Aasta 2024 parimad plaadid, vol 1

Ongi aeg esikümne käes. Eelmised kohad leiab siit ja siit. 

10. Hey Violet - AFTERTASTE

USA pop rock bänd. Praegu infot otsides komistasin fakti otsa, et Aftertaste olevat olnud nende viimane plaat ja bänd olla laiali läinud. Mulle on nad lisaks muusikale, mis on hea, kõrva jäänud ka haigete laulusõnade poolest. "Guys My Age"'st ma kunagi vist juba kirjutasin, et veits nagu pedofiili unelm. Sellel viimaseks jäänud plaadil on lugu "Uncomplicated", kus samuti päris häiriv düsfunktsionaalse suhte ülistus refrääniga "it don't feel like love when you treat me well". Noh jah. Draamat selles muusikas jagub.

Ilmselt oli nende ebakindluses oma ehedus ja võlu:

9. P.O.D. - VERITAS

P.O.D.-d sai viimati kuulatud kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui popp oli nende lugu "Youth Of The Nation". Kristlik nu metal bänd. Uue albumi esimeses loos teeb kaasa Randy Blythe Lamb of Godist (kelle esimene nimi oli Burn The Priest), seega ma ei tea, kui tõsine see kristlikkuse aura P.O.D. ümber ikka on. Blythe sissejuhatuseks, on plaat üldse üllatavalt kuri.

Plaadilt leiab ka koostöö Ukraina bändi Jinjer lauljatariga:

8. Fontaines D.C. - Romance

Pakun, et see plaat on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees, kuhu rockmuusikat üha harvem satub. See iiri post punk bänd on hetkel kuum teema. Mina sattusin neid kunagi kuulama oma aktsendiotsingutel ja julgen ka öelda, et see plaat on siiani nende parim. Väga palju väga eriilmelisi lugusid.

Ühte näidet on maru raske panna, sest päris mitu lugu sellel plaadil väärivad esiletõstmist. Noh, see "viga" suureneb nüüd tabelis iga järgmise kohaga muidugi...Panen siia video laivilt hoopis ja ühe aeglasema loo. Keegi mainib kommentaarides Lana Del Rey vaibi, kuule, täitsa on jah, ma ka nüüd märkasin. Aga ainult selles loos ehk. "Kurb hääl" jah, see on ka vist oluline, miks nad mulle meeldivad.

7. Kid Kapichi - There Goes The Neighbourhood

Jätkame aktsentidega. Aga seekord mitte enam kurbade häältega kohe kindlasti. Sotsiaalkriitikat Inglismaa töölisklassilt. Sellist mittedepressiivset, seda on ka vaja. Päris klassikaline punk ei ole, aga midagi sinnapoole.

Lauluke sellest, et nemad küll ei taha üksi saarele jääda:

6. Wunderhorse  - Midas

Mingi Spotify playlist viskas mulle ette nende loo "Arizona" ja see oli imeline. Hakkasin siis uurima, et mis bänd ja lõpetasin suu ammuli kogu diskograafia läbi kuulamisega. Kus ma elanud olin, et ma neist varem midagi ei teadnud?! Uskumatult hea bänd. "Midas" on nende teine album, esimene ja ka väga hea ilmus 2022, seega üsna uus muusika. Tuuritavad muide koos 8. koha omaniku Fontaines D.C.ga, sinna tuurile juba läheks. Aga piletid olla kõik välja müüdud. Inglased muidu jälle. Lisaks muusikale ka väga head laulusõnad.

Siin võib vist jälle öelda, et lauljal on "kurb hääl"

5. Käärijä - People's Champion

Esiviisiku avab lõbus põhjanaaber. Uskumatu, et ei olegi ainult ühe hiti ime. Korralik peoplaat ja kui ka veel kõigist sõnadest aru saaks, oleks eriti tore, sest igasugu toredaid keelemänge eestlasena alati läbi ei hammusta. Üks on näiteks plaadi nimiloos olev tšempioni ja šampinjoni kõrvutus. Selline soomlaslikult armas valehäbita lõbutsemine.

Panin selle video, sest antud lugu on mu meelest kõigist plaadi bängeritest see kõige kõvem, aga kommentaaridesse süüvides sain teada, et tegelikult on tegemist tõsise looga, mis räägib küberkiusamisest, mida Käärijä väidetavalt ülipalju saanud on. Ei teadnud sellest midagi, sest vähemalt Eestis on teda küll pigem kiidetud, pole näinud ühtki negatiivset kommentaari. Ja seda isegi muidu vägagi konservatiivsetelt inimestelt.

4. Body Count - Merciless

Ja nüüd, räige kannapööre. Isegi Body Counti kohta võika kaanekujundusega album. Õnneks väga suurelt siia ei tule, mulle endale sellised verised asjad ei meeldi visuaalselt. Kuulata on teine asi. Ok, sissejuhatust, kus psühhopaat räägib, kuidas ta piinamisest orgasmi saab, mitu korda ei kuula, aga lood on head. Ja sealjuures mõtlemapanevate tekstidega. David Gilmour (!) teeb plaadil kaasa. Lisaks Corpsegrinder ja Max Cavalera. Vanad, aga kurjad. Kusjuures Top 4 ongi vanad, tuntud ja kurjad.

Panen siia rahuliku loo, kaks legendi koos:

3. Ministry - HOPIUMFORTHEMASSES

Jätkame lombi tagant ja üsna samade muredega. Ministry väidetavalt viimaseks jääv plaat siis. Kahju, et viimaseks jääb lausa, kuigi ega need viimased kaks on üsna ühte auku olnud, aga siiski sellisesse, kuhu ka mind veab. "Goddamn White Trash" on mu meelest aasta parim lugu. Respekt, et Uncle Al ei ole vanas eas mingiks konserviks muutunud, vaid on noortega võrdselt radikaalne. Chello Biafra teeb ka plaadil kaasa, tema iroonilist vokaali on alati rõõmustav kuulata. Seda plaati kuulasin ma aastal 2024 konkurentsitult kõige rohkem.

Ülimalt vahva video on ka aasta parimale loole tehtud - "Harimatud, rünnakule!" Ja video lõppu tasub eriti tähelepanelikult jälgida - kes on see, kes tõelisele mehele lõpuks ainsana abikäe ulatab?

2. Marilyn Manson - One Assassination Under God - Chapter 1

Jätkame legendidega. Manson on tagasi. Tundub, et mõnel mehel õnnestuvad asjad paremini, kui ta on korralikult vihale aetud. Vahepeal ahistamis- ja vägistamissüüdistustega kohtu all olnud mees on süüdistustest prii ja ütleb, mida ta sellest kõigest arvab. Ausalt öeldes ma kohtuprotsessi detailideni ei jälginud,...Ok, hakkasin nüüd uurima ja aru sain ainult sellest, et Manson maksis Woodile kinni tema advokaaditasud ja võttis tagasi oma süüdistuse Woodi vastu, aga mis sai Woodi süüdistusest, ma kuskilt välja ei lugenud. Aga Manson on ju vaba? Kui sind 55 naist ahistamises süüdistab ja süüdi mõistetakse, lähed ju kinni? Oeh, lihtsam on rääkida muusikast, kui muusikute eraelust. 

Manson on igatahes tagasi juurte juures nii oma muusikas kui ka visuaalse külje pealt. Muuseas, mulle kohutavalt meeldib albumi kujunduseks olev Mansoni enda maalitud pilt. Mulle tundub, et ma vaatan viimasel ajal maailma kohati sarnase pilguga...Mulle meeldib, et Manson on kunstnik mitmes mõttes. Mulle meeldib, et tema laulutekstidesse peab süüvima, et need ei ole üheselt mõistetavad, aga neis on oma poeesia. Natuke ärevaks teeb see Chapter 1 plaadi nimes - ons vaja head asja lahjendama hakata?

Video valisin esteetiliselt kõige rohkem 90ndate Mansoniga resoneeeruva. 

1. Bruce Dickinson - The Mandrake Project

Esikohal teenitult plaat, mille kõik lood ma endale playlisti tõstsin. Ootamatult oli see aga üks plaat, mida Loudwire küsitluses aasta enim pettumustvalmistanud plaatidena nimetati. Et nimi justkui lubas midagi erilist, aga oli ikka vana hea Bruce. No ma ei tea, mulle sellest ilmselt piisas. Mu meelest on see väga hea plaat, lood on eriilmelised, kaasahaaravad, mingit niisama täidet pole. Bruce käis suvel Eestis ka, ma ei käinud vaatamas (pilet tundus kallis, aga tuleb välja, et meil nüüd sellised hinnad ongi), aga kontserti tehti ka ajakirjanduses maha. Mu meelest on tal jaksu ja hoogu küll, pole midagi halba öelda. Piisab ju sellest, et teed hästi seda asja, mida sa alati hästi teinud oled?

Selline klassikaline natuke tobe video nagu Bruce'l tavaliselt kombeks:

Selline see tabel siis saigi. Tipp oli rämedalt maskuliinne sel aastal, enamasti pole olnud. Vanad tegijad võidutsesid uute tulijate üle. No korralik aastale 2024 vastav tabel ju. Olen kah konserviks muutunud.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 2

Kohe teine tera on kirjutada, kui selgub, et inimesed ikka loevad ka :) Esimene osa, kohad 30-21 asub siin. 

20. Lady Parts - We Are Lady Parts

See üks kord, kui ma sattusin kuulama sellist stiili nagu taqwacore ehk siis moslemi punk ja avastasin sealt sellise superägeda bändi nagu Lady Parts, mis on tegelikult selline väljamõeldud bänd, sest on  pärit briti samanimelisest komöödiasarjast , kuigi noh, muusikat teevadki ikka samad inimesed, kes filmis näitlevad, ei ole mingi AI või valged keskealised mehed. Seriaal peaks ka väga tore olema, kahjuks ise pole näinud. Aga muusika on lahe ja lõbusate tekstidega. Väga õnnelik selle avastuse üle. Ütleme nii, et ülejäänud taqwacore enamasti ei kõnetanud.

Väike näide ka, tore oli, et Youtube sundis mind enne seda videot vaatama reklaami Harry Potteri Legodest :)

19. KXLLSWXTCH - BITTERSWEET

Oeh, mitu korda ma pidin seda esinejanime trükkima, enne kui õigesti sai. Taaskord, nagu kirjastiilist näha, noor ja popp esitaja. Jonathan Robert Whitmer (born July 17, 1999), professionally known as Kxllswxtch, is a Hispanic recording artist and songwriter from Orange County, California. He is known for his screaming vocals and horror-inspired visuals often featuring knives and fighting. Väliselt sarnane kodumaise Tommy Cashiga. Bipolaarsus, ärevus, depressioon, see kombo on siinkohal esindatud kõik, aga muusikaliselt mulle meeldib, poisil on ilus hääl (neis mulle meeldivates lugudes küll mingit karjuvat vokaali ei tuvastanud). Dark trap metal.

Tüüp teeb väga erinevat muusikat, kõik temalt mulle kindlasti ei meeldi, aga need ilusamad ja meloodilisemad on head.

18. Kittie - Fire

Kittie on Kanada all-female metalbänd, kelle viimane album ilmus 20 aastat tagasi, kuid kes sel aastal tegid võimsa comebacki. Armastasin neid juba varasemast ajast, ei uskunud, et enam kokku tulevad. Vahepeal on bändis koosseisumuutusi olnud, üks endine liige suri 31-aastasena, aga muusika on endiselt sarnane algusaegadega ja väga hea. Tõsiselt kurja häälega tšikid, kes end Onlyfansis ei müü.
 

17. FEVER 333 - DARKER WHITE

Jätkame kurjade bändidega. Stiiliks seekord rapcore. Ameerikast. Poliitilised, radikaal-vasakpoolsed, eeskujudeks Rage Against The Machine ja Public Enemy. Isegi kui ideoloogiliselt ei haaku, ja ilmselt see pole just valgetele suunatud muusika, siis äärmiselt kaasahaarav ikka.

Korralikku kirikumuusikat jõuluaega:

16. Huora - Neljä huoelenaikaa

Iga aasta olen ikka mõne Soome bändi ka tabelisse mahutanud, seekord siis naisvokaaliga punkbänd Huora. Hiljuti sai Soome punki Tartus ka näha (no vähesed said, väga vähe rahvast oli kohal) ja kui ma Kivesveto Go-Go lauljaga veits juttu puhusin, siis nad mainisid, et on Huoraga mitmeid kordi koos esinenud. Ega Soome punki siinmail palju vist ei kuulata, mind ennast segab, et ma alati tekstist aru ei saa, aga erinevalt Eesti pungist, on see tegelikult normaalne. See, kui ma kohalikust keelest sõnagi aru ei saa, häirib rohkem.

Siin laulus siis näiteks räägitakse sellest, kuidas viin on ikka see õige suvejook:

15. Kosmikud - Surm Lõuna-Saksamaal

Kosmikud ja soome bändid käivad kuidagi käsikäes, sel aastal tegid nad imehea kaveri soome bändi Viikate loost - "Põhjast toon vilja", aga seda lugu sellel plaadil pole. On ühel teisel, aga seda pole jälle Spotifys (lugu on, plaati pole) vaid ainult vinüülil ja vinüüli pole mul millegagi kuulata. Ei ole mu meelest kõige tugevam Kosmikute plaat, kuid aasta kohalik rocklugu tuleb küll selle plaadi pealt, nimelt "Kalmistu baar". Ja Kosmikute kontsertidel käisin sel aastal ilmselt kõige rohkem.

Aasta lugu räägib siis sõudemeeskonna treenerist, kelle meeskond paraku aalidele liiga pikaks külla läks:

14. Unto Others - Never, Neverland

Eelmisel aastal alanud gootiroki vaimustus jätkub. Seekord USA, Portlandi bändi Unto Others uue albumiga. Kui sulle meeldivad Type O Negative ja Sisters of Mercy, siis ilmselt meeldib ka see bänd. Palju eriilmelisi ja ühteviisi häid lugusid. Plaadil on ka väga hea Ramones'i "Pet Sematary" kaver.

Üks selle aasta kõige ilusamaid lugusid. Ilma irooniata. Imeilus sõnum ka mu meelest. 

13. Dead On A Sunday - Cold Red Sea

Jätkame ikka gootilainel. Jälle Ameerika bänd, Denverist, Coloradost. Muud infot ei leia väga. Andis sel aastal välja suisa kaks albumit, millest teine on kaverite album. "Cold Red Sea" on omalooming, kaveritest meeldib mulle nende kunagi varasem Britney "Baby One More Time" kaver, aga üldiselt on minu jaoks nende enda kraam etem. Lauljal lihtsalt on niivõrd omapärane hääl, et enamik kavereid mõjub liiga üheülbalisena.

Ametlikku videot ei olnud võimalik leida ühestki selle plaadi loost, ainult kaveritest, millest on kahju. Üldse ei aimanud, et nii underground bänd :) Leidsin siiski ühe fännivideo, mis mingi vana anime põhjal tehtud:

12. SIP€LGA x YOHAN - Tere Kaine Eesti

Ealeski ei oleks arvanud, et see on mu tabelis kõrgeim Eesti plaat. Ausalt öeldes polnud ma nende kahe trubaduuri loominguga varem üldse kursiski, kuni ilmus lugu "Jeesus" Genkaga koostöös ja kuna ma tema koostööd kuulan alati ära ja seegi oli hää, siis andsin plaadilegi võimaluse ning oma võimaluse ta ära kasutas. Uskumatu, aga inimestel on silmaringi ja riimiseadmisoskust ning otsesest labasusest suudetakse ka hoiduda. No joomine joomiseks, aga palun seletage mulle ära, mis on näiteks Valge Tüdruku fenomen, mida haritud kultuuriajakirjandus häbematult promob, aga mille peale mina natuke mallepärnastun. Kõrgkultuuri ei tasu "Tere Kaine Eesti" pealt ehk otsida, aga vähemalt lõbus kuulamine oli küll. Olukorras, kus enamik kohalikust muusikast paneb siiski piinlikkusest hambaid krigistama.

Korralik peotümakas ehk kõige kuulsam lugu:

11. Purple Negative - Megabee

Kujutage ette, Läti bänd on tabelis kõrgemal kohal kui kohalik, kus selle häbi ots! Naisvokaaliga psühhedeelne punk naabritelt, kuulama sattusin seetõttu, et koos Sibyl Vane'iga soojendasid nad suvel 2022 Siguldas Placebot ja nad olid ka laivis pagana ägedad. Nagu oleks 90ndate alguse Hole'i või Babes in Toylandi konsale sattunud. Laiv on Youtubest täitsa vaadatav muide. Tollest ajast on mu lemmiklugu "Happy Once A Year", aga uue ja ametlikult debüütalbumi peal on häid lugusid mitmeid. Kohe kahju, kui vähe me naabrite muusikast tegelikult teame. 

Selline päevapoliitiline lugu siis näiteks. On meil mõnda nii julgelt väljenduvat naislauljat?

Ja järgmiseks ongi aeg TOP 10 käes, kust naabritest leiame eest vaid ühe julge soomlase.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 3

Kui eelmisel aastal sai kuulatud 24 659 lugu, siis sel aastal tuleb rekordilised 28 000 ilmselt ära. Teen taas Top 30ne nagu eelmiselgi aastal. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Selle tulemusena jäid edetabeli lõppu kaks plaati, mida oli väga raske teistega kõrvutada  - nende tohutu pikkuse tõttu. Ei ole Taylor Swift, aga palju puudu ka mitte.

30. Post Malone - F-1 Trillion: Long Bed

Posty sai lapse ja muundus täielikult. Tuleb ka meestel ette. Hakkas räpparist kantristaariks ning plaanib maale kolimist. Kirjutas tütrele loo ("Yours"), mida tollel ilmselt hilisemas elus piinlik kuulata on. Kantri murdis sel aastal üldse uksest ja aknast, kõik, kel vähegi majanduslikku mõtlemist, üritasid kas ise kantriplaadi teha või siis vähemalt mõne kantristaari enda plaadile kaastööd tegema meelitada. Taylor Swift meelitas näiteks Posty ja sellest sai tema plaadi parim lugu. Poliitikast ei tahaks ma rääkida, ma kuulan ainult muusikat ja kuna ma kantrit kuulama sattusin sel aastal enam-vähem esmakordselt siis eks osad teemad neis lugudes on tõesti veidi kummalised - ikka see arhailine valge ameerika farmer, teeb rasket tööd, sõidab suure autoga ja võtab naiseks naabritüdruku, kellega valge aiaga majas kari lapsi saada - eluuunistus vs naine jätab maha, joon end baaris surnuks  - reaalsus. Emotsiooni siin ju on, kes ei tahaks õnnelikku elu ja kes ei oleks kurb, kui ta maha jäetakse, eks ta selle pealt müüb. Mu lapsed näiteks j-ä-l-e-s-t-a-v-a-d seda uut kannapööret kantri poole. Mikro tegi Dasha loole "Austin" uued, valge farmeri raskest elust rääkivad sõnad: originaalis Did your boots stop workin'? Did your truck break down? asemel "Did your slaves stop workin'? Did your skin turned black?"

Aasta kõige popim lugu videona ka siis:

29. Morgan Wallen - Appikene, Morgani plaat tuli välja 2023 hoopis ja ma ei saagi teile rääkida, et seal on pagana 36 lugu peal ja sellest, kuidas kantrimeeste välimus, absoluutselt kõigi, on nii ebastaarilik kui olla saab ja see on pagana lahe tegelikult ja sellest, kuidas see muusika mus nostalgia käivitab, sest ma istusin kogu oma teismeliseea Manhattani baaris, kus hoolimata baari nimest, mängiti enamasti ainult kantrit. Oeh, milline valearvestus. Ei, Morgani plaat tabelisse ei saa. Vaat, kus lops. Kiire asendus, sest asendusplaate mul juba on  -The Offspring  - SUPERCHARGED. Ma olin kindel, et see plaat saab tabelisse, aga peaaegu oleks välja jäänud, sest tegelikult on seal tõesti vaid paar väga head lugu ja ülejäänu on selline käib kah kraam. The Offspring on siiski samuti lapsepõlvenostalgia ja sügiseks Riiga said piletid ka ostetud. 59 eurot olid, ei old 80 nagu Eestis kombeks.

28. 5MIINUST/Puuluup  - kannatused ehk külakiigel pole stopperit

Ega me sellest euroloost erilises vaimustuses polnud. Käis kah, noh. Aga selle plaadi maaeluesteetika läks nagu kuidagi hinge. Ei arvanud, et nad koos suisa 13-loolise plaadi suudavad valmis teha. Mingit imelikku jura oli seal plaadil ju ka, aga paar korralikku bängerit kaaluvad bilansi plussi.

27. Amyl and The Sniffers - Cartoon Darkness

Sellest toredast Austraalia punkbändist poleks jälle nii madalat tabelikohta oodanud. Põhilised albumihitid tulid aga juba alguses välja ja ülejäänu jäi pigem täitematerjaliks. Kuigi, need hitid on omaette tase. Amyli hääl on ikka niivõrd nunnu ja nende positiivne suhtumine kogu selle uuemas muusikas laiutava negatiivsuse kõrval on värskendav. Bikiinid selga ja pidutsema!

Tore kehapositiivne video ka teile vaatamiseks, ärge muretsege, sensitiivsed alad on musta kasti taha peidetud :)

26. Green Day - Saviors Kõigil vanadel poppungiisadel tuli tänavu plaat välja. Kõige õudsem oli Blink-182 oma, paduromantilis-nostalgiline löga. The Offspring jäi aga ootamatult Green Dayle alla. Olen küll lugenud palju paha selle plaadi kohta, aga mu meelest pole üldse nii hull. Mõned päris hea minekuga lood on siin, mis nagu Green Day klassikaline kraam, pikemaks kummitama jäävad.

25. Sea Girls - Midnight Butteflies

Seatüdrukud ei ole kantri, kui keegi kardab ja tegelikult ka tüdrukud mitte kui keegi sedagi kardab. Esmakordselt sel aastal kuulsin, kuigi juba mõned aastad vana UK pop-rock indie bänd. Ilusad laulud on neil. Oleks neile tabelis isegi kõrgemat kohta ennustanud, aga taaskord esimesed singlid uuelt plaadilt oligi põhiline kuld, ülejäänu enam mitte nii väga. Romantiline, aga mitte ilasel moel.

Olles hirmus seksist, panen video, kus bändi pole näha, sest laulja, noh, pole just kõige kaunim lilleke kimbus ja minu meelest see natuke rikub muusikalist elamust. Selliste pisiasjade tõttu ma enamasti videoid ei vaatagi.

24. Judas Priest  - Invincible Shield

Kuulamistiheduselt sel aastal kolmas plaat tegelikult. Judas Priest on Judas Priest, mida siin muud kommenteerida. Endiselt vormis, erilisi üllatusi ei sünni, küll aga kestvat kvaliteeti. Saad, mida eeldad.

23. The Libertines - All Quiet On The Eastern Esplanade

Ma ei olnud varem Libertinesi kuulanud eriti, teadsin, et seal laulab see Kate Mossi heroiini-peika Pete Doherty, aga muud midagi. Küll see Pete oli omal ajal nunnu poiss. Enam ei ole. Aga laulab ilusasti. Selline klassikaline inglise muusika.

Siin on videol mõte sees, täiendab kenasti muusikat.

22. PAIN - I Am

Paini plaati ootasin juba ammu, sest peale seda kui Till Lindemanni ja Peter Tägtgreni teed lahku läksid, on veidi uut materjali juba ilmunud. Suurem osa lugusid plaadil on korralikud industrial-tantsulood. Palju enesereflektsiooni nagu plaadi nimigi lubab. Peteri sisemised minad on korralikud vihased poisid, kuigi inimesena tundub ta pigem selline leebeke, käis ta meil suvel oma bändiga Hypocrisy HRL-il esinemas.

Üks vahva road-movie ka plaadilt ja pagan, Tägtgren tõesti meenutab Johnny Deppi teatud nurga alt.

21. NOAHFINNCE - GROWING UP ON THE INTERNET

Nagu plaadinimest, caps-lockist ja kirjastiilist (Noahfinnce - No offence) järeldub, on tegemist äärmiselt tänapäevase esinejaga. Internet ütleb, et NOAHFINNCE, real name Noah Finn Adams, is a twenty-five-year-old YouTuber and Instagram influencer from England who uses both his social media platforms as well as his music to provide an alternative take on LGBTQ+ issues. Mina ei tea, mis LGBTQ teemadest seal räägitakse, lauludest ma küll midagi erilist tuvastanud pole, aga no ega ma neid väga ei kuula ka. Tavaline poiss. Selline nunnu ja erinevalt enamikest tänapäeva noortest ka rõõmsameelne.

Üks igati värviline ja kaasahaarav video, mille alltekstist arusaamiseks peab ilmselt kakskümmend aastat noorem olema, aga no f*** it!

Stay tuned for part 2 and 1...

Aasta 2024 parimad EP-d

Sel aastal on lugemise ja kirjutamisega veidi ikaldus olnud, seevastu muusikaga on lood kõigi aegade parimad. Pole kunagi nii palju muusikat kuulanud, kui sel aastal. Mallgoth Rock Out Metalist Wild West Slow Dance Countrini - vähemalt nii iseloomustas mu muusikamaitset Spotify. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Ainult üks plaat sai siin tulemuseks 1 ja eks see ka number üheks sai, sest kuulamiste arvu järgi otsustamine olnuks ebaõiglane, kui mõni plaat ilus jaanuaris ja teine detsembris. 

Avastasin aga, et olen lisanud playlisti tervelt neli sellist lühiplaati ehk siis EP-d, mis samuti skooriga 1 hiilgaks, aga kuidagi ebaõiglane oleks neid kõrvutada täismõõdus albumitega. Kantrialbumitest rääkimata - Morgan Walleni* viimasel plaadil oli 36 lugu näiteks, seda võrrelda mõne neljaloolise EP-ga oleks veidi ebaõiglane ju. Üldse, ülipikad albumid olid sel aastal teemaks ja neid oli veel omaette keeruline võrrelda tavaliste keskmiselt kümneloolistega.

Aga EP-de osas otsustasin kõik minu silmis väga head saavutused ära mainida, sest sageli oli tegemist ka minu jaoks uute artistidega, kes alles alustajad ning kellel võiks silma peal hoida, sest sealt võib midagi tulla.

Matt Sahadi - temalt ilmus ühes aastas lausa kaks EP-d: "Dreams That Kept Your Faith At Night" ja "Propagated Sins". Väga ilusaid laule tegev noormees Nashville, Ohiost.

  Greywind - Antidote. Iiri naisvokaaliga rockduo, kelle muusika meenutab mulle natuke The Birthday Massacre't.

Tommy Cash - High Fashion. Tema muidugi tutvustamist ei vaja, EP ilmus euroloo tuules, aga eurolugu siin peal pole, on teised, samuti nostalgilisena mõjuvad lood.

GEL - Persona. New Jerseyst pärit naisvokaaliga hardcore bänd, mille kohta netist ülivähe infot leiab, aga kui hardcore enamasti mulle väga peale ei lähe, siis nende muusika meeldib. Hästi kaasahaarav ja minu jaoks pigem meloodiline pröökamine kui nii võib öelda. Kõik tantsima!

LEAP - The Downfall. Jälle ei osanud infot leida, Indie Rock Sad Boys on kirjas Spotifys. Kodulehe põhjal on pärit Londonist. Korralik ja kvaliteetne rock, pigem tempokas kui kurb.

Chloe Slater - You Can't Put A Price On Fun. Üks rõõmustavamaid uue muusika leide mu jaoks sel aastal. Briti 21-aastane noor laulja-laulukirjutaja, erilist infot netist ei leidnud. Laulud räägivad enda eest ise. Lisaks EP-le ilmunud juba ka paar uuemat lugu, mis samuti väga head.

Lõpetuseks Chloelt üks uus video, mida sellel EP-l pole.

*Jajah, veel aasta tagasi võinuks ma öelda, et kantri on üks neist vähestest stiilidest, mida ma ei kuula, aga noh, sellel aastal oli kantrist ikka väga raske mööda vaadata.

Märkmeid Eesti Laulust

Kuulasin ära ja otsustasin, et sel aastal jääb postitus vahele. Nüüd lugesin tagantjärele oma tehtud märkmeid ja täitsa naljakas oli. Laule, mida kommenteerisin ei lisa, sest pole väga vahet.

- Mäi tiää sind, aga sä tiääd mind. Mää-mää!

- Võtan ennast lahti, seisan paljalt keset lund? ÖÄKK! Piinlik.

- Midagi meelde ei jää.

- Tüüpiline Superstaarisaate kasvandiku laul.

- Igav laul.

- Tüütu.

- Hozier?

- Mõttetu-mõttetu! Ok, oskab suuga kiirabi häält teha.

- Algus lubab Kuldse Trio "Kes ei tööta, see ei söö"-d, aga edasi läheb jamaks. 

- Jumal, ei. Estraad.

- Märkamatu laul.

- Üpris ok.

- Ei midagi erilist.

- No selgelt ainus hea lugu ju!

- Jõud rauges, jäi kommentaarita.

Kommenteerin siis ka, miks mulle Tommy kõige rohkem meeldis, kui mitmed teised on just tema loo konkursi kõige mõttetumaks kuulutanud. Mu jaoks ainuke, mis jääb meelde. Allpool olev video selgitab ka natuke, mis selle nö "mõttetu" video mõte on. Hea lähenemine mu jaoks. Laul ise on aga täielik nostalgialaks, meenutab vana head klassikalist Eurovisiooni, mil kõik veel kenasti omas keeles laulsid ja minu arust oli siis alati just Itaalia see, kelle lood eriliselt eristusid. Viimasel ajal igasugu aktsendid on mu eriteema ka, hullult meeldib. Väike annust Sopotit on ka muidugi ses loos, sest tegemist on ikkagi Tommy aka Kanye-Eastiga. 

 

See eestluse värk

No mul ei ole olnud aega kirjutada ja kui üldse, siis oleks vaja ainult vaielda. Kes mu Spotify Wrappi ootas, peab pettuma, ma ei pane seda üles, sest see valetab.  Ok, Ministry enimkuulatuna on õige, ma olen sel aastal üsnagi süüvinud Uncle Al-i muusikasse ning avastanud ka tema igasugu vahvaid kõrvalprojekte nagu näiteks Surgical Meth Machine, millest pidi tulema maailma kiireim album, kus kõik lood on kiiremad kui 220 biiti minutis...kuni Al kolis Californiasse ja määrati hoopis meditsiinilise marihuaana peale. Aga kogu ülejäänud statistika on Spotifyl üsna väändes, näiteks on mul viiendaks Rammstein, mis Last-fm-i õigema ja sh reaalajas jälgitava statistika järgi on alles kümnes, seega Wrapped pole mitte natuke nihkes vaid kuidagi teadlikult manipuleeritud mu meelest.

Õige eestlase testi kohta on mul aga öelda seda, et pigem kontrollib see su maavanaema olemasolu. Mul elasid mõlemad vanaemad linnades ja kuigi nii emapoolne kui ka isapoolne nö suguvõsa algtalu on meil olemas ja alles, siis seal elab sees mõni teine sugulane, kelle juurde mind suveks maale ei saadetud. Maal elamise test see otseselt pole, sest L. on pärit maalt, aga mitte talust ja seega pole tal ka erilisi kogemusi heintes magamise, vikatiga niitmise või kukkede eest ära jooksmisega. 

1. Ei ole korjanud sinililli. Pole lihtsalt kommet lilli metsa alt vaasi tuua. 

2. Ei ole kunagi joonud kasemahla. Igatsesin seda proovida küll. Praegu müüakse ju poeski, aga see nagu pole enam see. 

3. Ei varja ega kahtlusta teisigi seenekohtade varjamises. Nüüd, täiskasvanuna käin (kuke)seenel meelsasti, aga mingit omanditunnet ei ole tekkinud.

4. Mõttetera „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ olen kuulnud omistatavad Lennart Merile.

5. Ei ole sõitnud "kaheksas" jalgrattaga. Meil olid alati kõik rattad korras.

6. Ei ole sakiliste servadega kausist sülti välja koputanud. Lapsepõlves vanaema tegi küll neisse kaussidesse sülti, aga ega siis mina süldi välja koputamisega hakkama poleks saanud.

7. Ei ole mina näinud praetud mune kuhjakaupa küpsetatavat ega neil alustassi peal. 

8. Ei ole paju- või kaseoksi vaasi toonud. Ei ole seda kodukaunistamisgeeni antud.

9. Ei ole pohli korjanud. Va nüüd täiskasvanuna rabas mõned suhu pistnud.

10. Laulupeol olen korra teismelisena käinud. Lapsed olen ses osas küll isamaalisteks kasvatanud, et neile, vähemalt vanemale, on laulupidu ülimalt oluline ja sinna pääsemine elementaarne. Ükspäev tulin koju, Mini äranutetud näoga, küsin, et mis juhtus, ta vastab, et ei midagi, lihtsalt laulupeo kordust vaatasin telekast... 

11. Puu otsa roninud olen küll, armgi käe peal tõestab seda.

12. Ei ole iial inimestega vaielnud, kuidas tuleb puid riita laduda, sest ma pole ise iial puid riita ladunud. Meil oli linna ahiküte küll, aga ega siis laps puid ei ladunud. Mul oli ikka helge lapsepõlv.

13. Ei ole kurja kuke eest ära jooksnud, kuigi vanaema rääkis, et selles ühes perekonna algtalus olla selline elukas olnud küll, aga see oli enne minu aega. Kanu ja kukkesid ma muidu ei kartnud, näiteks üks mu maalelav klassiõde kartis.

14. Ei ole heintes maganud. Raudselt seal on igasugu putukaid ka, ma väga ei tahaks.

15. Ei ole hiirelõksu üles seadnud. Isa tegi seda. Mina kurvastasin kõrval.

16. Ei ole küsinud: mis lind see praegu laulab? Ignorantne olen lindude suhtes ja ega ümbritsevad poleks ka ilmselt vastata osanud.

17. Välikäimlas ämblikuvõrke uurin alati. Brrrrr.

18. Ei ole heinakõrsi närinud. Mis mõte sellel üldse on?

19. Ei ole lehma- või kanasita sisse astunud. Ma ikka vaatan ette, kuhu astun :) Tõesti ei mäleta, koerasita sisse olen astunud küll ja kassisita sisse surkasin ükskord isegi käe (oli tõhk laste liivakasti häda teinud.)

20. Ei ole kogemata marjalutikat suhu pistnud. Herilane lendas küll kord suhu, aga ma hammustasin ta osavalt enne pooleks kui tema mind nõelata jõudis ja herilane maitses ka väga vastikult. 

21. Ei ole taskunoaga sõrme lõiganud. Kes oleks mulle taskunoa kätte andnud? Mulle!? Ei iial - ma kasvasin turvaliselt vati sees. Täiskasvanuna olen küll kööginoaga sõrme lõiganud.

22. Ei ole vikatiga niitnud. Mäletan, et vanavanaema niitis sellega küll.

23. Ei ole metsa ära eksinud. Nüüd, täiskasvanuna käin ma metsas palju, aga ära pole õnneks eksinud.

24. Ei ole tundnud ebamaist tunnet, kui kevadel ööbikud laksutavad. Tundetu tümikas olen. Ega ilmselt linnas seda väga ei kuulnud ka.

25. Ei ole sooja piima joonud.

26. Ei ole katsunud lapsena viilida, kui oli vaja punaseid sõstraid korjata. Keegi lihtsalt ei sundinud mind seda tegema.

27. Kuulnud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Seda ikka jah.

28. Otsinud taevast Suurt Vankrit. Jah, leidnud ka. 

29. Kärbsepiitsaga kärbseid nottinud. Kusjuures mulle tundub hoopis vana-eestlaslikum kärbsepaber köögilaua kohal rippumas. 

30. Liblika värvi järgi saabuvat suve ennustanud. Iga kevad saan kirju.

31. Sirelipõõsast õnneõisi otsinud. Jah

32. Ei ole vaadanud lugematu arv kordi filmi „Viimne reliikvia“. Korra olen. Mul lihtsalt pole kombeks juba nähtud filme uuesti vaadata ega raamatuid üle lugeda.

33. Tundnud mõnda inimest, kelle nimi on Luule või Elmar. Kusjuures Luule on minuvanune, aga Elmariga tutvusin sel suvel Soomes.

34. Reha peale astunud. Ma kahtlustan ka, et proovimise mõttes sai astutud.

35. Ei ole kaerajaani tantsinud. Oige ja vasembat tantsisime. 

36. Suusatanud Visu suuskadega. Kaks suusatundi vist olid meil Tamme staadionil, rohkem õnneks mitte, ilmselt tuleb ilmataati tänada või üleminekuaegset vaesust, mil kõigil lastelt suuski ei saanud nõuda.

37. Ei ole jaaniussi näinud.

38. Ei ole rabalaukas ujunud. Rabajärves olen, see vist pole päris sama. 

39. Püksid vaiguseks istunud. Pole kindel, riideid vaiguseks saanud olen küll.

40. Ei ole näinud kedagi, kes metsa minnes paneb kummikud jalga, sest kardab usse. Ussid ei ela minu arust metsas, neid näeb tsiviliseeritud kohtades - vanades kiviaedades, lagunenud hoonete vundamentide vahel. Metsas heal juhul metsatee peal mõni on end soojendanud, aga selle peale pole küll tulnud, et näiteks seenele minnes ussile peale astumist karta. Kas peaks?

41. Ei ole kartulisalatit valmistanud. Mees teeb ja lapsed aitavad, ma ostaks iga kell poest. 

42. Ei ole suitsusaunas käinud.

43. Olen kartuleid üles võtnud. Maha pannud pole. Ma hirmsasti tahtsin kartuleid võtta, aga ei lastud, sest see oli suurte inimeste töö. Ok, oma aialapil vahest sai mõni kartulitaim üles tõmmatud. Aga mu eelmisel elukaaslasel oli maavanaema ja tema juures õnnestus ükskord kartulivõtul osaleda. Nii põnev oli!

44. Tundnud mõnda inimest, kes ei räägi peaaegu üldse. Isapoolne vanaisa oli selline mõistatuslik vaikiv kuju. Pärast tuli välja, et tore mees, lasteraamatugi kirjutanud. 

45. Ei ole vana kola ühest kohast teise tõstnud, suutmata midagi ära visata. Kui ma juba sorteerimiseni olen jõudnud, siis on lihtsalt kõik ära visata, kui tagasi tõsta.

46. Ei ole rehaga kalmistule jooni tõmmanud. 

47.  Katsunud kiiresti öelda musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga, kuni sassi läheb. Jaa, seda ma teen küll! Äkki lausa tihedusega korra kvartalis? Miks? Kust mina tean!

48. Ei ole villaseid sokke nõelunud. Ma ei oskaks neid nõeluda. Vanasti vanaema nõelus küll, mina viskan ära.

49. Vastlaliugu olen lasknud küll

50. Ei ole võilillepärga pununud. Ma olin enam-vähem ainus laps, kes ei osanud ilmselt. 

Skoor 17 punkti. Ohh, alla 40 ei lähegi üldse arvestusse...

Teised, kes tegid (ja kelle tegemist ma märkasin): Manjana, Indigoaalane, Klari ja Katarina. 

Oma tuba

Miks mul on tunne, et kehtib arvamus - need, kes telekat ei vaata, peavad end kuidagi paremaks kui need, kes vaatavad ja telekavaatamine olla justkui madal meelelahutus? Mulle tundub vähemalt, et mu ema räägib mulle telesaadetest just sellel eesmärgil, et mind "normaalsete inimeste" sekka meelitada. Muidu hakkan äkki reaalsusest irduma. Hilja juba selleks.

Ma tahan lihtsalt omaette olla. Telekat vaadates ma ei saa omaette olla. Arvutis istudes, kodus, enne kui lapsed magama ja mees teleka ette läinud on, ma ei saa omaette olla. Ma saan omaette olla ainult raamatut lugedes. Sellest, et ma tööl kogu aeg omaette vaikuses olen, ei piisa.

Mul on inimsuhtlust vaja ca 5 % päevast, ma eeldan. Või õigemini, mul on vaja igas päevas kindlat aega omaette olemiseks. Ma olen ideaalne üksik pensionär, aga absoluutselt halb väikelapse vanem. Kogu aeg on vaikuses vaja midagi mõelda, peas ümber sõnastada, kellegagi olematuid vestlusi pidada. Peale intensiivset suhtlust on vaja mitu korda pikemat aega, et kõik see suhtlus ära seedida, juppideks lõikuda, analüüsida, meenutada, edasi arendada. Kui seda aega ei oleks, ilmselt läheks midagi kuskil katki. Nii palju on elus vedanud, et enamasti on mingi aeg leidunud. Vahepeal häirivad lähedased inimesed ikka väga, kui peas on mingi teema pooleli ja siis lõigatakse sinna vahele oma mõttetu reaalse eluga. Kuidas te aru ei saa, mul pole selle jaoks praegu aega! Ainukese lapse sündroom?

Aga muidu olen tuntud kui valveekstravert ja esipiduline, kuigi see nädalavahetus oli üle pika aja esimene, mil ma pidin raske südamega poole neljaks koju minema, sest "homme on ka päev". Enamasti tunnen juba kesköö paiku, et edasi saab vaid ainult mõttetumaks minna ning tõusen püsti ja lähen üksi koju teiste vastuväidetest hoolimata.

Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kuidas mu jaoks on mõned inimesed peale aastaid lahusolekut ikka "parimad sõbrad", kuigi nemad ilmselt küll nii ei arva. No mina suhtlen nendega oma peas. A la - vot seda peaks sellele rääkima ja vot selle üle temaga koos naeraks! Ah et miks ma neile sotsiaalmeedias ei kirjuta siis? No mis ma ikka tüütan teisi oma luuludega :)

Kui telesaadetest rääkida, siis kõige vähem saan ma aru neist kõige populaarsematest - igasugu laulu-tantsusaated näiteks. Ok, ilmselt mu muusikamaitse on veidi erinev, aga kindlasti mitte kardinaalselt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks mind peaks paeluma, kuidas keegi kohalik kuulsus laulab või kas keegi suvaline inimene tänavalt omab lauluhäält või mitte. Tantsimist ei oska ma üldse hinnata, va see,  kui keegi pikali kukub ilmselt. Ma saan väga hästi aru, miks paelub sotsiaalporno, aga vat viisaka kultuuri paeluvusest ma aru ei saa. Toidusaated on teine asi  - miks ma peaks vaatama toitude valmistamist, mida ma ise maitsta ei saa? Võib-olla, kui ma ise kibe kodukokk oleks, aga näiteks mu lapsed vahivad andunult igasugu Masterchefe ja "Minu köök on parimaid" - neid väljamaa variante siis, ja looda sa, et nad süüa teeks. Kuigi jah, väljamaa variandid on peamiselt intriigidele üles ehitatud, ehk nad vaatavad seetõttu. Eesti omad olla igavad. Ma omal ajal vaatasin Ameerika Supermodelli saateid, mulle meeldis vaadata, kuidas pildid välja tulid, kuidas keegi oli fotogeeniline ja kuidas mingeid ägedaid efekte saavutati. Aga ses osas oli ka ainult Ameerika variant tasemel, analoogid olid igavad. Eelarve suurus mängib olulist rolli.

Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära. 

Ekraanidest

Ma olen juba varemgi tahtnud sellest teemast kirjutada, aga hirm on sees olnud, et peetakse eputamiseks äkki. Nüüd mainis Ritsik veidi seda telekavaatamise teemat ja ema juba mitmendat korda helistab mulle tungiva sooviga mingit telesaadet vaadata. Ma siis kirjutan, miks mina enam telekat ei vaata.

Varem ma vaatasin küll, siis kui veel muusikakanalid olemas olid ja neist isegi videosid näidati, võisin ma päev otsa telekat vaadata. Saateid vaatasin siis mõnikord ka. Aga telekavaatamise lõpetasin ma teadlikult ära siis, kui esimese lapse sain. Lapsele ma multikaid näitasin (siis oli veel see aeg, mil telekas oli ainuvõimalik ekraan, kust neid vaadata), aga ma teadsin, et kui ise midagi vaadata tahan, on laps ka kohe krapsti kõrval ja ma tõesti ei tahtnud, et ta teleka ees nii palju aega veedaks. Võib öelda, et oleks võinud parem muus osas eeskuju näidata, vähem ropendada näiteks, aga ausõna, ma korra seadsin mingi purgi sisse küll, et iga koleda sõna puhul münt purki, aga mul said mündid otsa...Seega üle oma varju ei hüppa ja see teleka osas eeskuju andmine oli minu parim. 

Hiljem tulid muidugi muud ekraanid peale, aga need toimetas lasteni mees, mina ilmselt poleks seda teinud. Arvutit kasutan ma ka muide ainult siis, kui lapsed magavad. Piisab ühest lapsevanemast, kes ekraani taha sulgunud on (ei, ka tema ei ole kogu aeg, aga ikkagi). Mu mees mängib arvutis ja tegelikult lapsed näevad, et see muudab ta kergesti ärrituvaks. Pole ka ime, ükspäev ta just näitas mulle, kuidas keegi oli mängus teda neednud stiilis "vähk sulle ja su perele". Ma ise vihastasin nii, et oleks minu teha, ma püüaks välja uurida, kes see värdjas oli ja noh, teeks midagi tagasi. Vähemalt esimese emotsiooni ajel. Samas mu mees väidab, et ka tema on seal mängus teiste solvamise eest bloki saanud ja tavaelus on kõige koledam sõna, mida tema kasutab "virts". Nii et ma olen veendunud, et ekraanid toovad välja meie halvima külje. 

Noorema põlvkonna puhul on eriti nutune veel see, et kui meil omal ajal esimesed arvutientusiastid oskasid arvuti ise ka nullist kokku panna, siis tänapäeva ekraanihullud ei oska seal enamasti mitte midagi muud teha kui näpuga nühkida ja neid muu ei huvita ka. Kõige ehmatavam oli minu jaoks aga kord, kui üks inimene imestas selle üle, et ma oma toonasele väikelapsele ikka veel unejuttu lugesin - nemad annavad enda põnnile küll enne uinumist tahvli kätte ja laps siis vaatab niikaua multasid, kuni magama jääb. Nii hea ja lihtne! Ma ütleks selle kohta julmalt, et aju suretamine.

Telekavaatamisest veel seda, et ma olen selline imelik, kellele meeldib üksinda telekat vaadata. Juba lapsena oli õudne närv sees, kui ema-isa üle õla piilus või küsis, et "mis sa ka vaatad?" ja ega ma siis mingit ebasündsust ei vaadanud. Mikro on selle omaduse täielikult pärinud - isegi kui ma telekatoast möödudes vetsu lähen ja tema midagi samal ajal vaatab, ta paneb saate pausile või kui tuppa lähen, siis lausa kinni. Mehega ma ka koos telekat ei vaata, tal on muidugi kole komme saateid kerida ka ja pidevalt kanalite vahel klõpsida. Ma parem ei hakka end ärritama. 

Mul on muidugi selline töö ka, et ega ma väga ei tahagi peale tervet päeva arvutis kodus edasi arvuti taga istuda. Mul silmad konkreetselt ei kannata välja seda. Ma imestan, kuidas mul mees suudab. Ju on paremad silmad.

Ma ei tüdine sinust ära!

Ritsiku juures oli paar päeva tagasi huvitav teema üleval. Täpsemalt mõtlen seda riiete osas siis, kuidas väidetavalt kantavat keskmiselt iga riideeset vaid 13 korda, sest inimestel tekib emotsionaalne tüdimus. Mulle meenus kohe see kord, kui mu tuttav osutas ühele hilbule mu seljas, et "tal oli ka selline, aga ta ei kanna seda enam ammmmmu!" Ja seda siis mitte seetõttu, et ta oleks ise selle riideeseme ribadeks kandnud. Tegemist oli sama inimesega, kes kirjutas üles, kuidas üks ta klassiõde suutis septembrist jõuludeni käia iga päev koolis erineva riietusega. Noh, ma olen ka tähele pannud, et inimesed vahetavadki riideid iga päev. Miks nad seda teevad, küsisin kord ühe lähema sõbranna käest ja too vastas, et ta lihtsalt ei suuda kaks päeva järjest samade riietega käia. Mitte et tunneks end räpasena, määriks end iga päev ära vms, vaid lihtsalt ongi see "emotsionaalne tüdimus". Mulle tundub, et mul seda ei ole.

Ma panengi pühapäeva õhtul järgmise nädala riided valmis. Ma olen juba nii suur küll, et ei pudista iga kord süües endale midagi sülle ning töö ei ole mul ka mingi higistama ajav kraavikaevamine. Uute asjade ostmise koha pealt on mul meeles vanaema sõnad, kes hurjutas mu ema, et noorele kasvavale inimesele on uusi riideid ja jalanõusid vaja, täiskasvanul peaks ometi kõik vajalik juba olemas olema! No ma juhindun ka üldjoontes sellest. On vaja teatud hulka asju, aga mitte rohkem, sest kui on rohkem, kuhu ma nad mahutan? Ma ei taha sellist kola täis tuba nagu mu vanematekodus oli! Asjad tekitavad tolmu ja tolm tekitab ämblikke - on ju nii?

Seda tunnet mul pole, et appi, seda hilpu olen ma sada korda kandnud, enam ei taha! Pigem võib juhtuda, et näen kuskil mingit uut, mis tundub kena ja teen emotsionaalse ostu, aga enamasti ma poodides ei käigi. Viimasel ajal olen riideid saanud hoopiski oma emalt (kes jäi pensionile ja leidis lõpuks aega sinna kolituppa süüvida). Mini ka, teda on koolis mitu korda kiidetud, et kust sa nii ägedaid riideid saad? Hiljuti käis peol vanaisa vana dressikaga näiteks, olevat väga popp ja moekas hilp tänapäeval...Talvemantlina kannab Mini praegu minu vana mantlit, mida ma kandsin siis, kui tema samal ajal vankris istus, ma kannaks isegi, aga tissid on kasvanud, mantel ei lähe rinnust kinni enam. Üldse, enamik asju on teisel või kolmandal ringil, sest mood käib ju ka lainetena. 

Keskmine riiete vanus on mul kapis 5 aastat kindlalt, need on need "alles hiljuti sai ju ostetud see"-asjad, pärast piltidelt vaatan, et oot, juba viis aastat tagasi oli seljas ju, aga no aeg ju lendabki käes. Enamik vanu riideid peab kandmist kenasti vastu ka, tänapäevaste asjadega on see häda, et kipuvad lagunema. Kuigi see pole reegel, mõni kaheeurone New Yorkeri pluus peab ka 200 kandmist vastu. 

See soov asju mitte välja vahetada on mul muidugi muus osas ka. Ma soetangi asju perspektiiviga "kogu eluks" ja olen päris häiritud, kui selgub, et need välja ei vea. Näiteks korteriostu puhul naaber imestas, et oot, sa kavatsed siis eluks ajaks siia elama jääda või? No aga kuidas siis muidu? Töökohta ei tahaks ka vahetada ju. Või meest. 

Reedel on kooli juubel. Mul on pmst "see üks viisakas kleit ja sukkpüksid". Vaatasin, et eelmisel juubelil olid mul samad seljas. Kas peaks häbenema või hoopis uhkust tundma, et vähemalt lähevad veel selga?

Kübeke elutervet vihkamist

 Minu viis senti ka siis siia, kuna vähemalt kolm blogijat, keda ma loen, on seda kogumikku lugenud, neist Rents ja Tilda ka pikemalt arvustanud.

Igasugu kogumikke ma tavaliselt Goodreadsis hindama ei kipu, kuna lood on ju ikka erinevad, mõnele tahaks maksimumi anda, teisele keskmisest vähem - kuidas sa ikka mingeid kompromisse teed? Ütlen kohe ära, et kokkuvõttes tüüriks siinsete lugude aritmeetiline keskmine pea neljani välja, aga miks ma kindlasti tahtsin need lood ära mainida, on see üks lugu, mis peaks kindla maksimumi saama ja ma käsi südamel ütlen, et ma ei mäletanud enne lugema hakkamist Rentsi arvustusest mitte midagi enam. Igatahes on see sama lugu, millest ka tema ülivõrdes räägib, ehk siis Kristi Reiseli "Vein Naanil". Mulle kui ulmevõhikule, kes selle žanriga vaid põgusalt on kokku puutunud, meenutas Reiseli lugu veidi Kir Bulõtševi ja vendade Strugatskite loomingu paremikku, just neid muhedaid, aga sügavamõttelisi jutte siis. Ääremärkusena tundub mulle sõna "muhe" kuidagi maskuliinne - muhe on ikka vanaisa, mitte vanaema, eks. Igatahes see lugu on ka igavesti muhe. Ja sügavamõtteline. Usuteema on ka mind kui paadunud ateisti alati kõnetanud :)

Veel meeldis väga Manfred Kalmsteni "Tapjaprints". Just ideetasand, kus meil on haldjad, kes nagu kõik inimesedki, on ilusad ja head, eks, ning kes järgivad kenasti seadusi, sest nii on alati tehtud. Olgugi, et need seadused käsevad vahel koledaid asju teha, aga seadusele tuleb ju ikkagi kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Ma annan alati kõrged punktid, kui keegi milleski nii iseenesestmõistetavas kahtleb. 

Kristjan Sanderi "Miljones päev" - olen nõus Tildaga, et nii ilus. Mu arust kõige lootustandvam lugu selles lootustandvate lugude kogumikus. Äärmiselt rahuldustpakkuv. 

Meelis Friedenthal on mulle alati meeldinud, nii ka siin. Ta suudab oma lugudesse luua kuidagi väga erilise atmosfääri, mis võib vastavalt vajadusele olla nii pingeline ja ärev kui ka lohutav ja rahustav. Siinses loos "Õunapuu" on mõlemad koos.

Triinu Merese "Plahvatus Le Guynil" meeldis mulle ka, mind ei häirinud eriti see "puust ja punaseks" siin, sest tundus teemasse olevat. Kui keegi hakkab lõpuks asju kõva häälega välja ütlema, siis see toobki kõige kiiremini muutuse. Ainult sellest päästeoperatsiooni tehnilisest küljest libisesin ma natuke üle, sest väga ei huvitanud, oluline oli ju tegu ise, aga saan aru, et paljud ulmet vist ainult tehnoloogia ja võõraste paikade pärast loevadki. Tilda välja toodud ebaloogilisuse, et miks bonodest teenrid teha, lahendasin ma oma peas selliselt, et kui hetkel on probleem selles, et robotid suudavad meie eest ära teha palju töid va emotsionaalselt nõudlikud, aga inimestele kurnavad (igasugu hooldustööd nt), siis lahenduseks ju oleksidki bonode-sarnased olendid. Eriti, kui me oleme rassistid ja neid päris inimesteks siiski ei pea. Mis on vägagi tõenäoline.

Maailmaloome osas kiidan Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niite". Häli Kivisilla "Harjusk" ja Laura Loolaiu "Kiirituskuu sõnnik" olid ka sümpaatsed. 

Ülejäänud kolme kohta ütleks, et ma ei saanud päris hästi aru vist. Aga see ei pruugi üldse lugude ega kirjutajate süü olla, sest vähemalt kaks neist mulle stiili poolest istusid. 

Vale hääl vales kehas?

Nii hea teemapüstitus ilmus eile Feministeeriumis, Andreas Kalkun kirjutab hääle tajumisest ja selle seostest kultuuri ning tähendustega. 

Kõigepealt see setode teema - ma mäletan, et ka mu vanaema väitis, kuidas ta ei või setode laulu kuulata. Olevat jube ja ebaloomulik ja miks nii peab. Ma pole just eriline rahvamuusika fänn, aga päris seesugust äratõukereaktsiooni mul ei ole, huvitav, et vanaemal oli. Sarnast reageeringut olen märganud erinevate meeste poolt Brian Molko (Placebo laulja) häälele, mille puhul üks meesterahvas ei suutnud seda kuulatagi, aga teine möönis, et "tegelt ju perversne, aga hea!" Mina ise polnud Briani hääles mingit erilist ebaloomulikkust tajunud, lihtsalt omapärane hääl. 

Mul on endal päris madal hääl. Mitte mingi sensuaalne kähin siis, vaid pigem "kas sul on nohu või nina kinni?", mida on mult telefonis päris mitu korda küsitud. Ei, mul ongi selline hääl, no andke andeks. Mu leivanumber on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses. Mehed kohmetuvad ja lapsed karjuvad, et "emme, ole ometi vait!". Ma ise ka ei tea, kust see hääl tuleb. Aga mulle meeldib. Laulda ma muidu ei oska ja viisi ei pea, aga viimastel aastatel olen üha enam mõelnud, kas see ei pruugi olla nii lihtsalt seepärast, et ma üritan laulda nõnda nagu üks naine peaks, selle asemel, et laulda lihtsalt omaenda häälega. Koolis ma rääkisin oma tavalise madala häälega, aga kui laulmiseks läks siis piiksusin haledalt. Mini laulab esimest häält, mu jaoks absoluutselt võimatu register. Aga mulle tundus omal ajal, et ainult see on õige, ainult nii saab laulda ja ma ei proovinudki laulda nagu minul torust tuli. No kuidas on loogiline see, et mul on väga tugev hääl. aga lauldes äärmiselt nõrk? Äkki kui keegi oleks mind õpetanud usaldama oma häält, ma oleks ka laulda suutnud? Mu lauluhääl tundub nii kohatu. "Ei sobi ühel õrnal naisterahval seesugust häält teha!" Lapsepõlves hüüti mind Möira-Mariks, muuseas.

Ükskord oli meil kooliteatri etenduses möirata vaja. Paluti poisse appi. Enamik keeldus kohe, üks, kes ainsana proovis, kõlas haledamalt kui mina peenikese häälega lauldes. Lõpuks pandi mind möirgama. Ma ei saanudki aru, kas poisid ei julenud laval kurja häält teha või siis tõesti lihtsalt ei suutnudki. Mingit metalbändi lauljale vajalikku korinat minust siiski ei tule, või noh tuleb, aga lühikest aega ja siis pärast pikka aega ei tule üldse midagi. 

Üks sort õõva on minu jaoks ka see, kui peab enda häält lindistuselt kuulama. Kohati hullem, kui ennast ekraanilt vaadata, mis on vist enamike jaoks ebamugav. Huvitav, kuidas lauljad seda suudavad? Kui igast kõlarist kostab sinu hääl, keerad raadio käima, kõnnid mööda kaubanduskeskust? Ilmselt harjuvad? Või siis korraliku koolitatud häälega laulja ei tunne mingit ebamugavust, ta teab, kuidas ta kõlab ja on rahul? 

Mõni teeskleb häält kogu elu. Ma ükskord kohtasin üht magusa hääle poolest tuntud isikut eraviisilises situatsioonis ja sitas tujus - oskas küll normaalse häälega rääkida, kui tahtis. Hästi paljud tüdrukud muutsid kooli ajal oma hääleregistrit kui seltskonda ilmus mõni vastassoo esindaja. Mulle meeldis kooliteatris tibisid mängida, siis ma ka väänasin mõnuga oma häält, aga päriselus poleks suutnud, liiga koomiline. Kas Ingrid Tõnistel on loomulik hääl? Tundub uskumatu. Kuigi tema puhul on see välimusega ju igati koskõlas. Muidu oli kooliteatris ikka nii, et kui kuskil vedeles mõni mehine roll, siis sai see alati mulle (meil poisse teatriringis polnud). Muidugi mind hoiatati, et lavakasse nii ei saa, laiema ampluaa peale peab kõlbulik olema, mitte ainult mehiseid piigasid kehastama ja selge see, et esimest armastajat ma mängida ei oleks suutnud normikohaselt.

Lia Virkus. Nostalgilised toidud 2

 

Raamatu esimesest osast kirjutasin siin. Seekordse raamatu kohta ütleb autor ka ise eessõnas, et siia on saanud rohkem vähetuntud retsepte kui eelmisse, sest nii mõnedki toidud, mis ühes Eesti otsas on tavalised, ei ole teises mitte. 

Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti. 

Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.

Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.

Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud. 

Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Ärimaailm

Meil on kodu lähedal paar pisikest üüripinda pidevalt vahetuvate üürnikega. Kesklinnast veidi eemal, parkida pole kusagil, sellised kohad. Ei ole ka kõrval teisi ärisid, et noh, ühe soojaga käin vaatan, mida siin ka pakutakse. Ja pakutakse maru imelikke asju, mida näiteks minul ei tuleks pähegi vajada. No näiteks spetsiaalselt õhupallidele ja neist tehtud "taiestele" pühendunud pood. Pisike kassikaupade äri (kui mul on lihtsam oma kassikaubad kaasa haarata kas veterinaari juurest või suurest kaubanduskeskusest). Šokolaadist maasikate kohvik. Vahepeal oli mulliteebaaride buum. Enamik neist on vastu pidanud äärmiselt lühikest aega ja mingit tunglemist pole ma neis kohtades kohanud. Mullitee jäi alles ainult selles kõige suuremas kaubanduskeskuses olevas ketis, kõik teised surid välja. Sest asukoht. Ja kas kellelegi peale eelteismeliste see asi üldse peale läks? Äriidee oli muidugi võimas, Mikro käis ühel sünnipäeval, mis maksis korraldajale rohkem kui sünna batuudikeskuses või bowlingus ning selle hinna eest sai kuulata loengut (!) mullitee ajaloost ning igaüks valmistada ühe mullitee. Ülejäänud aeg istuti kohvikunurgas. Väga glamuurne. Money well spent, ma ütleks. 

Mind hämmastab see alustajate optimism. Ma ei tuleks selle pealegi, et panna hakkama hunnik raha, otsida Hooandjast toetajad vms ning eeldada, et mu pisiäri käima läheb ja mingisugust sissetulekut tootma hakkab. Hästi palju on muidugi Ukrainast pärit naisi, kes üritavad. Eks neil on lihtsam siin võõras kohas suurelt unistada, mulle tundub küll, et turgu on ainult kõige suurematele, kettidele ja lähemalt vaadates kuuluvad ka kõik edukad väiksemad tegijad mingisse suuremate gruppi. Kõik need elurajoonides paiknenud ökopoed on kinni läinud, alles on vaid Biomarket kesklinnas. Ökokraami saab ka tavalistest toidupoodidest ning enamikul pole ökoga jändamiseks ei motivatsiooni ega rahagi. Pakendivaba pood läks isegi Kvartalis üsna pea kinni. Nišitoodete jaoks pole kriitilist massi ostjaid. Enamik raha kulub tavalises toidupoes. Vahepeal avati mingeid kohaliku disaini poode ka suuremates keskustes, mu meelest on need nüüdseks kõik kinni. Disainkingitusi saab Apollo ketist ka. 

Ma olen kehv tarbija ka, kus on nüüd kõik need Kuma liblikad ja Nominationi käevõrud? Viimase pood pandi kah kiirelt kinni, ei ole enam trendikas. Ilusalongide valik on muidugi hämmastav. Tuttav just kaebas, et omanik on raske olla, sest kõik tahavad omanikud olla, töötajaid otsi ilusalongi tikutulega taga. Igaühele oma salong! Ma pole aastaid üheski ilusalongis käinud ja ega ma väga suurt tunglemist kuskil ei näe ka, aga ometi millelgi see äri püsib. Hiljuti kümme aastat noorem inimene imestas, et ooooot, mismõttes teie, vanamutid (mina ja mu sõbranna), ei käigi korra kuus salongis näohoolduses või? Kuidas te siis veel nii normaalsed välja saate näha?! Et mõned naiivikud tõesti usuvad kosmeetika võlujõudu? Sõbranna kaevas selle peale välja pildi enda kohutavalt paistes näost, mille ta sai oma ainukesel näohoolduse külastusel kui mõtles lasta end spas veidi "hellitada". Tulemuseks oli tundmatu allergia tundmatu aine vastu ja tundmatuseni moondunud nägu. 

Ma arvan, et harjumusest käiakse ilusalongides. Lisaks üks hea võimalus end hästi tunda - keegi tegeleb sinuga, räägib meeldivalt (loodetavasti), pakutakse tasuta kohvi. Kui tegemist pole harjumusega, on väga raske end kuhugi tavatrajektoorilt kõrvale pöörata - näe, seal mingi uus asi, lähme vaatame. Ja et peale seda ühekordset külastust veel teistki korda tulla, on veel keerulisem saavutada. 

A mis ma ka tean ärielust, tegin ka seda Indigoaalase blogist leitud "kelleks saada"-testi ja muidugi olen seal samas kõrgel paremal uhkes üksinduses koos teiste blogijatega. Kuidas on üldse võimalik midagi muud saada? Ega mul oli juba põhikooliajal kutsenõustamises, et sobivad ametid - kirjanik, kunstnik, muusik. No tore - sobiv materjal ilmakuulsuseks, ainus häda see, et pole annet ja veel suurem see, et ei tunne õigeid inimesi, kes ka andetust saia teeksid.

Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos

 

Kas ma pean kohe ära mainima, et Katrin oli mu klassiõde keskkoolis, et oleks aru saada - siit tuleb üks kallutatud arvustus? Tegelikult ei tule. Katrin mulle raamatut käsuga "kiida!" kätte ei surunud, esitlusele ma ka ei jõudnud, sest jäin haigeks ja üleüldse, see on nii äge raamat, et ei vaja mingit händikäppi tutvuse näol. 

Kusjuures alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud. 

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.

Öäkk!

Jälle oli see hetk elus, kus inimene avaldas arvamust ja ma ei suutnud isegi öelda, et "ma olen nii diametraalselt vastupidisel seisukohal", vaid vaikisin nagu puuga pähesaanu ja nämmutasin midagi vastuseks. 

Kõigepealt tahan muidugi öelda, et selle Ritsiku blogist mujalegi laienenud Jüri-Mari mõtteharjutuse puhul ei suuda ma aru saada, kuidas keegi saab Maiet milleski süüdistada. Ainus suhtenõu, mida anda, on end teiste inimeste suhetest eemale hoida. Küsida kelleltki suhtenõu? Mis inimesed need sellised on? Aga ma saan aru, et mõned leiavad, et see on sõpruse kvintessents. Nõu küsida ja nõu saada. Oo õudust! 

Igatahes see alguses mainit hetk oli just sama teemaga seotud, nimelt märkis üks teadja teisele suhtenõu andes, et "ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis pole!" Kas teile tundub see kõnekäänuna, mida suhete osas kasutada? No et susserda aga niikaua eelmist suhet hoida, kuni uus veel päris kindel ei ole?! Päriselt?! Nii tore on ise oma elu keeruliseks elada, sest ausus on häbiväärne ja brutaalne?

Pean vist järgmisena selle Sven Mikseri "Vareda" ette võtma, sest üritasin lugeda Piret Jaaksi "Taeva tütreid", mille kohta paljud on imestanud, kuidas see ometi "Vareda" ees ei võitnud ja pagan, ma ei suutnud seda lugeda. Selline tunne oli, nagu hammastega venitaks ennast mäest üles. Ma saan aru, et tohutu töö ja oluline teema, aga kui ma ei suuda stiili tõttu raamatut lugeda, siis on ju aus vastus, et ei, see ei meeldinud mulle? Olengi üks kalk inimeseloom, aga mulle mõjus raamatu keel niivõrd läila ja punnitatuna, et otsustasin ennast mitte lõpuni piinata. Kusjuures mulle tundub, et säärane stiil on maru hinnas igasugu žüriides - meenuvad Juta Kivimäe "Suur tuba" ja Loone Otsa "Armastus".

Miks nii tige? Noh, kohe hakkame pulma aastapäeva tähistama, jälle sees keerab nagu aasta tagasi, milline tüütu tõbi!

Kulla mölakast inspireerit mõtteid

Nagu lubasin, siis mõned mõtted, mis said tõuke Virginie Despentes'i raamatu "Kulla mölakas" lugemisest. 

1. (Kaheksakümnendatel) "Loogika oli vastupidine sotsiaalmeediale: mida vähemuslikum, seda tähtsam asi tundus. Me ei lantinud mingeid laike. Vastupidi: meile oli tähtis, et tropid meid vihkaksid." (lk 52)

VVN on sellest ka kirjutanud, kuidas ta rõõmustab, kui ta mõnele nõmedikule ei meeldi. Ja ma olen nii kade, sest ma ei oska! Minus on sees üks vastik kõigile meeldida püüdev ussike. Ma tahaks, et ma salaja Mart Helmele meeldiks. Et tegelt nad kõik ainult kadedusest, sest ma ju nii tore ja armas. Fuih. See oleks ehk naljakas, aga tegelikult ei ole, sest see pidurdab. Ma pigem ei hakka esile tükkima, sest ikka on neid, kellele ei meeldi ja ma armastan ennast liiga palju, et riskida oma tuju ära rikkumisega. Oeh, seletus vist ongi selles, et ma armastan ennast liiga palju. Oh ma vaeseke, sellega on vähemalt kerge leppida...

2. (Miks mehed ei taha näha naiste emantsipatsiooni) "Peremehi rünnatakse, see ajab teid paanikasse. Te sööstate peremehi kaitsma/../Mida te meile ütlete, me kuuleme küll, te ütlete, ärge jumala eest rebige end ahelatest vabaks, muidu võite lõhkuda ka meie ahelad." (lk 27) Mind ka paneb sageli imestama, kuidas mehed, kes on täiesti suvalised elus mitte kuhugi jõudnud vennad, kipuvad kaasa kiitma tippkiskjate üleastumistele ega saa aru, et nemad ei ole need vennad ega saa kunagi nendeks, nemad on täpselt samal pulgal nendega, keda ära kasutatakse. 

3. (Meie vanemad) "Vähemalt teadsid täiskasvanud, mida meile öelda. Nad polnud meil küll 24/7 kõrval, aga olid veendumusi täis - õpi koolis hoolega, siis saad hea ameti, näiteks./.../ Mida sa täna kaheteistaastasele ütled?/../ Kust mina tean, mis elu teda ees ootab. Mida suuremasse reaalsesse ohtu me nad seame, seda põhjalikumalt me neid kaitseme, see on paradoks./../ Oma tütrele ma ei oska midagi öelda maailma kohta, kus ta elama hakkab." (lk 53-54) Nii on. 

4. (Joomise mahajätmisest) "Kainena sa tead kell kaheksa, kuidas asi edasi läheb: kolme tunni pärast oled sa voodis, on väga ebatõenäoline, et miski kaardid segi paiskaks". (lk 55) The Struggle is Real!

5. (Emadest ja poegadest ehk miks mõned mehed ei seedi vanemaid naisi) "Ja ma usun, et viieteistkümneselt, kui sulle jõuab kohale, et su emal pole peale sinu kedagi ja et kõik teised mehed on teda halvasti kohelnud, sa flipid ära. Ja sa ei saa kurta, Sa ei hakka ju emalt röövima tema ainsat rõõmu./.../ Ja ma usun, et kakskümmend aastat hiljem, kui mehed satuvad naiste otsa, kes on sama vanad, kui olid nende meheks saamise ajal nende emad, tunnevad memmepojad õudu. Mälestus emast, kelle eest polnud pääsu, ängistab neid. Isadel ei lasta niimoodi marutada, nagu emad seda teevad." (lk 60-61) Tõenäoline, ma olen alati imestanud mõnesid üksikemade poegi, kes on nii pagana misogüünsed, ja ometi on ema olnud see, kes nad üksi üles on kasvatanud.

6. (Narkaritest) "Selleks muutudes ütleme tervele maailmale - olete te enda arust paremad või? /../ Ennast lammutades, läbi kärsatades ütleme teistele, et me põlgame neid. Nende haledaid katseid kuidagi jalul püsida. Pigem kärvaks, kui teeks joogat." (lk 46) Selle viimase peaks tätoveerida laskma või midagi. 

(Narko kui keeldumine) "Ma muudan end võimetuks olema tubli töötaja tubli abikaasa tubli täiskasvanu, punktuaalne, viisakas, ustav. Süsteemi jaoks usaldusväärne. Ma olen defektne. Ma olen raskesti ärakasutatav. Ma olen halb sõdur. Head sõdurid tarbivad droogi, mis neile välja kirjutatakse. Droog on nagu vägivald. Riigi käes seaduslik. Üksikisiku käes kuritegu. Kui ma tarbin droogi, mille arst mulle välja kirjutab, saab minust seaduslik narkomaan. Ma olen märganud, et narkareid on alati kõige raskem veenda antidepressante võtma. Kui oled sõltuvuses seaduslikest psühhiaatrilistest droogidest, kui manustad arsti ette kirjutatud ainet, oled hea töötaja. Hea majandatav. See ongi narkotegemise põhiline iva. Keelduda oma riigist. Keelduda keelest, mida räägid. Keelduda olemast aus naine. Keelduda tehasest, kus su ema töötas. Keelduda kaevikust, kus su vanavanaisa anonüümselt suri." (lk 89-90) 

Aga! Ka see revolutsioon sööb oma lapsi, paraku: "Ja nagu revolutsioonis tihtipeale, annad sa ennast kohe kätte. Kiskjad tiirutavad iga rahvarahutuse ümber. Probleem ei ole sinu alistumine mingile ainele ega see, et sinust saab ühe kindla lahenduse ori. Sa alistud ülematele, kes jäävad varju - politsei, rahapesu, narkovedu, piirid, maffia, vangla - mõttetu vägivalla ja korruptsiooni katastroofiline ahel." (lk 90-91) 

Kibe tõde: "Sest lõpuks on allumatus ju alati otsus alluda millelegi muule kui valitsevale võimule./Narkarina/ Sinust saab alluv paralleelsüsteemis, mille tipus on tegelikult ikka seesama maskuliinsus, millele sa  kuuletud. Üks puhas vägivallavorm või teine, alati on see üks ja sama lollus, mis meid lõpuks laiaks litsub."(lk 92)

Ja ikkagi: "Ma tahan üle lasta, Ma tahan kõrvale põigata ma ei taha olla usaldusväärne. Mul on üksi igav mul on tunne nagu oleksin nuditud murulapike kusagil väikelinnas kodanliku eramuarenduse aias. Ma tahan kellad puruks lüüa, Positiivne mõtlemine väsitab mind. Päris kindlasti pigem sureks kui teeks joogat." (lk 92)

Ääremärkus - pagan, väljakirjutamine tõepoolest aitab ka mul endal raamatu mõttest paremini aru saada. Tähendab, ma tean seda ju, aga ikka  teen üsna harva. No vähemalt ei jooni ma võõraid raamatuid.

"Jõhkardite heakskiit, see on ainus, mida me otsime." (lk 248) See ka veel, see ka jah.

7. Tehnoloogia kui jumal. "Me ei ole masinate poolt parendatud olendid. Me oleme alla kugistatud. Rabatud oma loomingu võimsusest." (lk 149) Ilus.

8. Sõda kui patriarhaadi tippsaavutus. Sellel, et patriarhaat nii kaua on püsinud, pole mingit seost vägistamishirmuga, hoopis sõda on kõige keskpunkt. "Ma tahaksin muidugi süüdistada mehi, öelda, et see on ainuke viis, mille nad on leidnud, et läbi vere midagi ilmale tuua. Teooriate genereerimine ei maksa midagi, võin sulle ühe väljastada - mehed on nii frustreeritud oma sünnitamisvõimetusest, et nad on tõmmanud käima asja, mis pritsib sitta ja verd nagu sünnitaminegi. Et sünnitada eimiskit. Võidetud ja võidukaid rahvaid./Feministid on/ nagu minagi nende naiste tütred, kes on pakkinud oma vendade, abikaasade ja poegade kohvrid ja nad rongijaama saatnud. Kindel on see, et kui nad tagasi tulevad, siis neilt, kes üldse tagasi tulevad, ei söandagi naised võrdset palka nõuda. " (lk 153) Huvitav teooria, pole sada prossa kindel, et õigesti aru saan, aga kes julgeb öelda, et sõjatraumad meid siiani igapäevaselt ei puuduta, isegi põlvkondi hiljem?

9. Kuulsus "Kuulsus röövib su sinult endalt. See on privileeg. Igal privileegil on hind, reeglina röögatu." (lk 173). Ja jõuamegi algusesse tagasi. Ma armastan ennast, ma ei saa riskida sellega, et saaksin kuulsaks.