kolmapäev, jaanuar 02, 2019

Peod sireenide valguses

Head uut aastat 2019! Ma pean vist varsti siin telemaratoniga alustama, sest tööd veel ei ole ja vana-aastaõhtul me telekani eriti ei jõudnud. Mini vaatas veidike Kanal12 (meestekanal!) pealt Metallica esinemist, keskööseks oli tal samast lemmikbändi AC/DC kontsert ka plaanitud, aga selleks ajaks olime juba mujal. Igatahes vaatab ta kontserte nüüd nii nagu mu hobimuusikust isa - näe, see mängib seda kitarri, vaata, kuidas mängib, näe, vasakukäeline, näe, nüüd vahetas kitarri ära jne. Ma ei taipa seesugustest asjadest mitte midagi.

Muidu mängisime vana-aastaõhtul külalistega õhtu otsa lauamänge. Ei, need ei olnud meie, eks. Kuigi ma olen viibinud sünnipäeval, kus Tsirkuse mängust tekkis selline tüli, et üks inimene helistas majanduspolitseisse. Oot, see kõlab nagu huvitav lugu vist? Ok, räägin. No tüli tekkis sellest, et inimene, kes oli mängu võitmas, arvas, et kui kolm ruutu veel minna ja ta veeretab viis, siis peab kaks tagasi astuma, teistel oli mängust üsna siiber juba ja pakkusime, et ei pea, võib üle ka minna. Inimene millegipärast ägestus sellise variandi peale, kuigi liiga ei tahtnud talle ju keegi teha. Lõppes asi sellega, et ta jooksis õue, üle põllu ühe kõrgema künkakese otsa, sest mujal Lõuna-Eesti kuppelmaastikul levi ei olnud ja püüdis kätte saada majanduspolitseid, et üles anda üks sünnipäevaline, kes oli tema mehe (jah, ägestunu oli naisterahvas) ülemus ja väidetavalt sahkerdas rahadega. Politseist vist kästi tal rahuneda ja kaine peaga tagasi helistada. Ma isegi ei mäleta, kas naisele järele jooksnud meestel läks korda ta maha rahustada ja mäelt alla tuua või läkski naine keset ööd vihaselt minema. Selline seiklus siis. Kuumad Lõuna-Eesti kaunitarid.

Meie mängisime muude mängude hulgas sellist toredat mängu nagu iKnow, kus küsimuste teemat teades pead otsustama, kas oled sel teemal võimeline vastuse ära andma ühe, kahe või kolme vihje peale ning lisaks arvama ka kaasmängijate kohta, kuidas neil vastamine läheb. Juhtus nii, et ette tuli teema "alternatiivne rock", ma panustasin kahele vihjele, sest mine sa tea, mida mängu koostajad selle all silmas peavad eks, ja siis, ja siis - esimene vihje oli - "selle bändi esikalbum kandis nime "Pretty On The Inside". Mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti. Minu küsimus, minu lemmikbänd! Kuidas ometi?! Ma kunagi tahtsin isegi Springfieldist üht särki ära osta, sest sellele oli selja peale kirjutatud "Pretty On The Inside", aga L. arvas, et peale minu ei saa mitte üks inimene aru, et see on Hole´i esimese albumi pealkiri, mitte minu isiklik alaväärsuskompleks. Ja ma arvan, et Eestis on üldse väga vähe neid, kes seal mängus sellele küsimusele esimese vihje peale vastuse ära oleks öelnud.

Enne keskööd otsustasime kesklinna poole jalutada, sest lapsed olid kenasti üleval püsinud ja me varem oleme ainult akendest ilutulestikku vaadanud, kuid kuna Tartu kesklinn asub augus ja meie augu äärel, siis väga midagi linna poolt ei näe. Läksime Vanemuise juurde, esimesed paugud kuuldud ja soovid soovitud - muuseas, ma otsustasin, et see "esimesena peab mees uut aastat soovima, muidu on terve aasta pees" on üks igavene šovinistlik saast ja ma seda ei järgi ning kuidagi kujuneski nii, et esimesena soovisin head uut sookaaslasele ja tema mulle. Järsku hakkas rahva vahelt teed rajama kiirabi. Mõtlesime, et äkki keegi lasi näpud otsast või on niisama üle joonud (erinevalt kesklinnas tehtud piltidest, meie ümber joobes inimesi eriti ei paistnud), aga tundus, et asi oli tõsisem - keegi toodi kanderaamil, varsti ligines ka teine kiirabi, kust kiiruga elustamisaparaat välja toodi. Inimese lähedased seisid üksteisel ümbert kinni hoides kiirabi kõrval...See oli kohutav. Tuled välja lõbutsema ja siis äkki su lähedane kukub kokku, samal ajal kui ümberringi käib rõõmustamine. Loodetavasti sellistel kriitilistel hetkedel asjaosalised seda ei märka. Kõrvaltvaatajana oli see "memento mori" hetk kuidagi märgatavam. Et surm ongi elu osa, kohe siinsamas, teiste vahel võid sa ära surra ja keegi ei pane väga tähelegi, show läheb lihtsalt edasi. Mõni tegi kiirabi taustal selfit. Pärast koju minnes sõitsid mõlemad kiirabid meist sireenide huilates mööda haigla poole. Kui inimene oleks surnud, siis poleks enam olnud vaja kiirustada? Lehes ka midagi ei räägitud, loodetavasti lõppes see õnnetus hästi. Mikrole avaldas võimalik tragöödia rohkem muljet kui ilutulestik, mida ta elus esmakordselt nägi.

Ma saan aru, et need selfid ja muu selline ei tee otseselt kellelegi liiga, aga ikkagi see häirib mind. Samamoodi nagu kord kui mu naaber kiirabit nähes naeris, et näe, su vanaemale tuldi järgi ning koju jõudes oli selge, et ta oligi oma lolli naljaga täppi pannud. Kokkusattumus, muidugi, aga no oli vaja või?! Ma ei usu mingisse õnnetuse välja kutsumisse (või sellesse, et nüüd on tervel aastal kriips peal, kui uue aasta esimestel tundidel õnnetust pealt nägema juhtud), lihtsalt kuidagi väga ebamugav on.

Sellega seoses sattusin lugema üht oma vana blogipostitust kümne aasta tagusest ajast, kus ma parajasti rasedana lajatan: "õgime sushit ("issand jumal, toorest kala sööd vä? sellest võib ju listeeria bakteri saada!" jah, nagu ka sinihallitusjuustust, kassi paitamisest jne 1 juhul tuhandest)" Noh, neli aastat hiljem see 1 tuhandest minuga juhtuski...

1 kommentaar:

  1. Nii naljakas lugu see majanduspolitseisse helistamine :D Kõlab nagu hea pidu höhöö.

    Ilusat uut aastat sulle, kallis Marca!

    VastaKustuta