikka hoolivad ka, mitte nagu mina, jäävad ka ise sünnipäevale? Kuidas ma saan kuu aega ette teada palju neid lapsigi tuleb, eriti kui arvestada, et tegemist on kevadise viirusteperioodiga? Kõige hullem on see, et suutsin Mini välja pressida sünnipäevade osas kõige tihedamal varakevadisel ajal (vähemalt minu tutvusringkond on siis sünnipäevi täis) ning loomulikult on Mini parimal sõbrannal sünnipäev vähem kui nädal enne teda nagu samuti veel ühel tüdrukul, kellega Mini sõpradering ühildub. Varasematel aastatel olemegi Mini sünnipäeva pidamisest loobunud, kuna kõne alla tulevatel kuupäevadel on alati kellegi teise sünnipäev olnud. Loomulikult ei leppinud ma ka sel aastal midagi kokku teiste tüdrukute emadega, sest a) teised inimesed tekitavad ju ärevust b) niikuinii on juba liiga hilja selleks. Eks nüüd siis istume pöidlad pihus ja loodame, et suudame olla esimesed, kes oma sünnipäevakutsed välja jagavad. Väga vara vist ka ei sobi, siis unustatakse äkki ära.
Broneeringu puhul unustasin märkida, et sooviksime pool tundi lühemat aega (muidu läheb sünnipäev lihtsalt liiga hilja peale), mis omakorda annaks ka veidi rahalist kokkuhoidu, aga kui selle muutmiseks on liiga hilja, siis mis seal ikka. Olen kogu elu pidanud arvestama, et loll peabki olema valmis rohkem maksma. Tellisin ka õhtujuhi, sest nii on vähemalt tund aega väiksem võimalus, et keegi midagi kohutavat korraldab, kellelgi jube igav on või keegi ennast vigaseks kukub. Sai valida tegelaskuju. Ma valisin printsessi. Miks, oo, miks? Ei tea. L. juba käratas, et poisse tuleb ju ka sünnipäevale. Ma nüüd ei tea, kas on veidi imelik kui soovin broneeringus muuta nii kellaaega, võimalik, et külaliste arvu ning printsessi Lotte vastu vahetada. Peamine ülesanne elus on ju mitte näida teistele imelik. Või valida hoopis Pipi? Või Kloun, kes teeb õhupalliloomi? Pipidega on mul oma teema, kord selline tegelaskuju mõnitas mind ühel üritusel, ütles, et ma ei oska kaugushüpet hüpata. Ebaõiglus ei unune, ma küll ei väida, et kõik Pipid lapsi alandaksid, aga Pipi juba kord on selline alfa. Kloune mina ei karda, aga äkki tänapäeva lapsed on piisavalt amerikaniseerunud, et kardavad? Loo moraal - ärge saage lapsi!
Miks ma kodus sünnipäeva ei pea? Mul on naabritest kahju sel juhul ning ma ise ka väga ei taha seda karja oma koju kaost tekitama. Pealegi on see esimene kord kui me nö alla anname, et suur sünnipäev korraldada. Ma tõesti ei mõista inimesi, kes juba aastase lapse sünnipäeva mängutoas korraldavad - see on ju ikka hullem organiseerimine ning lapsel endal sellest mingit mälestust ei jää.
Ahjaa, kingitused! Paljud kirjutavad kutsele, et soovivad kingiks ainult kinkekaarte. Lugesin samas mingit artiklit, kus manitseti, et lastele ikka kinkekaardid ei sobi, sest kaob ära isiklik seos kinkija ja kingituse vahel, laps ei mõista kinkekaardi põhimõtet jms. Teiselt poolt on kodu niikuinii täis lademetes mänguasju, mis lihtsalt vedelevad. Mini nimelt ei mängi mänguasjadega vaid eelistab joonistamist ja meisterdamist. Ja ei ole see põhjus selles, et me pole talle mänguasjadega mängimist õpetanud, Mikro kasutab mänguasju sünnist saati sihipäraselt. Just oli kusagil artikkel sellest ka, et lapsevanem jumala eest ei tohiks oma lapsega koos mängida, sest koopainimesed küll nii ei teinud. Ja peab siis olema see isiklik seos lapse ja asja vahel? Mul näiteks pole ühegi asjaga isiklikku seost, palju lihtsam elada, sest asjad ju ometi kuluvad ja purunevad. Mini paistab samasugune pragmaatiline tegelane olema, ei ole tal iial probleemi olnud oma asjade jagamisega. Mikro seevastu sureks oma nartsuks armastatud kaisukassi pärast, keda mitte keegi näpuotsaga puutuda ei tohi. Mõnikord olen ma ise sünnipäevalaste vanematele helistanud, et mida kingiks eelistatakse ja siis on ikka päris sageli vastatud, et oh, kingitus pole üldse tähtis, peamine on sõbrad ja pidu, aga kuidas sa ikka tühjade kätega tuled, või siis, et jumala eest, ainult mitte rohkem Legosid! Ehk siis mänguasjade alla uppumine on kõigi probleem.
Mainimata jäi veel söögiprobleem - kas üldse ja mida süüakse? Kas jääb puudu või üle? Kui kartulikrõpse lauale ei pane, kas muud üldse süüakse? Tort? Kas võib Selverist suvalise osta või peab laskma teha, väikeste ponide ja lapse nimega peal? Palju see veel maksma läheb?
Kas mu laps jääb oma sünnipäevaga rahule või mitte? Tegelikult on vist peamine, et üldse sünnipäev korraldataks, täpselt samuti nagu suurte inimestegi puhul - peaasi, et sõbrad tulevad. See "lapse sünnipäev peab olema ideaalne alates joogikõrte värvist kuni lubatud dresscode-ni" on pigem üritusekorraldajate lobitöö. Mis kuidagi ei aita mul uinuda.

Vanemlik läbikukkumine ning istuv-lamava eluviisiga inimese trenniblogi

Ma tahaks teada, kuidas on võimalik näputööd millekski rahustavaks pidada! Pole hullemini närvi ajavat asja kui käsitöö! Ma hoidun muidugi sellest nii palju kui võimalik, sest mulle pole lihtsalt seda va motoorset võimekust antud ning minu puhul viib ka harjutamine vaid suurema hulga nurjunud eksperimentideni. Minu heegeldatud asjad kiskusid alati kuhugipoole, kootud silmused olid kord liiga tugevad, kord liiga lõdvad, õmblusmasinal katkes niit kolm korda minutis ning tikkida suutsin ainult ristpistet. Ka toidutegemisel eelistan suppe, pajaroogasid ja salateid, sest neile pole vaja mingit kuju anda. No näiteks olen ma suutnud koogi peaaegu ära lõhkuda seda küpsetusplaadilt viisakale koogialusele lohistades, viimasel hetkel mõistsin, et minul see trikk ei õnnestu ning külalistel tuli leppida küpsetusplaadiga. Igasugune DIY on seega välistatud. Igavene põlgus muidugi kõigi osavnäppude poolt, aga no tõesti ei ole antud. Kuidas on võimalik näiteks piparkooke kaunilt glasuurida? Ma teen seda igal aastal ja ikka näevad need välja nagu 3-aastase kätetöö. No igatahes kingiti Minile jõuluks heegelkummide komplekt - selline popp asjandus, millega saab erinevaid käepaelu valmistada. Youtube-st vaatad õpetusi ning teed kodus järele. Ta avastas selle alles nüüd, sest lapsed ju hindavad vaid neid asju, mis teistel ka on ning nüüd tuli keegi lasteaias kummidega välja. Käsitöövärk eeldab tema vanuses veel seda, et keegi näitab reaalselt ette ja siis tema proovib järele teha. Jamasin siis nende kummidega eile. Õudne, ei mina saanud aru, kuidas nendega heegeldada tuleb. Youtube videos oli alati midagi natuke teistmoodi kui minul käes. Lõpuks võttis L. asja ette ning avastas, et heegeldada saab ka ilma pakis kaasas olnud lauda kasutamata, olevat palju loogilisemgi, tegi ühe käepaela valmiski. Mini muidugi vihastas, sest mis see olgu siis - kui on pakis laud ja tema juba ladus kummid sinna peale, kuidas siis võib paela ilma selleta valmis teha?! Aiman siin ennast - alati tuleb kõik teha täpselt instruktsiooni järgi ning kui seda eirata, isegi kui lõpptulemus rahuldab, on kõik VALESTI! Mini viskas valmis käepaela kus seda ja teist ning trampis pool õhtut vihaselt jalgu. Käsitöö rahustav mõju. Käskisin kummid lasteaeda viia, ehk õpetatud pedagoogid suudavad asja paremini seletada.

See-eest avastasin mooduse, kuidas istuva eluviisi puhul ennast ära katkestada. Ma ei istu muidugi kunagi normaalselt vaid ikka kuidagi jalgupidi tooli peal - lapse füsioterapeut nentis samuti, et miks imestada kui laps jalad tagumiku all istub kui ema seda täpselt samamoodi teeb. Mu meelest on ju loogiline, et laps ei istu jalad sirgelt ees, kust ta selili kukkuda võib, vaid jalad tagumiku all, mis on palju mugavam. Füsioterapeut üritas mind veenda, et keskmise täiskasvanu jaoks on see hoopiski ilmvõimatu istumisasend. Igatahes istusin ma pikemalt mingis pool-kükk asendis ning nüüd on säärelihased niimoodi piimhapet täis, et voodistki on valus end välja ajada. Pealegi peaks täna veel teise lihaseid kurnava tegevuse ette võtma - nimelt juuste värvimise, see paneb tavaliselt oma reielihaseid tunnetama. Keegi võiks leiutada nüüd mooduse, kuidas istudes või lamades oma kõhulihaseid treenida, sest jalad mul tegelikult treenimist ei vaja. Istuv-lamava eluviisiga inimese trenniblogi?

Mis Feedlyl viga on?

Ma olen peale Google Readeri surma Feedlyt kasutama hakanud, aga viimasel nädala olen avastanud, et ta toob osa postitusi minuni ebameeldivalt hilja. Postitused, mis on olemas minu blogi kodulehel loetavate all ja ka blog.tr.ee-s, pole nähtavad Feedlys ka siis, kui lehte värskendan. Probleem on nii Bloggeri kui ka Wordpressi blogidega. Miks? Kas keegi teab, mida teha? Appi?! Ma ei taha ju ometi ajast maha jääda!

Sa oled ikka veel sama mehega koos?*

Elisabeth siin kirjutas koledast reaalsusest ning sealne kommentaarium tõi mulle meelde ühe teema, mis mind jäi painama Kristi Dela China raamatust "Minu Filipiinid". Nimelt kohtab Kristi Filipiinidel üht kohalikku noormeest ning jääb paar kuud hiljem lapseootele. Oma seesugust otsust, lapsesaamisele mitte takistusi teha, põhjendab ta üsna huvitavalt, nimelt (täpset sõnastust pole kahjuks käepärast) - oluline on, et lapsel oleks isa varajases lapsepõlves, kuna suhted saavad enamasti mingi aja möödudes on läbi, on mõttekam saada laps suhte alguses, mitte aga näiteks peale viieaastast kooselu, mis pool aastat peale lapse sündi puruneb. Eks ta ole, lapse lisandumine paneb suhte kindlasti proovile, äkki on seda lihtsam "taluda" kui suhe alles värske ja armastus õhus? Kristi olukord oli kindlasti veidi teine, sest oli ta ju last saamas täiesti võõras keskkonnas ega olnud kindel, kas saab/soovib sinna kogu eluks jääda, samuti ei saanud ta garanteerida, et mees kunagi temaga koos Eestisse oleks nõus tulema. Inimesed on erinevad, mina oleks ilmselt sellises olukorras igasuguse suhte-mõtte maha matnud, aga no mine sa tea, eks. Kas aga ongi mõistlik see, et inimesed arvestavad juba suhte alguses, et see ühel hetkel, enne kui surm meid lahutab, otsa saab? Statistikat vaadates vist oleks. Ma sain ka lapse kohe suhte alguses, aga mingit kainet kaalutlust stiilis, küllap me varsti lahku lähme, ehk saab laps vähemalt paar esimest aastat mõlema lapsevanema olemasolu nautida, küll ei olnud. Ma eeldan ikka alati, et mind mehega kõrvuti maetakse. Ja ta mul veidi enne surra laseb, et ma vähem üksindust kannatama peaksin (lootusetu lootus, vaadates demograafilisi näitajaid). Jah, väga paljud paarid lähevad lahku. Samas olen tähele pannud, et enamasti leitakse mingi aja jooksul uued kaaslased ning saadakse uued lapsed ehk siis kärgpere stiil suurendab laste arvu - mul on päris mitu tuttavat, kel esimesed paar last noorusarmastusega ning siis veel paar hilisema kaaslasega. Neid, kel ühe kaaslasega rohkem kui kaks last, on ikka vähem.
See küsimus, kas inimene on üldse monogaamne loom, on ju igivana. Üks mu kunagine klassiõde vastas sellele kord perekonnaõpetuse tunnis põhjapanevalt. Nimelt küsiti, millised omadused peaksid tema tulevasel kaasal kindlasti olemas olema. Toona napilt alaealine, kuid elukogenud vastas: "Kuna meeste puhul ei ole füüsiline truudus võimalik, siis eeldan, et minu mees oleks mulle alati emotsionaalselt truu." Huvitav oleks olnud näha, mis näo õpetaja sellise vastuse peale tegi.
Ma ei ole ikka üldse pragmaatiline naine. Käin reaalsusest kauge kaarega mööda ja usun muinasjutte, kes oleks seda arvanud.

* Mul oli üks tuttav, kes seda minult iga kord kohtudes küsida tavatses. Ma ausõna ei ole selline, kellest Rents siin ja siin kirjutab.

Geneetiline hirm kilu ees

Arutasime eile Miniga toitude teemal. Mingil hetkel läks jutt kiluvõileibadele, et kas lasteaias neid ka serveeritakse.

Mini: "Kas kilu on see hõbedane ja läikiv?"
Mina:"See jah. Kas sa sööd seda?"
Mini: "Ei, seda ma ei söö."
Mina: "Aga miks sa seda ei söö?"
Mini: "Ei tea."
Mina: "Aga maitsenud oled?"
Mini: "Ei ole."

Ehk siis täpselt minu suhtumine. Geneetiline hirm kilu ees. Ja üldse hõbedaselt läikiva kala ees. Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi vabatahtlikult maitsenud. Mäletan kahte korda, kui seda kogemata sõin - ükskord oli see peidetud täidetud muna sisse (meil kodus tehti neid alati ilma kiluta) ja teinekord rosolje sisse (sama lugu, kuna kodus tehti ilma, siis ei osanud kahtlustada). Veel mäletan üht sünnipäeva, kus agar lapsevanem oli lauale pannud peamiselt vaid kiluvõileivad ning kuidas siis trobikond lapsi neid altkulmu piidles ning kuidas võileivad üha enam krimpsu kuivasid. Minu kodus selliseid apsakaid muidugi ei juhtunud, sest kiluvõileivad on ju siiski vaid meeste toit. Praetud räime sõid ka ainult isa ja vanaema. Heeringaga sama lugu. Naistele kõlbas angerjas, mida kusagilt üliharva saadi ning hilisemal ajal ka lõhe ning forell. Silmud olid raudselt ainult meeste toit. Suitsukala võisid ka kõik süüa, kuigi hiljem hirmutati ussidega ning siis ei julgenud enam keegi neid osta. Kuigi suvel sõbranna just pööritas silmi, et kui need Peipsi kalurid oma kaupa korralikult ei suitsutaks, paneksid nad ju ise oma ärile tule otsa. Kalasuppi ka ei tehtud, sest seal võisid ju luud sees olla. Alles täiskasvanuna avastasin, et lõhesupp on üks parimaid toite üldse ning mitte mingi kahtlane uhhaa. Mini rääkis, et ta oli lasteaias ka korra munaga kalakastet söönud, aga oli sealt ühe luu leidnud ja enam ta seda ei proovi. Kodus oleme ahjus teinud nii lõhefileed kui ka pangaasiust, kes meile kaugelt Vietnamimaalt kohale ujunud oli, neid Mini ei puutunud, keeldus isegi maitsmast. Kala ju. Suvel käisime forelli püüdmas ning seal nägi ta pealt, kuidas vanaisa nuiaga vaese forelli oimetuks lõi, loomulikult ei kõlvanud selline asi hiljem enam süüa. Seletasin siis, et lõhesuppi tehakse samast loomast ja seda ta ju ometi sööb.
Kala vist ongi üks toiduaine, mida kõige sagedamini nimetatakse asjade hulgas, mida ei sööda. Just need kalasemad kalad, mitte punase lihaga suguvennad siis. Mul vist enda meelest muid toite polegi, mida ma tõesti ei söö. Mereannid ehk ka. Need kalaselt maitsevad teod jms. Suuri, viinamäetigusid ma söön, kuigi ühel degusteerimisel selgus, et just nende suurte söömine on paljude jaoks esteetiliselt talumatu kogemus. Viinamäeteod ei maitse nagu meri. No see spetsiifiline kalamaitse, mis toidu suus keerlema paneb ja südame läikima võtab. Mulle mõjub see igatahes nii.
Ometi oleme ju mereriik, räimevorm olevat rahvustoit. Kust see nii levinud vastumeelsus? Koolitoidu õudsemad kogemused on ka justnimelt kalaga seotud, enne seda aega siis, kui kalapäevadel lihtsalt kalapulki pakkuma hakati ning mitte enam midagi "päris" kalast. Suur hall keedetud kalatükk, kalaseljanka...õäöüh. Ma ei mäleta ühtki last, kes neid nautinud oleks.

Kust tulevad sõnad?

Oma ema sõnul olin ma geenius nagu loodetavasti me kõik*. Aastaselt oskasin 20 selget sõna ning kui arsti juures "Anna oinas!" käratasin, pidi arstil suu lahti jääma, et mis mõttes teeb lambal ja oinal vahet kui peaks ainult mää-määst aru saama. Ei tea pead anda, kas see kõik nüüd just sulatõsi ka on, sest minu lastel sääraseid hämmastavaid omadusi väljendunud ei ole (isa halvad geenid kindlasti).
Nüüd, kus Mikro püüab üha enam välismaailmaga inimkeeles suhelda, olen aga tähele pannud üht kummalist asja. Nimelt üritab Mikro sõnu õigesti järele korrata ning mingid oma fantaasiasõnad puuduvad tal täiesti. Olin nende jaoks tema kasvamist talletavas märkmikus iseenesestmõistetava lahtri jätnud, kuid paistab, et see jääb tühjaks, kuna ilmselt polegi see omadus universaalne.
Minu lapsepõlve sõnad on näiteks "missamassi - vihmavari" ja "naudu - jänes" ehk siis sõnad, mis oma kõlalt ei meenuta sugugi seda sõna, mida nad tähistama peaksid.
Mini oli ses osas vägagi leidlik. Näiteks väikelapse tavasõnad vanaema ja vanaisa tähistamiseks on enamasti mingid mamma-papa-dada sarnased, aga Minil oli vanaema ämmonii ja vanaisa ämmoree. Mitte mingil moel sarnased ka vanaema-vanaisa pärisnimedega. Liblikat tähistas pöllok. Oli see siis Sex Pistolsi "Never Mind The Bollocks" või  kuulus Ameerika kunstnik Jackson Pollock, kes teda inspireeris. Kui midagi kadunud oli, siis oli see nähhän. Keskmine topelt-h kõlas araabiapärase kurguhäälikuna. Terve lastehoid mõistatas, milles probleem, kui Mini kurtis, et tema karu on nähhän. Praegu ta enam põhjendada ei oska, kust ta need sõnad leidis.
Ainuke põnev asi, mis ka Mikrol seoses keelekasutusega väljendub on pikemates sõnades silpide ära vahetamine. Kui Mini ütles kappadi-kappadi asemel dikapp-dikapp (kui kiiresti öelda, siis pole ju mingit vahet, kumb silp on ees, kumb taga), siis Mikro ütleb kõdi-kõdi asemel dikõ-dikõ.
Kusagilt lugesin uuringust, mis tuvastas, et lapsed tuvastavad õigeid ja valesid grammatikavorme iseenesest. Kui öelda näiteks "palju lehmu", läheb lapsel peas punane tuluke põlema. Igasuguseid eesti keelele omaseid veidrusi lapsed küll linnulennult ei omanda. Mul konkreetset näidet ei tule meelde, aga näiteks ei tule laps selle peale, et sõna "kobras" võiks käänduda kui "kopra" mitte aga "kobrase", mis oleks iseenesest loogiline. Kust aga täiesti väljamõeldud sõnad pärinevad? Eks tegelikult on meil omavahel ka mingeid mitte-ÕSst pärinevaid sõnu käibel**. Näiteks "pussakas" pehme kaisulooma kohta (Dakil on küll samanimeline kass, nii et ma tõesti ei tea, ehk on sellest inspiratsiooni saadud). Üldiselt tulenevad sellised suurte inimeste väljamõeldud sõnad siiski kirjeldatava omadustest - no et nunnu  kõlaga sõna tähendabki midagi nunnut. Või siis väänavad olemasolevat sõna - "mitu õlutit sa võtad?" Esoteerik ütleks kindlasti, et laste naljakad sõnad on mälestused nende eelmistest eludest. Ahjaa, Mini avaldas mulle ükspäev, et mäletab kui ta sündis. Et kõhus olid soolikad (nabanöör siis ilmselt) ja kui ta välja sai, siis olid seal arstid ja igasugu aparaadid. Ma päris käsi kokku ei lööks, ma arvan, et see on pigem filmide põhjal tekkinud arvamus (me vaatasime kunagi mingit dokki inimese sünnist). Seega ma usun, et ka need fantaasiasõnad on aju sünnitis, mitte märk millestki muust. Nii nagu mõni lapsevanem ütleb, et tema laps oli kohe sündides Antsu nägu ja nii ka nime sai, tundus ehk Minile liblikas hoopis pölloki nägu olevat?


*Mulle tundub, et inimesed tunnevad end paremini kui neile öeldakse, et nad olid sünnipäraselt andekad (milles neil endil ju osa ei olnud), mitte aga siis, kui nenditakse, et neil polnud just kõige helgem pea, kuid see-eest nägid nad kõvasti vaeva misläbi oma eesmärgid saavutasid. Viimases on inimese enda tublidusel ju palju rohkem kaalu, kuid ilmselt nullib selle ära lause esimeses osas olev negatiivne hinnang.
** Ei andnud rahu ja kontrollisin. Pussakas ÕSis täitsa olemas: etn lai kootud meestevöö; argi saamatu, vilets, kehv. Absoluutselt pole kuulnud. 

Mida valijakompass minust arvab

Tegin taaskord traditsioonilist valijakompassi testi. Tulemuseks sain teada seda, et tegelikult ei ole ma ei lind ega loom. Sellist erakonda, mis minule sobiks, polegi veel leiutatud.
Kui niisama peale vaadata, siis enim eelistuste kattumisi on Reformierakonnaga, kuid kui antud vastuseid täpsemalt uurida, selgub, et tegelikult on erinevalt vastatud küsimused just need ühed olulisemad.

Võrdlus valdkonniti annab Reformi puhul järgmise pildi, mis pole mu meelest sugugi ühilduv:

Huvitav on  see, et oma valikutelt paistan ma jubedalt konservatiivne olevat, kuna ükski haru eriti kaugele ei küündi. Jah, paljude küsimuste põhjal tuli neutraalseks jääda, kuna vastus sõltus asjaoludest ning enamik küsimusi sai vastuseks "pigem ei/jah" kui kindla ei või jahi. Asjaolusid on liiga palju.
Üldisel erakondade meelsusmaastikul jään kah tagasihoidlikult keskele, sinna kuhu ükski erakond ei paigutu:

Ma oleks ilmselt sihtgrupp, kellele sobiks justnimelt vastuhääle andmine, kuna poolthäält ei teeni mult sajaprotsendiliselt ükski erakond.
Üldiselt valiks ma hea meelega mõnd väikeerakonda, aga kuna ilmselt nad sisse ei saa, läheb mu hääl niimoodi kaduma. Nii, et kui keegi küsib, miks inimesed valivad Reformierakonda, siis minu vastus tuleb siit.
Ja kui keegi tuleb mulle rääkima, kuidas Reformierakond on ikka väga jube valik, viskan ma teda oma Savisaare-fenomeniga (ehk siis valin, sest lihtsalt meeldib) ehk siis mulle lihtsalt meeldib Eerik-Niiles Kross. Mis sest, et ma teda oma piirkonnas valida ei saa. Muuseas, soovitan soojalt lugeda seda raamatut (hetkel saab RR-ist  suisa 3 euroga kätte). Kah Kender, va "verdtarretav ropendaja" (kuskil oli niisugune pealkiri - huvitav, kas on kedagi, kel roppused vere tarretama panevad?), aga hoopis teistsugune lugu. Kui sa oled üles kasvanud Rambot ja Ameerika Ninjat idoliseerides siis mõjub kindlasti. Tõeline kangelane, kes ainsana suudab su Savisaare ja Putini käest ära päästa, Helmedest rääkimata. Heast suguvõsast ja kena välimusega pealegi. Rohkem ilusaid mehi Riigikokku!

Doktor Vassiljevi steriliseerimiskliinik

Pidin hoopis muul teemal kirjutama, aga siis juhtus see "tore" sõnavõtt, millest ilmselt kõik juba kuulnud on. Mina lugesin seda esimesena ühest blogist ja naiivne nagu ma olen, pidasin sõnastust lihtsalt üldistuseks. Loomulikult tuleks sellise sõnastuse kellelegi suhu panemisest sama suur skandaal kui konkreetsest väljaütlemisest. Hilisem vabandus oli ka muidugi vastav antud erakonna stiilile ehk siis ei haakunud absoluutselt eelnevalt öelduga.
Viktor Vassiljev on muuseas arst ning ilmselt on enamik tema valijaid sellised vanemad inimesed, kelles austus arstide vastu sügaval sees on. Meenub üks teine meesgünekoloog, kelle juurde nüüd alati aja saab, sest kuidagi tuvastati, et just tema oli see, kes väga räigelt kommenteeris üht aborditeemalist artiklit. Ma saan aru küll, et olukord, kus inimene läheb õppima laste siia ilma aitamist ning peab tegelikkuses tegelema nende hävitamisega, on üsna frustreeriv. Siiski ei ela me enam oludes, kus kümnest rasedast seitse otsustab raseduse katkestada nagu see oli veel üheksakümnendatel. Kindlasti on olemas ka selliseid, kes silma pilgutamata oma kolmekümnendat aborti tegema tulevad ning üksikemasid, kel kõik kaheksa last erinevate isadega ning käsi pikalt ees abi kerjavad, aga ma usun, et see on ikka piisk meres võrreldes täiesti tavaliste inimestega, kellega on lihtsalt halvad asjad juhtunud. Enamik naisi ei jää üksikvanemaks mitte seetõttu, et nad valivad oma laste isaks selle küla kõige hullema kaabaka, vaid lihtlabase armastuse tõttu. Mees läheb pere toetamiseks tööle teise linna või riiki ja leiab sealt kellegi teise. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud.
Noh, sellest pole mõtet tegelikult rääkidagi, iga normaalne inimene mõistab, et suhte alguses ei ole võimalik ennustada kui kaua see suhe püsib.
Aga miks süüdistab Viktor Vassiljev just naisi? Miks nemad tekkinud olukorra eest vastutavad? Nüüd räägin enda kogemusest, aga usun, et see on üsna levinud ning mõjutab ka selliste inimeste nagu Vassiljev, arusaamu. Või õigemini on temasuguste arvamus mind kui nooremat inimest samale teele püüdnud kallutada. Lapsed on naise asi. Ma usun, et peaaegu kõigile tüdrukutele on räägitud kodus seda, et sünnita ainult niipalju lapsi, kui üksi üleval pidada suudad. Seda kõike heade kavatsustega, sest loomulikult peab inimene suutma oma tegude eest vastutada. Samas jääb sellest üldaktsepteeritavast nõuandest mulje, et mehel lastega suurt pistmist pole. Käisin kord ühe võõra naistearsti juures, kes küsis minult toona, et kas poleks varsti aeg laste peale mõelda. Küsimusest kohkununa ei käratanud ma vastu, et mis see teie asi on, vaid vastasin, et seda peab ikka kodus mehega arutama. Üllatav oli arsti vastus - enamik naisi teeb selle otsuse ikka ise ära, kui juba rase olete, küll siis mees ka nõus on! Ma ei tea, mida enamik mehi sellisest vastusest arvaks. Igatahes üks mees arvas meeste-laste suhetest nõnda - ükski normaalne mees ei taha lapsi, mees, kes ütleb, et ta soovib mingi naisega lapsi, ei ütle seda mitte laste pärast, vaid seetõttu, et tajub ohtu naisest ilma jääda ning püüab nõnda naist endaga siduda. Mulle tundub see ekstreemse arvamusena, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde ja lapsed ongi vaid naiste teema?
Kogu sõnavõtu juures on hämmastavaim see, et rahvaesindaja üldse julgeb midagi seesugust avalikult välja öelda. Põhimõtteliselt on tegemist ju keskmise netikommentaatori väljaütlemisega - üksikemad on kergete elukommetega naised, kelle, kui vastutustundetute indiviidide eest, peaks riik hoolt kandma. Selline inimene on arst? Selliselt mõtlev inimene on valitud Riigikokku? Ilmselt on unistus see, et Riigikogu ei oleks mitte läbilõige meie ühiskonnast vaid parem osa meie ühiskonnast.

Ainult sulle, ainult täna, eksklusiivne pakkumine!

Eilses Postimehes kirjutati taas ühest toredast otsemüügiettevõttest, kus pakutakse daamidele näopuhastust, mis tegelikult tähendab 1400 eurose kosmeetikakohvri pähemäärimist. Kui muidu on selliste ettevõtete müügitaktika lihtsalt tüütu, siis sel korral lähenetakse veidi jõhkramalt - kliendi välimust kritiseeritakse mõõdutundetult ning leitakse, et kogu tema kasutatav kreemidearsenal tuleks kohe prügikasti saata. Kommentaarides mainitakse näiteks müügigurude poolt tuvastatud "alkohooliku näonahka" ja "juuksejuure põletikku, mille puhul on ime, et mõni karv veel peas püsib".  1400 eurose kohvri imetooted parandavad need õudused muidugi kohe esimesel pealemäärimisel, mida enamik kommenteerinuid kahjuks ei märganud, aga millest konsultandid neid veenda püüdsid. Imeline lõõgastav õhtu salongis, eks? Meenutab sellist klassikalist vaimse vägivalla juhtumit, kus kõigepealt ohver murust madalamaks alandatakse (milline kohutav välimus teil on! kas te üldse enda eest ei hoolitse? no selliseid kreeme kasutate, siis muidugi! üldse eneseaustus puudub või?) ning seejärel sunnitakse teda tegema asju, millega ta vaid alandatud eneseuhkuse tõttu nõus on (kui te veidigi endast hooliksite, ostaksite meie tooteid. näha on, et te kaunikesti vaene paistate, eks meilt saab järelmaksuga ka). Lõpuks sunnitakse alandatu üles andma ka oma sõpru-sugulasi ja ikka nii, et võtke nüüd oma telefon lahti ja kirjutage kõik kontaktid meile ilusti ümber. Te olete ju ometi hea inimene ja soovite ka teistele endasugustele kollidele head teha?!
Kangemad mutid muidugi sellise "teeninduskultuuri" õnge ei lähe, kuid loomulikult satub ka üksikuid nõrgukesi liimile, kes tõesti usuvad, et ehk austatakse neid rohkem kui nad kallist kreemi endale näkku määrivad. Võeh! Ka negatiivne reklaam on reklaam, kuid antud Postimehe artiklist jäi ettevõttest ikka nii halb mulje kui üldse jääda sai - huvitav, kuidas see nende äri (olevat ju lausa tuhandeid kliente) mõjutab? Samas tegutsevad kõik need kahtlase väärtusega ettevõtted meil edasi, ju siis kliente ikka jagub (ja vaheltkasu on piisavalt suur, et ära elada).
Ettevõte ettevõtteks, aga kuidas need palgatud müüjad ise seda tööd teha suudavad? Sõbranna rääkis just oma tuttavast, kes teda ühte poppi kliendikaardiärisse värvata püüdis, ikka nii, et võta ennast töölt lahti ja hakka tõeliselt teenima. Sõbranna oli siis tagasihoidlikult maininud, et tema meelest see pakutav äri ikka päris töö alla väga ei liigitu ning tema enda tööd selle pärast küll jätta ei soovi. Seepeale lõpetas tuttav temaga igasuguse suhtlemise. Ise olen tähele pannud, et kui kuskilt ilmub välja mingi ammune pool-tuttav ja tahab kangesti suhtlema hakata, siis enam-vähem kolmas lause peale kohustuslikku "kuidas läheb-pole ammu näinud" programmi pajatab mingist uuest imetootest, mida vaid tema mulle eksklusiivse hinnaga pakkuda saab. No nagu mingi sekt kohe, lase aga uksest sisse "räägime Jeesusest!" Emal on ka üks selline kauaaegne sõbranna, olevat lausa piin temaga kokku saada, sest nii kui keegi mainib mõnda probleemi  - plekieemaldusest  peavaludeni, siis on sellel sõbrannal varuks mõni "imetoode", mis igale hädale sobib. Kogu elu tiirleb ümber ühe kinnisidee. Huvitav, kuidas see saavutatakse? Kas mingi kindel vastuvõtlik inimtüüp, kes näeb ümbritsevates inimestes vaid potentsiaalset isiklikku kasu või siis neurolingvistiline programmeerimine?