Enamuse tahe

Mini tuli koolist ja teatas, et peab nüüd maadlema hakkama. Mitte et ta väga igatseks, aga teine variant on iluvõimlemine ja see on veel hullem. Kui sa oled preili perfektsionist (nagu ma aru saan enamik on) ja su klassiõed saavad kõik ühe erandiga spagaadi maha, siis loomulikult sa ei näe motivatsiooni nendega võistelda ega jaga ausalt öeldes ka vaimustust enda väänamises üle etteantud loomuliku painduvuse. Ilmselt teda maadlema siiski ei lasta, sest ta on ju ainuke imelik erand (ülejäänud olevat siiras vaimustuses iluvõimlemisest) ning ega vist väga mugav seal üksinda poiste hulgas ei oleks ka. Muidu jah on tüdrukute maadlustrennid ju olemas, aga koolitunni ajal vaevalt keegi hakkab mingeid erandeid tegema - on nii nagu enamus tahab - tüdrukud võimlevad ja poisid maadlevad, jutul lõpp.

Sama asi käsitööga ja juba sellest ajast kui mina koolis käisin - ikka poisid ja tüdrukud eraldi, pole seda varianti, mida ma lapsepõlves Soomes kohtasin - käiakse seal, kus tahetakse olenemata soost. Samas ma leian, et mõne tööriista kasutamise oskusest võib elus rohkem kasu olla, kui heegelnõela ja varraste käsitsemisest. Nõela on vaja (kas poistele õmblemist õpetatakse?), aga ka kruvikeerajat ja puuri, saagida võiks osata jne. Ma pole selliseid asju küll kusagil õppinud. ("Vanatüdrukuid kasvatame või?!"). Alati on nii olnud  - poistele tööõpetus ja tüdrukutele käsitöö, nii on mugavam, ei hakka paari imeliku erandi pärast midagi muutma, alati on ära kannatatud jne.

Ma ei ole nagu see ka, kes läheks kuhugi "uusi ideid" propageerima, ma ju tean, mis selliste kohta räägitakse. Pealegi tulin ma juba keskkoolis ühe kõige arukama mõtte peale, mis mul üldse kunagi tulnud on, nimelt et kuni keskkoolini on kavalam püsida massi varjus, alles sealt edasi on eristumisest mingit praktilist kasu loota. Seega ei ole mul vaja, et mu laps tühja asja pärast tähelepanu keskpunkti satub kui see imelik, kellele massilahendus ei sobi. Sest noh, see ei ole ju nii oluline küsimus, kannatab ära, kord on juba kord selline, küll laps võitleb siis, kui ise vanem on...oot, seda ma ilmselt lubasin ka ise endale kunagi?!

Millisest ebamugavuse tasemest alates on õigustatud enamuse tahtele vastu hakkamine? Üldse endast teada andmine, et näe, on ka erandeid? Kas ikka peab seda teistele nina alla hõõruma - neil ju hakkab ka sellest ebamugav? Eks need mõtted ju tabavad ikka ainult siis, kui avastad end ootamatult vähemusest. Mugavalt enamusega kaasa loksudes sellele ei mõtle.

Teisalt meenub kohe paari kuu tagune juhtum, kus koolis oli tõusmas suur tüli sellest, et poisid väidetavalt ei soovinud osaleda võimlemiskavade võistlustel tüüpilisel teismelistele omasel põhjusel - "võimlemine on eitede värk öäkk, meie tahame jalkat taguda!". Hoolivad lapsevanemad tahtsid seal taga näha aga hoopis kehalise õpetaja ametialast ebasobivust, suhtlemisprobleeme jne ning üldse  - lapsi ei tohi vastu tahtmist sundida! Seda ideed siis üritati maha müüa kõigile - ega tegelt keegi ei taha selle õpetajaga koostööd teha, aga teised ei julge lihtsalt suud lahti teha. Ma siis julgesin ja väitsin oma andmete põhjal, et asi pole üldse õpetajas ja suurem osa lapsi siiski soovib võimlemiskavu teha ning oleks veidi ebaõiglane nüüd neilt see võimalus üldse ära võtta. Noh, eks tuligi välja, et palju kära eimillestki - pärast seda kui see kuri õpetaja neid õudseid kavu oli poistele tutvustanud, otsustasid kõik vabatahtlikult kaasa teha ja leidsid, et üsna äge värk tegelt. Ehk siis see piir on selline vaieldav, et kust maalt me sõidame enamuse teerulliga üle ja kus on tegelikult pigem selline kerge maitseerinevuse küsimus, sest on ju palju asju, mida me esmapilgul teha ei sooviks, aga kui asjaga tutvuda, võib see isegi meeldima hakata. Sama ju selle iluvõimlemise ja käsitööga - äkki Minile hakkab meeldima?

Koolis on ju iseenesest palju asju, mis meeldida ei pruugi, aga ikka sunnitakse nendega tegelema - matemaatika, vene keel, füüsika - igasugused enamiku meelest koledad asjad ja keegi ei küsi lapse arvamust. Ameerikas vist küsitakse ja seal ongi, et kui ikka ei taha, siis saadki mõned ained täielikult välistada, mis minu arvates jälle väga hea plaan ei ole. Teisalt, mu meelest valikuga asjade puhul on natuke küsitav eeldada, et see valik alati soost sõltuvalt tehakse (spordialade, käsitöö osas). Samas jah, enamik teeb. Kas siis peaks aega kulutama nende peale, kes pigem ei teeks?