Lehtla, I osa

Marju oli teadlikult kesklinna kolinud. See oli olnud demonstratiivne žest ajal, kui enamik temaealisi unistas eramajast valglinnastumise käigus tekkinud linnalähedases asulas. Marju sai seda endale lubada, tal ei olnud illusioone pehmest muruvaibast, kuhu otse verandalt astuda, lillepeenardest, kus oskuslikult valitud õied sind pea aastaringselt rõõmustaksid ega imelisest iseolemise tundest, mis sind eramajas tabama pidi. See oli tema jaoks läbitud etapp,  mis koosnes lõputust niitmisest, istutamisest, rohimisest ja aianaabritega võitlemisest. Tõsi küll, ta ei olnud seda ise läbi teinud, vaid ainult kõrvalt näinud, aga sellest piisas täiesti. Ema oli kirunud, aga peenraid edasi kaevanud, juba jõuetunagi niidukit käima tõmmanud, sest muudmoodi ei olnud võimalik – mida teised neist muidu mõtleksid?! Marju rolliks oli olnud kahetsemine, ema monoloogide kuulamine: „Kahju kohe, et sind ilu kohe üldse ei huvita! Pole antud inimesele seda ilumeelt, mis teha, eks see mu oma viga, kadunud August, ei see pidanud ka ümbritsevast midagi. Aga no tütarlaps, võiks ikka enda ümber ilu loomisest huvitatud olla! Missugune mees sind niimoodi tahab, oled sa sellele üldse mõelnud?“ Kui ema kord hoo sisse võttis, ei olnud teda lihtne peatada ja Marju oli hea tütar, kuulas alandlikult. Tema vastupanu oli vaikne. Ta lihtsalt ei võtnud reha kätte, ei ostnud kevadel seemneid, vaatas tuimalt pealt, kui ema niidukit käivitas.

Lõpuks, kui kesklinnas see uus maja valmis sai, võttis Marju laenu ja ostis sinna korteri. Uues majas ei olnud ohtu, et naabriks satuvad maksejõuetud ja peolembesed alkohoolikud, loodetavasti on ka ehituskvaliteet võrreldes varasema ajaga paranenud ja pistikukontaktidest ei saa naaberkorterisse piiluda. Haljastuse eest hoolitseb selleks palgatud ettevõte, kes tahab, võib muidugi oma peenra ka valmis kaevata, aga see pole kohustuslik. Lehed riisutakse ja lumi lükatakse kokku – „laisa inimese unistus“ nagu ema ütleks. Marju ei viitsinud vaielda, et asi pole laiskuses vaid prioriteetides, tema omad olid lihtsalt mujal.

Marju oli rahul ja õnnelik, teda ümbritsesid viisakad ja vagurad korterinaabrid, soetatud kinnisvaraga ei kaasnenud mingeid tüütuid kohustusi. Linnakeskus oli jalutuskäigu kaugusel, samuti kena park, aknastki paistis loodust piisavalt – ei olnud tunnet, nagu oleks end kuhugi kiviplokkide vahele barrikadeerinud. Marju võttis koera. Väikese valge krantsikutsika. Ema käis külas ja ohkas küll, et „see ka mõni koer“, aga Marjule meeldis just selline tilluke puhas toaloom. Ema teatas, et koera mõte on ikka kodu ja aeda kaitsta, koer peab olema õues ja valvama, muidu tullakse ja viiakse kasvõi pojengid minema, nagu ükskord kakskümmend aastat tagasi juhtus. Marju ei hakanud seletama, et ajad on muutunud, see oleks emale ainult kütet juurde andnud, sest aegade muutumine oli üks neid asju, mida ema absoluutselt ei talunud. Paraku sai väiksest valgest Leedist just muutuste algataja, ja selliste muutuste, mis Marjulegi vastukarva olid.