Minu 2023. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal pean taas seda lohisevat pealkirja kasutama, sest enamik raamatuist, mida lugesin, olid varasema väljalaskega kui 2023. Kokku lugesin sel aastal 112 raamatut, mis on küll suisa 15 võrra vähem kui eelmisel aastal, kuid lehekülgede arvult tuli sel aastal siiski üheksa aasta võrdluses top 3 tulemus. Ausalt, peaks vähem lugema, sest ega enamik loetust ju meelde ei jää, aga mida ma selle üle jääva ajaga siis teen, koristan või?!

Niisiis, maksimumhinde sai sel aastal minult 17 raamatut. Kolm neist on Harry Potteri teine, kolmas ja seitsmes osa (esimene sai loetud varem ja on ka maksimumi vääriline) ning neid ma siin eraldi välja tooma ei hakka, kõik nagunii teavad, millega tegu. Kes on veel skeptiline, et lasteraamatud jne, siis ärge olge!

Mingit paremusjärjestust ei tee, alustan lihtsalt neist raamatuist, mis ka ilmusid 2023 ehk siis kõige värskem kraam. Sellega on see probleem, et raamatukogust lähevad uued ja head nagu soojad saiad ja ma ei viitsi järjekorda ka panna, sest järjekord saabub alati kõige ebasobivamal ajal. Varraku omi saaks ma tasuta ka, aga neid ma valin hoolikalt kuna lihtsalt riiulitel pole ruumi lõputult. Põhiline koht, kust ma uut kirjandust saan, on suviti mu suvekodu asula raamatukogu - seal ei ole nii palju lugejaid kui Tartus ja uudiskirjandus lebab kättesaadavalt peariiulis - milline luksus!

Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" - lingin siia Lugemissoovituse blogist leitud arvustuse, mis minu muljega raamatust hästi kokku sobib. Kui mainida veel seda, et raamatu ühe peategelase, psühhiaatri kirjutet raamat kandis pealkirja "Tapa oma mina!", siis saab ilmselt aimu, miks see teos mulle nii väga meeldis. Naljakas on muide, kuidas isegi autor ise, rääkimata paljudest arvustajatest, on leidnud, et too raamatu psühhiaater on hirrrmus inime. Mulle ta meeldis. Ta küsis õigeid küsimusi ja kraapis õigete puude all. Väga hea psühholoogiline romaan.

Andrus Kasemaa "Au kolhoosikorrale!" - lugesin K-M. Sinijärve kommentaari raamatule, kus ta täitsa ära kohkub sellest raamatust ja mõtlesin, et kas tõesti, kuna Kasemaa on vaieldamatult üks mu uusi lemmikautoreid. A. Laiapea blogist saab lugeda rohkem minu arvamusega ühtivat arvustust, kus muuhulgas tuuakse ära ka paar väga head tsitaatlõiku, mille ma ka ise ära märkinud oleks. Meeldis rohkem kui sama autori "Ema tuba", oli kuidagi laiahaardelisem. 

Virginie Despentes "King-Kongi teooria" - sellest raamatust kirjutasin ise päris pikalt. 

Järgnevad siis raamatud, mis ilmusid varem kui 2023, aga mida lugesin lõppeval aastal.

Andris Akmentiņš "Õpetajad" - kui Mae ei ole selleks raamatust kirjutanud, siis oleks ta mulgi kahe silma vahele jäänud, sest kaanepildi järgi eeldaks mina mingit ajaloolist sõjaromaani. Alles nüüd, täpsemalt vaadates, näen muidugi kohe, et see ei ole mingi hobustevägi seal kaanel vaid loomulikult hoopis lehm. Pealtnäha lõbus-irooniline, sisult sügav. 

Tõnu Õnnepalu "Eesti loodus" - mu meelest kirjutab Õnnepalu loodusest kõige paremini. Ta oskab kuidagi väga täpselt loodust mõtestada, panna sõnadesse selle, mida teised ehk vaid tundetasandil tajuvad, seepärast saadki lugedes ainult kaasa noogutada. Boonuseks siis kõik need kohad, kus isegi käinud oled.

Andrei Hvostov "Kirjad Maarale" - kirjutasin raamatust siin.

Ottessa Moshfegh "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" - jälle see kaanepilt! Ma saan aru, et selle taga on teatud iroonia, aga enne raamatut lugemata seda ju ei tea ning võid arvata, et eks see üks ajalooline armudraama ole. Ei ole! Jälle saab Maed silmade avamise eest tänada.  Täiesti uskumatu, kui kaasahaarav saab olla raamat, kus mitte midagi ei toimu! Ma tõesti ei tea, miks see Sally Rooney popp on, kui on olemas ka selline raamat. Väga tänapäevane psühholoogiline romaan ning mõtlemapanev sisekaemus. 

Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine" - algul kartsin, et äkki see on liiga eksklusiivne mulle kui paiksoolisele heteroseksuaalsele valgele naisele, aga tegelikult ei ole üldse. See on nii hea ja väga laia haardega lugu, mis ei räägi sugugi vaid mustadele lesbifeministidele ja soovahetajatele aktuaalsetest teemadest. Hästi kirjutatud, humoorikas, samal ajal mõtlemapanev ja niisamagi põnev lugu. "Meid, naisi, on palju!" nagu öeldi kunagi Tallinna Kaubamaja reklaamis. Ja meie hulgas on paganama erinevaid isendeid, tuleks lisada. Elujaatav, mitte targutav ega vinguv lugu. 

Tõnis Tootsen "Ahvide pasteet" - tõeline vau!-elamus, mida ei tahaks teistele oma arvustuse kirja panemisega ära rikkuda. Minge vaadake Goodreadsis, mida rahvas arvab ja otsustage ise. Mulle näiteks väga meeldis. Nunnu satiir fantaasiarikka ulme kastmes. Inimesest teeb inimese vajadus muru niita. 

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat" - mis teema nende kaanepiltidega ometi on? Ma eeldaks selliselt beezilt taustalt tõepoolest üht päris "Koduabilise käsiraamatut"...Aga tegelikult: Lana Del Rey kohtub Charles Bukowskiga. Inimesed üksmeelselt kiidavad ja ütlevad ilusti. 

Janne Teller "Mitte midagi" - Nii minu raamat! Idee, mitte vorm. Vormist ma ausalt öeldes libisesin pigem üle. Elu ongi mõttetu, tähenduseta. Sellel on ainult see tähendus, mille sa ise endale lood. Miskipärast sellest ei piisa ja siis on vaja hakata midagi tõestama. "Nüüd on mul lõpuks miski, mille nimel surra!" Mitte keegi ei tohi minu elu mõtet kahtluse alla seada ega naeruvääristada, selle eest on palgaks surm. Pärast on kaklused, tapatalgud, sõjad, genotsiid. Ellujäänud raputavad endalt tolmu maha, kehitavad õlgu ja vangutavad päid ega saa pärast enam isegi aru, milleks see kõik hea oli. Kuni ühel heal päeval jälle. Elu on lahinguväli, kus kõrvaltvaatajaid ei taluta.
Aga, et noorteraamat, ma ei tea...Ma mäletan kooliajast neid arutelusid küll - "lapsed, ütleme nüüd kõik kooris, et vägivald on paha!" ja muud ei midagi. Ma kardan, et see võib ikkagi jääda pelgalt šokiteraapiaks. 

Lucy Cooke "Ootamatu tõde loomadest" - sellel aastal loetutest parim aimeraamat. "Zooloog Lucy Cooke viib meid ülemaailmsele seiklusreisile, kus avastame parimate asjatundjate abiga, kui palju on tõde pentsikutes lugudes ennast kohitsevatest kobrastest ja uudislugudes purjus põtradest. Lucy uurimus toob esile põnevaid ja täiesti ootamatuid loomafakte kõrvuti erakordsete lugudega möödunud aega teadusest ja teadlastest – sõnatuks võtvatest katsetest ja teooriatest, mis sageli räägivad meile hoopis rohkem meist endast ja meie suhtes loodusega kui uuritud loomadest." Inimesed on....inimesed. 

Rene Satsi "Minu matkarajad" - ma ei oska öelda, kellele seda raamatut soovitada või mis kasu selle lugemisest tõuseb, aga mulle väga meeldis! Autori eelmine "Minu Iirimaa" sai mult ainult kaks tärni, ilmselt seetõttu, et ma tahtsin Iirimaast rohkem teada, aga ei saanud. Eestimaast tean ma piisavalt ja seega infopuudus segavaks ei saa. Tegelikult infot saab ka, aga ehk mitte alati päris sellist, kui eeldaks. Muhe road-movie suvisel Eestimaal - ma arvan, et sellest täiesti piisab, et raamat võiks meeldida. Ah, ilmselt piisaks juba niisama "suvisest Eestimaast", eriti kui lugeda seda jõledas veebruaris, nagu mina. Tõsimeelsetele matkahuntidele ei julge soovitada, saavad äkki hoopis kurjaks.

Juhani Karila "Väikese haugi püük" -  kui nüüd ikkagi soovida paika panna, mis oli see üks ja parim, siis ma vastaks, et see. Siinkohal tuleb soovitamise eest Kauri tänada ja samuti möönda, et parem on seda puhtalt lehelt lugeda. Ma tooks ehk kohalikuks võrdluseks siiski Kivirähki, mis on ilmselt vale ja ei anna õiget ettekujutust, aga ikkagi. See folkloor ja fantaasialend. Kurask Mustiks kutsun nüüdsest oma kassi. 

Head vana aasta lõppu soovin vaatega minu pulmareisi hotelli rõdult, kust parasjagu tõuseb aasta viimase päeva päike - olgu teilgi sama romantiline! Ja olgu kiidetud tänapäeva tehnika, mis selle kõige kohalviibimata kahe ja poole tuhande kilomeetri taha kätte toob: