Reede, jaanuar 11, 2019

Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte

ehk romaani diktatuuri vastu.
Annie Saumont on tegelikult kirjutanud suisa neli romaani, aga need jäid üldsuse tähelepanuta. Ta on ka ise tunnistanud, et romaan pole tema tassike teed - tegelikult saab kõik olulise ikka palju väiksema sõnade arvuga ära öelda. Ideeliselt olen ma sellega absoluutselt päri, mu meelest on isegi üliheades romaanides mingid kohad, mille järgi sa otsustad ära, et see on just ülihea ning ei ole väga vahet mitusada lehte seal lisaks leidub.

Aga. Millegipärast suur osa novelle väga head ei ole. Ma ei tea, kas kardetakse formaati - no et niigi lühike, mis ma siin ikka väga välja mõtlema hakkan. Selle tulemusena puudub paljudes novellides süžee täiesti - on mindud lihtsamat (?) teed ja treitud lihtsalt üks arvamuslugu või blogipostitus kirjaniku igapäevaelust. Arvamustega on muidugi nii ja naa, kui sa juba oled endale nime teinud kirjanik,võiks tõepoolest ka arvamused enda heaks tööle panna. Ilmselt ise teeks ka nii. Teisalt, lugejal ei ole väga huvitav (näiteks on minu meelest M.Muti ilukirjandus ikka oluliselt üle tema viimastest arvamus-raamatutest). Olustikukirjeldused stiilis "ükskord minuga juhtus nii" novelliks vormistatuna - no ma loen piisavalt blogisid, et sellest küllastunud olla. Eks mõnikord juhtub ka kirjanikega midagi põnevat, aga enamasti jätavad need pastakast väljaimetud lugude mulje. Ega blogipostitused ju sageli ka, aga blogid ei pretendeerigi kirjanduse austavale nimetusele.

Annie Saumont'i novellid on aga raudselt ilukirjandus, ilma igasuguse kahtluseta. Juba kogumiku esimese looga "Veel üks kohv palun" lajatab ta meile mitu omanäolist tegelast, igaühel oma sisekõne ja stiil, lisaks on lool süžee ja puäntki. Vist 1-2 lugu olid sellised, mida ma päris ülivõrdesse ei paneks. Karakteriloome pelgalt paarileheküljelistes lugudes on tal ausalt öeldes paremini käpas kui mõnel teisel tellise autoril. Saumont´i abiga saad vaadata väga erinevate inimeste peade sisse ja isegi see oleks juba väga kena, aga lisaks on seal alati mingi lugu ja enamasti ka puänt, mis on juba lisandina kirsiks tordil. Miks teda ometi rohkem tõlgitud ei ole!? Ilmselt on see aga üks ränk töö, sest lisaks sellele, et Saumont ei salli mõningaid õigekeelsusreegleid (peamiselt komasid teatud kohtades, kus ma, peale Saumont´i lugemist, tunnistan, et need tõesti olulised ei ole, ääremärkusena väidab tõlkija Maria Esko järelsõnas, et prantsuse keeles on komade kasutamine pigem stiiliküsimus (lk 119) ja samuti jutumärke ta lausa jälestas, sest need ei lasknud tema hinnangul mõttele sujuvalt üle minna (samas)), kasutab ta tegelastele isikupära andmiseks just neile loomuomast keelt, mis on siis sageli segu slängist, dialektidest, laensõnadest. Eestikeelne tõlge on ses osas meisterlik, et mingeid arusaamatusi mul küll ei tekkinud ja selline nn erikeelte kasutamine andis lugudele palju juurde.

Ütleme, et oma 20 (lugusid on kogumikus kokku 21) romaani saaks siit küll, kui veidi mulli puhuda ja liha luudele kasvatada. Aga miks peaks? Kas ei näita nii paljude erinevate maailmade või noh, piiluaukude, loomise võime tõeliselt andekat loojutustajat? Kui igaühe elust raamatut ei saa, võiks ju vähemalt novelli.

P.S. Mulle tuli nostalgiahoog ka peale, meenus kooliaeg enne kohustuslikku arutlevat kirjandit, kus sai veel vabalt fantaseerida ja panna kirja lugusid, mis juhtusid kellegi teisega kusagil mujal. Põhimõtteliselt siis novellid ja ma sajaga nautisin nende kirjutamist! Oo, kuldne aeg! Hirmus, kuidas arutleva kirjandi nõue selle loovuse raamidesse surus ja meist kõigist arvamusartiklite vorpijad tegi. Elagu vaba fantaasia! /Teinekord kui sa tänaval huvitavat inimest näed või ka täiesti tavalist, mõtle talle lugu välja, ja see ei pea romaanimõõtu välja andma!/

9 kommentaari:

  1. Mul oli teismelisena periood, kus ma lugesingi proosast valdavalt novelle. Ja siis tuli periood, kus ma hakkasin neid vältima või vähemalt hirmuga avama: ma kartsin, et neil on puänt. Ja mul on pikka aega olnud paras jälestus proosas puäntide ja luules riimide vastu, ilmselt pendli paiskumine teise seina lapsepõlvest, kus ma just neid jumaldasin. Riimipõlgusest olen nüüd vanemast peast jälle üle saanud, näis, kuidas puäntidega läheb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle raamatu järelsõnas on muidu nii kirjas: "Saumont on novelli ka enda vaatevinklist defineerinud, tuues välja, et sellel peab olema jõuliselt dramaatilist intensiivsust, puänt ja sündmused, mida lõpuni lahti ei jutustata, et lugeja täidaks lüngad ise. Hiljem on ta lisanud, et ka puänti ei pea lool ilmtingimata olema." Ilmselt siis ta ka nende puäntide osas meelt muutnud.

      Kustuta
    2. Võib ka olla, et mind häirib kistud puänt umbes samamoodi nagu kistud riimid; kui lugu kulgeb ise oma orgaanilise lõpuni ja see juhtub kogemata kombel puänt olema, siis äkki ei häirikski.

      Kustuta
  2. Puänt õiges kohas on ikka õiges kohas. Just vaatasin filmi Wild Tales, väga puändikas, mitte ainult selles polnud selle väärtus, aga see kuulus loomulikuna filmi lugude juurde. Meie oleme ehk rohkem harjunud selliste õllelaua heietustega, need lõpevad uimaselt. Jämeda järeldusega. Kiire, teravmeelne ja kontsentreeritud sõnumiga kirjandus, film jmt pole meil eriti juurdunud ega viljeldud.

    VastaKustuta
  3. vat sõnum on teine asi, mida ma kirjanduses eriti ei salli. st sõnum, mille saaks teosest välja võtta, vastates küsimusele "mida kirjanik sellega öelda tahtis?" - sest kui teose saaks nii lühidalt kokku võtta, oli siis jee vaja terve teos kirjutada, öelnudki kohe lühidalt ära.

    sellised sõnumid, mida igaüks leiab oma, on OK.

    Kui ma olin teismeline, meeldis mulle õudselt André Maurois' novellid, need "Ainult klaverile" raamatust. Ja siis mõnda aega hiljem lugesin üle ja judisesin. Ma ei mäleta nüüd täpselt, kas mulle kargasid sealt näkku puändid või sõnumid, igatahes pani see mind oigama umbes nagu kulunud sõnamängud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pean sellisteks häiriva "sõnumiga" lugudeks peamiselt neid, mis on pmst halvasti varjatud eneseabiraamatud või nõuandenurgad selle kohta, kuidas õigesti elada. Lihtsalt igav ja tüütu on see, no näiteks muinasjutud pole mulle kunagi väga meeldinud (kindlasti on neid ka igasuguseid, aga ma mõtlen selliseid klassikalisi õpetlikke).
      Sõnumiga on veel see häda, et koolis sai kangesti pahandada, kui autori sõnumist "valesti" aru said.

      Kustuta
    2. Muid on ka. Nt kui psühhoanalüüs uus ja trendikas asi oli, siis sigines kirjandussegi palju lugusid, mis olid vähe enamat kui kirjaniku pähevõetud psühhoanalüütilise teooria illustratsioonid.

      Või siis nt mõne kirjaniku pähevõetud sotsioloogilise seisukoha illustratsioonid. Ma ei julge nt Houellebecqi sellepärast lausa lugedagi, et lugenute arvustustest jääb mulje, nagu tema raamatud selles seisnekski.

      Kustuta
    3. pmst pean ma viimases kommentaaris suuresti silmas seda, kui teoses jookseb liiga palju õlgmehi ja -naisi ringi.

      Kustuta