Esmaspäev, jaanuar 21, 2019

20 aastat tagasi

Lõpetasin just Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola kahasse kirjutatud raamatu "Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990-1999" lugemise ning see kohe väga hästi sobitus praegu aktuaalsesse nostalgiateemasse. Sellest raamatust ei tasu kindlasti otsida mingit akadeemilist argumenteeritud arutlust, aga kes on lugenud samade autorite pungiajaloo raamatute esimest osa "Haaknõela külm helk. Eesti punk 1972-1990", ilmselt teab, mida siit saab. Hästi palju nimesid, seda, kes keegi on, pead enamasti ise teadma, ka seda, et keegi esineb vahepeal ühe nimega ja teises kohas teisega (ja vahepeal lähevad inimesed üldse sassi); päevikukatkeid, mis iseloomustavad pigem autori eraelu ja üldiseid sündmusi kui Eesti punki; ajaleheartikleid, mis mõnikord üldse mitte millegagi ei paista seonduvat; viimasest raamatust leiab ka vestlusi surnutega sensitiivi vahendusel (ma armastan seda lapselik-muinasjutulist osa Vennaskonnast ja tahaksin kõike kangesti uskuda) ning anarhismimanifesti (tegelikult üsnagi silmiavavad seletused, ainult mind isiklikult häirib anarhia puhul kogukondlikkusele rõhumine, mu meelest inimesed rahumeelseks koostööks võimelised ei ole ning võimu küsimus kerkib üles ka ilma riigita). Pudru ja kapsad ühesõnaga ning muusikalise poole pealt on kirjas peamiselt Vennaskond ning need, kes autoritele olulised on tundunud. Pigem Eesti punk Trubetsky mätta otsast vaadatuna. Kui esimese raamatu puhul see segadus mind üsnagi häiris, siis teise osa puhul enam nii väga mitte - ma juba enam-vähem teadsin, millest jutt käis, sest ma olin sel ajal elanud. Selle tõttu - pigem üks väga lahe raamat! Kogu muusikasse puutumatu taust annab omal moel autentsust juurde, erilised plusspunktid näiteks Rock Summeri  esinejate nimekirjade eest, see oli ikka vahva lugemine.

Mina nägin Vennaskonda laval esimest korda mingil talvisel valimisüritusel Raekoja platsis, mille olid korraldanud Jaanus Raidal(tahtis valituks saada) ja toonane tuntud diskor Anti Indov. Tol ajal Suudlevaid Tudengeid veel ei olnud ja selleks, et lavale näha, seisin purskkaevu ääre peal, varbad külmetasid rämedalt. See oli kindlasti rohkem kui 20 aastat tagasi. Punkkontsertidest meenub veel Maie Parrik koos Operatsioon Õ-ga Atlantise katusel. Kontsert hilines millegipärast väga palju ja me läksime enne minema, aga klassivend jõudis ära oodata ja sai lõpuks lavalt visatud plakatiga otse silma, hea, et pimedaks ei jäänud. Youtubest saab seda esinemist isegi näha:

See põhimõtteliselt oligi kõik, rohkem ma tolleaegse pungiga kokku ei puutunud,neile eelnimetatud üritustele jõudsin ka ainult selle tõttu, et "kõik läksid". Vennaskond meeldis mulle küll, neid 7 Vapras mängiti, aga mingi fänn ma ei olnud, see oli mu jaoks igav, pigem selline muusika, mille lapsevanemad heaks oleks kiitnud. Kuigi mu ema väitis, et oma lauludega a la "Õhtud Moskva lähistel" lömitavad nad russide ees...Üldiselt teadsin ma ainult peavoolutümakat toona, kuigi ma pööritasin ikka silmi, kui klassiõed rääkisid, kuidas Hovery Covery "Ära jahtu" on Singer Vingeri originaalist kordi etem. Singer Vinger, Propeller jms olid aga siiski "vanainimeste muusika" minu jaoks. Mul oli vaja mässumeelset muusikat, aga punk või rock selleks alguses ei saanud, hakkasin hoopis räppi kuulama. See tundus moodsam ja noortepärasem kui tõsimeelne traadimuusika.

Kontsertidest eksisteerisid minu jaoks samuti ainult Atlantise noortediskod ja suvetuurid, sest seal käisid kõik (jaa, ma hiljem kohtusin inimestega, kes iialgi ühelgi tuuril käinud ei olnud ja mu jaoks oli see müstika) ja mu vanemad vahelduva eduga lubasid mul neile ka minna. Oleks ma öelnud, et tahan minna kuhugi Illusiooni (toona toimusid just seal alternatiivsed peod), EPA klubisse või Varjendisse, nad ei ole mind iial lubanud ja pealegi poleks mul olnud sinna kellegagi minna ka. Keskkoolis ma teadsin vist ühte inimest, kes sellistel üritustel käis ja kui ma olekski ennast kaasa pressinud, ei oleks ma lihtsalt seltskonda sobinud - ma olin ju selline pealtnäha ontlik heast perest hästi õppiv lapsuke ja alternatiivpidudel käisid need, kelle vanematel oli suva, kui nad ööseks välja jäid. Vähemalt nii tundus. Aga muusika imbus siiski kuskilt sisse. Ma juba teadsin, et peale Tartu Raadios lastava Saksa/Rootsi disko on muud ka. Ostsin imelikke kassette ja kuulasin üksinda kodus. 

Konkreetselt punk jõudis minuni läbi Kurjami, sest nende lugudel olid lihtsalt niivõrd toredad tekstid. Alles seejärel hakkasin vaikselt ka J.M.K.E-d, Psychoterrorit ja teisi üle kuulama ning ümber hindama. Esimest korda sain punkkontserdile aga alles umbes 25-aastaselt, sest siis lõpuks viis elu mind kokku inimestega, kellega koos sinna minna. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ma arvan, et kui ma poleks alternatiivüritusi avastanud, ei käikski ma kuskil. Ööklubid jms on mu meelest niivõrd toksilised paigad (raamatus Trubetsky väidab ka just diskol olevat kõige enam satanismihõngu), et sinna ma grupisurvest vaba täiskasvanuna enam küll ei läheks.

Tagantjärele on kole mõelda, kui vales seltskonnas ma omal ajal ikka liikusin - ainult selleks, et kuhugigi kuuluda. Eks ma tundsin ikka kogu aeg, et ma ei sobitu, aga üritasin end sobima panna, ei tulnud selle pealegi, et kuskil on olemas ka need, kelle juurde sobiksin ennast väänamata.

4 kommentaari:

  1. Vennaskond oli minu jaoks väikesena just see, kus käisin, sest "kõik käisid". JMKE muusika mulle päriselt meeldis, Singer Vingeri oma ka, aga Vennaskonna puhul hakkas Truba isiksus mulle vastu (mäletan mingit kontserti, kus mina olin ehk 16, see toimus mingi kooli juures (ja ma olen praegu 32, nii et no arvuta ise, vana Truba siis sel ajal oli) - ja pärast üritust andis Truba oma telefoninumbri konkreetselt 13-14-aastastele tüdrukutirtsudele ja ütles, et võtku ühendust, kui õhtul pidutseda tahavad, no see oli tõsiselt tülgastav minu jaoks juba siis). Kuigi selline igapäevane pedofiilia (jaa-jaa, nüüd tuleb kohe keegi ja ütleb, et hebefiilia on hoopis teine asi) on Eesti pungis kuidagi kurvastavalt tavapärane asi, elas tol hetkel Villu Tammegi juba 15aastasega koos (ja suhe aastaid igati rõõmus ja rõõsa 22-aastasest vanusevahest hoolimata), Psychoterrori laulud noortest ülemeigitud tüdrukutest - ja see oligi igapäev, vähemalt tol hetkel, vähemalt 25-aastased mehed koos 15-aastaste tüdrukutega viina joomas. Minu isiklik seisukoht on, et üldiselt oli see ka oludest tingitud, sest tüdrukud kasvavad sellisest iga päev meri põlvini suhtumisest lihtsalt üsna kähku välja ja 25aastane naine ei heida sellistele enam teist pilku ka, aga no päris mitme juures oli ikka selgelt näha ka, et nad eelistavadki ise 13-aastasi, kes neile innukalt suhu vahivad ... ja no selle kõrvalt ka suhu võtavad.

    Ja samas oli see selles mõttes megatore seltskond, et mul ei ole oma teismeeast lugusid, kus ma poleks end turvaliselt tundnud - kui ka juhtus haruharva, et ma kuskile täis peaga magama jäin, siis pani keegi nahktagi peale ja nii oli. Korra nägin mingil punküritusel, et kaks suht ossivälimusega tüüpi üritasid mingit magavat punktibi oma telki viia ja said tibi sõpradelt lihtsalt lõuga. Samas, olen näinud ka seda, kuidas väga sarnases situatsioonis see tibi veel omal jalal seisab ja laliseb, et kõik on ok ja ta tahabki lõbutseda - sellises olukorras kehitavad kõik lihtsalt õlgu ja astuvad eest ära, mis minu meelest päris okei ei ole, kui see 16aastane siis kahe 25aastasega lõbutseb. Seda enam, et too konkreetne neiu sai väga kiiresti õppetunni sugudevahelise võrdsuse puudumisest - hiljem levitati juhtunust pilte ning poisid said õlalepatsutusi, tüdruk mõnitusi.

    Ehk siis minu vastakad mälestused sellest perioodist. Tagantjärele mõtlen, et vedas mul, et ma juba siis aktiivselt pitsi sülitasin ja pea kunagi kuskil liiga täis ei olnud. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Villu Tamme mumst mingis saates rääkis oma toonasest suhtest, et tal oli algul ikka probleem selle vanusevahega, aga kuna algataja pool oli olnud neiu, siis ta "leppis". Psychoterroril see konkreetne laul "sõidame plikadega suvilasse jooma" kannab nime "Sügis 86" kui Freddy ise ka 14 oli, seega pigem mälestustest, aga ma ei eita, et enamasti on see muusikute ja neid fännavate neiude vanusevahe tihti ebavõrdne. No ma ise fännasin Musta Q-d ja nende puhul isegi keegi neiu kirjutas Meie Meelde, kuidas nad alaealisi fänne ära kasutavad (ma muidugi ei uskunud sellest sõnakestki toona...)

      Kustuta
    2. Ma olen ka kuulnud seda lugu, aga täitsa tõsiselt, kas sa kujutad ette näiteks 37aastast naist seda oma 15aastase boyfriendi kohta rääkimas? Või et ajakirjandus selle peale lihtsalt noogutaks ja ütleks, et nojah siis. Selles mõttes on suhtumine ühiskonnas ikka väga selgelt kaldu, et kui näiteks Anu Saagim 15aastase peiksiga välja ilmuks, oleks skandaal, ka siis, kui oleks ühekordne kepp. Elab sama vana mees 15aastasega koos, kehitatakse õlgu ja öeldakse, et nojah siis.

      Freddy kohta pole mul midagi halba öelda, ta jättis tollal igasuguste sõnavõttudega pigem positiivse mulje. Aga arvata on (seda nüüd Musta Q ja üldse kuulsuste kohta laiemalt, mõtle näiteks R. Kelly), et väga paljud mehed ongi suhtumisega, et kui on võimalus 13aastast (või 30, või 60) panna, siis seda ka tehakse.

      Kustuta
    3. Nõus täiesti.

      Kustuta