Kiredraamad vol 2

Seoses kiredraamadega tulid mulle meelde Ladina-Ameerika seebid, mida vanasti ikka enamik vaatas. Ma mäletan küll ainult "Metsikut roosi", sest see oli esimene, mis Eestis jooksis ja selle vaatamine oli toona perekondlik kohustus ja "Unistajaid", mis oli nö noortekas ja mida me kord klassiga väljasõidul Sagadi mõisas parodeerisime nõnda elavalt, et mõisa turva (?) oli sunnitud meid laiali ajama, sest segasime oma kisaga mõisas toimunud päris-etendust...Igatahes on ilmselt enamik veendunud, et sealsed rahvad ongi kuumaverelised draamakuningad- ja kuningannad. No üldse - lõunapoolsed rahvad kui kergestisüttivad vs põhjapoolsed uimased hõimud.

Ses osas meenub üks väga vana kogemus enam kui kümne aasta tagant, kui olime Egiptuses majutatud mingisse hotelli, kus enamik külastajaid olid vist prantslased (või hispaanlased, itaallased, portugallased - kes neil ikka vahet teeb, eks...) ja iga meie puhkusepäev algas kisa ja trampimisega umbes kella seitsme paiku hommikul (ei no vabalt võis see kell 9 ka olla, sest me olime noored ja siis tundubki kell 9 seitsmena), sest kuumaverelised olid ärganud ja suundusid oma päeva alustama - naised sädistasid, mehed naersid valjult, lapsed möllasid. Õudus ühesõnaga. Meenub ka ühe sõbra kogemus romadest naabritega, kelle kohta sõber arvas, et nood vist ei maga üldse - vabalt võidi öösel kell 4 ukse taha ilmuda ja küsida, kas saaks äkki arvutiasjus abi. Võib-olla sellised temperamentsed tüübid peavad siestat või on tõesti nende unevajadus kordi väiksem?

Mõtlesime toona hotellis, et huvitav, kas meiesugused uimased põhjamaalased ka kedagi sellisel viisil ärritavad? Kas Duracelli jäneseid häirib, et me justkui uimerdame neil jalus? Ma arvan, et nad oma intensiivsuses ei pane meid ehk tähelegi. Muidugi, kui mõned rahvuskaaslased tilga kangemat saavad, võivad nad muutuda kordi väljakannatamatumateks (ma ei suuda, kas sai see sõna nüüd õigesti??) kui kuumaverelised kunagi. No seal samas Egiptuses otsisime me sõbrannaga massööri ruumi ja küsisime juhatust ainsate eestlaste käest, kes selles hotellis peale meie veel majutusid (või siis oli mõni veel, aga see oli väga madalat profiili hoidev) - sellised hommikul kell 10 basseini ääres umbjoobnud päikesest lillaks põlenud poisid. Nood muidugi vaatasid meid kui oma rahvuse mahamüüjaid lolle blondiine: "Mis te läh´te sinna ja las´te mustadel meestel ennast käpedada vä, raisk?!" Me pärast imestasime, miks selliselt meelestatud tüübid oma õlut üldse "kodus laukaserval" ei tarbi ja niivõrd ärritavasse keskkonda reisivad?

Samuti meenub tagantjärgi see, kuidas me ühel teisel kuurortreisil samasse sihtkohta nägime basseini ääres imelikku seltskonda - venelased, transistorraadioga mp3 pleier kõlaritega, kuld-kard, peened kokteilid ja siis - ühel naistest silm potisinine, samuti käsivarrel jõhkrad muljumisjäljed. Mees oli selline suur kiilakas jämeda kuldketiga. Aga naistel paistis lõbus olevat. Loomulikult oli meil ka esimene mõte, et mees peksab. Aga me olime noored ja naiivsed ning mõtlesime, et mees saaks niimoodi peksta ju ainult siis, kui naine tema vang oleks, seda aga nende suhetest ei paistnud. Muul juhul me oleks isegi kaalunud turismipolitseid teavitamast (me korra tegime ka seda), aga meie jaoks eksisteeris toona säärane peks ainult osana inimkaubandusest st kui kedagi hoitakse väevõimuga kuskil kinni ja sunnitakse koledateks asjadeks. Nagu filmist nähtud. Meile ei mahtunud pähegi, et naine võiks vabatahtlikult olla koos mehega, kes teda niimoodi löönud on. Vabalt basseini ääres ringi jalutada ja kokteili juua. Veensime ennast, et ju ta ikka kukkus õnnetult, basseini ääres on trepid ju libedad. See mees ju tundub oma välimusest hoolimata hoolitsev. Ja vabalt võis see ka nii olla, aga praegu vist ei tuleks selline variant küll niimoodi loogilisena arvesse, sest teine võimalus on palju tõenäolisem. Lihtsalt ongi nii, et peksab, aga ostab kokteili ka, selline see eluke ongi.