Otsime töötajat

Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).

Naine on loom?

Lugedes Kurmo Konsa "Maailm 2.O" nimelist äärmiselt põnevat raamatut, jõudsin kohani, kus kirjeldatakse varases ajaloos tuntud ideed inimest kunstlikult "ehitada". Kuna evolutsioonist veel midagi ei teatud (olgu, tänapäeval nii mõnedki ei usu seda samuti), siis üritati kuidagi lahti seletada inimese teket ja arvati ka seda, et kui esimesed inimesed tekkisid nö mittemillestki, siis peaks see ka tänapäeval võimalik olema.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.

Võimatu missioon: töö ja pereelu ühildamine

Tänases Postimehes arutatakse taaskord töö ja pereelu ühildamise teemadel. Nagu mina olen aru saanud, siis enamikel juhtudel on see võimatu. Rääkige nii palju kui tahes osalisest tööajast või millestki muust aga ilma et üks pool kannataks, see läbi ei lähe. Mul on osaline tööaeg, saan töötada kodus ja siis kui ise tahan (mööndustega - tööl on siiski tähtajad ja neist tuleks kinni pidada), samas nõuab laps ärkveloleku ajal tähelepanu - ok, ta ei tee seda kogu aeg ja vahel magab, aga mis normaalne töötegemine see on kui pead end pidevalt katkestama? Mu psühholoog ütles, et sellise elu juures on vaimsed häired absoluutselt loomulikud, sest nii ei saa ennast süümepiinadeta killustada.
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...

Köögiblogi

Aastas mõnikord ikka juhtub, et tuleb tuju midagi süüa teha. Ja siis neist mõnest korrast üksikutel see ka õnnestub. Saan aru, et tegelikult see kokanduse alla ilmselt ei käi, aga poleks ma teada saanud, et poes müüakse sellist asja nagu muffinipulber, poleks ma üldse neid tegema hakanudki. Igatahes tulid minu šokolaadi-metsmaasika muffinid ilgelt head välja. Krt, ükski isetehtud muffin ei saa ligilähedalegi! Saan aru, et nipp on metsmaasikate loomulikus veetluses, aga ikkagi. Eriti hea oli muide tainas (damn, ma olen kogu elu arvanud, et tainas on selline kole kõnekeel ja taigen õige aga ÕS väidab, et tainas on soovitatavam). Ma ei saagi tihti aru, miks on vaja head tainast raisata ja sellest keskpäraseid kooke teha kui võiks seda ka niisama süüa - no pannkoogid, täiesti mõttetud asjad ju aga see-eest tainas on väga hea. Muffinid olid head aga välja nägid nad muidugi nagu tüüpiline minu tehtud söök - no kust mina teadsin, et nad ruumi vajavad! Arvasin alati, et muffinipannidel on lihtsalt müügiedu nimel (no et sa ikka rohkem panne ostaksid) neid auke nii hõredalt peale tehtud...
Aga et ennast kiita pean mainima, et eelmine nädal tegin Tom Kha suppi (loomulikult Tom Kha supimaitseainega), mis maitses täpselt sama hea kui Truffe kohviku kana-ingveri kookospiimasupp cappucino vahuga. Ja Truffe toidud on minu hinnangul ühed Tartu parimad. Aga mul on see kiiks, et kodune miljöö pole ikka see ja seetõttu ma ei viitsigi midagi erilist pingutama hakata. Isegi koju tellitud hiina toit ei tundu nii hea kui restoranis söödav. Ma olen vist ilge snoob.
Peagi on plaan teha spagette kooreses päikesekuivatatud tomati kastmes. Tomatid on juba ostetud, koor jäi täna poodi, seetõttu täna veel ei saa. Aga gurmaanid jääge ootele :)

Musklis mässajat igatsedes

Kahe päevaga sai vaadatud kahte filmi, mille tegevus toimub suuremalt jaolt psühhiaatriahaiglas: "Lendas üle käopesa" (1975) ja "Veronika otsustab surra" (2009). Mõlemad filmid on tegelikult head, aga kuna esimene neist on siiski maailmakuulus klassika, mis saanud 5 Oscarit ja teine Paulo Coelho teose ekraniseering, siis võrdluses on esimene teisest muidugi üle.
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)

Psychoterror "Parmakarma"

Kogemused ütlevad, et plaati peab ikka õige mitu korda kuulama, enne kui temast midagi arvata saab, seetõttu ka see jutt siin, mis sisaldab lisaks juba paarinädalataguse esitluskontserdi muljeid, nii hilja ilmavalgust näeb.
Psychoterrori uus plaat Parmakarma üllatas esimesel kuulamisel autos sellega, et ma ei oleks hääle järgi kuidagi arvanud, et lauljaks on Freddy, kuidagi hoopis teistmoodi kõlas. Hiljem, kodus krabisevatest kõlaritest tundus juba rohkem Freddy olevat. Ah, ei ole seal midagi nii uut mu meelest nagu teadjamad arvustajad on hirmutanud - ei ole nii, et ootustele ei vasta. Võib-olla tõesti on osad laulud raadiosõbralikumad kui varasem looming aga eks sealtki leiaks midagi. Üldse, Psychoterror plaadilt tundub selline ilus ja romantiline, kurb saatus ja koledad lood - selline plaat, mida kuulad just sõnade ja meeleolu pärast aga laivis on asi hoopis teine. Ehk siis pannakse täiega nagu viimase plaadi esitluskonterdil Tartus, kus Freddy oli nii omas elemendis, et ei tahtnud pärast lavalt üldse ära minna ja üritas veel peale bändi lahkumistki laulujoru üleval hoida. Rahvast oli muuseas kõvasti rohkem kui sellele paar nädalat eelnenud pungiüritusel, kus peaaesinejaks oli J.M.K.E*. Ja L, kes on meie oma Freddy-gruupi ning alati meeleheitlikult otsib võimalust oma iidoliga kontakteeruda (enamasti tema nime rohkem kui viis korda röökides ja muidu häbi tehes), sai seekord väledate jalgade tõttu Freddyle ka suitsule tuld pakkuda :) Ükskord andis ta Kilingi-Nõmmel isegi meie eelviimase õlle Freddyle ära (oleks ka viimase andnud, aga see oli paremini peidetud), peale seda kui ma ei saanud pool ööd telklaagris magada kuna Freddy telkide vahel kõigile unelaule laulis (mis oli muidugi elamus omaette - ikkagi spontaanne looming). Parmakarma esitlusel läks mul taas kehvemini kui L-l - kukkusin baaritäie inimeste ees külili, kuna letiesine oli lögast libe ja pärast pidin taluma naisjoodikule osasaavaid kaastundlikke pilke.
Mulle meeldivad Freddy tekstid - nii nagu tema on see surnud punkar, kes mängib lõpuni, on Courtney Love see üksik tõeline rokkar, kes läbi sopa end ikka välja veab. Midagi nende tekstides, või õigemini tundes, mida need annavad on üllatavalt sarnast. Võib-olla on see ka kogu nende elatud elu, mis mõlema häälest vastu kõlab. Mulle see meeldib, sest ma olen snoob, kes pole kunagi midagi kogenud.
"Naistele ma valetan
ja mehi ma ei salli
ning omaenda ******
pole miski mulle kallim"

*pilt on tegelikult sellelt ürituselt just
******ropp sõna seestütlevas käändes

Elajad meie keskel

Olen tähele pannud, et on kaks regiooni, kus tehtud filme ja kirjutatud raamatuid vaadates/lugedes võib hämmastuda sealsest fantaasiast ja sageli saada šoki, milliseid jubedusi seal välja mõeldakse/tehakse - üks on Aasia ja teine Skandinaavia. Või on just minuga nii juhtunud. Kuigi vähemalt 2 inimest on mulle tunnistanud, et ka nemad on seda tähele pannud. Selliseid piinamisviise, mis Aasias välja mõeldi ei olevat keegi ületada suutnud ja ise olen ka ikka totaalse šoki saanud mõnda "toredat" filmi vaadates (ma ei vaataks iial selliseid filme aga tavaliselt unustatakse mõned seigad arvustustes ära...). Sama ka nö perverssete Skandinaavia filmidega, millesarnaseid nüüd küll ka meil tegema on hakatud (a la Somnambuul). See sama Stig Larssoni triloogia on ju ka ikka šokeerivam kui mõned tavalised krimkad. Igatahes, sattusin lugema taaskord ühte äärmiselt rõvedat Rootsi raamatut. Rõvedat siis teema suhtes, kuid tegelikult äärmiselt mõtlemapanevat. Ainuke arvustus, mille leidsin on siin.
Ehk siis ootamatu lõpuga lugu, kus mõeldakse selle üle, kuidas reageerib ühiskond kui kord juba karistatud pedofiil vabadusse pääsedes oma kuritegu kordab ning kui tema tapjaks osutub mõrvatud lapse isa, kes teeb seda põhjendusega päästa järgmiste laste elu kuna võimud laste ohutust tagada ei suuda. Me võime selle isa õigeks mõista, sest see, mida ta läbi on pidanud elama on ilmselt hullem hullemast ja pedofiil tundub igale inimesele jäledam võimalikest kurjategijatest, kuid jamaks kisub asi siis kui selgub ühiskonna reaktsioon. Nimelt hakkavad inimesed omakohtu korras karistama tüüpe, kes neile pedofiilidena tunduvad - sageli täiesti ohutuid, kuid lihtsalt veidi veidraid inimesi. Teisi vanemaid enda saatusest säästa soovinud isast saab vastu enda tahtmist kangelane, kelle õigeksmõistmise eest rahvas meeleavaldusteni läheb, sest ei tundu ju õiglane saata trellide taha mees, kes tappis tõelise elaja. Ühele erandi tegemine mõjutab aga kogu ühiskonda ja nii võitlebki prokurör selle eest, et õigusemõistmine käiks seaduste, mitte emotsioonide põhjal. Antud olukorras muutub see aga ilmvõimatuks.
Raamat on tõesti jube ja ma ei soovita nõrganärvilistel seda üldse lugeda, eriti neil, kel endal lapsed. Üldse oleks hea kui selliseid teemasid ei eksisteeriks. Paraku see nii ei ole. Ise lugesin ja ega pärast hea olla küll ei olnud. Samas kujutan ette kui reaalne see teole järgnenud stsenaarium oleks, just selles osas, kus rahvas arvamust avaldama asub. Eks ole ju meilgi iga kuriteo kahtlusega loo all kommentaarideks, et tuleks maha tappa jne. Kui paljud tõesti selle teoks teeksid kui võimalus on? Ja kui paljud tegelikult süütud oleks? Meie tänavas vägistati ja tapeti mõned aastad tagasi noor naine. Täiesti kohutav lugu, eriti veel meie vaikses eramajade rajoonis. Ma ei tea, kas kurjategija saadi kätte, aga kuulsin oma kõrvaga kui räägiti sellest, et ühed ümbruskonna noormehed, kes sageli valjult pidutsesid ongi ilmselt süüdi. Üldise vaikuse taustal piisas vaid nende tegelikult tüüpilisest teismelise käitumisest, et kahtluse alla sattuda, ja mitte lihtsas õunavarguses vaid mõrvas. Ilmselt on inimlik otsida süüdlast aga kui palju see kahju võib tuua kui tõesti tuleb mingi väiksemgi signaal, et omakohus võiks olla lubatud?

Mõnitamine ja kadedus - inimlikkuse alustalad

See telefoniteema jõudis kommentaarides lõpuks hoopis kaugemale välja ja kuna mul on selle mõnitamise koha pealt rohkem öelda kui kommentaariks sobilik, siis teen uue teema.
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?

Kerli uus video ametlikult väljas

Kerli - Tea Party [Official Video] from KerliTv on Vimeo.


Kerli uus lugu filmist Alice Imedemaal. Muusika ei ole küll my cup of tea aga visuaal on see-eest väga ilus. Nagu Lady GaGal, noh :) (Sellest Kerli vs GaGa loost saab lugeda siit) Hea reklaamitrikk muidugi...Kummalisel kombel võib netist tõesti lausa kümnete kaupa selleteemalisi artikleid leida. Nii Eestist ku ka mujalt.

Üks sünnipäev ja üks matus

Pean suure kurbusega tõdema, et minu telefon (jah, see siin pildil on tõesti telefon) hakkab ennast ammendama - aku ei ole enam nii hea kui viimased 5 või rohkem aastat. Kahjuks ma ei mäleta enam, millal ma selle ostsin (tavaline reageering - sa OSTSID sellise? miks jumala pärast?), kuid vähemalt 5 aastat on ta kindlasti mind truult teeninud, sest 5 aastat tagasi elasin ma Tallinnas ja tegin endast sellega Viru keskuse mingi poe proovikabiinis pilti :) Ja need telefoniga tehtud pildid olid nii kõva kvaliteediga, et Rate'i läksid need ilusti üles :) Isegi praegu on kaamera kvaliteet veel võrreldav tänapäevaste mobiilide omadega. Ja kogu Kurjami plaat mahtus sinna sisse. Ning Tallinn-Tartu bussis terve tee Tetrise mängimine ja pleieri kuulamine ei võtnud tal ühtegi posti akut...Oh, nostalgia. Kõige hullem on see, et ma ei tea, millist telefoni nüüd osta. Mulle lihtsalt ei meeldi telefonid, mis näevad välja nagu telefonid :P No mõned nõuded on mul ka - wifi peaks peal olema, sellel praegusel ei ole ja GPRS on vahel ikka näruselt aeglane, lisaks tahan muusikat kuulata ja korralikke pilte teha ning soovitavalt võiks olla tegemist Nokiaga. Poes käies tundus ainuke kena telefon olevat IPhone, kuid ma natuke kardan seda puutetundlikku ekraani - erinevalt mõnest Nokia väljaandest ei paista saavat sellele katet peale panna ja üldse tundub see IPhone mulle kuidagi eriti õrnake. Lisaks sellele, et ma olen käpard, olen ma ka hüsteeriline eit ning lisaks mahakukkumistele on minu praegune üle elanud ka mitu vastu betoonseinaga põrkumist, mis on ka üheks põhjuseks, miks ma ei osta uut akut vaid olen sunnitud uut telefoni vaatama - selles jublakas, mille külge saab ripatsi kinnitada, on väike mõra. (Haa-haa, enamik telefone viskab peale paari kokkupõrget ju lihtsalt sussid püsti). Ma saan aru, et minusugune peaks vist tänapäeva õrnadest disaini+tehnikaimedest suu puhtaks pühkima ja hoopis mõne nö ehitajatelefoni soetama...
Lisaks sellele kurvale uudisele on aga juba homme aasta aega möödas sellest kummalisest inimliku eksistentsi piire ületavast kogemusest, mille tulemusena siin üks blondiin mööda tube jookseb. Ja hämmastusega avastasin, et ma ei olegi kuhugi oma detailset sünnituslugu kirja pannud :P (dream on!). Ahjaa - minu arvates on esimene sünnipäev selline vanemate jaoks tore üritus, et ega kingitusi ju pole vaja kui tüüp ise veel aru ei saa, et neid nõuda tuleks :P Või peaks ikka mälestuste (?) huvides korraldama ürituse, mille jaoks pannakse kinni mõni mängutuba, lastega tegelevad Pipi ja Limpa, šampus voolab ojadena ning kutsutud on 40 külalist (no lapse sõbrad oma vanematega)? Kui teil ei ole ühtegi last ega kogemusi nendega, siis võib-olla te tõesti kujutate ette, et üheaastasel on mõni sõber aga muidu tundub see teile siiski koomiline. Aga selliseid üritusi korraldatakse. Ma ise läheks ka rõõmuga kui süüa pakutakse ja mõni Pipi või muu elukas samal ajal lastega tegeleb...

Olen vist punane vol. 2

Sellest häbiväärsest asjast, et mulle uusaasta jõuludest rohkem meeldib, ma juba kirjutasin. Nüüd tuleb üles tunnistada ka see, et mulle meeldib naistepäev kõvasti rohkem kui emadepäev. Emadepäev seostub mulle süü ja häbiga. Just nimelt - täna nüüd oma ema, sest ta on pidanud sinusuguse läbi valu sünnitama ja siis veel üles kasvatama ka. Ole tänulik, raisk! Ilmselt olen hälbega aga juba lapsena tekitasid kõik need emade ülistamise laulud minus tohutut ebamugavust (Millal maksan memme vaeva?). Kohe rõõm oli mõnda isadele pühendatud harva laulu kuulda - Freud muidugi teadis, mida arvavad väikesed tüdrukud oma isast ja mida emast...Kõik need laulusaated olid minu jaoks lapsena seetõttu häirivad - tundus, et ema jälgib silmanurgast, kas mul on vähekenegi häbi, et teised nii kenasti oma emmedest laulavad, samal ajal kui mina selline häbitu jõmpsikas olen. Mu ema on täiesti normaalne inimene ja mina ka (meie pere standardite järgi :P) aga meil on mõlemal 1 viga ja see on enesekesksus. No ei saa mina aru, miks peaks laps olema tänulik oma vanematele, kes ta siia ilma tõid - tema ise ju ei tahtnud sündida (muuseas, mu ema vaidleks siin mulle vastu). Kasvatamine seisneb enamasti samuti lapse enda reeglitele allutamises. Justkui ori peaks isandale lilli tooma. Ma tean - ma ei ole võimaline normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas, sest ma ei talu juhtimist, juhendamist, õpetamist aga kuidagi olen siiamaani hakkama saanud. Kui nüüd mõelda, siis ühes aspektis on see omadus siiski kasulik - ükski domineeriv isane, kes pikemas perspektiivis mind peksma sooviks hakata, mulle huvi ei paku :)
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...

Ma panen hullu

Avastasin raamatu millesarnast pole juba aastaid lugenud. Algul arvasin, et autoriks ongi see sama, kelle raamatud viimasena sellise emotsiooni tekitasid, kuid täna sain teada, et see nii ei ole. Jah, mul ei olegi ainult üks elav alter ego vaid neid on mitu. Ja see täna avastatu on ära teinud kõik, millest mina olen unistanud - kogu pühendumusega ja samas headuses. Seega võin mina siin vabalt edasi oleskleda - sellest ei jää maailmal midagi saamata. On nii hea avastada, et keegi, kes on sinust mitu korda andekam ja erudeeritum ajab sama asja, mida sina ja sa ei peagi oma hädiste oskuste ja teadmistega mingit jama välja punnitama, et inimesteni jõuda, kes niikuinii millestki aru ei saa. Ma pean oma alter egosse veel süvenema, et kindel olla kas ta oma kohta ikka väärib aga esmakohtumine oli paljulubav.

Kas vigu meditsiinis saaks ära hoida?

Jube lugu tänases Postimehes. Kardan, et ise sellist asja üle ei elaks ning peale seda normaalseks ei jääks. Kes on süüdi? Me kõik oleme oma vigadega inimesed, kuid on osa elukutseid, mille esindajad peaksid justkui vigadeta olema. Ise sünnitades ei mõelnud ma hetkekski sellele, et kui arst juba kohal on, siis võiks midagi valesti minna (sellisel hetkel ilmselt ei ole sellised mõtted ka eriti kasulikud ja tõrjutakse seetõttu eemale). Tegelikult oli vanasti sünnitus peamisi noorte naiste surma põhjusi ning on seda arengumaades ka praegu. Aafrikas on palju lapsi ka seetõttu, et üheksast rasedusest jääb ellu vast kolm last (info kahjuks ilmumise lõpetanud ajakirjast Lilit). Arenenud maades on ka ühe lapse kaotus korvamatu trgöödia. Ilmselt just selle tõttu lähevad sellised lood nagu Pärnus juhtunu eriti hinge. Samas on sünnitus ja igasugune muu arstlik operatsioon alati ohtlikud ja seetõttu tuleb nende sooritamise lubamiseks lausa allkiri anda, et ollaks kindel, et asi võib ka ebaõnnestuda. Vigade eest pole meist keegi kaitstud, kuid vead inimestega tegelemisel võivad vägagi saatuslikud olla. Jah, võib juhtuda vale ravim, see vale ravim võib tappa, kuid siis ei saa öelda, et arst oli kuritahtlik. Kuritahtlikult hooletu? Ma ei tea, ma olen elus päris palju hajameelseid vigu teinud ning ei ole kunagi halba soovinud. Just sellepärast ei julgeks ma teha tööd inimestega. Arvud on kindlamad - neid saab tavaliselt üle kontrollida. Jah, arst saab ka üle kontrollida. Aga - olen kindel, et ikkagi ei saa 100% veatust saavutada. Teine asi on juhtum, kus patsient on kindel probleemis (antud juhul käis isa väidetavalt mitu korda arsti appi palumas), kuid arst ei ole ning on endas nii kindel, et ei võta patsiendi arvamust kuulda. Kuidas saab inimestega seonduvas nii kindel olla? Isegi peale 30 aastast töötamist võib ette tulla eriolukordi. Kahjuks olen ka ise kohanud halvustavat suhtumist, et mida sina ka tead ning kohanud meditsiinis ilmsete suhtlemisprobleemidega inimest. Minu arvates on just sellised inimesed need tilgad tõrva meepotis, kes sunnivad inimesi meditsiinis kahtlema ja igasuguseid alternatiivvariante otsima. Väidetavalt olevat Eesti üks enim esoteerikat jms usaldav riik. Samas on kõigile teada eestlase tuntud suhtlemisoskamatus.
Mitte miski ei saa kompenseerida selle naise kannatusi, nii nagu keegi ei saa ilmselt kunagi täit selgust, mis siis õieti toimus. Ma ei taha kedagi seetõttu süüdi mõista, kuid kui lugu oli nii nagu Postimehest seda lugeda sai, et arst lihtsalt ei pidanud olukorda hoolimata patsiendi arvamusest ohtlikuks, siis ilmselt ei ole õige sellise inimese jätkamine arstina (kui muidugi see peale avalikustamist enam võimalik ongi). Kui palju aga on nö õnnetusjuhtumeid, kus patsient ei kaeba, kuid arst saaks ikkagi midagi ära teha, kuid ei tee, kuna arvab, et olukord ei ole nii hull? Mida saaks teha, et sellist asja ära hoida? Me oleme sunnitud arste usaldama ja tavajuhul on see kindlasti ka parem variant kui ise ennast ravima hakata, kuid kas tulebki leppida sellega, et mõnikord võibki valesti minna või tuleks siiski püüda rohkem märgata inimesi, kes ehk oma suhtlemisoskuse puudulikkuse, lohakuse vms tõttu arstiametisse kõige paremini ei sobi hoolimata oma haridusest? Kindlasti on ka osa patsiente lihtsalt rumalad või kiuslikud, kuid kui ühe arsti kohta on juba mitmeid kaebusi erinevatelt inimestelt, siis tuleks sellele reageerida. Aga jälle see suhtlemsoskus...No näiteks on ühes kliinikus alati aegu ühe kindla tohtri juurde, kus aga pidavat käima ainult need kõige tugevamad - emotsionaalselt siis. Tohter võib ju omal alal tugev olla aga on see normaalne, et ta suhelda ei oska? Või on see meil igal alal nii üldlevinud probleem, et keegi teistsugust olukorda ei eeldagi.

Moeeiraja ülestunnistus

Räägin nüüd natuke taga. Kui see on üldse taga rääkimine kuna ma tean, et "tagaräägitav" seda siin niikuinii loeb. Igatahes käisin sünnipäeval ja päevakangelasel oli seljas üks pluus, mis ka minul olemas on. Kahjuks läks minu oma katki ja ilmselt ta mul enam eriti hästi seljas ei istuks ka, aga kuna see sünnipäevalaps on rohkem modellimõõtu kui mina (rääkige minust ka nii taga, palun :P), siis temal nägi see pluus seljas välja nagu uus. Konks siin ongi - nimelt olen mina enda pluusiga uhkelt 9. klassi lõpualbumis. Ilmselt on ka see teine eksemplar sealt ajast pärit.
Tegelikult ei ole see veel midagi - mul on üks särk, mida ma siiani uhkusega kannan, toodud minu emale äia poolt mingist sotsialistlikust vabariigist enne seda kui mina olemas olin. Väga punk punane särk - mustast pitsist äär ja naisenägu ees.
Meenub ka lugu koolist kui klassiõde mu kleiti vaatas ja kohmas, et tal on ka selline aga ta ei kanna seda enam ammu. Ahjaa, see oli põhikoolis ja viimati kandsin ma seda kleiti kodus eelmisel suvel - siis rebenes ta lootusetult ja kuna minust parandajat ei ole (jumal tänatud, et ei ole, siis vist võiks mõni riie vanuses kandjaga konkureerida) tuli ta minema visata. Ühe teise kleidi, millel lukk suvel katki läks, ostsin koos emaga Tenerifelt kui olin 13.
Et siis - kellele kiirmood? Mulle näiteks Monton iseenesest meeldib, mul on üks nende ilus leheroheline kevadmantel, aga üha enam tundub mulle, et peaks vist imelik olema seda neljandat hooaega järjest kanda. Mantel, kuramus, peab vastu ka, erinevalt "kõige ilusamatest" teksapükstest, mis samuti Montoni nime kandsid ja peale paari kuud kandmist tagumikust niimoodi lõhki rebenesid, et neist isegi enam moodsaid rebitud Daisy Duke'e (eee...ilmselt küll pole sellised püksid tegelikult kunagi moes olnud) ei saanud teha.
Kiirmood peakski vist olema selline, et ostad üheks hooajaks ja seejärel unustad, kuid mul ei ole kombeks osta asju, millega ma vaid ühehooajasuhtesse soovin astuda. Sügisel korraldas Kaubamaja kampaania oma vanade riiete äraandmiseks ja kui ma selle vaimus kappi korrastasin, avastasin, et mu nö kõige uuem riideese oli ka juba 3 aastat vana. Jube - mis naine see selline on! Viisingi terve hunniku asju taaskasutusse. Ma ei saa aru, kuhu panevad oma riided need kiirmoetarbijad - isegi minu šoppamisharjumuste juures ei lähe mul kapiuksed kinni.
Ilmselt on mu vanemad suutnud mind kokkuhoidlikult kasvatada, sest niipea kui ma midagi soovisin, küsiti, kas vana on katki ja sellest ilmselt mu harjumus osta asju siis kui "vana on katki". Ükskord isa ütles mulle, et noorel daamil võib ja peabki olema mitu käekotti :). Kui paljudele seda meelde tuletama peaks?
Ühtepidi on see vähetarbimine kindlasti hea, teisest küljest võib-olla ma olen tõesti imelik, et ei käi nädalavahetuseti šoppamas ja julgen käia mitu korda kantud riietega (jumal teab, äkki räägitakse mind taga?). Heh, teisest küljest on vist naiste jaoks palju suurem jututeema see, kui mahutakse oma vanadesse riietesse :)

Ülerahvastatud ülikool

Lugesin tänasest Postimehest artiklit neist sadadest Hispaania filoloogidest, kelle TÜ oli tänu lävendipõhisele vastuvõtule sunnitud õppima võtma. Praeguseks peaks siis vähemalt see esimene sats bakalaureuseni jõudnud olema.
Loen ja imestan - omal ajal oli ikka õnn 4+2 süsteemis õppida, sest nii nagu tollal uue 3+2 kohta räägiti, nii ka välja tuli, et see esimene 3 on ilma järgneva kaheta üsna kasutu. Samas aga pole magistris nii palju kohti ning paratamatult peab osa kolme aastaga leppima. Ehk siis see kolm on justkui keskkooli laiendus, mis sulle aga erialaseid oskusi ei anna. Samas tuli artiklist välja ka kurioosum, et tegelikult ei saadud üheksat Hispaania ja Prantsuse filoloogia magistrikohta täis. Ehk siis kas kogu häda ikka on süsteemis või on ka inimesed ise veidi imelikud? Artiklis on ära toodud mitme noore Hispaania filoloogi karjäärilood - kui ameteid riidepoes (ok, too neiu töötas siiski kooli kõrvalt) ja poole kohaga ujulas ikka saab karjääriks nimetada...Kõige naljakam on aga avaldus ühelt noorelt: "Kui sa oled suur fänn ja asi on väga selge, ainult siis on võimalik erialast tööd teha." Eee...et oh häda kui asi ikka eriti ei meeldi ja koolist sai ka end kuidagi läbi veetud, siis ei saagi erialast tööd teha? Enamikelt intervjueeritutelt tuleb välja, et ega nad eriti veendunud ei olnud oma erialavalikus juba alguses. Aga miks siis õppida kui väga ei huvita ja on enam-vähem selge, et ka erialast tööd ei leia? Kõrvalepõikena võib öelda, et ma ise olin täpselt samasugune erialast mittehuvitunu, kuid minu eriala oli piisavalt lai, et sellega ka mujal läbi lüüa (millega arvestasin kohe eriala valikul, sest olgem ausad, kohe peale keskkooli ennast huvitavat eriala leida on ikka väga raske). Ja tollal sai üsna vabalt valida ka kõrvalerialasid ja vabaaineid, mis oma eriala ebahuvitavust kompenseerisid (ei, see kindlasti ei ole kõige mõistlikum variant).
Ise töölekandideerijate cv-sid vaadates on mind alati hämmastanud kui paljud väga kõrgelt haritud inimesed ei oma mitte mingit töökogemust või siis on see kogemus ainult lihttööde vallas. Saan aru, et sageli olukord sunnib igasugust tööd tegema, kuid minu meelest ei tee see McDonaldsite ja koristamise mainimine cv-s head. Eriti kui inimene ei ole loominguline ega suuda oma varasemat töökogemust kuidagi otsitava tööga siduda.
Tegelikult arutasime juba ülikooliajal, et ega see ülikool meile mingeid praktilisi teadmisi küll ei andnud - pigem laiendas silmaringi ning oli sellega justkui gümnaasiumi pikendus. See pole sugugi halb, sest minu meelest on ikkagi madalamal positsioonil inimene, kes tunneb töö tehnilist poolt, kuid ei saa aru suuremast pildist konkreetse ülesande taga. Samas paneb selline haridus väga suure rõhu õppijale endale - kas ta suudab pakutud teadmistes ise orienteruda, vajaliku välja selekteerida ja seda edasises elus kasutada. Kui ta seda ei suuda, siis äkki ta peakski omandama mingid konkreetsed oskused ja nende najal endale karjääri looma? Ehk siis ülikooli ja kutseõppe vahe. Tegelikult olen ma kogu aeg kindel olnud, et ülikoolis on siiski liiga palju rahvast ning osa neist on seal vaid paberi pärast, kuigi tegelikult aitaksid neid palju rohkem konkreetsed oskused. Samas ma saan aru, et kutsekoolide maine on madal (õnneks see on tõusnud võrreldes minu kooliajaga) ning mitte kõik vanemad ei lepi sellega, et nende lapsel ei ole kõrgharidust. Sama teed lähevad kahjuks ka paljud tööandjad - olen näinud päris palju töökuulutusi, kus näiteks sekretärilt oodatakse kõrgharidust. Ilmselt selle kõige tulemuseks ongi, et teenindav sektor on täis magistrikraadiga ja nelja keelt rääkivaid neiukesi (soolise erinevuse aspekt on juba teine jutt...). No nii võiks ju teeninduskultuur meil viimase peal olla, aga kui inimene ka ise tunneb, et on ülekvalifitseeritud, siis vaevalt, et ta seal leti taga parimas tujus on....

It's Cosmotime!

No on ikka huumor! Kuidas nad selliseid lugusid kirjutavad - et ürita nüüd mõelda nagu mees mõtleks? Kõik naised ju ostavad meie ajakirja kui seal on meeste mõtted kirjas, sest kuidas nad muidu üldse oma boyfriendidest aru saaksid. Mehed on ju Marsilt ja naised Veenuselt ning ainult meil on võimalus mehi dešifreerida. No ok - selle loo kirjutajal on ju tegelikult mõistusega kõik korras, sest ta saab aru kui kasutu on iga pisiasja pärast muretsemine, paaniline kaalujälgimine ja enda võimalikult ontlikust küljest näitamine. Samas tuleb teeselda, et sellistest asjadest arusaamiseks peab tingimata mees olema, kes omakorda arvab, et anna eidele hein ette - eit on õnnelik. Kas osad ajakirjad (ja nende lugejad) pole juba surmani tüdinud neist "mida naised/mehed tahavad"-teemadest? Nojah, uusi 13-aastaseid tuleb ju pidevalt peale, kes iga nipiga mõnd paar klassi vanemat lõngust ära võluda üritavad.
Üldse on tihti see jama, et ostad rumala peaga mõne pealkirja tõttu mingi ajakirja ja pärast saad jälle kahetseda, et läksid lihtlabase triki õnge, kus põneva pealkirja all ammutuntud tõdesid jagatakse. Kuigi ega ma hästi aru ei saagi, millest need ajakirjad kirjutama peaksid - ilmselt pole enam ühtegi teemat ega ühtegi huvitavat persooni, keda erinevad naisteajakirjad veel lahanud ei oleks. Samas ratas veereb edasi - iga hooaeg uus mood, sellest tulenevalt uued meigi- ja juuksetrendid, mõni uus staarike ikka tekib või saab vana lapse/uue kaasa/jätab vana maha/sureb ära (no siis saab teha lausa mitmeleheküljelise tagasivaate), lisaks alati on avaldamata retsepte ja proovimata dieete. Aga suhted - need on enamasti ikka need samad juba sajandeid ja lootus sealt midagi uut ja põhjapanevat leida on ilmselt juba eos luhtunud. Aga loomulikult väärib tunnustust see tubli inimene, kes erinevate pilkupüüdvate pealkirjade all iga kuu Cosmos uusi seksinippe paljastab. Vot tema ees võtaks küll mütsi maha - inimene, kes ka s***st saia suudab teha! (Kamasutra on ju kirja pandud ja palju see inimkeha ikka paindub...)

Paar kontserdipilti Rammsteinilt

Mõned pildid kontserdilt ka. Kuigi paljud olid sisse smugeldanud fotoaparaate, on need siiski telefoniga tehtud aga päris normaalselt välja kukkunud. Ametlik press sai ju pilte teha vaid esimese loo ajal + rahvast pausi ajal (ehk siis väike pettus aga samas pimedas ei oleks ilmselt need pildid tegelikult möllavast rahvast välja tulnud).



Siin siis vana hea leegiheitja trikk.



Roosa vahukahur



Finaal - Engel

Rammstein 24.02.2010 Saku Suurhallis

Peaks vist alustama nagu pubekad, et kontsert oli ülikõva. Kokku olen nüüd käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil, mis Eestis toimunud ja kui eelmine kord kord jäi veidi lahjemaks kui esimene kontsert, siis seekordne ei jäänud millegagi esimesele alla. Olid asjad, mida nad igakord on kasutanud - leegiheitjad suus, raketid helipulti ja tagasi, paadisõit rahva sees ja klahvpillimängija tümitamine, kuid oli ka uusi trikke - lasersilmadega kurjad imikud, kes kõigi rõõmuks lõpuks plahvatasid, "jumalik" valgus Till Lindemanni suust, roosa vahukahur (vihje loost Pussy) ning perfektne lõpplahendus minu lemmikloo Engel näol, mida Lindemann mitmemeetriste põlevate inglitiibadega esitas. Kui mu mälu mind ei peta, siis ühelgi varasemal kontserdil seda lugu mängitud ei ole. Uus plaat tuli pea terves koosseisus ära, lisaks ka mitmeid vanu lugusid + 3 lisalugu ja lõpulugu (huvitav, kas kogu tiibadeagregaadi selgaajamine nõudis seda pausi viimase loo ees või lastakse publikul tõepoolest arvata, et nemad karjuvad bändi tagasi? Mitte et mul endal hääl ära ei oleks olnud...)

Setlist:

1. Rammlied
2. Bückstabü
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Weisses Fleich
6. Feuer Frei!
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich Du Dir Weh
10. Liebe Ist Für Alle Da
11. Benzin
12. Links 2-3-4
13. Du Hast
14. Pussy

Encore 1

1. Sonne
2. Haifisch
3. Ich Will

Encore 2

1. Engel

Huvitav oli näha seda, et lisaks Du Hastile ja Ich Willile ajasid publiku eriti pöördesse ka Links 2-3-4 ja Keine Lust, mis on 2 Rammsteini loomingust kõige vähem meeldivat lugu mulle üldse. Tore detail kontserdilt oli mu ees olnud väike poiss, nii umbes 7-8 aastane ehk, kes laulis enamikku lugusid peast kaasa, ja mitte ainult refrääne.
Eestimaa armastust näitas Rammstein lisaks sini-must-valge lehvitamisele paadistseenis ka päris mitme Lindemanni poolt ära õpitud eestikeelse lausega, lisaks suurele tänule soovis ka head vabariigi aastapäeva ning käskis näidata oma käsi.
Seekord oli ka soojendusbänd täitsa kuulatav (ses mõttes, et Rammsteinil on alati soojendaja kuulatav olnud võrreldes näiteks Mansoni Eesti kontserdiga) - Norra/USA bänd Combichrist, mille laulja liikumine küll kangesti Rammsteini ametivenna oma meenutas aga võib-olla ei saagi sellise muusika järgi end kuidagi teistmoodi liigutada...
Ahjaa, see fännitsooni asi on küll imelik - praegusel juhul paistis seal silma hulk keskealisi tädisid, kes ontlikult tahaserva hoidsid - ilmselt siis mitte ise suurest huvist ostetud tuhandekrooniste piletitega, samal ajal kui suuremad fännid nende taga vastu aeda end oimetuks litsusid. Natuke nõme, et lavaläheduse eest tuleb tänapäeval maksta. Kuhu jäi vanamoeline trügimine? Ses mõttes oli lausa heameel oma istekoha üle, sest enda hädise massiga poleks ma põrandal ilmselt midagi näinud.
Lõpuks sai ju nalja kah - peale seda kui üks noorhärra "ootamatult" lavale jooksis ja seal põlema pandi, küsiti mu käest, et kas see oligi nii mõeldud...

* Foto Mart Sepp

Lits lapsega vol. 2

Käisin nädalavahetusel Tallinnas. Bussiga. Kuna mu pleieri patareid otsustasid 40 minuti järel tühjaks saada, pidin pealt kuulama kuuldemängu, mida pakkus selja taga istuv ja telefoniga lobisev noor ema. Ilmselt oli tegemist mingisuguse blogi aseainega, kus inimene soovib, et ka teised tema huvitavast elust osa saaksid. Kui see eesmärgiks poleks olnud, oleks ju saanud natuke vaiksemalt rääkida, sest ilmselt said tema eluga kurssi ka kaugemal kui eelmine ja tagumine iste istuvad sõitjad. Pakutud lühiülevaade näitsiku elust kujunes põnevamaks kui nii mõnigi seebiseriaal ning pani mõtlema enese sündmuste- ja suhetevaese elu üle.
Esiteks saime kõik teada, et teda on tabanud suur armastus kellegi alkoholilembese noormehe vastu, kes talle purjuspäi pidevalt helistab ning talle sõbrapäevaks vibraatori kinkis. Lisaks noolib teda keegi miljonär, kes soovib suisa temaga lapsi saada, kuid noore neiu süda kuulub siiski alkohoolikule, kellega varsti ka pulmad tehakse. Poiss on ju nii tore - nimetab lausa lastki enda nägu olevat, kuigi tema geenidel selle lapsega seotust ei ole. Just olid nad kutiga ka ära leppinud peale kuuajalist tüli, kus üksteisele ka kätega kallale mindi, sest keegi oli kutile helistanud ja neiut mustanud sõnadega "lits" ja muu selline, millest bussis rääkida ei sobivat (ohhooo!). Hetkel telefoni teises otsas olevat tibi ta ei kahtlustanud, sest see olevat ikkagi parim sõbranna ja ilmselt on asja taga üks kahe lapsega kade Rõngu eit, kellel pole ei meest ega raha ega kohta, kus elada. Aga rääkija ise on väga õnnelik ja teel helge tuleviku poole. Siis sai helistatud ühele sõbrale, kes esmaspäeval kinni pidi minema ja talle öeldud, et ollakse teel pealinna vähihaiget ema külastama ja õhtul ilmselt läbule, sest vanaema jääb titte hoidma. Titt oli kaasas, sest joomalembene boyfriend ei olevat siiski eriti usaldusväärne. Vanglaleivale minejat sai ka lohutatud, et isegi sai hiljuti pääsetud vaevu politsei küüsist kui mingile eidele peksa sai antud, kuna närvid olid nii läbi. Järgmiseks sai neiu jutule kõrvalpingil istunud tädiga, kes lapse vastu huvi tundis. Laps olevat peale avariid 3 kuud enneaegsena sündinud ja arstid oma rumaluses olevat öelnud, et titt ei jää elama ja lausa last ära tappa tahtnud. Õnnetuse põhjustanud meesterahvas oli neiul ja lapsel ka külas käinud, mis omakorda oli ärritanud tema kaasat, kes lapsega neiut mehe armukeseks pidas.
Kuni selle autoõnnetuse looni olin ma pidevalt silmi pööritanud (et kõrvalistuv ja ohkav vanahärra mind ometi samasuguseks ei peaks), aga siis lõi jälle see õnnetute lastega seonduv hardus välja ja pisar tekkis silma. Vaatasin taha ja naeratasin lapsele. Kole kahju oli tast, igas mõttes.

Nothing tastes as good as skinny feels*

Tegelikult ei julgeks isegi hõisata, aga tundub, et lõpuks ometi on Courtney Love mingil moel raja peale saanud ja üks kõige kauem (ümber)tehtud plaat , mille üks versioonidest isegi mul olemas on (ja mille lekkimise tõttu see plaat ka väidetavalt üks kord ümber tehti), hakkab võib-olla tõesti aprillis välja tulema. 5 aastat - pole paha :)
Igatahes saab igasugustest netti lekkinud koledatest piltidest paremini välja nägevast Courtneyst ja nüüd ka siis 11 aasta järel taasühinenud (khm - kui Courtney on ainus vana koosseisu liige, siis ei saaks ju nii öelda?) Hole'st siit lugeda. See Hole'i "taasühinemine" on muidugi nii kummaline asi, et mina pidasin seda varem naljaks, sest miks peaks Courtney oma plaadi esitajaks märkima ansambli Hole. Aga siis tuli välja, et tema arust tema ongi kogu ansambel Hole. Wikipedia artiklit on ka nii sada korda muudetud ja varem Courtney Love'i plaadist pajatav artikkel räägib nüüd Hole'i uuest plaadist - nagu pudru ja kapsad :) "Ma ei ole su ema - ma olen su vend!"

* Love, wearing a figure-hugging black laced suit and pink and blue tutu, opened the show with a medley of 'Pretty On The Inside' and The Rolling Stones' 'Sympathy For The Devil', on which she changed a line to "nothing tastes as good as skinny feels", referencing a quote attributed to Kate Moss.

Video üleeilsest Londoni kontserdist:

Minu internet

Olete te märganud, et hoolimata kõikjale levivast internetist ja väidetavast info üleküllusest ei tea suur osa inimesi ikka mitte midagi? "Kust sa kuulsid, et see ära suri?", "Mina pole kokkutulekust kuulnudki!" jne. Kuulutusi millegipärast ajalehtede võrguversioonidesse ei panda ja nendele saab jälile ainult paberlehte lugedes. Mina tellin lehte ja olen informeeritud - üks koht, kus pelgalt netiühendusest informeerituseks ei piisa. Aga tegelikult on veel palju asju, mida ka internetist kätte saaks, aga ei otsita. No näiteks on olemas infotelefonid - kas need teenivad tõesti ainult vanainimeste pealt? Ei tahaks uskuda. Aga juba sellest tüüpilisest küsimusest, et kust sa seda kuulsid, tuleb välja see, et infot ollakse ikka harjunud kuulma. Kas raadiost või siis pigem allikast "naised saunas rääkisid". Kes üldse raadiot kuulab? Peale taksojuhtide? Ma mõtlen siis neid nö popmuusikaraadioid, mitte juturaadioid, kust tõesti ka midagi kuulata on. Kui mina tahan raadiost muusikat kuulata, siis tuleb sealt ainult reklaame (raadioreklaamid on kõige jubedamad asjad üldse, ma vajuks häbist maa alla kui mu tööks oleks selliste jõleduste produtseerimine) või nn diskori möla. Kas osa inimesi ootabki tarbimiseks nö möla mitte infot? No näiteks aretab Facebookis sigu ja lambaid ning lobiseb Buduaaris aga vajalikku infot ta üles otsida ei suuda. Postimehes oli (kõik sellised asjad tulevad liiga hilja meelde, et allikaid üles leida) artikkel interneti kasutamisest ja sealt tuli välja, et tõepoolest on erinevad tasandid, kuidas inimesed internetti tarbivad - kõige kõrgem on siis see tase, kus inimene ise interneti sisu loob ja et seda tegevat vaid marginaalne rühm inimesi (pole kunagi nii selle peale mõelnudki, kuid tõsi ta ju on - sul on mõned tuttavad blogijad ja ülejäänud ei tea sellisest asjast üldse midagi). Näiteks mõne inimese jaoks on internet koht, kus saab pangamakseid teha ja siis on üks leht veel, kus saab online mänge mängida. Huvitav on tegelikult see, et isegi neil nö kõrgema taseme kasutajatel võib olla (ja ongi) internetis alasid, mida nad ei kasuta. No mima näiteks pole peale proovimise kunagi käinud jututubades. Mõne jaoks aga just see ongi internet. Ehk siis kas saabki imelikuks pidada seda, et osa inimesi ei tule selle pealegi, et infot internetist otsida?
Ja ilmselt on see üldse nii kultuurispetsiifiline teema, sest enamike välisriikide kodanikud ei tea midagi tuludeklaratsiooni elektroonilisest esitamisest ega kujuta ettegi, et enamikke sots. toetustega seotud teemasid saab kodust lahkumata lahendada.

Hüsteeritsev eit kaitseks natuke teist

Ma olen täiesti spordikauge inimene aga tänane Postimehe artikkel ehmatas ennast küll lugema. Kohe tuleb ära mainida, et lingi all on antud artiklist hoopiski viisakam variant ehk siis algselt oli armsa "õpivõimetu näitsiku" asemel nüüd artiklis olev "hüsteeriline naisterahvas" ja praeguse "naisterahva" kohal selline sõna nagu "eit"...Kel paberleht käepärast, võib sealt lugeda. Netikommentaaridest saab seekord samuti enamasti tõde kuulda. Ma arvan, et me kõik saame aru, et Kaia Kanepi loos võib temapoolseid vigu märgata, kuid kuidas tuleb loole kasuks lihtlabane solvamine? "Eit" noore naisterahva kohta öelda on siiski solvang. "Mingi eit oli mu kinni parkinud!"; "Eidemöla!" jne. Eite-taati on natuke teine kontekst. Ma arvan, et antud artiklist saaks ka feministid kenasti kinni hakata - hüsteeriline nagu eit? Ehk siis tüüpiline emotsioonideohvrist emane? No kuidas muidu - kõik naised on ju sellised. Ma saan aru, et meil on võrdsus aga ikkagi on kuidagi hämmastav vaadata neid mehi, kes naiste kohta halvasti ütlevad. Nagu mingi kompleks oleks, millele abi saab siis kui mõnele naisele "ära panna"...
Kole kui ennast nö kvaliteetleheks pidav väljaanne nii madalale laskub. Saan aru, et sport võib kirgi üles kütta aga endale võõrast inimest (no ma eeldan, et Pulleritsul pole mingit isiklikku vaenu Kanepi vastu) pettumusest avalikult solvata on kuidagi imelik.
Huvitav kohe, mis edasi saab. Nagu näha selle artikli muutmisega on siiski oma vigu tunistatud. Samas mina Kaia Kanepi asemel oleksin vist ikkagi šokeeritud ja nõuaks isiklikku vabandust.

Mida rohkem lugejaid seda parem?

Kas selleks indikaatoriks, mis näitab, et blogi on hea, on lugejate arv? Kas blogija peaks alati lähtuma oma lugejatest ja nende soovidest? Mina nii ei arva. Esiteks on mass rumal ja rumalate eest on parem varjul püsida. Kellel on viitsimist vaielda karja hulludega, kes ühe lause põhjal järeldusi teevad? Jah - üüratult kommentaare nii ilmselt saab aga ma ei kirjuta blogi selleks, et inimestega vaielda. Tunnistan ausalt, et mulle meeldivad rohkem inimesed, kes minuga nõustuvad (sa ütled, et hindad konstruktiivset kriitikat - kui palju selliseid kommentaare on võrreldes labase lahmimisega?), seega ei lähe ma vabatahtlikult vastuvaidlejaid otsima. Hea nipp lugejate huvi äratamiseks on loomulikult tabavad pealkirjad - no teame küll, isegi mina läksin varem nende õnge. Mõnikord tuli välja, et kogu postitus vaid pealkirjast koosneski, enamasti kirjeldati ligimeelitava pealkirja all hommikust pohmakat või pelmeenikeetmist. Blogi pidavat ka ilus välja nägema, et lugejatesse usaldusväärsust sisestada - aga mis kasu on disainist kui ma kasutan Feedreaderit (see vist ei ole väga popp programm aga mingeid analooge kasutavad ka popid inimesed)? Igavesti innovatiivsed on ka nupud Twitterisse ja Facebooki. Paljud seda Twitterit üldse kasutavad? Ja Facebook - tegin kah sinna überkeskkonda konto aga tuleb välja, et vähemalt minu tuttavad käivad seal vaid lilli kasvatamas ja lambaid adopteerimas ehk siis kõvasti mõttetum koht kui Orkut. Mõistuslik elu üldiselt puudub. (Mitmendal sajandil ma sündisin, et kirju sigri-migri mul pigem pea ringi käima paneb kui süvenema sunnib?) Ma ise vist ei loe ka ühtegi ülipopulaarset blogi - mõni üksik on sinna oma sisukuse tõttu sattunud, enamik pigem ikka nende ligimeelitavate pealkirjadega. No ei meeldi mulle see pugemine. Kui ma olin nii 13, siis vastasin alati igale poole, et tahan suureks saades kuulsaks saada. Praegu oleks see lihtsalt jube. Mitte et mulle imetlejad ei meeldiks - kellele ei meeldiks siis? Aga mida ma 13-aastasena ei teadnud, oli see et inimestes prevalveerivaks tundeks on siiski kadedus (mõnedel ka lihtsalt labasus) ja mina oma õrna hingekesega küll seda sopatormi üle ei elaks. Kunagi enam-vähem 7 aastat tagasi ütles keegi mu rate pildi kohta, et mul on koledad hambad (minu viisakas interpretatsioon originaalist) - mis te arvate, kas ma olen sellest üle saanud ega küsi ikka veel paari kuu tagant, aga tegelt - kuidas mu hambad on?

Allakäinud sõprus

Sõbrapäev varsti tulemas, mõtlesin väheke sõpruse ja sõprade üle. Vahel ju ikka mõõdetakse, et mitu sõpra sul orksis või kui pikk su list msn-is on. No mul ei ole eriti. Ma isegi ei hooma, kuidas saab kellelgi mitusada sõpra olla. Ok, ma saan aru, et ega mulgi sadat sõpra ei ole nagu orkut arvab, sealgi suur osa tuttavaid aga ikkagi. Noh, ilmselt kui sa oled tihti koole/töökohti/elukohti vahetanud, siis on neid sõpru (tuttavaid siis tegelikult) mõnevõrra rohkem ja siis kui sa kuulud mingitesse ühingutesse. Ma vahetasin elu jooksul ühe korra kooli (keskkoolist ülikooli minnes) ja töökohti on mul ka "oma pika elu" kohta vaid 3 (tundub, et see tegelikult väga väike arv kui olen vaadanud umbes omaealiste cv-sid). Ühegi ühenduse liige ka ei ole. Kui siia lisada veel vanaema argument, et mul on liiga ülbe nägu, et keegi muga tutvust sobitada julgeks, siis saamegi ühe eraku. Tegelikult on mul ikka sõpru küll, kuid mulle tundub, et ajas sõpruse mõiste nö devalveerub - kui nooremana oli sõber see, kellega iga päev ninapidi koos oldi, siis praegu kõlbab parimate sõprade hulka lugeda ka see, keda paar korda aastas näed. Ja mul on sellest kibedalt kahju! Ma nii tahaks, et mul oleks mõni sõber kellega iga nädal (no ma ei tahagi iga päev) kokku saada ja lobiseda, no nagu "Seks ja linn", noh. Aga siis lugesin seda arvustust nimetet filmi kohta ning hakkasin mõtlema, et äkki selline sõprus on tõepoolest võimalik vaid filmis? Argielus on meil töö ja pere ning sellega seonduvad kohustused (no vähemalt enamikul "Seksi ja linna" tegelaste eakaaslastel). Lohutavalt mainib arvustuse autor aga seda, et kodus on meil ju enamasti "parim sõber" olemas. Aga äkki see "parim sõber" ongi süüdi selles, et meil (üldistan siin, aga olen aru saanud, et väga paljudel naistel on sama olukord) enam sõbrannasuhteid pole? Äkki on mehed nii head "sõbrannad", et naisi polegi vaja? No vähemalt mingil ajal ja siis kui jälle mõtled, et võiks vaadata, mis see sõbranna ka teeb, on tema samuti endale mehe ja lapsed saanud ning ei leia enam sinu jaoks aega. Nii kohtutegi paar korda aastas ja siis ka ei saa korralikult suhelda, sest lapsed kraaksuvad jalus? Ok, nii hull see nüüd ei ole - alati annab organiseerida aga kui tihti viitsitakse kui sõbraga kohtumiseks peab enne paar päeva valmistuma? Endised sõbrad kaovad kuhugi elurägastikku ära ja hea on kui vahel kohtudes nad veel samasugused tunduvad kui kunagi ammu. Siis saab küll lubatud, et peab tihedamini kohtuma aga tavaliselt lubaduseks see jääbki. Oleks seda lapsena teadnud! Siis just mõtlesid, et kui tore on suureks saades ilma vanematelt luba küsimata sõpru külla kutsuda ja teha ainult seda, mida süda lustib! Sellepärast ma vist väga ei mõistagi inimesi, kes mäletavad kooliaega kui midagi halba ja tänavad õnne, et suureks kasvasid. Minu jaoks oli just see aeg lahe vabaduse aeg (mitte et ma siis nõnda mõtlesin...). Enamik probleeme on probleemid ainult vaeste jaoks, kuidagi nii see Kaur Kender kunagi märkis - nojah - oleks mul räigelt pappi, siis ei peaks tööd tegema ja lustiks iga päev sõpradega. Või siis nendega, kes tänu rahale ennast mu sõpradeks peavad (ja kellele ma nende jaoks vabaduse ostma peaksin). On ikka probleem, mida isegi raha ei lahenda!

Täna olen laisk

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Vist oli lugu sellest, et mu ema teadis kedagi toredat inimest nimega Lilit, kel olevat olnud minunimeline tütar, aga see võib jälle üks valemälestus olla.

2. Millal viimati nutsid?
Siis kui lugesin seda raamatut...Ma tean, ma olen hale. Ega ma isegi mäleta, mis mind just nutma ajas. Haiti orbudest, haruldase haigusega Varvarast ja Tartu lastekodudest lugedes tuleb ka pisar silma.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mul on neid mitut varianti ja need ilusamad meeldivad küll.


4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mulle üldse meeldib süüa. Aga lõuna jääb tavaliselt just selleks kõige hädisemaks söögikorraks. Kunagi Tnl-s elades sai söömas käia Pärnu mnt-l asunud Kathmandu Hilli restoranis, vot need olid üle kõige lõunad...


5. Kas sul on lapsi?
Jah, 1 tütar.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Kui ma oleksin idioot, siis mitte.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, ma vaatan elu ainult läbi roosade prillide ja naeratan kõigile. Kalli-kalli ja päikest teile! Ehk siis olen optimistlik aktivist nagu üks kunagi arvas.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei, aga on noolitud küll neid.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kunagi kangesti tahtsin aga kuna ma olen sündinud koba, siis alla ma võib-olla sealt isegi tuleksin aga kindlasti tõmbaks ma ennast enne kuskilt ära või takerduks kuhugi kinni vms mulle ainuomast. Seega, vanas eas pigem mitte.


10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ei söö selliseid mõttetuid asju, mis maitset ei oma ja kõhtu ei täida. Keegi päriselt ka neid hommikuks sööb?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jah. Rõve on ju muidu.

12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt või? Vastupidi. Juba kooliajal tõdesid ülikoolist saadetud praktikandid-lastemõõtjad (ei olnud lasteärikate jõuk), et mina olengi kõige nõrgem. A raisk, kus tahaks tugev olla. Nagu Buffy. Kui ma veel ühistransporti tarvitasin siis tekkis sageli momente, kus oleks tahtnud jõudu kasutada.


13. Milline on su lemmikjäätis?
Piparmündi.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Ilmselt nägu.

15. Roosa või punane?
Roosa ikka roosa :)

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Minu teine mina. Haigused.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Et asjad paika loksuksid.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Kindad. Fancy Fanny Kaubamajast 159.- Partnerkaardiga 151 midagi. Vast peavad kevadeni vastu. Ma muidu ei julge tavaliselt nii kalleid kindaid ostagi, sest kaotan neid pidevalt vasakule ja paremale.

19. Mida hetkel igatsed?
Nii argine hetk, et igatsusele ruumi ei jää. Kerge kevadeigatsus hakkab ehk saabuma.

20. Mida viimati sõid?
Pühapäeval sünnipäevalt kaasasaadud plaadikooki. Enne seda sõin piparkooke, mis aegusid jaanuari lõpuga aga vähemalt sain need muidu 54 krooni maksnud glasuuritud piparkoogid lõpuks 24 krooniga kätte :P

21. Mida hetkel kuulad?
Ainult arvuti undamist. Viimane lugu, mis mängis oli muidu L7 - Talk Box.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Spontaanselt punane.

23. Lemmiklõhn?
Kannikesed. Piibelehed. Tita nahk. Meri. Niidetud muru. Solaarium. Söögilõhnad. Kohv. Diori Hypnotic Poison. Kenzo Le Monde Est Beau.


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga. Töökaaslasel oli vaja diagnoosi lahti seletada.


25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall, suusatamine, poks...üldiselt ei fänna eriti.

26. Su juuksevärv?
Tumepruun. On olnud plaatinablondist süsimustani. Hetkel tundub enda oma kõige parem, aga ütle seda 16-aastasele :)

27. Su silmade värv?
Sinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Pole kasu neist. Kunagi sunniti kandma prille aga hiljem tuli välja, et ka neist ei ole kasu, sest üks mu silm lõpetas arenemise juba emakõhus ja mingi pingutamine teda tagasi ei too. Jube oli kannatada tädide kaastundlikke pilke, kui lapp ühe silma ees, bussi astusin.

29. Lemmiktoit?
Sushi. Aasia toidud. Itaalia köök. šašlõkk (lambast ja korralikult tehtud).


30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudukaid ei vaata üldse liiga hea kujutlusvõime tõttu. Õnnelik lõpp siis.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Pole nii ammu midagi vaadanud...Kinos vist suisa "Vääritud tõprad". Muidu uus Eesti eksistentsialistlik lühifilm "Mis sul viga on?".

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast 98 aasta Pori Jazzi t-särki. Seisis 12 aastat enne kapis kui selga sai ja teie tibid ärge aasige midagi, et "kõik riided, mida te aasta aega pole kandnud, võite ära visata, sest te ei kanna neid enam kunagi" Phäh.


33. Suvi või talv?
Ikka suvi. Talv on üks pidev ülemiste hingamisteede põletik.


34. Kallistused või suudlused?
Enamikult mitte kumbagi, palun!

35. Lemmikmagustoit?
Ei söö eriti magusat vt küsimus, mida sõid viimati. Koogel-moogel oli kunagi väga hea, enne seda kui avastati salmonella. Aga see võib-olla seostub selle lapsepõlve sinise taeva ja rohelise rohuga, sest ma pole koogel-moogelit vast 20 aastat söönud :)


36. Mis raamatut hetkel loed?
Jan Kausi "Hetk"


37. Mida su hiirematt kujutab?
Läpakal seda ei ole, teisel arvuti on mingi kolmnurkne arvutipoe logoga.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Muusikavideoid. Eile õhtul vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", mis on ainuke asi peale videote, mida ma veel telekast vaatan.

39. Lemmikheli?
See piiks, mida uks teeb kui keegi siseneb. (Hale, hale) Lapse naer. Lainete loksumine. Basseini hääled.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Rollingud.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Geograafilises mõttes Hispaania ehk siis Hispaania alla kuuluvad Kanaari saared.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Kunagi oli. Raiskasin ära. Ei pööranud tähelepanu.
Käsi oskan painutada nii, et kõrvaltvaatajad tavaliselt kiunuma hakkavad ja ühe pöidlaga tõmmelda.

43. Kus sa sündisid?
Tartus Toomemäel.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei tea, nii pikalt ei suudakski.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Ei ole üldse tutvuja tüüp. Viimati vist tutvusin uue töökaaslasega. Niisama väljas käies pole kunagi kellegagi tutvunud. (Sul on ju nii uhke nägu ees, arvab vanaema selle kohta, miks keegi minuga tutvuda ei taha...)

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mhhh...Ma olen nii häbelik. Niisama kohtuda poleks ju mõtet, mõnda inimest võiks tunda küll.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei osta raamatuid, sest loen neid tavaliselt vaid korra ja seega pean paremaks laenutada. Aga loen ma enam-vähem kõike, seega lasku aga käia ja ma ilmselt uudishimust laenutaks küll.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma praegugi nii pool siit pool sealt. Mees tahaks vist ikka olla.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Kellena eeldab, et mingi elusorganismina vist. No ei tahaks. Inimesed ikka kohtlevad enamikku neist päris koledasti ja ka ülejäänud vaba loodus on üks pidev lahinguväli.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Jaajah. Nagu mul üldse oleks nii palju tuttavaid. Need - saada edasi ja su võiduvõimalused suurenevad-ankeedid saadan ka alati enda vari-emailikontodele.

Blogiteraapia

Sai loetud August Kubizeki noorpõlvemälestusi Hitlerist , kus ühe erakordse omadusena toob autor välja Hitleri vajaduse kogetu endast välja saada ehk siis aluse tema hiilgavatele oraatorivõimetele. Autor märgib lausa, et ilmselt oli ta Hitlerile vajalik kui instrument, kuhu oma mõtteid laadida, kuna avalikult üksi rääkides oleks teda imelikuks peetud. Niisiis ootas ta sageli kannatamatult, millal sõber oma tegemised tehtud saab, et siis päeval mõeldud mõtted talle ette kanda. Kuna see kõik toimus tavaliselt hilisõhtuti, siis olevat autor mõnikord ka tukkuma jäänud, mille peale noor Hitler ta üles oli raputanud ja pahaselt oma monoloogi jätkanud. Järgnev ei seondu enam kuidagi Hitleriga, vaid lihtsalt antud loost saadud mõttega. Kui oluline on tegelikult see, et keegi meid ära kuulaks? Ilmselt on see tegelikult üks vähemainitud inimese põhivajadustest. Inimene saab väljastpoolt tohutult erinevaid impulsse ja ta ei suuda neid kuidagi ainult endale hoida. Inimene on justkui mingi masin, mis analüüsib ja interpreteerib saadud informatsiooni ja peab seda siis edasi jagama - kas rääkides, kirjutades, mingit muud kunstiliiki kasutades. Kuivõrd on võimalik (ja kasulik) see kui info inimesse niiöelda "kinni" jääb? Tundub, et inimene läbi saadava info teisendamise lisab sellele alati midagi endast ja saab seeläbi kuidagi väärtuslikumaks. Kas siis kui infot kuidagi endast välja ei saa, on valus ja halb kõigil või ainult neil, kes peavad end piisavalt väärtuslikuks, et oma mõtteid teistega jagada? Kas infojagamise soov on egoistlik? Või on hoopis üdini inimlik teistele oma olemasolust ja mõtetest teada anda? Mina, kui oma mõtete jagamisega seotud isik pean muidugi normaalseks seda teist varianti. Aga võib-olla mõni inimene tõepoolest ei soovigi ennast teistele nähtavaks-kuuldavaks teha.
Lapseeas oli mul kombeks omaette või õigemini mitte omaette, ma rääkisin seintel olevatele postritele ja neil olevatele iidolitele, terved loengud maha pidada. Sain seetõttu tihti pahandada ja üritasin end nö parandada, aga see ei õnnestunud absoluutselt. Ikka pidasin loenguid sosinal edasi aga mingil hetkel kui teema tulisemaks läks, tõusis ka hääl ja jäin jälle vahele...Eks ma kirjutasin ka, aga alati ei jõudnud nii palju ja nii kiiresti kirjutada kui vaja oli. Eks ma olin ju ainus laps ka, aga ma ei tea, kuivõrd see sellise harjumuse tekkimist mõjutas. Aga jah, alates kellegi omaealisega (ega ju vanematele saanud oma mõtetest avameelselt rääkida, nad poleks mõistnud ja ilmselt ka viitsinud kuulata) koos elamisest on see komme kadunud. Ja ma tõesti ei kujuta ette kooselu kellegagi, kellele oma mõtetest rääkida ei saaks. /Jube eit, kes jahvatab mehed surnuks/

Foobiatest

Tahaks kirjutada foobiatest kuna ühes foorumis (ei olnud muide Perekool :P) kurtis keegi oma sünnitusfoobiat ja seda, kuidas teda sellest hoolimata sünnitama sunnitakse (ei, teine variant ei ole igaveseks lapse kõhtu jätmine vaid keisrilõige). Nagu ikka, oli enamik vastuseid selliseid, et no mis see siis ära ei ole, ära tekita endale ise hirmu, kõik on hakkama saanud jne. Jah, kindlasti on tegelasi, kes mugavuse pärast lasevad India surrogaatemadel endale lapsi sünnitada aga lisaks mõistuspärasele hirmule on olemas ka foobiad. Lisaks suht levinud foobiale - ämblikukartusele (ma ei oleks näiteks nõus Austraalias elama) ja seoses sellega saadud kommentaaridele, et oh jumal ta on ju sinust väiksem ja ta ei hammusta jne, on mul veel üks "tore" foobia, mis natuke rohkem illustreerib foobiaid kui seesuguseid. Nimelt kardan ma väiksest peale paaniliselt näpust vereproovi võtmist. Isegi raseduse juures oli mu suurim hirm see, et äkki tahetakse mult selle käigus näpust verd võtta. Õnneks pääsesin, kuigi korra taheti tõesti. Ma siis küsisin, et kas veenist ei saa (veenist vere võtmisega olen kuidagimoodi ära harjunud) ja kui üllatunult vastati, et ei saa, siis läksin tutvuste kaudu teise kliinikusse, kus sai :) Ilmselt öeldi, et ei saa, vaid enda mugavuse pärast. Viimane kord kui mul ei jäänud muud üle kui lasta näpust verd võtta oli u 6 aastat tagasi tervishoiuarsti juures. Kõigepealt mu üle naerdi, seejärel käratati, et mismoodi ma sünnitada kavatsen. Ma vastasin muide vihaga, et ei kavatsegi sünnitada, mille peale mulle vastati, et mis naine ma siis olen. Oi kuidas ma armastan sellist mõttemaailma...Aga praegu võiks ma sellele tädile isegi öelda, et ma enne sünnitan kui lasen näpust verd võtta. Päriselt ka. Mis mind selle juures siis nii häirib? Ma ei tea, see ei ole otseselt valu, sest ega see ju nii väga valus ei ole - lihtsalt jubedalt ebamugav ja ma tunnen kuidas mu süda kohe seisma jääb kui keegi mind torkama hakkab. Minestanud olen ka selle protseduuri käigus näiteks. Kanüüli panemine on teine asi, mis mul õudusvärinaid tekitab. Sellest olen siiani pääsenud. Aga meenub, et kui vanaemal oli kanüül, siis ma koperdasin ta tilguti otsa...praegugi lähevad käed tuimaks kui sellele mõtlen...brrr. Igatahes ei ole foobia see, millest mõistusega jagu saaks. Eks ole naljakas küll, et Sting kardab antiikmööblit ja mõni kärbseid (no kuidas ikka sellised foobiad olemas saavad olla??) aga hea, et endal veel nii kergelt läinud on.

Kus sa olid-meem

Võtsin dakilt meemi.

Kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus Kuule 21.07.1969

No siis ei olnud isegi mu ema veel minu peale mõelnud :)

2. John Lennon mõrvati 08.12.1980

Ehh...Ma võisin olemas olla ja võisin ka mitte, igatahes mitte selles olekus, et oleks midagi mäletanud :)

3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986

Ma ei tea, kus ma olin aga mäletan seda, et kui enne seda kasvatati meil aias lehtsalatit, siis pärast enam mitte, kuna see pidavat kiirgust külge võtma. Vist käis jutt ka mingitest radioaktiivsetest pilvedest, mis meist üle võisid lennata.

4. Balti kett 23.08.1989

Sellega oli nii, et ei saadud ketti minna, kuna mul peeti samal päeval sünnipäeva. Telekast vist sai vaadatud. Mäletan, et väga ilus ilm oli (nagu lapsepõlves ikka).

5. Estonia uppus 28.09.1994

Erinevalt eelmisest on meeles väga halb ilm. Läksin kooli ja imestasin, et miks küll on kooli lipul leinalint ümber, sest ei teadnud juhtunust veel midagi. Koolis selgus, et klassivenna ema oli surnud ja siis arvasin pikka aega, et äkki sellepärast (tohman...). Päeva peale selgus tõde ja siis muust enam ei räägitudki kui õnnetusest. Mina sain tähtis olla kuna olin (vist 94 suvel isegi?) Estoniaga sõitnud. Hiljem sai, nagu dakigi, loetud ja vaadatud kõike Estoniaga seonduvat. Aga eks see mõjutas nii vist enamikku.


6. Diana suri 31.08.1997

Absoluutselt ei mäleta seda. Ausalt öeldes pole printsess Diana mulle kunagi midagi erilist tähendanud. Umbes aasta hiljem sai küll käidud Londonis Harrodsi kaubamajs vaatamas Diana ja selle ta viimase mehe nö memoriaali aga jah, erilisi mälestusi pole.


7. saabus aasta 2000

Sõpradega Emajõe ääres, kus sai vaadatud tol korral ebaõnnestunud valgusšõud. Mis edasi sai, ei mäleta. Kuid enamik tolleaegseid vanaaastaõhtuid lõppes millegipärast alati mingi jamaga...

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001

Vaatasin telekast noortesaadet Filter või mis nime ta tollal kandis. Kõrvitsa (no ei tule ta eesnimi meelde) selja taga oli mingi telekaekraan ja sealt näidati kuidas algul üks ja siis teine lennuk WTC-sse sisse põrutab. Esimese korraga ei saanud absoluutselt aru, mis toimub, et kas ikka päriselt või mis. Kõrvits stuudios oli sama kohtlase olekuga. Hiljem sai siis juba igasugu kanalitest infot ammutatud.

9. Michael Jackson suri 25.06.2009

Mina sain vist alles järgmisel päeval sellest teada Postimees Online'i vahendusel. Viimaste arengute põhjal oli ju aru saada, et midagi head sealt enam tulemas ei ole ja on vaid aja küsimus, millal Michaeliga midagi juhtub. Igatahes oli hale vaadata, kuidas peale seda kõik staarid ohkisid, kuidas nad küll Jackot armastasid - no kamoon - enamik neist pidas teda siiski nupust nikastanuks, kelle üle igal võimalikul juhul irvitati. Üldse oli see Jacko post-mortem-vaimustus natuke üllatav, oli ta ju viimastel aastatel täiesti varjus olnud. Aga üldiselt on mu seisukoht, et inimesed peavad endast erinevaid kergekäeliselt imelikeks ja poogivad neile juurde omadusi, mida neil ei ole. Eriti kui tegemist on imeliku ja rikkaga - süüdista ükskõik milles, kõik usuvad ja raha muudkui tuleb.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Kui nüüd mõelda, siis meelde jäi (minu lühimälu puhul erakordne, et üldse midagi) uudis mingist 12-aastasest blondeeritud ja ülemeigitud Johanna-Liisast, kes kodunt ära põgenes. Otseselt seda uudist ma kusagilt ei leidnud nimelt - Postimehes oli ainult kommentaar. Peakski minema ja uurima, mis värk on :) Meenub üks tore päev, mil midagi teha ei olnud ja süüvisin Google´i abiga Uhke-Olga, Tõehetke-Liliti ja Vändra-Aveli tegemistesse - kui palju mul jälle vahele jäänud oli!

Koledad raamatud

Olin väiksena selline laps, kellel iga kurvema asja peale lõug värisema hakkas (nagu vanaema ütles) ja olen muidugi siiani selline, kuid lapsepõlves üritati mind vähemalt säästa ja keelati seetõttu teatud kunstišedöövritega tutvumine. Turgenevi "Mumuu"ga näiteks. Mingi raamat oli veel, "Must koer" vist, mustlastest. Kui ikka öeldi, et sisu on kole kurb ja kutsu uputatakse ära, siis ma hoidsin heaga eemale. Mitte nagu "Inkvisitsiooni" või "Lolita" puhul, kus lihtsalt öeldi, et "pole laste raamat"...Lisaks ilmnes ka paljude lastefilmide puhul, et mind oleks tulnud neist eemale hoida - näiteks mingi multikas, kus vana kass metsa surema viidi ja üldse loomafilmid, kus paraku looduse julmus selgelt väljendus. Kui näidati kahte armsat mõmmikest, siis võis kindel olla, et vähemalt üks neist läheb enne suureks karuks sirgumist loojakarja. Või kelle poolt olla kui üks armas loomake teise sama armsa nahka paneb? Ma ausalt öeldes ei tea, kuidas lapsele valutult seda looduse paratamatust seletada (ja kui see valutult läheb, siis on jälle kahtlus, et lapsel kõik meeled päris õigesti ei funktsioneeri). Hullem on inimese julmusega - kasvatuslikust aspektist tuleks ju näidata, et loomadega halvasti käitumine on vale aga kuidas seda ilma last liigselt traumeerimata teha? Ma näiteks ei suuda ilmselt mõista Mumuu lugu - mida see lugejale õpetama peaks, eriti lapsele, kuigi see vist lasteraamat ei olegi (no mida ma targutan, ise pole lugenudki). Igatahes ostsin ma ükspäev paar lasteraamatut odavmüügist ilma neisse sisse vaatamata. Kodus muidugi vaatasin ja mida ma näen - talumehe kass tegi palju pahandust ja talumees pani kassi kotti ning viis metsa! Ja ei mingit hinnangut selle käitumise kohta. Ma saan aru, et selle hinnangu saaksin mina anda raamatut ette lugedes aga kui paljud ei anna? Kui paljud loevad seda nii nagu see olekski okei? Ma tegin muidugi eriti õilsa teo ja kinkisin selle raamatu ära.
Suurte inimeste raamatutest ka veidike konservatiivse nunna pilguga :) Ma ei loe tavaliselt krimkasid (põhjendusi siin ) aga mul soovitati lugeda Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Et jube huvitav, ei saa käest panna ning pealegi ju üleilmne menuk. Enam-vähem ainult selliseid arvustusi saab ka netist lugeda. Üks väheke põhjalikum siin. Eks ta põnev on (algus mu meelest küll mitte), kõik see, mis tast kirjutatakse, et huvitavad karakterid jne ka, aga ühest asjast ei räägi mitte kuskil mitte keegi - sellest, mis teema seal on. Sõbranna A., kuuldes, mis teema on, ütles, et siis on ju teada, miks see raamat müüb. Tegemist siis seksuaalvägivalla ja intsesti temaatikaga. Nii mina kui A. (ilmselt ka konservatiivne nunn :P) leidsime, et meil oleks imelik seda raamatut kellelegi soovitada, jumal teab, mis mulje see meist jätaks. Kuna ma krimkasid ei loe ja pole seega ise kursis aga keegi kuskil arvustuses (no ei leia enam üles seda...) väitis, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat...No mina ei tea, on siis kohe nii vaja seda? Varsti tundubki, et kõik kohad pedosid ja muid perve täis ning elu läheb nagu Suurbritannias, kus 75% lapsevanemaid "kidnappingu" hirmus oma võsukesi õue mängima ei luba (mingist dokist kuulsin seda).

Kuidas ma käsitööd vihkasin

Mul kohe kihvatas kui lugesin seda Rentsi postitust...Nimelt oli mu põhikooli viimase klassi päevikus mai kuu koha peal ekstaatiline hüüe: "Enam mitte ühtegi käsitöö tundi! Mitte kunagi! Jeeeeee!". Ma vihkasin käsitöötunde. Need 2 reedehommikust tundi olid mu tolleaegse elu suurim rist ja viletsus. Ma ei ole kunagi üheski "käelises tegevuses" kuigi osav olnud (ema põhjendas seda mu vasakukäelisusega) ja selleks, et mitte veeta kogu oma vaba aega mingit põlle või pajalappi valmistades, pidin pidevalt leidma uusi ja uusi vanaema või ema sõbrannasid, kes minu eest oma hobiga tegeleda saaksid (uusi seetõttu, et ükski sõbranna ei vallanud kõiki tehnikaid piisaval tasemel, mida koolis nõuti). Kaks reedehommikust tundi tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada ja püüda mitte õpetajale silma alla sattuda - see oli ka üsna kerge, sest andetud teda eriti ei huvitanudki. Kui andekas sai paari tunniga näiteks pool garderoobi valmis õmmelda, sest tema oli ainus kellele usaldati klassi ainuke normaalne õmblusmasin, siis mina pidin 2 tundi pusima idootse jalaga masina taga (no ei ole rütmitaju , ei ole), mis kohe kui ühe õmbluse valmis sai, selle ka sama teed pidi tagasi tõmbas ja muidugi koos niidiga, nii et pidin vähemalt 5 korda tunnis masinale uue niidi panema. Tollal oli meil sõprusklass Soomes, kus ka külas käidud sai ja siis tuli välja, et neil ongi seal selline süsteem, et laps võib olenemata soost valida, kas tahab õppida näputööd või puutööd. Õhkasin siis, et küll meil võiks ka ikka selline kord olla. Ega ma ei oleks kindel, et mu kobad käed puutööd paremini teeksid aga vähemalt ei oleks seda pidanud nö "koju kaasa viima". Rääkimata materjali ostmise kohustusest ja sellest, kuidas see sama naiselikkuse kehastus käsitööõpetaja, keda ka Rents kommentaaris mainib (TTG-lase tuneb ju ära :P), mind põlastavalt vaatas kui ilmusin kohale "imeliku" lõngaga, mille olin isaga koos ostnud, sest ema väitis, et tema nüüd küll sellistest asjadest midagi ei tea...Minusuguseid oli klassis paar tükki veel, ühega õnnestus meil ükskord tervelt 2 tundi laua all peidus püsida...See tütarlaps siis deklareeriski kord, et tema ei kavatse elus nii vaeseks jääda, et peaks omale ise aluspesu heegeldama hakkama. Proua naiselikkus ei osanud selle peale midagi öelda aga muidu põhjendati käsitöötunni vajalikkust meile näiteks sellega, et kuidas te siis oma lapsi ja lapselapsi aitate...Et siis käsitöö ongi laste kiusamiseks? Tõepoolest ei ole ma oma hilisemas elus kunagi ühtegi käsitöö vormi vajanud (no koolis õpid muidugi palju neid asju, mida hiljem ehk kordagi ei kasuta) ning olen ka kõik need vere ja higiga õpitud tehnikad unustanud (ma ausõna läksin alles siis sõbralike tädide abi teed kui avastasin, et endast ikka üldse tegijat ei ole). Mis töö õpetus see siis selline on? Kas tööd peab üldse lastele õpetama? Mind ei kaasatud kodus kunagi nö töökasvatusse (ema arvates oli lihtsam kõik ise ära teha kui pärast lapse järelt ümber teha - pedagoogiliselt kindlasti väga vale suhtumine), kuid sellegipoolest olen iseseisva eluga toime tulnud. No enamasti on ju paki peal instruktsioon olemas! Ma tean, et üldiselt on see vaatenurk väga võõras, et no mismoodi laps ei pea tööd tegema aga ausalt öeldes ma küll ei kahetse, et mu vanemad mind puid lõhkuma või peenart rohima ei pannud. Õnnelik laps olin ilmselt...Ja ma ei saaks öelda, et ma nüüd seeläbi hirmus laisk ja saamatu olen. Käsitöös olen jah saamatu aga ma ei tahagi trügida alale, kus professionaalid minust kordi paremini hakkama saavad. Eks ma ilmselt saan omad vitsad kui jälle näljaaeg tuleb ja maa pealt kõik ressursid otsa saavad.

Tots mi, tots mi näu!

Parem ikka hilja kui mitte kedagi (lame, lame) aga uue aasta saabumisest siis niipalju, et seekord tuli see stiilipeo raames ja nagu alati sellistel üritustel minuga juhtub, ei jõudnud ma mitte midagi ette valmistada. Teadagi, kõik ju vihkavad neid laisku, kes stiilipidudele igapäevariietes ilmuvad (ilmselt samapalju kui need omakorda selliseid, kes kangesti põnevaid ideid stiilikate jaoks välja üritavad mõelda). Õnneks oli abi lasteaialastest ülejäänud loomakõrvadest (teadagi, kõik vihkavad neid, kes topivad stiilikale pähe mingi totaka peakatte ja loodavad, et nüüd ongi ülesanne täidetud). Ehk siis purjus jänes, üks lindudest Tõnistetest ja mina kui lihtsalt tüüpiline emane ehk siis kiisu läksime rokiklubisse videodiskole. Videoekraan näitas osa ajast sinist pilti, soovilood olid enamjaolt jubedad (Vamos A La Playa, Touch Me jms). Üks hea lugu oli ka - 20Fingers "Mr Personality". Peost midagi tegelikult välja ei tulnud, sest kaasloomad tahtsid kohe alguses seina äärde magama jääda ja kes siis loodusega ikka võidelda viitsib. Moefopaa juhtus ka - panin selga oma glämmi pluusi, mida varem kõhuga kandnud olin (no ausõna ilus pluus, ei ole spets kõhu jaoks mõeldud), et kes seal klubis mind ikka varem sellega näinud on. Loomulikult jäi ette tuttav, kes mind ainult kõhuga näinud oligi. Appi, nüüd mõtleb, et mul muid riideid ei olegi! Ärge naerge midagi - pealinnas peol käies sugulane ohkas kunagi, et ega ma hull ole, et samu teksaseid teist korda jalga panen...
Peolt ära minnes oli vaatamisväärsuseks numbreid mittetundev riidehoiutöötaja. Saladuseks jäi, kuidas ta üldse meie riided tuvastas kuna numbrist tal mingit tolku ei olnud - vaatas iga mantlit otsides terve rõivistu mitu korda läbi aga kuidagi need õiged mantlid lõpuks kohale jõudsid...Ilmselt oli tal vanaaastaõhtul esimene tööpäev. Vähemalt oli meie avamata šampus jopekäises alles. Aknast nägime pauke ka. Teised ei mäletanud, et oleks näinud. Koju sai jala üle hangede koperdatud.

Juua on küll tore, aga...

Ei saa mina aru, miks mõnel inimesel väljendub endal auru välja laskmine kontrollimatus märatsemises. Ilmselt olen materialist, aga mind häirib eraomandi kahjustamine ja/või hävitamine ja ei oska mina ka tagantjärele selles midagi lõbusat näha - a la oli äge pidu, Pets peksis segi peaga akna segi. Kui ma avastaks endal selliseid "vahvaid" omadusi nagu kontrollimatu märatsuskihk, ma jätaks küll joomise maha. Selliseid inimesi on vist päris palju kui arvestada sagedust, millega näiteks bussiootepaviljone lõhutakse. Mul näiteks oli üks selline klassivend, kes kaine peaga täiesti normaalne oli aga kellest purjuspäi Kalevipoeg (see suure jõu ja väikse aruga rahvuskangelane) sai - alati kui mõni pidu ülekäte läks, siis oli teada, et minu koledad teod (ma pigem lõhkusin ennast ja kippusin ära kaduma) jäävad kalli klassivenna omade varju ning vajuvad kiirelt unustushõlma, samas kui tema Tšingis-Khaanlikult soolaga väetatud maapinda ja materiaalseid purustusi jäädakse pikaks ajaks mäletama. Kõrvaltvaatajana tundub selline tegevus ehk lihtsalt nõme aga kui asi puudutab mu enda omandit, võin ma päris kurjaks saada. Ma saan aru kui lapsed kogemata mõne klaasi puruks teevad (mõni ei saa - ühel sünnipäeval tuli lapse lõhutud klaasist selline skandaal, et terve pere lahkus kuigi võõrustaja oli mitu korda toonitanud, et tema seda klaasi taga ei igatse ja lastel ikka juhtub. "Siukestelt tuleks lapsed ära võtta!"- juhtum) aga mis võlu on selles kui täismees klaasitäie kleepuvat likööri vastu seina virutab? "Ta ongi selline" ei ole mingi võluv vabandus ega tekita antud isiku suhtes aukartust.
Ma olen vist üldse viisakas märatseja - alati käin makki vaiksemaks panemas, sest tean, mis tunne on "mingite värdjate" pärast mitte magada saamine. Üldse ei saa ma aru, miks peab muusikat, ka väga head, liiga kõvasti kuulama. Mina teen seda ainult vihasena aga enamasti peavad purjus inimesed kõrvadele valusat volüümi just parajaks tantsualustajaks. Ja miks peab tantsides trampima? Küll need noored on ikka hukas - ainult joovad ja lõugavad, mida peavad selle peale tegema vanainimese närvid?

Kes sa oled, metroseksuaal?

Seks müüb. Üldiselt peaks inimesi liigitama hetero- ja homoseksuaalseteks aga nüüd tuleb välja, et meil on veel retroseksuaalid, metroseksuaalid ja neoseksuaalid...Kuigi nagu välja tuleb, ei sõltu nende määratluste puhul asi üldse sellest, kellega keegi seksida armastab vaid hoopis sellest, kas tüüp hoolitseb enda eest, on karvakasvanud või omab huumorimeelt. Et nagu kõik on seks? Siis tuleb veel välja, et näiteks metroseksuaale on Eestis ainult üks! Välismaal aga on metroseksuaale lausa karjade kaupa alustades Johnny Deppist ning lõpetades Bill Clintoniga. Hmmm. Überseksuaali unustasin täitsa ära. Oot-oot, Bill Clinton olevat hoopis überseksuaal? Kumb ta siis on - über või metro? Tipi aga sõna "metroseksuaal" otsingumootorisse ja leiad sadu erinevaid vasteid ning portsu vaidlusi selle üle, mis elukas see siis ikkagi on. Talupojamõistus leidis, et metroseksuaal on ilmselt see, kes harrastab seksi metroos.
Kas pole lihtne - mõtle ainult välja mingi keerukas nimetus, teata, et oled ainus selle liigi esindaja ning kaeba kui keeruline sul seetõttu elada on ja kuulsus saabub! Minu arvates pole metroseksuaali näol aga üldsegi tegemist mingi uue liigiga Maal - sõna "ilueedi" oli meil ju juba ammu olemas.

Ratest läbi Orkuti Facebooki?

Kõigepealt oli Rate. Siis tulid lapsed. Seejärel tuli Orkut. Siis tulid brasiillased. Nüüd on Facebook. Alguses ei olnud see justkui eriti populaarne, sest kõigil on ju kontod Orkutis, viimasel ajal saab aga Facebookist märksa rohkem lugeda kui Orkutist. Orkut ei arene, no tuli see uuendus nüüd küll aga midagi olulist uut see ju kaasa ei toonud. Tundub, et inimesed kolivad Facebooki üle või vähemalt pole seal konto omamine enam nii haruldane. Orkutis ei toimu midagi, Facebook olevat seevastu aktiivsem keskkond. Olengi nüüd kahevahel, kas teha sinna konto või mitte. Iseenesest uudishimu, teiselt poolt tunne, et ehk pole mul sinna midagi asja. Ses mõttes, et ratest sai ju välja kasvatud, äkki toimub nüüd ka orkutist välja kasvamine ja välja kasvada võiks reaalsesse ellu. Samas ei ole sotsiaalsed võrgustikud sugugi ainult laste pärusmaa. Ok, 40-aastasi on seal küll vähemus, kuid ilmselt saab meie põlvkond olema see esimene, kes ka vanaduses internetti kasutab, meist vanematel pole enamasti lihtsalt kogemusi. Et tulevikus saab kellegi surmas kindel olla siis kui ta pikemat aega msn-i ei logi. Sel juhul oleks ju mõistlik ajaga kaasas käia ja kõige populaarsega ühineda. Tehnika areng on loomulik ja vajalik ning sellega mitte kaasaminemine pigem kui masinalõhkumisliikumine - mõttetu tagurlik tegevus, mis vältimatut arengut peatada ei saa ja sellega kaasa minnes kahandad ainult enda võimalusi arenevas ühiskonnas kaasa rääkida. Kui uudishimu on olemas, siis ei peaks vist ennast takistama mõtetega sellest, et ollakse juba täiskasvanu ja peaks millegi mõistlikumaga tegelema. Seda viimast seisukohta propageerivad peamiselt need, kes ise arvutikauged on ja internetti enda jaoks võõraks peavad. Loomulikult on ka arvutikasutajaid, kes lihtsalt sotsiaalsetest võrgustikest ja suhtlusvahendistest ei hooli kuna nende huvid internetis on teistsugused ning nende kõrvalejäämine on loomulik. Aga kui sa juba oled selline tähelepanuhoor nagu enamik internetis sotsiaalse suhtlemise otsijaid, siis ei jää vist tulevikus suurt muud üle kui Facebookis ja Twitteris tegija olla...
Et mida siis teha? Ühineda või mitte?
Kas Orkut vajub varjusurma ja enamik rahvast kolib Facebooki või jäävad need üksteise kõrval eksisteerima? Arvestades Facebooki menu ja kasutajaskonna kasvu võib selle võidus siiski üsna kindel olla. Tegelikult on ju nii Eestis kui mujal sadu nö kloonkeskkondi, kus ka mingi arv kasutajaid ning mis järelikult kellegi jaoks tähtsust omavad. Ma pigem ei näe mõtet sellistes dubleeritud keskkondades konto omamisel ja see on ka üks põhjus miks veel kaalun Orkuti hülgamist ja Facebookiga ühinemist.