Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?
Ei kartnud
VastaKustutaei karda
Ilgeks on läinud mitte vägivalla hirmus, vaid oskamatusest molli anda või nägu täis sõimata, kui "ei" peale ei juhtu midagi muud kui jätkuv veenmine ja käe pluusi alla ajamine.
Jaa, ilmselt normaalne naine ei oleks lasknud endale kätt pluusi alla ajada, kui mehega seksida ei plaani.
Ma ei teadnud lihtsalt, kuidas normaalsed naised käituvad, ma õppisin elu käigu pealt ja seal ei olnud ees seda malli, kuidas olla tore naine ja samas mitte lasta endale liiga teha, Raamatutes normaalsed naised olidki need, kellele käsi igale poole aeti ja kes sellega naerdes rahul olid.
Need, kes haarasid oma koti ja pagesid ja leidsid, et "tütarlapsel peab ikka uhkust ka olema" tundusid mulle absurdselt puritanistlikud ja ebameeldivad olevat. Ei taha siuke olla!
Mhmh, nii oli. Eeldus oli vist, et "korralik tüdruk" ei satugi sellistesse olukordadesse ja selles valguses oleks vist tõesti pidanud kõiki kontakte vastassooga vältima. Nagu islamiriikides.
KustutaMa olen ka tütrele vahel öelnud, et ära pane korraga suurt dekolteed ja ülilühikest ja liiga liibuvat kleiti/seelikut (mis on paar numbrit väike ja näeb välja nagu sardell (seda pole öelnud). Mitte hirmust (ma seda ei oksa tunda), aga ihtsalt labane näeb välja :-). Või on tegu siiski kohutava mahajäämusega minu poolt. Ma noorena kandsin igast asju, aga tahtsin välja näha elegantne ja seksikas, mitte labane.
VastaKustuta